Klassikaliselt peetakse vajaliku info olemasolu ehk teadlikkust mis tahes käitumise muutmise eeltingimuseks. Kui tarbija ei tea, et tal on kauba puuduse ilmnemisel ostuhetkest alates kuni kahe aasta jooksul õigus esitada müüjale pretensioon, siis ta ilmselt ei hakka ka pretensiooni esitama. Samas ei ole selline teadlikkus sugugi mitte automaatne pretensiooni esitamiseni viiv tegur.
|
Kas oled kunagi ostnud rikkis toote või kirjeldusele/lepingule mittevastava teenuse?
Informeerimise ja infokeskkondade loomine on kahtlemata vajalik, paljude sotsiaalset muutust taotlevate programmide orgaaniline osa. Samas tahame rõhutada seda, et väga palju ressurssi kulutatakse pelgalt informeerimisele, jäädes seejärel ootama, et küllap muutub ka käitumine või teisisõnu kujunevad uued praktikad või muutuvad senised. Siin tuleb enesekriitiliselt otsa vaadata ka kommunikatsioonialasele kõrgharidusele Eestis, kus on seni väga suurt tähelepanu pööratud just indiviidi informeerimisele ja hoiakute kujundamisele, mille kaudu sageli eeldatakse käitumise muutuse teket.
Inimeste teadlikkuse ja hoiakute ning tegeliku tegevuse vahel haigutab sageli tühimik, mida inglise keeles nimetatakse value-action-gap. Sotsiaalsed praktikad, mida võib kujutleda indiviidideüleste sotsiaalsete nähtustena, mis üksikisikuid omamoodi värbavad või lausa endasse imevad, annavad osalise seletuse sellele, miks indiviidile suunatud infokampaaniast enamasti ei piisa, et mingit praktikamuutust esile kutsuda. Üsna kujukalt illustreerib nimetatud lõhet näiteks OECD 2012. aastal avaldatud finantskirjaoskuse võrdlev uuring. Just Eesti kohta ütleb aruanne, et siin on finantsteadmiste kõrgema taseme ja üldiselt mõistlikumaks peetava finantskäitumise (täpsemaid mõõdikuid vt ülalviidatud raportist) vahel pea olematu seos. Kõigi analüüsitud riikide kohta tervikuna mööndakse, et üldiselt teadlikkuse kasvades n-ö õige käitumine siiski veidi suureneb, kuid Eesti paistab silma suhtumise „tean küll, kuidas on õige ja kuidas peaks oma rahaasju ajama, kuid ma ei tee nii” poolest.
Informeerimine on samas väga paljude programmide ja kampaaniate lahutamatu osa ning me ei püüa siinses raamatus sugugi öelda, et teavitada ei ole tarvis. Pigem on meie sõnum selles, et informeerimisse üksi kinni jäädes märkimisväärseid tulemusi ei saavuta. Kuigi aruannetesse on hea kirjutada, mitu pressiteadet saadeti ja mitu uudislugu ilmus, ei anna see meile tegelikult mitte mingisugust aimu selle kohta, kas meie poolt sihitud käitumine muutus või mitte. Käitumise või praktikate muutuse tuvastamine on keerukas, kallis ning pikaajaline uurimistöö ning seda ei ole realistlik igasuguse kampaania mõõtmiseks soovitada. Samas on küll ebamugavam, aga siiski ausam lähtuda enamikul juhtudel eeldusest, et teavituskampaania üksi ei kutsu esile praktika muutust.
Informeerimist ehk teavitustööd on mõistlik käsitleda sotsiaalset muutust taotlevate programmide ühe osana, mitte eesmärgina iseeneses.
Kõige lihtsustatumalt jaotades on teavitustööd / teabematerjalide väljatöötamist kahte liiki.
Kampaania korras edastatavad sõnumid. Need on enamasti lühiajalised ja mitmesuguseid kanaleid (televisioonist suhtlusvõrgustikeni) kasutavad suhtlussituatsioonid. Teatud aja jooksul edastatakse kindlatele sihtrühmadele kindlaid sõnumeid, mis on kohandatud erinevate meediaformaatide jaoks, näiteks reklaamsõnumid, suhtlusvõrgustike üleskutsed, pressiteated uudiste jaoks, intervjuud.
