3.3. Eesmärkide seadmine

Praktikatekeskne probleemianalüüs, nagu eespool näha oli, keskendus peamiselt tegevustele, kontekstile, suhtlusele, mõnevõrra vähem indiviididele ja nende rühmadele, keda oleme harjunud nimetama sihtrühmadeks. Meie käsitluses on programmi koostamise tavaloogikale mõnevõrra vastupidi üldine eesmärgiseade sihtrühmade täpsest määratlusest eespool. Praktikate muutmisele suunatud eesmärgid on teadlikult veidi laiemad kui programmi tegevuste ja sõnumite kitsamad sihtrühmad, keda enamasti piiratud eelarve tingimustes on võimalik kõnetada. Sihtrühmade fookustamisest räägib peatükk 3.4.

Sotsiaalset muutust taotleva programmi eesmärgi adekvaatseks seadeks on kindlasti vajalik määratleda positiivsed praktikad: mida me tahame, et sihtrühm teisiti teeks. Eituse kaudu sotsiaalse muutuse soovi defineerimine on üsna levinud, paraku aga mitte eriti tõhus viis sihtrühmadega suhtlemiseks.

Laias laastus võib eristada kolme tüüpi eesmärke.

1. Soovimatu/probleemse praktika tõkestamine ja selle arengut soodustavas keskkonnas tingimuste loomine vastupraktikate tekkeks ehk süsteemi isepuhastumiseks. Selle eesmärgiseade puhul on plussiks võimalus lahendada probleemi otse tekkimiskohal, mis võib viia kiiremini konkreetselt mõõdetavate tulemusteni. Miinuseks võib olla aga vähene jätkusuutlikkus. Probleemse praktika kandjad võivad arendada loominguliselt välja uued, vähem märgatavad praktikad või leiutavad viise tõketest möödahiilimiseks. Näiteks USA koolides püüti piirata kaasõpilaste kiusamist rangema distsipliiniga ning vahetundide ajal valvasid koridore ja ühiseid ruume korrapidaja-õpetajad. Tulemuseks oli, et kiusajad saatsid kellegi kambast õpetaja tähelepanu kõrvale juhtima ning „lõbutsesid” edasi (Cunningham et al. 2010). Igasuguse tõkestamise ja väljajuurimise katsete puhul on tarvis analüüsida, missugused on praktikate kompleksid, mis koos esinevad, s.t missugused teised praktikad antud negatiivset tegevuste kogumit toetavad (nt kas otseselt koolis toimuvat vahetut kiusamist toetab ka vägivald interneti suhtlusvõrgustikes, kus kiusatavaid ahistatakse?) ja millised sellega konkureerivad või pakuvad alternatiive. Kui püüda mingit tegevust blokeerida või päris ära keelata, tuleb mõelda, mida inimesed selle asemel teevad või teeksid. Kas näiteks on võimalik õpilaste energia kanaliseerida heas mõttes konkureerivasse praktikasse, kas või näiteks sporti, pakkudes vahetundides ja vabal ajal sellega tegelemiseks organiseeritumaid ning vähe kindlustatud õpilastele kättesaadavaid võimalusi. 

2. Praktika ümberkujundamine (võib hõlmata ka järgmist eesmärki ehk uute praktikate loomist). Siin on mitu võimalust. Saab ümber kujundada praktikate elemente, näiteks muuta tähendusi, tekitada uusi kompetentse (informeerimine, koolitamine, harjutamine). Samas tuleb arvestada, et hakates pakkuma välja uusi harjumusi toetavaid meetmeid, võivad vallanduda ka ettekavatsematud protsessid (näiteks kiusamisvastane koolitus võib olla koht, kust ammutada uusi ideid kiusamiseks). Saab tuua keskkonda uued asjad ja muuta elukorralduse materiaalseid aspekte. Saab tugevdada praktikaid, mis toetavad kaudselt soovitud praktikat, näiteks koolikiusamise ennetamiseks toetada tegevusi, mis soodustavad laste omavahelisi heatahtlikke, koostööle rajatud suhteid. Üks õpetaja jutustab, kuidas nende klassis aitasid jõukamad vanemad tasuda vaesema pere lapse klassiekskursiooni tasu, lubamata avaldada, kellelt see tuli (Puuste 2012). Selline asjaolu viitab selgetele väärtustele kooli ja vanemate vahelises suhtluses, mis mõjutavad kaudselt ka lapsi: kedagi ei jäeta välja ning head tehakse ennast upitamata.

