3.5. Strateegilise käsitlusviisi valikud, võimalused ja piirangud

Probleemi ja seotud sihtrühmade süvaanalüüs annab suuna eesmärgi püstitamiseks ning käsitlusviisi valikuks. Peatükis 1.1 oli juttu peamisest küsimusest, keda või mida peaks mõjutama, et saavutada sotsiaalset muutust – kas inimesi ja/või keskkonda. Eelneva praktikatepõhise analüüsi läbitegemine annab kindlasti veendumuse, et ainuüksi indiviidi mõjutamiskatsed – ükskõik kui vaimukad ja mahukad on kampaaniad – ei pruugi anda pikaajalist muutust. Enamasti on vaja kombineerida joonise 3.2 neljal väljal asuvaid käsitlusviise. Samas on alati ressursid piiratud ning sageli on vaja veenda rahastajaid, et kavandatav programm toob kas või mingisugustki (vahe)tulemust. Enne strateegilise teraviku määratlust on mõistlik teha nimekiri võimalikest valikutest ja nende kombineerimise viisidest antud eelarve, aja ning tööjõu tingimustes ning alles siis teha otsus, missugune valikutepake võib pikaajalisele eesmärgile lähemale viia, olles samal ajal ka iseseisva kampaania või projektina tulemuslik. Esimesena pähetulev mõte – teeme informeeriva või veenva kampaania – ei pruugi olla ainus võimalus, kuigi sageli on see diskussiooni tekitamiseks ja ühiskondlike normide kõigutamise alustamiseks sobiv viis. Me ei püüa öelda, et teavitamise ja hoiakute kujundamise kampaaniaid pole mõtet üldse teha. Kindlasti on. Nende sõnumi loomine ning kõrvale teiste muutust esilekutsuvate võtete (seadusemuudatus, toodete kättesaadavamaks tegemine või ära keelamine jne) lisamine on paremini mõtestatud ja tervikuks seotud juhul, kui tegijatel on arusaam sotsiaalsest suhtlusest, tegevustest ja kontekstist probleemi ümber. Muutuste võti ei ole enamasti ainult indiviidi peas. 

Samuti tasub mõelda, kas antud kontekstis rõhutada eeskätt ratsionaalset vahetustehingut või püüda läheneda kollektiivsete normide ja väärtuste muutuse kaudu. Kahe nimetatud dimensiooni baasil ning inspireerituna mitmest autorist pakume välja raamistiku erinevate institutsionaalsete sekkumiste analüüsiks ning valikute tegemiseks (joonis 3.3).

Joonis 3.3. Institutsionaalsete sekkumiste erinevad lähtekohad ning võimalused

Autorite skeem, inspiratsiooni selleks on pakkunud Hargreaves (2011), Lefebvre (2010). Koolikiusamise teemalised empiirilised andmed pärinevad Cunninghamilt ja kaasautoritelt (2010). 

Koolikiusamise probleemi on näiteks USAs püütud lahendada rangema koolidistsipliini kehtestamise kaudu. Eeldatakse, et õpilased käituvad ratsionaalselt ja väldivad keelatud tegevusi, kui nad teavad, et neid võidakse näha ja karistada. Säärast moodust kirjeldab IV väli joonisel 3.3 – püütakse mõjutada potentsiaalseid tegutsejaid, luues võimalikule soovimatule tegevusele ette barjäärid, mida pole mõistlik ületada, sest saadav kahju (vahelejäämise häbi, karistus) ei ületa võimalikku pahateost tuntavat mõnu. Ka Eesti on osalt läinud seda teed, näiteks koolidesse on paigaldatud turvakaamerad.

USAs tehtud uuringus pakkusid 5.–7. klasside õpilased ise välja hoopis keskkonda kujundavaid lahendusi (Cunningham et al. 2010). Näiteks on laste jaoks hirmutavad vaiksed ja hämarad nurgad, kuhu õpetaja pilk ei ulatu. Neid leidub igas koolimajas ja mida tugevam on õpetajatepoolne valve, seda enam püüavad potentsiaalsed kiusajad oma ohvreid tabada just valveta ruumiosadest. Seega, seades sisse õpetajatepoolse korrapidamise, peaks arvestama koolimaja ruumiliste eripäradega ning vaiksed ja pimedad nurgad valgustama või teistmoodi kujundama või needki valve alla võtma. Samas ei tungi pidev valvamine siiski kiusamise tekkepõhjusteni ning on oht, et niipea kui see lakkab või nõrgeneb, puhkeb ka kiusamine uuesti.

