4.2.2. Koolitamine. Õppekavaarendus, õppematerjalide väljaandmine

Suur osa maailmaparanduslikest sekkumistest, mis üritavad inimeste käitumist muuta ja nende valikuid suunata, on olemuselt harivad. Tarbijaharidus (ingl consumer education), tarbijakoolitus ning pigem alg- ja üldhariduse kontekstis kasutatav tarbijakasvatus teenivad kõik harimise eesmärki. Eesti Tarbijakaitseameti kodulehel on tarbijahariduse vajalikkust seletatud järgmiselt: „Tarbijahariduse ülim eesmärk on tarbija enesekindluse suurendamine ja tema iseseisvuse tugevdamine. Selleks vajab tarbija teadmisi tarbimisega kaasnevatest riskidest ja probleemidest, oskusi neid riske ja probleeme ära tunda ning neid ennetada või nende suhtes kõige optimaalsemalt käituda, hoiakuid ja veendumusi õige eluviisi kujundamiseks ja hoidmiseks. Lõppkokkuvõttes tähendab see kõik tarbija enda kohta käivaid teadmisi, mis on olulised elus hakkama saamiseks” (www.tka.ee). Euroopa Komisjoni ülalpeetav üleeuroopaline tarbijahariduse veebikeskkond dolceta.eu rõhutab järgmist: „Tarbijakoolituse eesmärk on toetada pädevuse arenemist püsivaks, terviseteadlikuks, säästvaks, kodanikuvastutusega elustiiliks” (http://www.dolceta.eu/eesti/Mod4/). Tarbijaharidus on kujunenud valdkonnaks, mis püüab tarbija ja kodaniku rolle ühendada, tuues üsna otsesõnu tarbimiskeskkonda sisse kodanikuks olemise mõõtme ehk vastutuse ühiskonna, iseenda ning lähedaste ees.

Millises valdkonnas sina tunned, et tahaksid rohkem teada saada tarbimisega kaasnevatest riskidest ja probleemidest?

 

Inglise keeles on kasutusel ka mõiste consumer literacy, mida võiks tõlkida kui tarbijapädevust, kuid see termin ei ole meie keeleruumis oma kindlat kohta leidnud. Küll aga on seda mõisted media literacy ehk meediapädevus ja financial literacy ehk finantskirjaoskus. Üldiselt on tavaks kõiki neid kitsamad valdkondi vaadelda tarbijahariduse osana. OECD definitsiooni järgi on „[f]inantskirjaoskus oskuste, teadmiste, hoiakute ja käitumiste kogum, mis on vajalik rahaasjades arukate otsuste tegemiseks” (Minuraha 2011). Meediapädevus ei ole otseselt siinse teksti teema, kuid huvilistel soovitame uurida meediapädevuse mõiste seletust samalt Euroopa tarbijahariduse kodulehelt.

Mõlema mõistega on seotud ka harimine ehk siis meediaharidus ja finantskirjaoskuse parandamine kui protsessid teatud oskuste ja tegutseja enesekindluse poole liikumiseks ning erinevad pädevused ja kirjaoskused kui lõppstaadiumid. Paljud sekkumisviisid, mida siinne õpik lahkab, liigituvad just tarbijahariduse ja selle alamvaldkondade alla. Etteruttavalt tuleb aga öelda, et meediapädevuse ja meediahariduse temaatika on Eestis ulatuslik ning akadeemiliselt tugev eraldiseisev ala, mille mahu ja sügavuse tõttu ei ole käesolevas õpikus seda kuigi palju puudutatud.

