3.6. Ülesandepüstitusest kokkuvõtvalt

Programmi ülesandepüstitus on seega etapp programmi ülesehituses, mille jaoks tuleks planeerida piisavalt aega ja mida tuleks teha ise, kaasates vajaduse korral eksperte. Kui organisatsioon ostab programmi sisse teenusena, tuleks ülesandepüstitus koos teostajaga põhjalikult läbi arutada, teha kindlaks, et eesmärkidest on aru saadud. Tööjaotuse korral, kus väline teostaja teeb mingid programmi osad, planeeri aega vastastikusteks kohtumisteks ja vahetuks aruteluks. Ainult kirjalikud dokumendid ning aruandlus pole piisav, et püüda liikuvat märklauda. Loovagentuurid on harjunud siin kasutama mõistet briif. Vt nt Reklaamiagentuuride Liidu kodulehelt, mida reklaamibüroo kliendilt briifis ootab.

Programmi ülesandepüsituse praktiline harjutustik koos juhendite ja soovitustega on ära toodud õpiku lõpupeatükis. Siikohal anname vaid kõige üldisemad näpunäited protsessi planeerimiseks.

Ülesandepüstituse osad:

  1. taustinformatsioon ehk programmi üldised koordinaadid: mida selles valdkonnas on varem tehtud, kes on teinud, kes on olnud koostööpartnerid, kas ja kes rahastab / võiks rahastada, millised on nende nõuded;
  2. probleemi analüüs, taustauuringute kokkuvõte;
  3. eesmärgi seade ja käsitlusviisi valik;
  4. sihtrühmade määratlemine ja iseloomustus.

 

Selle info baasil saab hakata programmi tervikuna disainima, tekitades sellele vastavad alamprogrammid (näiteks kommunikatsiooniplaani).

Sotsiaalturundusliku programmi ideaalne ülesandepüstitus toob üheselt mõistetavalt ja selgelt esile selle, mida tahetakse, innustades partnerite ja teiste töörühma liikmete loovust ses osas, kuidas soovituni jõuda. Ülesandepüstitus ei tohiks olla liiga avar, sel juhul jooksete ise kinni või teeb väline pakkuja teie eest valikud ja see ei pruugi teile hiljem meeldida; aga ka mitte liialt kitsas ja tehnoloogiline, sest sel juhul ei teki juurde uusi mõtteid. Alljärgnevad soovitused aitavad seda tasakaalu leida.

Taustinfot kogudes ärge piirduge probleemi kirjeldusel vaid statistiliste näitajate väljatoomise ja uuringute refereerimisega. Püüdke vestluste, eksperdiintervjuude, (osalus)vaatluste ja ajurünnakute abil jõuda inimeste reaalsete igapäevapraktikateni, mis viivad probleemini. Täpsemaid nõuandeid ja juhendeid vaadake peatükis „Kokkuvõte” toodud tabelist.

Probleemi püstitamise sõnastamisel püüdke olla võimalikult detailne: tooge esile probleemsed praktikad ja asjaolud, mis neid võimendavad. Tooge välja seos üldise probleemi (kehvad statistilised näitajad) ja igapäevaelu vahel (probleemsed praktikad). Pange lisadesse või otse põhiteksti ka vahetuid tsitaate, visuaalset materjali vms. Pakkuja enda elukogemus on enamasti üsna piiratud ja talle on samuti vaja materjali, mille kaudu tekitada lahenduse genereerimiseks vajalikku empaatiat. Täpsemaid nõuandeid ja juhendeid vaadake lõpupeatüki tabelist.

Eesmärgi seade ning käsitlusviisi valik. Enamasti saab ühe probleemi baasil püstitada mitu alaeesmärki. Jagage eesmärgid lähemateks ja kaugemateks, lõpp- ja vahe-eesmärkideks. Visandage eesmärkide puu suuremate ja väiksemate hargnevate okstega, toomaks välja nendevahelised seosed. See aitab protsessi käigus valikuid teha. Täpsemaid nõuandeid ja juhendeid vaadake peatükis „Kokkuvõte” toodud tabelist.

Tehke eksperdiintervjuusid inimestega, kes probleemiga iga päev seoses oma tööga kokku puutuvad või seda uurivad, samuti tutvuge (populaar)teaduslike artiklitega, mis annavad suhteliselt kiiresti olulise info probleemi põhjuste kohta. Selles faasis ei tasu hakata (pealtnäha sarnaste sümptomite baasil) järele proovima kusagil edu saavutanud projekti, kuna erinevate maade ja ka sama maa eri sihtrühmade puhul võivad probleemi põhjustavad mõtlemis- ja toimimistavad erineda.

Sihtrühma iseloomustus. Olge detailne ja empaatiline. Lähtuge käitumuslikest tunnustest, mitte ainult vanusest ja soost. Mõelge, kas soovite mõjutada indiviide otse või pigem kujundada nende toimimise keskkonda – viimasel juhul tuleb määratleda sihtrühmad, kelle kaudu saab keskkonna muutust algatada. Kehastuge niipalju kui võimalik sihtrühmaks, tooge välja, millest tema hoolib, mida kardab. Täpsemaid nõuandeid ja juhendeid vaadake peatükis „Kokkuvõte” toodud tabelist.

Eesmärkide püstitamise, sihtrühmade määratlemise ja käsitlusviisi valiku protseduurid oma omavahel üsna läbipõimunud ning reaalselt tehakse need ka korraga. Seega tuleb koos eesmärkide seade ning sihtrühmade (mudeli) määratlemisega teha otsused, milline (millised) käsitlusviis(id) valida – kas ja kuivõrd panustada inimeste hoiatamisele, veenmisele ja õpetamisele, kas ja kuivõrd kujundada hoopis nende tegutsemise keskkonda. Kas pakkuda pigem individuaalset vahetustehingut või nihutada norme? Nende koordinaatide järgi saab hakata programmi disainima.

Järgnevas peatükis astume koos teiega sammu edasi ning käsitleme seda, kuidas teha programmile loovosa, nii et see toimiks jätkusuutlikult.

back forward