2.1. Agent ja struktuur Anthony Giddensi käsitluses

Üks keskseid mõisteid siinses õpikus on sotsiaalne praktika. Lisaks indiviidi teadmiste, hoiakute ja käitumise muutmisele võib maailmaparandusliku algatuse suunata ka mingite sotsiaalsete praktikate soovitud suunas ümberkujundamiseks. Raamatu teine osa pakub praktika mõistele teoreetilise tagapõhja ning püüab mõningaid asjakohaseid sotsiaalteooriaid maailmaparanduslike sekkumiste, sotsiaalsete probleemide lahendamise rakenduslikumasse keelde tõlkida. Esimene alapeatükk keskendub Briti ühe tuntuima sotsioloogi Anthony Giddensi strukturatsiooniteooriale ning teises alapeatükis tutvustatakse sotsiaalse praktika mõistet teatavas vastanduses nn käitumise muutmise käsitlusviisidega. Kolmandas alapeatükis vaadeldakse lähemalt seda, millest inimeste igapäevased praktikad täpsemalt koosnevad.

Illustratsioon 2.1. Anthony Giddens
(Allikas: Wikipedia, http://en.wikipedia.org/wiki/File:Anthony_Giddens_at_the_Progressive_
Governance_Converence,_Budapest,_Hungary,_2004_October.jpg
)

Vestlused sotsiaalturunduse ja kommunikatsiooniala praktikutega peegeldavad, et kommunikatsiooni käsitletakse sageli eraldiseisva tegevusena – millenagi, mis toimub inimestevahelistes teadvustatud kõneaktides. Kogenud kommunikatsioonipraktikud tunnetavad, kuidas on õige kõneleda ühe või teise sihtrühmaga, milline sõnum töötab ja milline mitte, millised on sobivad kanalid, et jõuda põllumeheni või lastega pereni. Kommunikatsiooni edukust mõõdetakse tavaliselt sõnumi märgatavust analüüsides: artiklite arv, kanalite jälgitavus, märgi või mõiste tuntus. Hätta jäädakse aga kommunikatsiooni mõju analüüsil. Näiteks mis on tegelikult noorte naiste alkoholitarbimises aset leidnud muutuste taga? Põhiliselt Anthony Giddensist (1984) ja tema strukturatsiooniteooriast lähtuvad sotsiaalse reaalsuse uurijad vastanduvad sellisele laialt juurdunud, kuid väljaütlemata arusaamale, mille kohaselt indiviid on passiivne olend, kes jääb üksnes süsteemi tasandilt tulevate tarkade ja õigete sõnumite vastuvõtja rolli. Nende nägemuses on ka indiviid aktiivne pool, kes kujundab ühiskonna institutsioone: väärtuseid, sotsiaalseid norme, võimusuhteid, ressursse, praktikaid ...