OECD on üks kesksemaid organisatsioone, mis tarbijahariduse temaatikat kogu maailmas kaardistab ja suunab. Sarnaselt üldlevinud õppimise jaotusele jagab ka OECD tarbijahariduse kolmeks: formaalharidus (formal education) ehk õppetöö haridusasutustes, mis on õppekavadega fikseeritud, teiseks huviharidus (non-formal education) ehk selgelt korraldatud ja eesmärgistatud, kuid ametlikust õppekavast väljapoole jäävad õppetegevused haridusasutustes, ning vabaharidus (informal education), mis kätkeb endas kogemusi ja õppeprotsessi väljaspool haridusasutusi ehk siis õppimist igapäevase elu ja töö käigus (vt Consumer Education ... 2009). Käesolevas õpikus käsitletud sekkumisviisid võivad aset leida kõigis kolmes hariduse alajaotuses. Üldisem tendents on siiski täna see, et tarbijahariduse temaatika on Eesti riiklikesse õppekavadesse ehk siis formaalharidusse alles oma teed leidmas ning väljendatud seal pigem kaudselt kui otse, kuigi arengud ses vallas on üsna kiired. Nii näiteks Tarbijakaitseamet kui ka Finantsinspektsioon töötavad välja erinevaid õppematerjale ja tunnikavu üldhariduskoolidele.

Eesti ja Põhjamaade töörühm on kokku pannud dokumendi nimega „Tarbija käitumise ja oskuste õpetamine – tarbijahariduse strateegia”, mida võib pidada antud valdkonna olulisemaks alusmaterjaliks. Selles rõhutatakse, et tarbijahariduse vallas on olulised vahendajad õpetajad, haridustöötajad, nõustajad ning kommunikatsiooniala professionaalid alg- ja täiendusõppe kõigil õppealadel ning -tasanditel (TemaNord 2009: 588: 11-12). Niisiis ei ole tarbijaharidus mitte ainult formaalse haridussüsteemi teema, vaid see on igapäevaeluline õppimise ja õpetamise protsess, milles on suur roll nii tarbijal enesel kui ka kõikvõimalikel harijatel kõige laiemas mõttes. Siiski torkab silma, et mõnevõrra suurem rõhk on ametlikes tarbijahariduse allikates haridustöötajatel ning tarbijal enesel kui õppijal. Vähem on mitmesuguseid materjale ja suuniseid pakutud eraettevõtetes või ka mittetulundussektoris töötavatele spetsialistidele, kes ometi ka väga palju sedasorti harimisega tegelevad. Siinne õpik püüab mõneti seda tühimikku täita, olles suunatud mitte niivõrd haridusala inimestele, kuivõrd kommunikatsiooniga tegelejatele nii ettevõtteis, MTÜdes kui ka riigiasutustes.

Täna on veel vara rääkida tarbijahariduse kui selgelt etableerunud valdkonna olemasolust Eesti üldhariduses, pigem on ta sealgi projekti ja programmipõhine, üksikute õpetajate initsiatiivist ning paljuski ka riigiametite, eesotsas Tarbijakaitseameti ja Finantsinspektsiooniga, toetusest ja tõukest tulenev. Veelgi enam on säärane maailmaparanduslik, tarbijat ja kodanikku hariv suund projekti- ja kampaaniapõhine väljaspool formaalharidussüsteemi. Siin on suur hulk tegutsejaid, kelle algatused on alles võtmas koordineeritud kuju. Üks hea näide liikumisest suurema planeerituse ja sünergia suunas on Rahandusministeeriumi algatatud finantskirjaoskuse edendamise strateegia koostamine, millesse on kaasatud hulgaliselt erinevaid osalisi haridustöötajatest pankade ja kindlustusseltsideni.

Millised on sinu arvates need mured, millele Eestis finantskirjaoskust arendades peaks eeskätt püüdma lahenduse leida?


Kommunikatsiooniprojektide tegijate vaatevinklist on hariduslikud programmid ja algatused sageli kombineeritud sotsiaalturunduslike võtetega. Hiljutisele uurimistööle (Madiste 2012) ning ka maailmapraktikale (Economic Educator 2013) tuginedes võib aga väita, et turunduslikku käsitlust mõistavad tarbijahariduse eksperdid pigem toetava meetmetepakmena ning hariduslik käsitlusviis on primaarne. Sageli nähakse sotsiaalturunduslikku tuge küll vajalikuna, kuid samas suure kuluallikana, milleks Eesti piiratud eelarvetega tegutsejatel (nii riigiameteil kui ka erafirmadel) rahalisi vahendeid napib. Samas on harimine eri autorite arvates (seda siis eeskätt informaalse hariduse mõttes) ka sotsiaalturunduse osa, seega jäävad ranged piirid pigem analüütilisteks eristajateks ning enamiku kommunikatsiooniprogrammide puhul võib parimaks lahenduseks pidada kompleksset paljude meetodite ja kanalite segu.

