4.2.6. Uued algatused ning struktuurid. Sotsiaalne innovatsioon

Uus mõiste, mis on ülemaailmselt üha enam populaarsust kogumas, on sotsiaalne innovatsioon. Seda üsna ähmaste piiridega nähtust võib piiritleda mitmeti, kuid üks tuntumaid definitsioone kõlab nii: „me defineerime sotsiaalset innovatsiooni kui uusi ideid (tooteid, teenuseid ja mudeleid), mis üheaegselt vastavad sotsiaalsetele vajadustele ning loovad uusi sotsiaalseid suhteid ja koostööd. Teisisõnu, need on innovatsioonid, mis on samal ajal ühiskonnale kasulikud ja suurendavad ühiskonna tegutsemisvõimekust” (Murray et al. 2010: 3). Seega on tegu üsna eripalgeliste uute algatustega, mille ühisnimetaja on mingi sotsiaalse probleemi või vajadusega tegelemine ja sotsiaalsete suhete uuendamine.

Sotsiaalse innovatsiooni kui kiiresti kasvava valdkonna kohta ei ole siin võimalik anda põhjalikku ülevaadet, selleks tasub tutvuda teosega „The Open Book of Social Innovation”. Samuti tuleb kasuks tutvuda Sotsiaalse Innovaatori kodulehega (2013) (vt ka edasise lugemise nimistut peatüki lõpus.

Üks valdkonna kesksemaid dokumente Euroopas pealkirjaga „Empowering People, Driving Change. Social Innovation in the European Union” (BEPA 2010) jaotab sotsiaalse innovatsiooni kui nähtuse kolmeks:

• sotsiaalsest nõudlusest tekkinud sotsiaalsed innovatsioonid, mille algatajad on enamasti rohujuure tasandi organisatsioonid või rühmad, kuigi kindlasti mitte ainult. Ka erasektor ja riik mängivad siin kaasa. Need ettevõtmised püüavad enamasti n-ö täita auke, mis on ühiskonnas tekkinud turustruktuuride ja riigi tegevuse ja võimaluste piiratuse tõttu. Enamjaolt on sellised algatused suunatud nn haavatavatele rühmadele (näiteks vanuritele või koolist väljalangenutele suunatud programmid eri riikides, puuetega inimeste vajadustega tegelevad MTÜd);
• teine sotsiaalsete innovatsioonide liik on laiema kandepinnaga, püüab vastata suuremat sorti sotsiaalsetele väljakutsetele ning siin on sageli üheks oluliseks toimijaks ka ettevõtted, kusjuures nn majandusliku ja sotsiaalse piirid ähmastuvad. Selle all ei tohiks mõista mitte ainult kitsas mõttes eraettevõtete nn sotsiaalse vastutuse kampaaniaid, vaid laiemat ja sügavamat nihet, mis püüab väärtusloomet ümber mõtestada, tuues majandusliku kasu kõrvale ka sotsiaalset (nt inimsuhteid ja sotsiaalset sidusust, kuid ka nt looduskeskkonna hoidu vms) mõõdet. Siin ei püüelda mitte ainult loodava hüve, lisaväärtuse poole, mis oleks justkui kreem tordil, vaid püütakse hüve loomist nüüdisaegses ühiskonnas fundamentaalselt ümber defineerida. Seega on sotsiaalne innovatsioon siin mitte niivõrd üksikalgatuste pudi, kuivõrd paljude tegutsejate ühislooming, et tulla toime 21. sajandi proovikividega, olgu selleks siis ühiskonna vananemine või kliimasoojenemine või üha leviv noorte ülekaalulisuse probleem. Sellised innovatsioonid püüavad läheneda ühiskonnale tervikuna;
• kolmas ja kõige ambitsioonikam käsitlus kasvab välja eelmisest. Siin on sotsiaalse innovatsiooni eesmärk saavutada kestvat süsteemset ühiskonna muutust, et parandada inimeste elamise ja töötamise kvaliteeti kõige laiemas mõttes, luues uusi võimustamise mehhanisme, uusi suhtlusvõrgustikke ja õppimisvõimalusi. Mõistagi saab siia alla liigitada eeskätt suuri, kõiki ühiskonna sektoreid hõlmavaid, kuid ilmselt just poliitikategijate (policy-makers tähendab inglise keeles valdkonnapoliitikate väljakujundajaid, mitte poliitikuid) tasandil, kes omakorda kaasavad suurt hulka erinevaid sidusrühmi. Kuigi ELi tasandil on just see kolmas, süsteemse muutuse kategooria sotsiaalse innovatsiooni peamine lootus ja teravik, kuhu uuringu ja arendusraha üha enam tahetakse suunata (vt nt Euroopa Komisjoni uuringute ja innovatsiooni programmi „Horizon 2020”, võime me Eesti kontekstis rääkida süsteemsest sotsiaalsest innovatsioonist esialgu veel helesinise unistuse tasandil.

Sotsiaalne innovatsioon on inspireeriv mõtteviis ning väga paljusid sotsiaalset muutust taotlevaid programme, projekte ja algatusi võib kas otsesemalt või kaudsemalt sotsiaalse innovatsiooni alla liigitada. Eredaim näide Eestist on mõistagi algatus „Teeme ära!”.