Giddens, kelle teoreetiline käsitlus on üles ehitatud suuresti ajaloolise materialismi (ta vaatleb ühiskonda kui tootmisvahendite ja tööjaotuse suhestumise viise ja tagajärgi) kriitikale, ei näe ühiskonnas kollektiivset reaalsust, vaid pigem struktuuri, mis piiritleb ja ühtlasi ka võimaldab indiviidi tegutsemist. Indiviidide sotsiaalsetes praktikates toimub ka pidev ühiskonna struktuuri taasloomine. Seeläbi iseloomustab Giddensi käsitlust ühiskonna struktuurist kahesus (duality of structure) – struktuur on nii vahend (meedium) kui ka tagajärg. Nii võib näiteks küsida, mil määral on meie tänane ühiskond selline nagu ta on, just seetõttu, et IKT-areng on teinud info „lennukilt külvamise” võimalikuks mitte ainult üksikutele väljavalitutele, vaid praktiliselt kõigile. Selline meedia avanemine tavakasutajatele (osalemine kommentaariumides, blogides ja Facebookis, pressiteadete kasutamise igapäevaseks muutumine) on toonud kaasa ka tagajärjed: infovoogude ülekülluse, killustumise ja indiviidide teadmistevälja kasvava lahknemise. Sellistel mõneti ootamatutel tagajärgedel on aga omakorda mõju indiviidi igapäevastele praktikatele. Indiviidi võimet ühiskonna struktuuris toimida (1. järgida või luua reegleid, 2. kasutada või kujundada ressursse) nimetab Giddens agentsuseks. See on teatud määral teadvustatud võime ise millegi suhtes midagi ette võtta. Näiteks tavatsevad aktiivse hoiakuga netikommentaatorid ise avalikus ruumis lärmajaid korrale kutsuda: neil on olemas teadlikkus reeglitest ja ka vajalikud vahendid, et seda teha. Väikese sissetulekuga perekond aga ei saa tervishoiuspetsialistide korduvatest üleskutsetest hoolimata oma ostukorvi värskeid puu- ja köögivilju lisada (normide ja vahendite vaheline vastuolu). Küll aga võib juhtuda, et selliste perekondade probleemi juhtub märkama mõni kodanikuühendus, kellel on juhtimis- ja administratiivoskused, ligipääs fondide rahastusele, poliitilistele ja ärilistele suhetele (või vähemalt võimekus neid arendada, üle kanda). Agentsus on seega suhestumine end ümbritsevate võimalustega.

Milliseid tagajärgi võib ühiskonna struktuuris kaasa tuua passiivsete agentide (toimijate) arvukuse kasv, näiteks töötute ja hariduseta noorte osakaalu oluline suurenemine?

 

Agentsust ei tohiks käsitleda indiviidi teadliku käitumisena tavapärases mõttes (näiteks konkreetse otsusena), sest suure osa sellest moodustavad rutiniseerunud harjumused ja oskused, millest omakorda suur osa on teadvustamatu (näiteks söögitegemise, autojuhtimise või arvuti klaviatuuri kasutamise oskus, mis on teadvustatavad eelkõige siis, kui meilt neid oodatakse, kuid me ei oska). Tähendused tekivad Giddensi käsitluses kehalise ja sotsiaalse rutiini kaudu: korduvate soorituste kaudu, mis kinnistavad (peidetud) teadmist konkreetse soorituse efektiivsuse ja sotsiaalse kohasuse kohta. Seetõttu tuleks rääkida just praktikate sotsiaalsusest, sotsiaalsetest praktikatest (laiemalt tähenduslikud tegevused, mis on ülekantavad ajas ja ruumis).

Endast ja ümbritsevast teadlik olemise jagab Giddens kolmeks.

  1. Alateadvus: teadvusele kättesaamatu, allasurutud teadmine, mis sulgub varases lapsepõlves (kogemus varase lapsepõlve soorituste sotsiaalsest edukusest), kuid mõjutab igapäevast toimetulekut oluliselt ka edaspidi, sest kätkeb endas indiviidi baasusaldust.
  2. Praktiline teadvus: igapäevased harjumused ja oskused, mida on keeruline keeleliselt põhjendada (näiteks keeleoskus), need on vaikimisi teadmised, mis võimaldavad igapäevaseid olukordi käsitada, kuid ei võimalda praktilisi oskuseid uutesse olukordadesse vahetult üle kanda (näiteks kuidas valmistada toitu võõras kultuuris).
  3. Diskursiivne teadvus: oskus teha vahet rutiinsetel ja uudsetel olukordadel, täiendada oskuslikult igapäevapraktikate puudujääke, hoida praktikaid jätkuvatena, neid lõpetada, ümber kujundada (näiteks loobuda ressursimahukast isetegemisest ja osta vajalik asi poest, keskenduda mõistlikule tööjaotusele). Diskursiivne teadvus kätkeb endas ka kavatsuslikkust, indiviidi ambitsioone ja on keeleliselt väljendatav.