Praktikate ümberkujundamise puhul on oluline analüüsida, kuidas toimub suhete kujunemine praktika ümber. On ju praktikate tekitatud interaktsioonimustrid need, mis värbavad praktikuid. Näiteks kui koolis on eneseupitamise väärtused esiplaanil, õpetaja toob üht õpilast väga esile või halvustab teist, siis leiab see praktika jäljendamist jõhkramal moel. Kui klassi lastevanemate koosolekul ei ole kombeks vanemaid omavahel tutvustada, vanematel puudub postiloend ja omavahel suhtlemise traditsioon, siis kujunebki praktika, et vanemad jäävad probleemile lahenduse otsimise ringist välja. Kui kooliüritustel räägitakse kõlavalt kooli väärtustest, aga neile ei otsita igapäevaelus väljundeid, siis tekibki tunne, et oluline on rääkida õigeid sõnu õigete inimeste ees, luues maine, mida usaldatakse pimesi. Need igapäevaelu praktikad pole ükski otseselt seotud kiusamisega, kuid nad põimuvad omavahel, muutes näiteks kiusamisjuhtumite ennetamise või ühise lahendamise väga raskeks.

3. Uue praktika tekitamine tühjale kohale. Samas, ka päris uued praktikad toetuvad varasemate suhete ning praktikate pinnale. Mõnes mõttes on ülesanne lihtsam kui praktika ümberkujundamise ülesanne, kuna kedagi ei pea millestki lahti harjutama, kuid edu saavutamine sõltub siiski palju sellest, kuidas uus praktika sobitub olemasolevasse tähenduste, oskuste ning protseduuride konteksti. Näiteks helkurite kandmise harjumust on aidanud juurutada kas või see, et helkuri kui toote disain on muutnud selle sobilikuks väikekingituseks, tagades seega toote leviku just kinkimise praktika kaudu. Perekonna eelarve koostamise juurutamine saab toetuda varasematele harjumustele või siis koolis õpitud oskustele.

Varem läbi analüüsitud koolikiusamise probleemi puhul on näiteks USAs proovitud uudsete praktikatena juurutada nn rahuläbirääkimisi klassides, kus lastevahelised suhted on väga pingelised ning esineb pahatahtlikkust teiste suhtes. Asenduspraktikana võib aga edukalt rakendada ka aktiivseid mänge vahetundides.

Kokkuvõtteks on niisiis iga eesmärgi puhul oluline pidada silmas:

a) praktikate omavahelisi konfiguratsioone (millised praktikad toetavad üksteist, millised konkureerivad omavahel või pakuvad / võiksid ideaalis pakkuda alternatiive); b) missugused on inimrühmad, keda ühendab kindel praktika. Neid võib nimetada ka praktikakogukondadeks ehk siis kollektiivideks, kes omavahel kokku puutudes ja suheldes harrastavad suuremal või vähemal määral mingit praktikat;

c) nende kogukondade sees ja ümber olevaid suhteid ja suhtlust, s.t kes keda mõjutab, millised on võimu- ja sõprussuhted;

d) üksikisiku tasandile kõige lähemale jõudes on sageli oluline pidada silmas ka nn praktikute karjääre ehk kes on mingis asjas uustulnuk, kes vana kala, kes regulaarne harrastaja, kes mitte (näiteks igapäevasuitsetaja vs. pühapäevasuitsetaja; regulaarselt kiusatu vs. ühekordne kiusamise ohver; kogenud autojuht vs. äsja load saanu).

Eespool rõhutasime, et sotsiaalsele muutusele suunatud programmid asuvad ise keset sotsiaalset elu, mitte ei sisene sellesse väljastpoolt, justkui kosmosest. Seotusega haakub ka juba eespool mainitud liikuva märklaua metafoor. Kuna sotsiaalne argipäev muutub pidevalt, ei ole mõistlik seada väga pikaajalisi ja ülitäpseks tsementeeritud eesmärke, mille muutmine töö käigus toob kaasa nii korralduslikku kui ka bürokraatlikku segadust. Elu muutuvust ja suures osas ettearvamatust endale tunnistades on soovi korral hea kirjutada programmi eesmärgiseadesse sisse ka paindlikkusvaru ning viisid, kuidas programmi uue info ilmnemisel ja keskkonna muutuste korral otstarbekalt ümber teha. Enamasti peaks muidugi arvestama pigem taktikaliste muutustega, mitte niivõrd tegema suures programmis iga mõne kuu tagant strateegilist kannapööret. Detailne sotsiaalse reaalsuse analüüs annab ideaalis kindluse nii strateegilise käsitlusviisi valikus kui ka neis nüanssides, kus on nagunii vaja kohanduda ja muuta.