Järgnevad osad 3.1 ja 3.2 on omavahel väga tihedalt seotud. Alapeatükk 3.1 on programmi disainijale eeskätt inspiratsiooniks ja ehk ka väikeseks mugavustsoonist väljatuleku kutseks mõeldud.
Mis tahes sotsiaalsele muutusele suunatud programmi või poliitika väljatöötamisel ei tohiks unustada, et kavandatu ei ole süstal, mis sotsiaalsesse ellu väljastpoolt siseneb ja justkui võluväel oma ravimiga probleemi tervendab. Programmid, kampaaniad, projektid ja poliitikasoovituste pakmed asetsevad alati probleemide ja nähtuste sees. Siit kasvabki välja kommunikatsioonispetsialisti elu ühelt poolt keeruliseks, kuid teisalt ka põnevaks muutev väljakutse: programmid, mida välja töötame, sihivad alati liikuvat ja muutuvat märklauda. Probleem, millega tegeleme, ei ole kunagi valmis, see muutub pidevalt. Sama peab toimuma ka programmi enesega. Niisugust paindlikkust loova kohandusmehhanismina on vajalik programmi sisse kodeerida vahetu kogemus. Programmi loojatel ei ole mitte ainult soovitatav, vaid lausa kohustuslik jõuda oma projekti fookuses oleva probleemi ümber põimuvale sihtrühmade argipäeva vahetule kogemusele nii lähedale kui võimalik. Eestis on ajakirjanikud hankinud vahetut kogemust lugude kirjutamiseks. Teatud protseduuride ise läbi tegemine ei peaks jääma pelgalt ajakirjanduslikuks töövõtteks, vaid olema oluline element erinevate programmine ja regulatsioonide planeerimise protsessis. Sageli on just detailid need, mis kujundavad nähtuste tähendust ühiskonnas.
|
Loe Rein Siku artiklit „Internetita ajakirjaniku kurb seiklus elektripakettide rägastikus”. |
Sotsiaalse praktika mõistet saab kasutada nii sotsiaalteoreetilises kui ka igapäevases tavakeelses tähenduses. Praktika – see tähendabki asjade praktilist läbitegemist. Mis tahes sotsiaalsele muutusele suunatud programmi ette valmistades on vältimatu sügavalt sukelduda muuta soovitava nähtusse sisemusse ehk õppida tundma sihtrühmaks olevate inimeste igapäevaseid tegevusi. Allpool olevad soovitused keskenduvad sellele, et lisaks kõikvõimalikele uuringutele, mida sihtrühma kohta tellitakse, on muutuste programmi tegijatel kasulik ja inspireeriv tulla niipalju kui vähegi võimalik kabinetivaikusest välja ning minna ise välitöödele. See muidugi ei välista piisava eelarve olemasolul ka mitmesuguste kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete uuringute vajalikkust. NB! Sotsiaalsete praktikate kontekstis on just kvalitatiivne, mikrotasandil sageli etnograafiliste meetoditega tehtud uuring just see, mis reaalsele elule kõige lähemale viib.