Samas uuringus pakkusid lapsed ise välja ka ideed kujundada ümber suhetekeskkonda. Kõigepealt – pakkuda asendustegevusi. Lapsed tunnevad koolis suurt vaimset väsimust ja pinget ning et niisama logeledes möödasaadetud vahetund tekitab soovi oma pingeid teiste peal välja elada. Sellises olukorras võiks aga õpilaste pideva valvamise (mis ju stressi maha ei võta) asemel või sellega koos pakkuda lastele vahetundides stressi vähendavaid, nt füüsilisi tegevusi. Ka soodustab kiusamist see, kui lapsed on sunnitud kogu koolipäeva põhiliselt oma klassikaaslastega veetma. Klassis juba väljakujunenud võimusuhted kinnistuvad sunnitult jagatud ruumis veelgi ning uusi harjumusi on raske tekitada. Kui klassis ollakse harjunud kedagi (kunagi kujunenud mulje põhjal) vaatama kui liiga pikka, lühikest, paksu või kõhna, siis ei märgatagi tema muid omadusi või oskusi. Siin aitaks teadlik laste segamine – võimaluste andmine uute kontaktide loomiseks erinevate tegevuste käigus, luua rühmas suhteid erinevate omaduste, oskuste ja huvide pinnalt. Selle jaoks on aga vaja koolis toimuvaid tegevusi ümber korraldada alates õppeülesannetest ja klassipõhisest tunniplaanist (mõningate õppetegevuste-kodutööde sooritamine väiksemates, eri klassidest pärit õpilaste rühmades) ning lõpetades huvitegevuse ja ühisüritustega. Levinud praktika on ju anda ürituste ettevalmistavaid ülesandeid klasside kaupa, kuna see on logistiliselt mugavam. Kuna sageli on teiste narrimise põhjuseks välimus ning riietus kui selle silmatorkav komponent, siis õpilaste arvates aitab riskiolukordade teket vähendada ka kohustuslik koolivorm. Kõik ülalmainitud võtted püüavad igapäevases kooliolme keskkonnas vähendada teatud riskitegureid, ilma et tegeldaks üldse kiusamise kui sellisega. Otsitakse ning püütakse muuta hoopis neid mikroolukordi, kus kiusamise ajend tekib, püütakse mõista kiusamise ratsionaalsust, eeldades, et seda lõhkudes kaob ka vastav praktika. Nende muutuste praktiline sisseviimine eeldab koolielu korraldamises sissejuurdunud tavade muutmist, olmeliste harjumuste vaatamist uue pilguga ning paljusid pisikesi ümberkorraldusi ja takistuste ületamist. See lõhub klassijuhataja autonoomiat ning eeldab intensiivsemat suhtlemist vanematega. See on märgatavalt raskem, kui näiteks ühe (kiusamisvastase) ürituse korraldamine või isegi pideva õpetajate valvegraafiku pidamine. Samas võivad tulemused olla püsivamad – kui uued harjumused on juurdunud. Joonisel 3.3 on sellist indiviidide käitumise mõjutamist keskkonna ümberkorralduse kaudu kujutatud III väljal.

Nii koolivorm kui ka eri klasside laste segamine kujundavad pikemas perspektiivis ümber ka kooli õhkkonda ja selles valitsevaid väärtusi. Vastavate uuringute tulemused näitavad, et kui kooli tegevustes üldiselt on konkurentsist rohkem väärtustatud koostöö, siis väheneb ka kiusamine. Eriti põhikoolis toob õpilaste eristamine – ükskõik kas heas või halvas – kaasa kaaslaste teravdatud tähelepanu, mis võib muutuda ka pahatahtlikuks, vajaduseks end tõestada. Õpilane, keda on avalikult karistatud või häbistatud, elab negatiivsed tunded välja nõrgema kaaslase peal. Harvad pole juhtumid, et õpetajate kiidetud heade akadeemiliste võimetega õpilasel tekib soov end välja elada ja proovile panna kaaslaste psüühilise kiusamise kaudu. Kiusamisjuhtumite puhul püütakse USAs täiskasvanute poolse ehk välise karistamise asemel rakendada süsteemi sisemisi ressursse, näiteks vaenutsevate pooltega klassis õpilaste peetavaid rahuläbirääkimisi (Morrison ja Vaandering 2012). Kooli õhkkonda on püütud sõbralikumaks ja vähem karmi olelusvõitlust matkivaks muuta sõnamängude abil, sõnastades ühiseid väärtusi ja kultiveerides traditsioone. Samas ei raatsi pedagoogid kuidagi loobuda akadeemilise olelusvõitluse õhutamisest, lootes sel teel saada paremaid õpitulemusi. Ühes koolis on seda ka raske teha, kartmata muutuda teiste koolide seas omamoodi luuseriks. Eestis arutletakse igal kevadel ja sügisel kirglikult koolide pingeridade üle – paraku ei paista kusagilt tõsist tahtmist süsteemi muuta. Ühiskonnas valitsevad väärtushinnangud ei soosi muutust. Sotsiaalse muutuse tekitamine ühiskonna vaimse keskkonna ümberkujundamise kaudu on joonisel 3.3 markeeritud II väljal. See moodus tundub väga lihtne ja loogiline lahendus, kuid on tegelikult üks kõige raskemaid: nii nagu paja ühes servas ei saa keeta paksemat suppi, ei saa ka muuta väärtusi suure süsteemi (ühiskonna) ühes allsüsteemis (haridussüsteem) ning üksuses (konkreetne kool).

Sellises olukorras, kus tundub, et on vaja muuta tervet maailma ning jõudu jääb väheks, ei maksa käsi siiski rüppe lasta. On võimalik valida ka moodus, kus kooli keskkonda hakatakse muutma üksikisikute harimise ja õpetamise kaudu (plakatid, loengud, õppefilmid jne). See on joonisel 3.3 markeeritud I väljaga.

Kui pole võimalik muuta konkurentsiõhkkonda, tuleb õpetada nii õpilasi kui ka õpetajaid süsteemi vigade ja väärarengutega toime tulema: märkama hätta- ja üksijäänud kaaslasi, pakkuma neile abi, probleemsetes olukordades sekkuma. Seda on võimalik teha (kuigi see on aja- ja energiamahukas) konkreetsete treeningute kaudu. Nende tegevuste kaudu muutuvad ka kooli väärtused tasapisi hoolivamaks ning mitmekesisemaks (ma pole enam ainult viieline õpilane, vaid ka julge kodanik). Tublimaid õpetajaid ja õpilasi saab motiveerida, pakkudes välja materiaalseid ja mittemateriaalseid preemiaid – sellega oleme jõudnud ringiga tagasi IV väljale joonisel 3.3. 

Lähtume eeldusest, et ükski käsitlusviis ei ole olemuslikult õige või vale. Nende rakendamine peaks aga olema teadlik, lähtuma keskkonna ning sihtrühma liikmete toimimistavade analüüsist.

back forward