Info koondamine püsivatesse infokeskkondadesse, infokandjatele. Levinuim lahendus on siin mitmesuguste infoveebide loomine. Sotsiaalset muutust taotlevad infoveebid on näiteks minuraha.ee (vt allpool põhjalikumalt), dolceta.eu (Euroopa Komisjoni üleeuroopaline tarbijaharidusveeb), toitumine.ee (Tervise Arengu Instituudi tervisliku toitumise veeb), alkoinfo.ee (sama instituudi veeb alkoholi liigtarvitamise ärahoidmiseks), targaltinternetis.ee (Lastekaitse Liidu eestvedamisel loodud laste ja noorte turvalise internetikasutuse veeb). Lisaks veebidele pole kuhugi kadunud ka kõikvõimalikud trükimaterjalid alates lihtsatest voldikutest kuni mahukate uuringuaruanneteni.
|
Allpool toodud näited ei ole kõik puhtalt ainult informeerimisele suunatud, projektidel on olnud ka teisi väljundeid ja eesmärke, kuid teatud mööndustega võib siiski öelda, et teavitustöö on nende näidete keskne märksõna. Kampaaniate/programmide kirjeldused, eriti just sõnastatud eesmärgid, baseeruvad näiteprojektide korraldajate allikatel. Kui meie käsutuses on lisauuringuid või eksperditeadmisi, mis antud näite tulemuslikkust või jätkusuutlikkust lahti mõtestada aitab, siis oleme kasutanud ka neid koos vastavate viidetega.
Näitejuhtum 4.5. Sõltumatu tarbijaveeb http://www.minuraha.ee Teostaja(d): Finantsinspektsiooni tarbijahariduse spetsialistid. Teostamise aeg ja koht: loodi 2006. aastal, täieneb pidevalt, 2013. alguses sai uue vormi ja uuendatud sisu. Üldeesmärk: elanikkonna finantskirjaoskuse parandamine. Tegevused ja väljundid: pidevalt täienev veeb, mis keskendub järgmistele teemadele: finantsteenused ja nende oskuslik kasutamine; petuskeemidest hoidumine, samuti pakub leht mitmesuguseid kalkulaatoreid ja perekonna eelarve tegemise vorme finantskirjaoskuse edendamiseks. Sihtrühmad: Eestis elav finantsteenuse tarbija, alamveebi sihtrühmad on gümnaasiumiõpilased ja põhikooli lõpuklasside õpilased ning õpetajad. Noorele tarbijale on eraldi Minu raha alamveeb. Tulemused, jätkusuutlikkus: 2009. aastal Finantsinspektsiooni tellitud uuringu kohaselt oskas 3% küsitletutest ise spontaanselt nimetada, et selline veeb on olemas. TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi korraldatud uuringu „Mina. Maailm. Meedia 2011” kohaselt otsis oma isiklikes rahaasjades nõu ja abi saamiseks infot erialaportaalidest (näiteks minuraha.ee) vaid 5,2% küsitletutest, samas kui pereliikmeilt saab infot ja nõu 37% vastanuist ning 54% otsustab oma rahaasjade üle ainult ise. Seega on isiklikes rahaküsimustes nn välise eksperditeadmise otsimine väga vähe levinud praktika, mistõttu võib öelda, et finantskirjaoskuse parandajatel on veel pikk tee käia, et finantsteenuste kasutajad hakkaksid selliseid erialaseid infokeskkondi partneriteks pidama või teisisõnu, et tekiks uus normaalsus, kus igaüks ei püüa oma rahaküsimustega (mis on sageli intiimsed ja komplitseeritud) alati üksi hakkama saada, vaid küsiks piinlikkust tundmata nõu ja abi. Kirjelduse allikad: veeb minuraha.ee; eksperdiintervjuud Finantsinspektsiooni tarbijahariduse spetsialisti Leonore Riitsaluga, esinduslik ankeetküsitlus „Mina. Maailm. Meedia 2011” (korraldaja TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut). |
