Teises etapis tuleks küsida, kas ja kuidas saab eristada (intensiivsus, korduvus) probleemse nähtuseni viivaid praktikaid. Kas neid saab sõnadega või illustreerides kirjeldada? Kas on võimalik kaardistada, kui laialt ja milliste rühmade seas on probleemsed praktikad levinud?
Näiteks koolikiusamise juhtumit edasi arendades on kasulik vestelda nendega, kes on konkreetsete juhtumitega kokku puutunud: psühholoogide, koolide sotsiaalpedagoogide, aga ka õpetajatega. Peljata ei tuleks teadusajakirju – paljud neist on üsna kitsalt spetsialiseeritud ning praktilised. Näiteks on olemas spetsiaalne sellele problemaatikale keskenduv ajakiri Journal of School Violence. Samas tuleb arvestada, et täiskasvanud spetsialistidelt saadud info on juba töödeldud, ratsionaliseeritud (Näide).
Teatud vestlused, üritused lõpevad kiusamisega, aga teatud mitte, ning väliste tunnuste põhjal ei pruugi õnnestuda neid eristada. Sellisel juhul on raske tegevusi ühel kindlal moel määratleda ning ka soovitud käitumise muutust sõnastada, seetõttu tehaksegi seda valdavalt keelavas vormis (mida ei tohi teha) või innustades näiteks kõrvalseisjaid sekkuma. Sekkumise julgustamise kaudu võib aga tekitada lihtsalt praktika teisenemise: avalik kiusamine väheneb, varitsetakse juhuseid, kus keegi ei näe pealt. Ka võivad kiusamispraktikad olla tugevasti läbi põimunud teiste argiste koolipraktikatega – kuidas antakse tunde, kuidas on korraldatud vahetunnid, klassiväline tegevus, klassisisene suhtlus kolmnurgas õpetaja-õpilased-vanemad. Seega tuleks minna koolidesse kohale ning kogeda igapäevast füüsilist ja vaimset koolikeskkonda, asju ja suhteid ning kooslusi üldiselt. Tuleb meeles pidada, et on olemas terve võrgustik, milles praktika toimib, mis moodustab orgaanilise osa praktikast, toimub argielu ning institutsionaalse ja sotsiotehnilise süsteemi koostoime ja pidev interaktsioon ehk lihtsamalt öeldes, iga argine tegevus asetseb mingis suuremas ühiskondlike ja materiaalsete mõjutuste võrgustikus. Koolikiusamist mõjutavad suhted koolis, kool kui materiaalne keskkond, kooli ja kodu vahelised teekonnad, õpetajate ja õpilaste vahelised suhted, kuid ka meedia loodud kuvandid teatud earühmas populaarne olemisest ja ka näiteks suhtlusvõrgustikes (eeskätt Facebookis) toimuv ning vanemaile ja õpetajatele paljuski varjatuks jääv suhtlus.
Laialt on levinud probleemipuu kasutamine probleemi analüüsis, vt joonis 3.1.
Joonis 3.1. Probleemipuu
Selline skeem aitab eristada probleemi põhjused ja tagajärjed. Samas tuleb silmas pidada, et uusaegse maailma nn nõiutud probleemide puhul võib ühe probleemi teistest eristamine olla üsna keerukas. Mõnikord võib sama puud koostada ka probleemide hierarhia põhimõttel, kus probleemid samamoodi omavahel seotakse põhjuse-tagajärje analüüsi kaudu, s.t põhjused on alama astme probleemid ja tagajärjed on omakorda keskse probleemi tekitatud uued probleemid. Kuigi omavahel seotud probleemide pundar võib olla keerukas, siis vähemasti lühemaajaliste projektide ja programmide tarvis on oma fookuse jaoks vaja üks probleem võimalikult konkreetselt siiski sõnastada, sest muidu on oht lootusetult laiali valguda. See aitab ka seada hoomatavaid eesmärke.
Seda enam on oluline analüüsida vahetut keskkonda, kus probleemsed praktikad tekivad ja arenevad. Keskkonna analüüsi võib omakorda jagada erinevateks kihtideks.
