3.2.1. Taltsad ja nõiutud probleemid

Probleemianalüüsi nüüdisaegses käsitluses on tarvitusele võetud mõiste nõiutud probleemid (wicked problems), mis lähtub komplekssusteooriast, mida siinkohal pikemalt avama ei hakka. Alljärgnev kõrvutab neid kahte probleemitüüpi.

Tabel 3.1. Taltsaste ja nõiutud probleemide võrdlus

Kohandatud McGregori (2011: 64) järgi.

Enamasti tuleb endale tunnistada, et sotsiaalset muutust taotlevate programmide vajaduse tingivadki needsamad nõiutud probleemid, mis puudutavad paljusid eri huvidega osalisi ning millel puudub üks ja selge lahendus.

Ning veel – sotsiaalset muutust taotleva programmi puhul on probleemi enda tuvastamisest vähe kasu. Me peame suutma määratleda, mis peab muutuma? Mis millega asenduma? See on tänaste kampaaniate üks peamisi probleeme, et nad sageli sõnastavad soovitud tulemuse eitavas vormis (nt „Ära löö last”). Näiteks HI-viiruse leviku üks põhjusi on kaitsmata juhuseksi praktika, mis on omakorda seotud kümnete teiste praktikatega alates suhete loomisest ning säilitamisest kuni asjadeni, mida alati kaasas kantakse. Siin on vähe abi üldistest nõuannetest stiilis „Kaitse ennast” või „Kasuta kondoomi”. 2011. aasta sügisel toimunud kampaania, mis innustas naisi kondoomi endaga kaasas kandma, oli märgatavalt lähemal praktikate kujundamise eesmärgile (Hinsberg 2012). Samas sai see soovitus ajakirjanduses laitva hinnangu, kuna õhutavat tüdrukuid juhusuhetele (Veidenberg 2011). Seega võib praktikate muutmise põhine käsitlusviis põrgata kergesti ka ühiskonna stereotüüpide ning normide vastu.

Kuigi raskelt teostatav, on probleemsete praktikate anatoomia kirjeldamine ning seoste määratlemine teiste praktikatega muutust taotleva programmi edukuse võti. Selle etapi jaoks tuleb varuda võimalikult palju aega ja energiat. Alljärgnevalt toome mõned soovituslikud sammud, kasutades Eesti ajakirjanduses küll palju käsitletud ning ka ministeeriumide tasandil tõsiseks tituleeritud kuid siiani sisuliselt lahenduseta koolikiusamise ja -vägivalla probleemi.