Näitejuhtum 4.6. Tarbijakaitseameti reklaamikampaania „Müügigarantii vs. pretensioon. Mis vahe on müügigarantiil ja pretensiooni esitamise õigusel?” Teostaja(d): Tarbijakaitseamet, reklaam: Brilliant Marketing Communications OÜ, suhtekorraldustöö: Hamburg ja Partnerid. Teostamise aeg ja kanalid: 2012 veebruar-märts; meedia, suhtlusvõrgustikud, kaupluste sisemeedia, kaupluste teavitamine (lisaks Tarbijakaitseameti inspektorite tehtud kontrollostud). Üldeesmärk: „tõsta nii tarbijate ja ettevõtjate teadlikkust müügigarantiist ja pretensiooni esitamise õigusest kui ka tekitada avalikku diskussiooni ettevõtjate ning tarbijate õigustest ja kohustustest ning õigest käitumisest” (kampaania kokkuvõte 2012). Sihtrühmad: „otseseks sihtrühmaks on tarbijad (sealhulgas nii õpilased, üliõpilased, vanemad inimesed). Kaudsem sihtrühm on ettevõtjad, kelleni jõuaks sõnum nende kohustustest ja võimalikest probleemidest antud valdkonnas, ning meedia, kes kajastaks läbiviidavat kampaaniat erinevates kanalites (tele- ja raadiouudistes, erisaadetes, kirjutavas meedias), andes sellega kampaaniale suuremat kõlapinda” (kampaania kokkuvõte 2012). Tegevused ja väljundid: teleklipid, reklaam raadios ja kaupluste siseraadiotes, ribareklaamid veebis, artiklid, intervjuud, pressiteated, tarbijakaitse ja kaupmeeste ümarlaud. Lisandus Tarbijakaitseameti infokiri kauplustele ja kontrollostud. Vaata kampaania teleklippi: Tulemused, jätkusuutlikkus: näiteks ajavahemikul 01.02.–30.03.2012 kontrolliti pretensiooni esitamise võimaluse ja aja pikkuse ning garantii kohta antavat teavet 473 müügikohas üle Eesti, rikkumisi tuvastati 83 ehk 17,6% (varasemalt ehk sügisel 2011 oli rikkumiste protsent 47,3). Sügiseks 2013 oli tuvastatud rikkumiste arv vähenenud veelgi: 01.09.–28.09.2012 kontrolliti pretensiooni esitamise ja garantii kohta antavat teavet üle Eesti. Sellel perioodil kontrolliti 306 kauplust või müügikohta ning rikkumisi tuvastati 27 ehk 8,8%-l juhtudest. Võrreldes teise etapiga on rikkumiste protsent vähenenud poole võrra 17,6-lt 8,8-le (allikas: Tarbijakaitseameti kampaania aruanne). Sellest statistikast on näha, kui tõhus on olnud töö kauplustega: kontrollostud, ümarlaud, teavituskirjad. Kahtlemata on oma mõju olnud ka laiemal meediakampaanial. Konkreetselt tarbijate teadlikkuse paranemise kohta on andmeid vähem. Kampaania aruanne ütleb järgmist: „Kampaania perioodil suurenesid tarbijate pretensioonide ja garantiiteemalised pöördumised Tarbijakaitseameti poole nõuandetelefoni kaudu, nt 15.02.2012–19.03.2012 tehti Tarbijakaitseameti nõuandetelefonile 2776 kõnet, millest 523 oli seotud kampaaniateemaliste küsimustega ehk pretensiooni esitamise ja garantiiga. Võrreldes eelneva kuuga suurenes kampaaniateemaga seonduvate küsimuste arv ca 56%. Tarbijakaitseameti kodulehekülje külastatavus tõusis esimesel kampaania järgsel nädalal 402,27%. „Puudusega toote tagastamine” ehk kampaania temaatikaga seotud lehekülge külastas vahemikus 15.–22. veebruar 621 külastajat, muutus 168,83%.” Telefonikõnede ja veebikülastuste statistika annab teatava aimu, et kõneaine tekkis ja on olemas ka hulk tarbijaid, kes ka midagi konkreetset tegid (ehk helistasid nõuandetelefonile konkreetse küsimusega); samas üldist teadlikkuse suurenemist nendest andmetest me teada ei saa. Veelgi enam, praktikate muutumise jaoks on vaja koguda pikemaajalist statistikat toodete tagastamisest ja pretensioonide lahendamisest; samuti vajaks kvalitatiivsete meetoditega uurimist see, kuivõrd puudusega toote suhtes kaebuse esitamine kahe aasta jooksul on muutumas uueks normaalsuseks. Teisalt vajab lähemat uurimist ka see, kuidas kauplused neid pretensioone lahendavad: kuivõrd tarbijasõbralikud ja sõltumatud on tooteekspertiisid (juhul kui leitakse, et puuduse tekkimise põhjus vajab täiendavat selgitamist), kui paindlikud, viisakad ja tarbijale soodsad on pretensioonide lahendamise sisulised ja protseduurilised pooled. Praegu on seda infot vähe. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi tudengite tehtud miniuuringutest talvel 2012 on jäänud pigem mulje, et oma õiguste eest seismise kultuur ja sellega seonduvad igapäevapraktikad juurduvad aeglaselt seda nii ajaloolis-kultuurilistel põhjustel kui ka erinevate nüansside tõttu, mille vastu tarbijad just kaupluste poolelt põrkuvad: sageli tõrjuv suhtumine, ekspertiiside mittesõltumatus ja ajaline venimine. Samuti tõlgendavad tarbijad sõna pretensioon negatiivsena, see seostub pigem ebaviisaka vingumisega kui oma seaduslike tarbijaõiguste eest seismisega. Nii tarbijate kui ka organisatsioonide praktikate muutmine on pikaajaline protsess. Kirjelduse allikad: Tarbijakaitseametile esitatud kampaania aruanne, tudengitööd kursuse „Sissejuhatus tarbijakultuuri ja brändingusse” raames talvel 2012. |
Enamasti on programmide eesmärk kutsuda esile mingit muutust, s.t seda, et teadmistega ka midagi peale hakataks ja neid rakendataks. Seega on üldjuhul teavitamine suuremate projektide ja pakmete osa, mitte asi iseeneses. Samas tähendab see nüüdisaegses infoühiskonna kontekstis ka seda, et informeerimine, oma tegemistest mitmesuguste kanalite kaudu teabe jagamine on elu loomulik osa, eriti veel sotsiaalset elu muuta soovivate algatuste puhul. Käesoleva teksti eesmärk ei ole aga anda detailseid näpunäiteid, kuidas konkreetseid meediakanaleid kasutada või kuidas pressiteadet kirjutada.
Selle õpiku mõistes tuleb programmide puhul eristada kahte teavitamise tasandit:
- kuidas suhelda programmi sihtrühmadega sisuliselt, programmi tuumaks olevate probleemide teemal, näiteks kuidas pakkuda teismelistele vastuvõetaval viisil infot mõistlikumateks valikuteks alkoholitarbimises;
- kuidas informeerida avalikkust programmi olemasolust, tegijatest, eesmärkidest. See küll otsapidi täidab ka sihtrühmadega sisulise suhtluse ülesannet, kuid on peamiselt siiski programmi teostava organisatsiooni ning programmi enese mainekujunduse osa.
|
Esimese puhul tuleb kommunikatsioonitaktika läbi mõelda skaalal, kui interaktiivset ja personaalset (nt e-kirjad, koosolekud) versus mitteinteraktiivset ja masse haaravat suhtlust (nt telesaade) on otstarbekas korraldada soovitud muutuse saavutamiseks. Kahe äärmuse vahele jäävad mõõdukalt interaktiivsed taktikad (Facebook, veebilehed, uudiskirjad ja erialaväljaanded). Rusikareegel kipub olema, et üksnes impersonaalse meediasuhtluse valiku puhul reaalset praktikate muutust loota ei ole mõtet. Samas ei ole kõigi sihtrühma kuulujatega personaalne suhtlus enamasti võimalik. Seega tasakaalu leidmine on kommunikatsioonispetsialisti jaoks üks suuremaid proovikive.
Teise teema puhul, s.t projektist laiema avalikkuse teavitamine, on meedia kaasamine piisava ressursi olemasolu korral igati õigustatud. Ning puhtalt suhtekorralduslikud vahendid ei vaja siinkohal ka rahalist ressurssi, üksnes oskuslikku, avatud ja lugupidavat ajakirjanikega suhtlemist. Kuigi kommunikatsioonitaktikad nende kahe eespool esitatud vaatevinkli puhul küll põimuvad (Facebookist saavad infot nii ajakirjanikud kui ka projekti sihtrühmad), on mõttekas nad planeerimise etapis siiski mõtteliselt lahus hoida. Me ei pea kuigi mõistlikuks abstraktsete kategooriate, nagu meedia ja ajakirjanikud, määratlemist sotsiaalset muutust taotlevate programmide sihtrühmadena. Meedia, nagu nimigi ütleb, on vahend. Enamasti ei ole ju ajakirjanikud need, kelle praktikaid ümber kujundada tahetakse, vaid kindlate tunnustega elanikkonna rühmad. Nendeni saab jõuda meedia vahendusel. Soovitame käsitleda meedia kaudu suhtlemist sellena, milleks tuleb igal hetkel valmis olla, mis tuleb läbi mõelda, kuid mis ei ole enamasti eesmärk omaette, vaid toetava, abistava ning vahendava inforuumi loomine.