Kui projekti sihtrühmast ja tegeldavast probleemist on olemas esmane ettekujutus ja seniste teadmiste põhjal tehtud analüüs, tuleb otsustada, missugused sotsiaalsed praktikad on kavandatava muutuste programmi/kampaania keskmes, ning seejärel identifitseerida, kust, millal ja mis tingimustel võib leida selle praktika ilminguid, meie projekti jaoks asjakohaseid tegevusi ja nähtusi. Kahtlemata on hariv kehastuda antropoloogiks ja ise pikemaajaliselt oma sihtrühma seltsis elada ja asju omal nahal läbi proovida, kuid see on vaid harva võimalik. Kuid ka lühiajalised eksperimendilaadsed infokogumised on sageli õigustatud. Piirkiirust propageerides tuleb pikem teelõik ise rangelt piirkiirusest kinni pidades läbi sõita ning oma kogemust analüüsida; köögiviljapeotäisi menüüsse lülitada soovides tuleb ka ise pikemat aega iga päev viis peotäit puu- ja juurvilja süües elada ning oma kogemused üles märkida ja läbi analüüsida: kuidas selline söömine mõjutas minu ja mu pere elustiili, s.t toidutegemist ja poekäimist, kas mul õnnestus süüa nii ainult ise või ka pereliikmeid värvata, milliseid takistusi ma kohtasin. Veelgi enam, kui propageerin mahetoitu, siis peaksin püüdma vähemalt mõne aja (nädal, kaks, ehk ka kuu, igatahes mitte vaid üks päev) elada peamiselt mahetoidust. Kuidas mõjutab see mu pere rahakotti? Kui kättesaadavad on mahetoiduained? Mis kogemusi saan ma mahepoodidest ja talunike toiduringidest? Mis tundeid tekitab ja kuidas käituma sunnib see, kui supermarketi letis on pakendil numbriga null tähistatud vabalt peetavate kanade munad täpselt kolm korda kallimad puuris peetavate kanade munadest?
Mitte alati aga ei ole probleemi tuuma määratlus selge. Programmi fookuses ei pruugi olla mitte positiivse praktika juurutamine, vaid hoopis negatiivse muutmine või tõkestamine (koolikiusamine, suitsetamine, alkoholi liigtarvitamine). Ning on ilmselge, et kõik sotsiaalsete probleemide ja negatiivsete nähtustega seotud praktikad ei ole nii lihtsalt täiskasvanud kommunikatsioonispetsialistile ligipääsetavad. Koolikiusamisega tegeldes ei ole mõeldav kiusajate ja kiusatavate kogukondadesse autentne sissesulandumine. Samuti ei saa eeldada, et suitsetamisvastase muutuste programmi koostaja ise suitsetaks ja teismelistega koos hängiks. Ometi tuleb siin läheneda loovalt ja püüda leida kas või väikesi fragmente igapäevaelust, kus programmi tegijal oleks võimalik praktiliselt omal nahal järele proovida seda, mida sihtrühm täna teeb ning mida teda kutsutakse üles tegema. See nõuab sageli mugavustsoonist välja tulekut ja igapäevaste mõttemallide üsna tugevalt paigaltnihutamist. Alati ei ole see võimalik, kuid tasub siiski proovida oma igapäevaelust teistsugustesse toimingutesse sisse elada ning püüda suhelda inimestega, kes on nii isiklikult kui ka sotsiaalselt võõrad.
On ka näiteid, kus institutsionaalsetesse tavadesse on praktiline läbitegemine või selle simulatsioon juba sisse kodeeritud. Tarbijakaitseameti (TKA) inspektorid teevad kauplustes anonüümselt sisseoste ja esitavad teemakohaseid (näiteks kauba pretensioon versus garantii) küsimusi. Ostusimulatsiooni järel tehakse mõistagi inspektori identiteet müüjale teatavaks ning harvad pole ka juhud, kus valeinfo esitamisele järgneb trahv. Näiteks oli paljuski sellisest kontrollostude statistikast inspireeritud TKA 2012 kevadtalve infokampaania, milles mitte üksnes ei teavitatud tarbijaid nende õigusest puudusega kauba kohta müüjale kaebust esitada kahe aasta jooksul ostuhetkest, vaid ka kutsuti tarbijaid üles oma õiguste eest seisma.
Tähelepanu väärib siin see, et TKA on oma pikaajalisele kogemusele tuginedes läinud otse sündmuskohale. Pretensiooni ja garantii teemaline infokiri saadeti pea kõikidesse kauplustesse üle Eesti (lisaks tavatarbijaid teavitavale meediakampaaniale veebruaris-märtsis 2012) ning kontrollostude käigus mitte ainult ei kontrollitud müüjatepoolset info andmist tarbijale, vaid kasutati seda järelevalveaktsiooni ka müüjate teavitamise (ja miks mitte ka veenmise) võimalusena.
