Vabatahtlike kaasamine on Eesti kodanikuliikumiste ajaloos alles hiljutine nähtus, mida juurutatakse koolituste ja tugisüsteemide kaudu ning peamiselt Ameerika turunduspõhisele traditsioonile toetudes. Vabatahtliku kaasamine organisatsiooni erineb teoreetilises plaanis liikmete kaasamisest, kuigi mitteformaalse struktuuriga organisatsioonides ei tehta sel just suurt vahet, kõik on ühtemoodi meie inimesed. Kui liikmed peaksid andma organisatsiooni tuumikule ja selle otsustele sisendi üldkoosoleku ja strateegiliste arutelude kaudu (näiteks otsustama, milliseid probleeme lahendada, milliseid eesmärke taotleda), siis vabatahtlikke kaasatakse peamiselt organisatsiooni väljunditesse (kui neid ei kaasata just strateegilise nõustajana). Vabatahtlike kaasamine on tänapäeva muutlikus ühiskonnas lahendus olukorrale, kus inimeste identiteet ei tugine enam üksikutele stabiilsetele alustaladele (emaks olemine, isamaalised tunded, omanikuks olemine, keskkonnakaitse tähtsustamine), vaid vajab pidevaid ja mitmekesiseid väljundeid. Tänased inimesed ei seo end nii palju ühe konkreetse probleemi ja seda esindava sotsiaalse liikumisega, vaid põimivad ka oma isiklikke eluprojekte üha mitmekesisemalt. See muudab olulisemaks sotsiaalsete oskuste olemasolu, millega kaasata inimesi maailmaparanduslikesse ettevõtmistesse. See algab vabatahtliku tegevuse kontekstualiseerimisest, sest nagu nähtus vabatahtliku tegevuse arenduskeskuse tellitud uuringust (2009), ei meenunud ligikaudu 57%-le vastanutest vabatahtlikkusega seoses midagi tähenduslikku. Kolmandik vabatahtlikku tööd teinutest ei osanud oma tegevust selle mõiste kaudu määratleda.
|
|
Ülesanne 4.2
KommentaarAbstraktseid, või vastupidi – väga detailseid, erialakeele spetsiifikasse laskuvaid sõnumeid võiks vältida ning keskenduda hoopis reaalsele praktilisele kogemusele ja proovikividele, mida vabatahtlikule on pakkuda. Mis on linnalabori väljundid? Mis on teadmiste-teenuste pakmed? Mida tahab see käimaminev organisatsioon käima tõmmata? Tegevuste kirjeldustesse võiks jätta ka n-ö õhku, sest uuel inimesel võib olla pakkuda teistsuguseid ja üllatuslikke lahendusi.
|
Illustratsioon 4.2. Kutse hakata linnalabori vabatahtlikuks
Allikas: http://www.vabatahtlikud.ee/et/kuulutused/adv-single/974.
Illustratsioon 4.3. Kutse hakata vabatahtlikuks
Allikas: http://www.vabatahtlikud.ee/et/Kuulutused/adv-single/1193.
Seega on suur osa vabatahtlikkusse kätketud suhtlusprobleemidest peidus selle mõiste väheses institutsionaliseerituses (see pole norm), aga ka selles, et sõna vabatahtlikkus ei väljendu üheski konkreetses tegevuses. Tüüpiliselt rakendatakse suhete ülesehitamisel vabatahtlikega klassikalist nelja P mudelit (price, product, placement, promotion) ehk ärimudeli põhimõtteid. Sarnaseid ambitsioone võis välja lugeda ka praegu tuntuima kodanikualgatuse „Teeme ära!” korraldusest.
Kui esimene „Teeme ära!” oli üles ehitatud saavutusele rõhuvale meediakampaaniale, kus inimesi kutsusid kaasa lööma arvamusliidrid, siis järgmistel aastatel võeti appi hoopis vabatahtlike enda kogemus ja talgulood. Meediasõnumite keskpunktist kadus ära koristatud prügi maht, sest algatuse eesmärk muutus: füüsiliselt katsutavate eesmärkide asemel püüti arendada hoopis inimeste algatusvõimet. Kui juba sädemega inimesed on koos, siis pole väga vahet, millist probleemi lahendama hakatakse. Seetõttu ehk algselt huupi sündinud algatus „Minu Eesti”, kus ei öeldud ette ära probleeme, mida lahendama asuda kavatseti (see sündis kohale tulnud inimeste aruteludest), on andnud kodanikualgatuslikes ettevõtmistes oluliselt tooni ka edaspidi. Toomas Trapido (Kopti 2009: 46): „Kuna tegu oli arengus oleva protsessiga, siis oli sõnum piisavalt arusaadav, sest taotlus oligi ju see, et me ei tea täpselt, mis sealt tuleb. Eesmärk on tuua inimesed kokku hea metoodika järgi arutlema, kuidas Eesti elu paremaks muuta. Edasi minemiseks on tugistruktuur. See kriitika, et mis siis pärast saab, see pole pädev. Kui vastused oleks kõik teada, siis oleks kõik ju ... kõik nagu hästi, siis ei olekski ju vaja midagi muuta ja siis need 11 000 inimest poleks ka tulnud. Et midagi muuta, siis peamegi hüppama mingil määral tundmatusse, tuleb lihtsalt korraldajaid usaldada.”
|
|
Kuidas peaks „Teeme ära!” jätkama? Jääma prügikoristustalguteks või kasutama seda märki ka muude kodanikualgatuste puhul?
Mõttetalgud oli üsna uus praktika, mis võeti omaks nii Eesti kasvuvisiooni otsimise konverentsidel kui ka üle Eesti levinud maailmakohvikute korraldamise traditsioonis. Kõige olulisem siinjuures on, et sellisel moel vabatahtlike kaasamisel ei pea tegevusi ja töölõike liiga põhjalikult ette välja mõtlema (sageli need vabatahtlikule ei sobi, nad tahavad ka ise leiutada ja luua). Sellisel moel kaasates kasvab vabatahtlik lihtsamalt organisatsiooni osaks, leides endale sobivaid rolle.
Praktikateteooria võtmes vajab vabatahtlike kaasamine veel mõtestamist. Millised on need mikropoliitilised protsessid, mis vabatahtlike kaasamisega kaasnevad? Mille poolest erineb tema kaasamine liikmete kaasamisest (viimaseid Ameerika õpikud isegi ei nimeta)? Esmatähtis on analüüsida, millised kaasamisvõtted aitavad inimesi sisse, millised välja arvata ja kuidas võib see mõjutada maailmaparandamise loomingulisi lahendusi. Milliseid osalisi organisatsiooni praktikad ühendavad? Kas vabatahtlikule on võimaldatud liituda tegevustega, mis aitavad luua uusi probleemikäsitlusi ja loomingulisi lahendusi (nagu „Minu Eesti” osalejate puhul) või on tegevus ja lahendused ette antud („Teeme ära!”)?
|
|
Ülesanne 4.3 Meenuta mõnda isiklikku või mõne pereliikme, sõbra jutustatud vabatahtlikuna kaasalöömise kogemust.
|