Teavitamistegevuste plaanimisel on olulised kolm asja:
- mis tahes programmi puhul tuleb mõelda teavitamisele ehk kommunikatsiooni tuleb teadlikult planeerida. Selleks on vaja oma projekti põhisõnumid selgelt sõnastada igal juhul (ka siis, kui otseselt ei ole plaanis meediaga kõneleda). Suhtlusvõrgustike ajastul vajab ka informaalne Facebooki lehel enda tegemistest teada andmine infomürast eristumiseks ja tähelepanu tõmbamiseks sisukaid ja sihtrühma kõnetavaid sõnumeid. Sõnumi selge formuleering aitab juhtudel, kui ajakirjanikud üllatavad ja küsivad kampaania või projekti kohta midagi sellist, mis võib esmapilgul tunduda pahatahtlik või urgitsev. Küll aga on enamasti mõistlik oma projekti uudisväärtust kaaluda ning üles leida need meediakanalid ja erialaajakirjanikud, kes võiksid infost huvitatud olla. Projekt võib ajakirjanikele huvi pakkuda, kuna see puudutab suurt hulka inimesi, tegeleb sotsiaalselt olulise probleemiga, on innovatiivne jne. Pigem tasub suhelda rohkem, ennetavalt ehk proaktiivselt, nagu kommunikatsioonispetsialistidel on tavaks öelda, kui vaikida.
- Kommunikatsiooni planeerimise rusikareegel on see, et mis tahes projekti põhiline eesmärk, tema olemasolu tuum ehk väärtus ja erinevus, mida ta loob, peaks olema kokku võetav ühe lühida ja selge põhisõnumi kaudu. See ei pea olema sõnastatud ilukõnelise reklaamloosungina, kuid peab igal juhul olema selge ja arusaadav. Miks ja mida me teeme, peaks olema igal projektimeeskonna liikmel n-ö une pealt selge ja veenva esituse valmis.
Ka juhtudel, kui meediasuhtlus ei ole otseselt projekti osaks planeeritud, tuleb arvestada, et info levib nagunii. Väikeses Eestis ületab uudiskünnist sageli pealtnäha üsna tähtsusetu projekt. Avalikud sõnumid ja ajakirjanike võimalikud küsimused teema sisu ja projekti korralduse kohta tuleb enne programmi ametlikku algust selgelt sõnastada ja kirja panna, siis on üllatusi vähem. Sedasorti algatused ja sekkumised, millest räägib siinne õpik, on üldjuhul seotud avaliku huviga ning info jagamisel kidakeelne olek ja mitte kommenteerimine ei tule enamasti kõne alla. Seega tuleb meediasuhtluse põhitõed nii meedia toimimise mehhanismide (trüki ja online-väljaannete spetsiifika, eri kanalite ootused ja võimalused) kui ka kommunikatsiooni planeerimise kohta endale selgeks teha (vt näiteks käsiraamatut „Suhtekorraldus vabaühendustes”. Väikeste projektide puhul ei pruugi olla pressiesindaja või meedianõuniku palkamiseks ressurssi ning seda pole ka vaja. Oluline on teie valmisolek ajakirjanikega ausalt ning projekti sisulisi huve teenivalt suhelda.
Esimese puhul tuleb kommunikatsioonitaktika läbi mõelda skaalal, kui interaktiivset ja personaalset (nt e-kirjad, koosolekud) versus mitteinteraktiivset ja masse haaravat suhtlust (nt telesaade) on otstarbekas korraldada soovitud muutuse saavutamiseks. Kahe äärmuse vahele jäävad mõõdukalt interaktiivsed taktikad (Facebook, veebilehed, uudiskirjad ja erialaväljaanded). Rusikareegel kipub olema, et üksnes impersonaalse meediasuhtluse valiku puhul reaalset praktikate muutust loota ei ole mõtet. Samas ei ole kõigi sihtrühma kuulujatega personaalne suhtlus enamasti võimalik. Seega tasakaalu leidmine on kommunikatsioonispetsialisti jaoks üks suuremaid proovikive.
