4.1. Muutuste disaini koostisosad

Enamasti on praktikad kimbus koos, nagu ka eespool viitasime, mis teeb praktikatepõhise analüüsi üsna keeruliseks. Samuti tuleb meeles pidada, et praktikad on alati osa suuremast sotsiotehnilisest süsteemist (Geels 2004), milles mängivad rolli tootjad, vahendajad, tarbijad/kodanikud, mitmesugused institutsioonid ja huvirühmad ning kõikvõimalikud tehnoloogiad. 

Tuginedes Evansi, McMeekini ja Southertoni (2012) analüüsile, soovitame sotsiaalsete muutuste programmi disainil kindlasti arvesse võtta järgmisi põhimõtteid.

Esiteks – võta fookusesse eri praktikate ristumised ning praktikate erinevad elemendid (nii materiaalsed kui ka vaimsed), s.t igapäevaelulised kompleksid, mitte niivõrd isoleeritud käitumised.

Selle soovitusega seostub otseselt nii tähenduse komponentide (arvamused, hoiakud, representatsioonid), oskuste, kompetentside, sotsiaalse interaktsiooni kui ka materiaalse keskkonna ja asjade ehk praktikaelementide mõjutamine. (Meedia)kampaaniad stiilis „suurendame teadlikkust” on õigustatud osaliselt, võivad tekitada kõneainet (küll enamasti meedialoogikast lähtuvalt lühiajaliselt), kuid ei garanteeri pikaajalist käitumise muutust.

Väga oluline programmi õnnestumise seisukohalt on see, kui terviklikult suudetakse sihikul olevat sotsiaalset probleemi just igapäevaelu tasandil analüüsida. Programmi tuleb disainida nii, et see mõjutaks erinevaid praktika elemente, mitte ainult ühte (horisontaalne mitmekesisus). See tähendab erinevate vahendite oskuslikku kombineerimist. Näiteks sotsiaalreklaami abil saab kujundada tähendusi, aga mitte füüsilist keskkonda. Selleks on teised vahendid, mis tuleb ka programmi sisse planeerida. Lisaks loovlahendustele tuleb kaasata ka erilaadseid organisatsioone ja subjekte.

Teine oluline põhimõte on ajaline jätkusuutlikkus: kuivõrd suudame mingit programmi kavandades ette vaadata ja mõelda, kes seda jätkab, kui meie ressurss otsa saab? Terviklik käsitlus ei saa toimuda vaid ühe organisatsiooni piiratud projektirahade baasil. Seega tuleb juba programmi planeerides mõelda, kuidas muuta praktika isetoimivaks. Kuidas kujundada pikemas ajaperspektiivis uus normaalsus, s.t praktika, mis haarab endale hulga inimesi?

Programmi disainides on enamasti ikkagi silme ees mingid analüüsist välja kristalliseerunud ühikud: meie kujutlused sellest, kuidas mingid inimesed mingeid asju teevad. Meeles tuleb pidada, et praktika kui ühik (mida on võimalik ka üsna abstraktselt analüüsida) ja praktika kui konkreetne igapäevaeluline sooritus on erinevad. Tegelikud sooritused ja nende muutumine meie programmi mõjul on väga raskesti ennustatavad. Mistõttu on säärase käsitlusviisi puhul õigustatud liikuva märklaua metafoori kasutamine, mida on ka eespool korduvalt toonitatud. Programmide ja kampaaniate tellijatel ja tegijatel ei tasu luua illusiooni, nagu oleks võimalik täiel määral eesmärke seada ehk teisisõnu prognoosida, kuidas reaalne elu programmi toimel välja nägema hakkab.

Liikuv märklaud ei võimalda tegelikult väga pikaajaliselt ja detailselt mahukaid programme ette planeerida. Siit tekib vastuolu. Vaja on horisontaalset mitmekesisust ja ajalist jätkuvust, kuid tulevikku ei ole võimalik ennustada. Mida siis teha? Programmid peavad juba eos säilitama paindlikkuse. See on loomulik ja käibki programmi koostamise juurde. Muutumine ja teatav ümberdisainimine töö käigus on paratamatu, kui tahame tõesti muuta igapäevaelu keerukust.

Endale kindlaks aitab jääda ajalukku vaatamine. Kuidas on arenenud sihikul olev praktikatekompleks või -kimp ajalooliselt? Kuidas on mõjunud minevikus toimunud sekkumised ja kuidas on varasemad maailmaparandusprogrammid olnud sunnitud end muutma? 

Kogu selles keerukuses on üsna suur kiusatus lähtuda üksikisikukesksest ABC-mudelist, mis pakub suhteliselt lihtsaid skeeme, kuidas kampaaniaid teha. Kas need on aga jätkusuutlikud? Praktikatepõhine poliitikakujundus Euroopas on just seetõttu pooldajaid kogumas, samal ajal kui indiviidi informeerimisele ja veenmisele suunatud käsitlus ei too kaasa kestvat muutust, vaid nõuab üha uute ressursside panustamist. Praktikatepõhist käsitlust võiks võrrelda taastuvate energiaallikatega, mis nõuavad küll palju vaeva, aega ja ka raha rajamisel (s.t programmi loomisel ja rakendamisel), kuid hilisem ressursikulu on väike.

Alati tuleb meeles pidada, et mis tahes programm, projekt, kampaania, mis mingisugust sotsiaalset muutust taotleb, ei ole süstal väljastpoolt, mis sotsiaalsesse reaalsusse siseneb ja sinna – olles ise selle reaalsuse eest hermeetiliselt kaitstud – muutust sisse viib. Nii poliitika kui ka mis tahes kommunikatsiooniprogramm on alati ise osa sellest samast tegelikkusest. Ta asub muutmise sihikul oleva nähtuse mõjuväljas algusest peale, omamoodi kasvab sellest nähtusest välja, mitte ei saja väljast sisse.

Sotsiaalse muutuse programmi terviklik käsitlus tundub keerukas eeskätt oma abstraktsel, teoreetilisel kujul. Konkreetsete ülesannete lahendamise puhul on see pigem loomulik ja loogiline probleemide käsitlemise viis, nagu ka järgnev näide hästi illustreerib.