3.2.2. Soovimatu nähtuse kirjeldamine ja määratlemine

Esimeses etapis tuleks leida, kuidas on soovimatu, negatiivne nähtus kirjeldatav-määratletav.

Näiteks koolikiusamine on politsei kodulehel määratletud kui „korduv pahatahtlik käitumine mõne kaasõpilase suhtes. [---] löömine, tagumine, tõukamine, tee peal ees seismine, takistamine, asjade peitmine [---] sõimamine, narrimine, ähvardamine, väljapressimine, ahvimine ja kommenteerimine, pilkamine, kuulujuttude levitamine [‑‑‑] grupist väljaarvamine, tõrjumine, grimassitamine, ignoreerimine”.

Teiseks tuleb leida, millised indikaatorid näitavad selle levikut ühiskonnas, teatud rühmades. Näiteks eespool määratletud kiusamistegevuste avaldumise kohta võivad olla infoallikaks õpilasküsitlused (kes on nende tegevustega kokku puutunud), nõustajate poole pöördunute arv, koolis tekkinud konfliktide arv. Probleemi olemasolust ning ulatusest on võimalik saada ülevaade peamiselt ohvrite või kõrvalseisjate kaudu. Kuidas aga saada ülevaade kiusajate kohta? Kes vastab isegi anonüümses küsitluses „jah, kiusan küll”? Kiusajate identifitseerimine võib tekitada probleeme ka konkreetsete juhtumite puhul. Näiteks juhtum, kus lapsevanem püüab tulutult saada klassijuhatajalt oma lapse kiusajate vanemate kontaktandmeid. Klassijuhataja viitab andmekaitseseadusele. Lapsevanemate postiloendit selles klassis ei eksisteeri. Kui palju selliseid juhtumeid veel on, ei teata.  Eestis käsitletakse koolikiusamisi peamiselt ohvrikeskselt. Selle taustal tekib küsimus, kuivõrd usaldusväärne on näiteks portaalis Lapsemure välja öeldud fakt, et „60% kiusajatest saavad kohtuliku karistuse enne oma 25-ndat sünnipäeva” või politsei kodulehel ära toodud fakt, et „85% juhtudest näevad lapsed pealt, kuidas üks laps teist kiusab”?

Olemasolev info on paratamatult lünklik ning nähtud eeskätt nende olukordade kaudu, kus on tekkinud kellelegi kahju. Kuigi õpetajaid ning õpilasi julgustatakse sekkuma, toimub iga päev koolides terve rida märkamatuid võitlusi, mis jäävad teada vaid asjaosalistele endale. Eriti need, mis puudutavad vaimset kiusamist.

See annab tunda ka ennetustegevuses. Ohvrite kaudu tegutsedes või kõrvalseisjaid sekkuma õpetades on küll võimalik probleemi leevendada (näiteks õpetada neid probleemiga toime tulema, avalikku vägivalda ennetama), kuid selle kaudu ei saa tekitada põhimõttelist muutust koolikeskkonnas. Selleks tuleks ikkagi analüüsida kiusamist, selleni viivaid ja selle püsimisega põimuvaid praktikaid.

back forward