Näitejuhtum 4.7. Terve Eesti Sihtasutuse alkoholi kahjude vähendamise programm „Alkoholisõltumatus”, seminarid ettevõtetes ja organisatsioonides 

Teostaja(d): Terve Eesti SA. 

Teostamise aeg (ja kanalid): esimesed alkoholiteemalised prooviseminarid toimusid 2011. aasta alguses Statoilis. Seejärel osalesid seminaridel DHL Estonia, AS Prike ning Pere ja Kodu meeskonnad. 2012. aastal jõudis seminar ka Vabariigi Presidendi Kantseleisse. Ennetusprogrammi tellisid ka CV Keskus, Olde Hansa, Finesta, Self II, NO99, Politsei- ja Piirivalveamet, Riigi Kinnisvara ja siseministeerium. Lisaks said seminaridest osa 15 lasteasutuse kollektiivi üle Eesti.

Üldeesmärk (Terve Eesti SA sõnastuses): „Terve Eesti SA alkoholi kahjude vähendamise programmi eesmärk on avada dialoog alkoholi tarvitamisega seotud pikaajaliste normide muutmiseks ja alkoholi tarvitamise vähendamiseks. Töökohapõhiste praktiliste seminaride kaudu kaasatakse tööandjad ja töötajad mõttevahetusse mitmel tasandil ning luuakse sünergia töökoha ja kodu vahel.” 

Sihtrühmad: laiemalt kogu tööealine elanikkond. Kuna kahetunnised praktilised seminarid peetakse töökohas, on eesmärk jõuda tööandjate kaudu paljude perede ja lapsevanemateni.

Näide 2013. aasta programmi materjalidest: plakat

Tegevused ja väljundid: ennetusprogramm algab alkoholiteemalise seminariga organisatsiooni juhtkonnale, kus lepitakse täpsemalt kokku ka seminari fookus (kas suund lapsevanematele või töökeskkonnale). Seejärel saadetakse töötajatele pöördumiskiri, milles teavitatakse töötajaid kampaania põhjustest, algusest ja korraldusest ning kutsutakse seminaridel osalema.

Enne seminaride algust toimub töökeskkondades tähelepanu tõmbamiseks ning teemale häälestumiseks plakatikampaania. Sealjuures võib kasutada nii standardplakateid kui ka oma töötajate fotosid ja kohandatud sõnumeid.

Kahetunnistel seminaridel kutsutakse täiskasvanuid alkoholi tarbijate ning lapsevanematena arutlema ja kaasa mõtlema, kuidas muuta oma elukeskkonda selliselt, et alkoholi kahjusid vähendada. Peale selle antakse praktilisi näpunäiteid ja soovitusi, kuidas alkoholiga seotud teemadel lapsega avatult vestelda.

Näide 2013. a programmi materjalidest: kutse koolitusele

Tulemused, jätkusuutlikkus: Terve Eesti SA kasutab programmi hindamiseks kolme viisi:

a) statistika. Terve Eesti SA korraldas 2012. aasta lõpuks 55 alkoholiteemalist seminari, koolitades kokku ligi 1800 töötajat (lisaks kaudselt nende lähedasi, vt järgmist kommentaari);

b) vahetu tagasiside kokkuvõte ehk seminaridel osalenud inimeste rahulolu ja valmisolek ja soov saadud teadmisi jagada. Tagasiside põhjal on alkoholiteemalised seminarid 82%-le osalejatest meeldinud ja nende ootustele vastanud. Sealjuures vestleb 89% kindlasti või tõenäoliselt oma lapse, partneri või sõbraga alkoholikahjude vähendamise teemal;