Teise teema puhul, s.t projektist laiema avalikkuse teavitamine, on meedia kaasamine piisava ressursi olemasolu korral igati õigustatud. Ning puhtalt suhtekorralduslikud vahendid ei vaja siinkohal ka rahalist ressurssi, üksnes oskuslikku, avatud ja lugupidavat ajakirjanikega suhtlemist. Kuigi kommunikatsioonitaktikad nende kahe eespool esitatud vaatevinkli puhul küll põimuvad (Facebookist saavad infot nii ajakirjanikud kui ka projekti sihtrühmad), on mõttekas nad planeerimise etapis siiski mõtteliselt lahus hoida. Me ei pea kuigi mõistlikuks abstraktsete kategooriate, nagu meedia ja ajakirjanikud, määratlemist sotsiaalset muutust taotlevate programmide sihtrühmadena. Meedia, nagu nimigi ütleb, on vahend. Enamasti ei ole ju ajakirjanikud need, kelle praktikaid ümber kujundada tahetakse, vaid kindlate tunnustega elanikkonna rühmad. Nendeni saab jõuda meedia vahendusel. Soovitame käsitleda meedia kaudu suhtlemist sellena, milleks tuleb igal hetkel valmis olla, mis tuleb läbi mõelda, kuid mis ei ole enamasti eesmärk omaette, vaid toetava, abistava ning vahendava inforuumi loomine.
Teavitamistegevuste plaanimisel on olulised kolm asja:
- mis tahes programmi puhul tuleb mõelda teavitamisele ehk kommunikatsiooni tuleb teadlikult planeerida. Selleks on vaja oma projekti põhisõnumid selgelt sõnastada igal juhul (ka siis, kui otseselt ei ole plaanis meediaga kõneleda). Suhtlusvõrgustike ajastul vajab ka informaalne Facebooki lehel enda tegemistest teada andmine infomürast eristumiseks ja tähelepanu tõmbamiseks sisukaid ja sihtrühma kõnetavaid sõnumeid. Sõnumi selge formuleering aitab juhtudel, kui ajakirjanikud üllatavad ja küsivad kampaania või projekti kohta midagi sellist, mis võib esmapilgul tunduda pahatahtlik või urgitsev. Küll aga on enamasti mõistlik oma projekti uudisväärtust kaaluda ning üles leida need meediakanalid ja erialaajakirjanikud, kes võiksid infost huvitatud olla. Projekt võib ajakirjanikele huvi pakkuda, kuna see puudutab suurt hulka inimesi, tegeleb sotsiaalselt olulise probleemiga, on innovatiivne jne. Pigem tasub suhelda rohkem, ennetavalt ehk proaktiivselt, nagu kommunikatsioonispetsialistidel on tavaks öelda, kui vaikida.
- Kommunikatsiooni planeerimise rusikareegel on see, et mis tahes projekti põhiline eesmärk, tema olemasolu tuum ehk väärtus ja erinevus, mida ta loob, peaks olema kokku võetav ühe lühida ja selge põhisõnumi kaudu. See ei pea olema sõnastatud ilukõnelise reklaamloosungina, kuid peab igal juhul olema selge ja arusaadav. Miks ja mida me teeme, peaks olema igal projektimeeskonna liikmel n-ö une pealt selge ja veenva esituse valmis.
Ka juhtudel, kui meediasuhtlus ei ole otseselt projekti osaks planeeritud, tuleb arvestada, et info levib nagunii. Väikeses Eestis ületab uudiskünnist sageli pealtnäha üsna tähtsusetu projekt. Avalikud sõnumid ja ajakirjanike võimalikud küsimused teema sisu ja projekti korralduse kohta tuleb enne programmi ametlikku algust selgelt sõnastada ja kirja panna, siis on üllatusi vähem. Sedasorti algatused ja sekkumised, millest räägib siinne õpik, on üldjuhul seotud avaliku huviga ning info jagamisel kidakeelne olek ja mitte kommenteerimine ei tule enamasti kõne alla. Seega tuleb meediasuhtluse põhitõed nii meedia toimimise mehhanismide (trüki ja online-väljaannete spetsiifika, eri kanalite ootused ja võimalused) kui ka kommunikatsiooni planeerimise kohta endale selgeks teha (vt näiteks käsiraamatut „Suhtekorraldus vabaühendustes”. Väikeste projektide puhul ei pruugi olla pressiesindaja või meedianõuniku palkamiseks ressurssi ning seda pole ka vaja. Oluline on teie valmisolek ajakirjanikega ausalt ning projekti sisulisi huve teenivalt suhelda.