Ka traditsioonilisemat kampaaniat planeerides võib ootamatuid loomingulisi ideid pinnale tuua mõtlemine oma programmist just sotsiaalse innovatsiooni võtmes: mis on see sotsiaalne probleem ja vajadus, millega ma tegelen. Lisaks teavitamisele ja mingile tegevusele üleskutsumisele, mida saan ma veel teha nõnda, et mu sihtrühmad ise organiseeruksid püsivamate uute tegevuste ning suhtlus- ja koostöövõrgustike ümber. Isegi kui meie disainitav projekt ei ole otseselt seotud sotsiaalse innovatsiooniga, kas tema pikaajalistes mõjudes võiks olla midagi sellist, mis soodustaks sotsiaalset innovatsiooni, ning kuidas me saaksime oma programmi selles suunas veelgi viljakamat pinnast pakkuvaks kujundada.

Sotsiaalse innovatsiooni protsessi võib jaotada järgmiseks kuueks etapiks (kohandatud Murray et al. 2010: 12–13 baasil). 

1. Ajendid, inspiratsioon ja diagnoos. Sellesse faasi liigitatakse nii kõikvõimalikud väliskeskkonnast tulenevad tõuked (uued uurimistulemused, mingi tegevusvaldkonna rahastuse vähenemine, kriis), mis võivad innovatsiooniprotsessi vallandada, kui ka asjasse puutuvate tegutsejate enda inspiratsioon ja loovad ideed, mis võivad esmase impulsi anda. Siinkohal on tarvilik rõhutada just õigete küsimuste küsimist, mis on ülioluline ka õigete lahenduste teeotsa leidmisel. Soovitame kas või mõtteharjutusena probleemi diagnoosi sotsiaalsete praktikate põhist käsitlust, sest enamasti ei ole mis tahes sotsiaalne probleem lahendatav vaid üksikisiku harimisega või veenmisega, et ta teeks paremaid valikuid. Oluline on tungida igapäevaelu koe sügavustesse kas ise järele proovides või mitmekesist uuringumetoodikat kasutades (veel parem neid kombineerides), et teada saada, mis on probleemi sümptomid ja põhjused. 

2. Ettepanekute tegemine ja ideed. See on uute mõtete genereerimise faas. Siingi on meie põhisoovitus mõelda mugavustsoonist väljapoole (vajaduse korral saab selleks kasutada mitmesuguseid loovuse õhutamise meetodeid) ning kombineerida erinevaid käsitlusviise. 

3. Prototüüpide loomine ja katsetamine. See on praktikas katsetuste faas, mis annab väärtuslikku tagasisidet protsessi järgmistesse etappidesse ning aitab välja mõelda ka seda, kuidas mõõta edu.

4. Elluviimine ja jätkuvuse tagamine. See on etapp, kus innovatsioon muutub igapäevaseks praktikaks. Ellukutsujatel lasub vastutus leida ressursid, et uus algatus püsima jääks (eeskätt puudutab see inimeste ja raha olemasolu kindlustamist). Pole kellelegi saladus, et nüüdisaegne elu on paljudes valdkondades projektipõhine, s.t mingid ressursid on mitmesuguste rahastajate (sagedasti EL) eraldatud vaid lühiajaliselt ja ühe projekti tarvis. See loob suure väljakutse, sest sotsiaalset muutust ja püsivaid uusi sotsiaalseid suhteid ning koostöökogukondi ei saa ühe lühiajalise projektiga enamasti luua. Küll aga on rahastuse andja huvides projektide jätkusuutlikkus, s.t neid huvitab ja kannustab ka finantseerima, kui on veenvalt seletatud, mis hakkab saama siis, kui projekt on läbi. Kui algatus vaikselt välja ei sure, vaid on suudetud luua mingi püsivam tegutsemise viis, kooskäimise koht vms, siis on ka suurem potentsiaal projektile algne rahastus saada. 

5. Kasvatamine ja levitamine. Kuigi iga kord ei ole suurenemine ja laiem tuntus ning levik eesmärgid omaette, on paljud head algatused siiski kasulikud mitmekesisemale inimeste ringile kui esmased kaasalööjad. Jällegi on suur edulugu maailmakoristusaktsioon „Let's do it!”, mille raames õnnestus Eestist alguse saanud initsiatiivi levitada 96 riiki. Siinkohal on uue algatuse pakkujatel vastutus luua nõudlust, kas siis nn lõpptarbija poolelt või ka poliitikakujundajatelt ja otsustajatelt, et algatus saaks levida ja juurduda juba uutes kontekstides. Kindlasti on siin väga suur roll toetaval kommunikatsioonil, kuid seda ei tule siin mõista kitsalt suhtekorralduse või (sotsiaal)reklaamikampaania võtmes. Ka väiksemahulisem silmast silma või suhtlusvõrgustikes toimuv intiimsem kommunikatsioon on siin väga oluline just idee ja kogemuse levitamise eesmärgil, et uue praktika tähendus ja kaasnev kompetents leviks. 

6. Süsteemi muutus. Ideaalis on see sotsiaalse innovatsiooni ülim eesmärk, ent iga kord tõusetuv n-ö empiiriline küsimus on, mis on see konkreetne süsteem, mida muuta tahetakse. See tuleb läbi analüüsida ja püüda seada pikaajalisi eesmärke. Igal algatusel on siiski oma fookus ja kunagi ei ole võimalik seada eesmärgiks muuta kogu ühiskondlikku süsteemi.

 Joonis 4.2. Sotsiaalse innovatsiooni eluring

Eestindatud allikast Murray et al. 2010.