c) tulevikuperspektiiv programmi mõju tõenduspõhiseks hindamiseks. Praegu tegeleb sihtasutus vahetu tagasiside ja rahulolu mõõtmisega, tulevikus on plaanis mõju hinnata ka mitmetasandiliselt. Ettevalmistamisel on hindamismudel, mille põhjal sooritatakse erineva suurusega ettevõtetes mõju hindamine kolmel tasandil (baastase, 5 kuud pärast ja 10 kuud pärast programmi) ning teostatakse tulemuste analüüs. Samas on hindamismudeli väljatöötamine rahastajatest sõltuv projektitegevus, mille jaoks on õpiku käsikirja valmimise hetkel esitatud taotlus.

Kirjelduse allikas: kirjalik intervjuu Terve Eesti SA endise kommunikatsioonijuhi Kersti Karuga.

 

Näitejuhtum 4.8. Kursus gümnaasiumi õppekavas „Meedia ja mõjutamine”

Teostaja(d): kursus on vabariigi valitsuse määrusega lülitatud gümnaasiumi riiklikku õppekavva. Kursuse on välja töötanud töörühm, mille liikmete nimekirja ei ole riiklikus õppekavas märgitud. See on üks kuuest kohustuslikust emakeelekursusest gümnaasiumis, mille peavad läbima kõik gümnaasiumiõpilased. Kohustusliku kursuse „Meedia ja mõjutamine” teemasid ja eesmärke on soovitatud kasutada ka valikkursuses „Praktiline eesti keel II”, mille õpetamise korra kehtestab iga gümnaasium iseseisvalt. Sõltuvalt kooli õppekavast võib kursus „Meedia ja mõjutamine” kuuluda mis tahes gümnaasiumiklassi õppekavasse (võimalikud on ka erinevused ühe ja sama gümnaasiumi raames, sõltuvalt nt õppesuundadest. Kursuse ettevalmistust toetab Eesti Meediakoolitajate Liit. Ilumas on ka Katrin Aava ja Ülle Salumäe õpik „Meedia ja mõjutamine”. 

Teostamise aeg (ja kanalid): alates 2012, gümnaasiumid üle Eesti. 

Üldeesmärk: kursuse lõpetamisel on õpilane saavutanud järgmised õpitulemused: 

  • tunneb meediakanaleid, trükimeedia, raadio, televisiooni ja elektroonilise meedia erijooni ning olulisi tekstiliike;
  • teab teksti üldtunnuseid ning eri tekstide vastuvõtu iseärasusi;
  • on teadlik meediateksti vastuvõtu eripärast ja selle põhjustest;
  • on omandanud tekstianalüüsi põhivõtted; analüüsib verbaalset teksti visuaalses ja audiovisuaalses kontekstis;
  • tajub teksti autori eesmärke ning motiive; leiab viiteid ja vihjeid teistele tekstidele, tõlgendab teksti seostuvate tekstide kontekstis;
  • eristab fakti arvamusest ning usaldusväärset infot küsitavast;
  • tunneb meediatekstis ära argumendid ja põhilised mõjutamisvõtted;
  • analüüsib kriitiliselt reklaami ning arutleb reklaami ja mainekujunduse teemadel;
  • oskab väljendada oma seisukohta loetu ja kuuldu kohta ning valida selleks sobivaid keelevahendeid.        

Sihtrühmad: gümnaasiumide õpilased, eesti keele ja kirjanduse õpetajad. 

Tegevused ja väljundid: kursus on osa eesti keele ainevaldkonna kohustuslikust õppest. Kursuse peamised teemad keskenduvad meedia žanritele, kanalitele ja tekstidele, sh turunduslikele tekstidele, reklaamile. Kursuse ettevalmistuseks ja toetuseks korraldab eeskätt Eesti Meediakoolitajate Liit täienduskoolitusi emakeeleõpetajatele (vt teostajad). 

