Sotsiaalset muutust taotlevate programmide ja projektidega võivad ja saavad tegelda erinevate sektorite organisatsoonid. Avaliku sektori organisatsioonidel on suurem avalik veenvus ja mitmekesisemad ressursid seadusloomest teaduslike programmide initsieerimiseni. Nende jaoks on programmid poliitika teostamise vahend. Kolmanda sektori organisatsioonid on üldjuhul lähemal sihtrühmadele, neil on olemas võrgustikuline kapital, vahetu kogemuslik teadmine ning seega hea jätkusuutlikkuse tekitamise potentsiaal. Nende jaoks võib ühiskonnale kasulikesse programmidesse panustamine olla motiveeriv, kuna see aitab neil oma missiooni täita.
Üha sagedamini osalevad pikaajalistes maailmaparanduslikes programmides ka ärisektori ettevõtted. Neid ei suuna mitte üksnes pragmaatiline turunduslik-mainekujunduslik huvi, vaid ka majanduse ja muu ühiskonnaelu tiheda omavahelise seotuse tunnetamine. Ärisektoris on suuremad rahalised ressursid, tehniline oskusteave, nad võivad ühise projekti käsutusse anda ka oma jaotussüsteemi.
