3.4. Sihtrühmade leidmine ja analüüs

Kui sotsiaalset probleemi tekitavad praktikad ehk mõtlemis- ja toimimisviisid ja rutiinid on kindlaks tehtud ning üldises raamis on paika seatud ka see, kas tahetakse olemasolevat praktikat uuega asendada, vana ümber kujundada või luua hoopis tühjale kohale midagi uut, saab hakata määratlema programmi kitsamaid sihtrühmi. Sihtrühmana mõistetakse inimesi, keda sekkumine otseselt või kaudselt puudutab, kelle tegevust tahetakse muuta. Sotsiaalset muutust taotleva programmi sihtrühmaks ei pruugi alati olla soovimatul moel tegutsevad isikud, vaid ka isikud või organisatsioonid, kelle tegevus kaudselt probleemi säilitab või võimendab, või ka toetavad sihtrühmad, kes võiksid probleemsele sihtrühmale abi ja tuge pakkuda. Näiteks koolikiusamise ennetamise/tõkestamise eesmärgi puhul on probleemne sihtrühm kiusamise eestvedajad, aga vastavate programmide sihtrühmad on sageli hoopis õpetajad, kogu klassikollektiiv või ohvrid, kellel arendatakse oskust kiusu märgata, sekkuda ning end ja teisi kaitsta.

Selles faasis on kriitilise tähtsusega sisseelamine valitud sihtrühma maailma, nagu ka peatükis 3.1 rõhutasime. Laialt on levinud intervjuud sihtrühma esindajatega, kuid nende kõrvalt peaks investeerima aega ja püüdma vastavaid tegevusi või vähemalt nende keskkonda ise läbi tunnetada (näiteks viibima vastavates ruumides, sõitma-kõndima läbi teekondi, tegema ostusid, küsima infot). Loomulikult ei pääse kõikidele olukordadele ja sihtrühmadele (nt keskealine ametnik noortepidudele) hästi ligi. Palju diskuteeritud probleem, et eriti noored paljastavad internetis teadmatusest või hoolimatusest oma tegemisi ja arvamusi, võib siin paradoksaalsel kombel kasuks tulla ning aidata kaasa headele arengutele.

Sihtrühmade määratlemisel saab eristada erinevaid käsitlusi, mida nimetatakse ka sihtrühmade mudeliteks. Näiteks Taani sotsiaalteadlane Bente Halkier (2013 ilmumas) toob välja neli mudelit, mida on kommunikatsiooniteoorias kasutatud, kuid mis ei võimalda hästi välja tuua igapäevaelu keerukust, s.t mis lähtuvad eeskätt sellest, mida indiviid teeb, kellega suhtleb. Praktikatepõhise käsitluse kohaselt tuleks aga pigem pöörata tähelepanu sellele, kes on probleemse tegevuse sees, kus nähtused toimivad, ehk siis jälgida rohkem tegevuskeskkondi ning tüüpsituatsioone.

Tabel 3.2. Sihtrühmade mudelid

Kohandatud Halkieri (2013) põhjal. 