Tulemused, jätkusuutlikkus: kursuste toimumise algusaeg gümnaasiumides üle Eesti on 2012. a lõpp / 2013. a algus. Õpetajate täienduskoolitus SA Innove rahastamisel jätkub eeldatavasti. 

Kirjelduse allikad: gümnaasiumi riiklik õppekava, Eesti Meediakoolitajate Liit.


Finantsinspektsioonil on hariduslikke tegevusi, mis on suunatud eri vanuses inimeste finantskirjaoskuse parandamiseks, palju ja mitmesuguseid. Need moodustavad osa rahandusministeeriumi vastava strateegia tegevustest. Tegu on tunnustust vääriva püüdega luua erinevate meetmete vahele sünergiat ning poolte vahele koostööd eesmärgiga, et algatused elaksid edasi ka siis, kui konkreetne Finantsinspektsiooni algatus on lõppenud. Alljärgnev näide ei ole esitatud päris samas formaadis eelmistega, kuid annab ülevaate mõnest Finantsinspektsiooni ettevõtmisest ja nende enda hinnangust tegevuse tulemuslikkusele. Finantsinspektsioon sõnastab ise oma sihtrühma nii: „tarbijahariduse projekti sihtrühmaks on kõik Eesti elanikud, välja jäävad vaid väga kõrge sissetulekuga inimesed ja võlanõustajate kliendid.”

Näitejuhtum 4.9. „Minu raha päev”

Teksti autor Leonore Riitsalu, Finantsinspektsiooni tarbijahariduse spetsialist 

„Minu raha päev” on rahatarkust andev projektipäev, mida korraldab Finantsinspektsioon koostöös Eesti Pangaliidu, NASDAQ OMX Tallinna börsi, Haridus-ja Teadusministeeriumi ning Eesti Majandusõpetajate Seltsiga.“ Esialgne plaan oli seda ise ellu viia viiel korral ja õppematerjalid seejärel õpetajatele kasutamiseks üle anda. Paraku ei olnud koolid veel valmis ise rahatarkuse päeva korraldama, seetõttu käisime Eestile ringi peale ja korraldasime tervelt kuusteist „Minu raha päeva”. 

„Minu raha päev” on loodud Finantsinspektsiooni tarbijahariduse projekti initsiatiivil 2010/2011. õppeaastal. Esimest korda proovis tarbijahariduse meeskond „Minu raha päeva” materjale 25.11.2010 Põlvamaal matemaatikalaagris. Seal kogetu põhjal töötati Pangaliidu finantskirjaoskuse toimkonna abil välja lõplikud õppematerjalid nii õpilastele kui ka õpetajatele. Eesmärk oli luua formaat, mida koolid saaksid ise kasutada uues õppekavas sisalduva projektipäeva sisustamiseks ning finantskirjaoskuse teemade õpetamiseks. Samuti püüdsime aidata õpetajatel teadmisi täiendada ja saada ideid finantskirjaoskuse teemade liitmiseks erinevate õppeainete tundidesse. 

Üks „Minu raha päev” kestis ligikaudu viis tundi ja toimus eelistatavalt väljaspool tavapärast koolikeskkonda, osalesid ühe maakonna koolide 7.–10. klasside õpilased. Arutelud, ülesanded ja rühmatööd toimusid paralleelselt kolmes klassiruumis, igas paarkümmend õpilast. Neid juhendasid MTÜ Suured Ideed Noorte Algatusel (SINA) noored, oma teadmistega olid toeks pankade, börsi ja tarbijahariduse spetsialistid. Päeva lõpus kogunesid kõik ühte saali, et koos loovtööna visuaalselt kujutada rahaasju erinevates eluetappides ja viktoriinis oma teadmised proovile panna. 

Samal ajal toimusid loengud, ülesanded ja arutelud ka õpetajatele. Loengutes selgitasid Pangaliidu, NASDAQ OMX Tallinna börsi ja Finantsinspektsiooni tarbijaveebi minuraha.ee esindajad olulisemaid rahatarkuse tõdesid ja andsid ideid, kuidas neid õpilastele koolitunnis selgitada. Loengute sisu põhines Finantsinspektsiooni ja NASDAQ OMX Tallinna börsi koostöös 2011 jaanuaris välja antud finantsaabitsal (www.minuraha.ee/finantsaabits). 

