2.3. Sotsiaalsete praktikate anatoomia

Ühe lihtsaima ja samas intrigeerivaima praktikate koostisosade analüüsi on välja pakkunud Elizabeth Shove ning tema kaasautorid Mika Pantzar ja Tim Watson (2005, 2012).

Selle käsitlusviisi järgi koosnevad praktikad kolmest põhikomponendist.

Tähendused (meaning) ehk kõikvõimalikud tõlgendused, mida inimesed on võimelised antud praktikale omistama. Näiteks on suitsetamise tähendus 20. sajandi jooksul märkimisväärselt muutunud. Veel 20. sajandi keskel võisid arstid soovitada suitsetamist kui lõõgastusvahendit, samas 20. sajandi lõpuks on suitsetamise avalik tõlgendus väga selgelt tervise kahjustamise keskne. Lisandunud on ka passiivse suitsetamise teema, mis räägib suitsuses ruumis viibimise tervist kahjustavast mõjust ehk siis suitsetamise nn ametlik representatsioon ei ole ainult tervisekahju iseenesele, vaid ka teiste tervisele halvasti mõjumine, mis selgelt apelleerib inimeste süütundele ja moraalile ühiskonnaliikmena.

Teine komponent, milleta praktika eksisteerida ei saa, on materjalid ja asjad. Siia kuuluvad nii konkreetsed objektid, mis praktika teostamiseks on vajalikud (autosõitmise jaoks on vaja autot, suitsetamise jaoks sigaretti), kui ka materiaalne ja tehniline ruum ning infrastruktuur, mis praktika võimalikuks teeb (sõiduteed ja parklad ning teisalt suitsetajatele eraldatud ruumid ja territooriumid, vt ka eespool sotsiotehnilise süsteemi kohta).

Kolmas koostisosa, mis on väga oluline, kui soovime praktikaid mõjutada, on toimija oskused ja kompetentsus. Mis tahes tegevuste sooritamiseks peavad olema teatud pädevused. Need omakorda koosnevad nii vaimsetest kui ka kehalistest elementidest (nt jalgrattasõiduoskus talletub kehasse, kui see kord selgeks on saadud, ja niisama lihtsalt enam ei unune). Autojuhtimise näide on kõnekas seetõttu, et siin on oskused detailselt reguleeritud ühelt poolt liikluseeskirjade ja teisalt autojuhiloa omandamiseks vajalike tegevuste kaudu. Riiklike ettekirjutuste kaudu püütakse tagada autojuhtide selline kompetentsuse tase, et see oleks kõigile liiklejatele ohutu. Samas on autojuhtimisoskus ka vägagi kehaline tegevus, mis kogenud autojuhil toimub automaatselt ehk siis jalg teab, kuhu vajutada. Iga liigutuse eel ei toimu teadvustatud läbimõtlemist, vaid kogemus/oskus on sõna otseses mõttes kehaline.

Kuigi Shove ja tema kaasautorid Pantzar ja Watson eraldi sotsiaalsest interaktsioonist ei räägi, on siinse õpiku autorid veendumusel, et ilma sotsiaalse interaktsioonita ei saa sotsiaalseid praktikaid terviklikult analüüsida (vt ka Christensen ja Røpke 2010). Sotsiaalset interaktsiooni võib siin mõista kui üksikisikute ja ka rühmade omavahelist koostoimet, mille osa on interaktsioonipartneri tegevuse tõlgendamine ja sellele tähenduse omistamine. Interaktsioon hõlmab endas suhtlemist keele abil, kuid kindlasti mitte ainult. Tegu on nii kehaliste kui ka vaimsete vahetustehingutega, mida võib mõnevõrra lihtsustatult mõista kui suhtlust, inimestevahelist vastastikust koostoimet, mille alusel tekivad muu hulgas ka sotsiaalsed suhted. Suuresti on just sotsiaalne interaktsioon see, mis hoiab praktika elemente koos. Praktikad tekitavad oma interaktsioonimustrid, nn praktikaspetsiifilised interaktsioonid (neid saab muidugi omakorda vaadelda eraldi praktikatena, kuid selguse huvides me seda siin ei tee, vaid lähtume sellest, et interaktsioon on praktika osa). Näiteks kui vaadelda lapsevanemate ja laste ühist supermarketiskäiku kui praktikat, näeme üsna kindlaid interaktsioone, mis on just sellele tegevusele omased. Läbirääkimised lapsega teemal, kas lapse soovitud asja osta või mitte, on üks levinud ja keskne interaktsiooniviis, mis ühendab supermarketiskäigu jooksul nii lapsevanemaks olemise kui ka ostupraktikaid.

Joonis 2.1. Praktika elemendid (kohandatud Shove’i et al. (2012) põhjal)

Sotsiaalset muutust taotlevaid tegevusprogramme koostades on värskendav mõtteharjutus rebida end lahti ratsionaalse ja valiva indiviidi mõttemallist ning kujutleda praktikaid kui omamoodi iseseisvat elu elavaid sotsiaalseid nähtusi. Eriti olulisteks ning muutuste kontekstis rasketeks vastasteks on regulaarseid kordussooritusi ehk harjumusi nõudvad praktikad (näiteks pesupesemine, igapäevane duši all käimine, suitsetamine, magusasöömine, autoga tööle sõitmine).

Oma programmi või kampaania loomise ettevalmistavas faasis võiks läbi teha analüüsi, mille raames kujutleda analüüsitavat praktikat isegi omamoodi elusolendina, kes värbab praktikuid (vt Shove et al. 2012). Seega harjumused justkui tõmbavad inimesed endasse, mitte vastupidi (inimesed võtavad omaks halbu harjumusi).