  • Defitsiidi mudel: määratleb sihtrühma selle järgi, milline oskus või teadmine on vajaka, mida peaks arendama. Programm tegeleb indiviidide vastava teadmise või oskuse puuduse korvamisega. Üksikisik on siin pigem passiivse vastuvõtja rollis. Kui näiteks koolikiusamise probleemi leevendatakse kõrvalseisjatele sekkumisoskuste õpetamise kaudu, siis on loogilisteks sihtrühmadeks õpetajad ning õpilased, kes oma rollist, võimupositsioonist, vanusest ja elukogemusest tulenevalt vajavad erinevaid teadmisi ning oskusi. Selle käsitlusviisi puhul saab eristada näiteks koole, kus on olnud tõsiseid kiusamisjuhtumeid, ning koole, kus need esile pole tulnud (mis ei tähenda, et neid üldse ei oleks).
  • Elustiili mudel ehk segmentimise mudel: põhineb eeldusel, et info vastuvõtt ning rakendamine toimub läbipõimuvalt teiste praktikatega ning seetõttu tuleb ka sihtrühmi määratleda teatud praktikate kimbu kaudu. Näiteks koolikiusamise puhul oleks sellise käsitlusviisi järgi otstarbekas eristada sihtrühmi olukorrapõhiselt: mis toimub vahetunnis, erinevates koolimaja osades, enne ja pärast tunde kooli territooriumil, klassikaaslaste vahel Facebookis? Makrotasandil on kahtlemata eri koolidel ka erinev elustiil, sisekultuur ning segmentimist võib – taustteabe olemasolu korral – teha ka eri koolitüüpide kaupa.
  • Võrgustiku mudeli puhul lähtutakse sellest, et inimene ei võta infot vastu sotsiaalses vaakumis, vaid see toimub interaktsiooni kaudu. Seega on kommunikatsiooni sihtauditooriumiks suhtlusvõrgustikud ning kommunikatsiooni tõhususe hindamisel oluliseks kriteeriumiks just see, kas edastatavad sõnumid muutuvad omavaheliseks jutuaineks. Näiteks koolikiusamise probleemi puhul on sel juhul sihtrühmaks kogu klassikollektiiv või suhtluskeskkonnas osalejad, suhtlus on siin suunatud kollektiivile või selle erinevates rollides liikmetele (õpilased, õpetaja, vanemad). Näiteks üks füüsilise puudega (ja seetõttu mähkmeid tarvitav) ema, kelle lapsi koolis sellepärast kusikuteks sõimati, rääkis isiklikult oma lapse klassikaaslaste vanematega (see oli väike maakoht), selgitas, mis põhjustab tema näilise kasimatuse, ning saavutas vanemate suhtumise muutuse kaudu ka laste suhtumise muutuse[1]. [1] Foorumipostituse tegija anonüümsuse huvides pole siia viidet lisatud.
  • Dialoogi mudeli puhul püütakse luua vastastikuse suhtlemise võimalused sihtrühmaga, anda talle võimalus ise probleeme defineerida ning laekunud infot mõtestada. Siin on heaks näiteks kaasamine ja kaasav kommunikatsioon. Kokku on viidud näiteks eksperdid ja tavakodanikud, et nad otsiksid lahendusi. Ülalpool nimetatud USAs rakendatud klassisiseste rahuläbirääkimiste pidamine on dialoogimudeli rakendus koolikiusamise probleemi lahendamise kontekstis.
  • Seni veel vähe on kasutatud praktikatepõhist mudelit. Selle keskmes on (probleemne) tegevus ja keskkond, millest see sünnib, tegevustevahelised seosed, probleemse praktika edasikandumise ja jätkumise mikromehhanismid. Koolikiusamine pole vaid uue aja nähtus (kuigi tänapäeval on see saanud internetis võimenduse) ning selle mustrid korduvad: kuidas luuakse võimu (näiteks õpetaja enda ebaõiglane käitumine kui kiusamise mudel), häbimärgistatakse vaesust, teistsugust käitumist. Üks võimalus on suunata programmi fookus just interaktsioonimustritele. Kiusamisteemalised uudised ja intervjuud viitavad sageli sellele, et probleem avastatakse alles üsna hilises faasis, kuna õpetajate-õpilaste, õpilaste omavahelised ja õpilaste-vanemate vahelised suhtluspraktikad – arusaamad, oskused-protseduurid, ümbritsevad asjad ja keskkonnad – takistavad kiusamise tunnistamist. Mis on kõige olulisemad takistavad praktikad? Indiviidikeskne tõlgendus ütleb, et inimesel on häbi tunnistada, et ta on nõrk või kiusatav. Häbi on sotsiaalne nähtus ning kultuuriti väga varieeruv. Seega on mõttekas küsida, millised praktikad loovad häbi kooli- ja kodukeskkonnas ja kuidas olukorda muuta. Sihtrühmaks on sel juhul häbipraktika kandjad ja kasutajad, häbipraktika kogukonnad, kuhu võivad kuuluda niihästi isa, kes leiab, et nii suur poiss peab oma suhteid ise klaarima; õpetaja, kes ilma konkreetse kaebuseta ei julge asja uurida, sest nii satub tema klass halba valgusse; laps, kes keelab vanematel minna õpetajaga vestlema; kui ka ema, kes ei julge lapse keelust üle astuda ja pakub lohutuseks popipäeva. Need praktikad põimuvad omavahel, neid aitavad säilitada ja ellu rakendada teatud arusaamad, aga ka asjad ja keskkonnad, mis samuti kuuluvad häbipraktika juurde. Näiteks pole koolis aega-ruumi ega rutiine, mis võimaldaksid õpetajal ja õpilasel segamatult eraldi vestelda. Õpetaja-klassijuhataja ja õpilase liikumistrajektoorid on sageli erinevad, klassijuhatajatund pole privaatne, arenguvestlused (kui üldse) toimuvad kord aastas, e-kool on liiga ametlik. Vanemad ja õpetaja on harjunud suhtlema koosolekutel ning e-vahendite ja mobiililahenduste kaudu, vestlus tähendab juba suurt probleemi. Õpetaja pelgab, et tal pole häbeneva lapsega kõnelemiseks vastavaid oskusi ja suunab last pigem sotsiaalpedagoogi juurde, kelle ametinimetuski hirmutab.

Sihtrühmade määratlemisel saab erinevaid mudeleid ka kombineerida, näiteks kui on määratletud praktikakogukond, siis rakendada sellel osaliselt dialoogimudelit (ehk koos arutada, mis aitaks tekitada usaldust anda kohe oma probleemist teada).

back forward