2011. aasta kevadest 2012. aasta lõpuni toimus Pangaliidu, NASDAQ OMX Tallinna börsi ja MTÜ SINA koostöös 16 „Minu raha päeva”. Toimumiskohad: Põlva, Tamsalu, Haapsalu, Kehtna, Rõuge, Narva, Vändra, Kuressaare, Pääsküla, Nõmme, Pärnu, Põltsamaa, Viljandi, Jõgeva, Tartu ja Paide.

Kokku osales neil üle 100 õpetaja ning 750 õpilase. 

Kõik „Minu raha päeva” korraldamiseks vajalikud materjalid on kasutamiseks tasuta saadaval aadressil kool.minuraha.ee/minu-raha-paev/

Muud haridustegevused ja nende hindamine

  • Lisaks on e-raamatuna kättesaadav ja ka paberkandjal koolidesse saadetud eelnimetatud finantsaabits (olemas ka venekeelsena). See ei ole otseselt õpik, vaid abimaterjal õpetajale.
  • Täienduseks on loomisel on metoodilised finantskirjaoskuse õppematerjalid erinevatele vanuseastmetele ja erinevate õppeainete tundidesse, neist pikemalt veebilehel http://www.minuraha.ee/uritused.
  • Kõik õpetajatele loodud materjalid saavad lähiajal olema veebilehel Koolielu.ee,
  • Korraldatud on mitmeid erinevaid konkursse noortele, vt http://kool.minuraha.ee/noored-oma-rahaasjadest/.
Koolituste ja „Minu raha päevade” tulemuslikkust on hinnatud tagasisideküsimustike abil.


Kokkuvõtvalt võib öelda, et tarbijaharidus, mille alla teatud mööndustega peaaegu kõiki siinses õpikus käsitletud kommunikatsioonialgatusi võib paigutada, on moodsa lääneliku riskiühiskonna nähtus. Igapäevaelus toimetulek, olgu see siis tervislikult toitumine või finantsteenuste tarbimine, on komplitseeritud. Info ja eksperditeadmised õigete valikute kohta muutuvad pidevalt, tehnoloogia ja teenused arenevad kiiresti ning turuühiskonnas on pakkuja poolel, olgu selleks eraettevõtted või ka riik, võrreldes üksikisiku või tema perega alati rohkem infot, võimu ja ressursse. Samas on needsamad võimu ja ressursside omajad sageli olukorras, kus tarbija harimine vastutustundlikumaks, iseseisvamaks ja pädevamaks on kokkuvõttes kõigile kasulikum. Seega on kodanik-tarbija pidevalt valikute ees, mida osta, kuhu minna, kellega suhelda ja keda uskuda ehk siis missuguseid sekkumisi oma ellu – näiliselt kui tahes maailmaparanduslikke ja üllaid – käsitleda siiraste püüdlustena parandada elukvaliteeti ning milliseid näha kontrollile ja võimule allutavate vahelesegamistena indiviidi vabadusse. Üksikisiku ja ühiskonna, tarbija ja kodaniku huvid on ja jäävad erinevaks. Ainus, kus ei näi olevat valikut, on see, et nii kommunikaator kui ka sihtrühma esindaja peavad õppima toime tulema keerukuse, mitmetähenduslikkuse ja määramatusega, s.t olukorraga, kus kõike teada ja kontrollida on võimatu ning igal kui tahes ratsionaalsel või tervislikul valikul võivad olla pikemas perspektiivis soovimatud tagajärjed.

Elu keerukates valikutes peab toime tulema ka noorem põlvkond, kelle kasvatamise kodanik-tarbijaks on paljud programmid oma missiooniks võtnud. Noorte tarbijakasvatuses on ka palju uudseid käsitlusviise, üks neist hariv meelelahutus ehk edutainment, millest tuleb juttu järgnevas alapeatükis.

back forward