Agentsus on seega nii sotsiaalne kui ka enesekeskne nähtus – ühelt poolt toimub ümbritseva keskkonna (sotsiaalselt kõnekate, suhete loomist kujundavate aspektide) refleksiivne jälgimine, teisalt isiklike tegevusmustrite kohandamine. Rutiniseeritud tegevused ei kaasa aga ainult kavatsuslikke tagajärgi, vaid võivad kaasa tuua täiendavaid probleeme mõnes teises eluvaldkonnas. Näiteks võib lapsevanemate püüd end täiendada (mis suurendab tõenäosust edukaks soorituseks tööturul) tuua kaasa täiendavad töötunnid ja lastele pühendatava aja vähenemise, viimane aga omakorda täiendavad tagajärjed. Giddensi ühiskonnakäsitluses ongi kesksel kohal ettenägematud kõrvalmõjud, mis aitavad ühiskonna struktuuri (sotsiaalseid suhteid) muuta. Näiteks võimaldab vähenev söögitegemise oskus luua uut tüüpi turusuhteid: nõudlus toorainete järele väheneb ja pooltoodete järele suureneb. Ning muidugi vastupidi: kui tooraineid pole saada, väheneb ka võimalus toitu ise algainetest kokku segada. Piisava hulga sarnase probleemi ees seisvate inimeste tajutud või sunnitud ühisosa (co-presence) võimaldab aga luua agentsusesse uusi dimensioone, luua näiteks aeglase toidu liikumise, viisakat suhtlemist toetava netikogukonna või autostumisest tüdinenud kergliikluse propageerijate võrgustiku (Kommentaar). Giddensi järgi on agentide mittekavatsuslikud tagajärjed seotud institutsionaalsete praktikate kujundamisega (näiteks prügistamise piiramine vastava normiga) ja vastupidi – institutsionaliseeritud kavatsematused indiviidide praktikate kujundamisega (näiteks liigne asjaajamine toob kaasa bürokraatiast kõrvalehiilimise, isetegevuse).

Giddens peab küll silmas ühist füüsilist ruumi, kuid tänapäeva meediavõimaluste kontekstis tuleb kindlasti vaadelda ka virtuaalset ühisruumi ja selles valitsevaid sisse- ja väljaarvamise suhteid.

Ülesanne 2.1

Loe intervjuud „Rikka Norra saladuslik säästuvalem” ja otsi selle teksti põhjal näiteid Giddensi mõistete iseloomustamiseks.

Mõisted Näited

Millised institutsioonid (s.o tähendused, normid) toetavad inimeste energiasäästlikku käitumist?

Toetavad ...

  • energiasääst on kultuuriliselt teadvustatud norm
  • kohustus tagada maja energiamärgisele vastavus
  • norm, mille järgi tuleb vana tehnoloogia uue ja energiasäästlikuma vastu vahetada

Millised institutsioonid (s.o tähendused, normid) piiravad inimeste energiasäästlikku käitumist?

Piiravad ...

  • puuduvad energiasäästu toetavad oskused
  • energiasääst tähendab täiendavaid väljaminekuid, investeeringuid
  • teadmine, et energia on keskkonnahoidlik või odav
  • tehnoloogiliste ettekirjutustega leppimine (et masinat ei saa välja lülitada)
  • hedonism, mugavusetaotlus
  • vanade harjumuste (kütta ainult kasutatavaid ruume) uute vastu vahetamine

Giddens räägib sellest, et ühiskonna struktuur on nii inimkäitumist võimaldav vahend kui ka selle tagajärg. Too näiteid, kuidas inimeste praktiline käitumine mõjutab energiapoliitikat ja vastupidi.

Vaata näiteid ....

  • suuremad eluruumid toovad kaasa suurema energiatarbimise
  • tehnoloogia kasutamine uutes sotsiaalsetes olukordades (soojuspumba kasutamine suviseks jahutamiseks)
  • energiatootmise spetsiifika (vajadus koormusi hajutada) püüab tarbijate energiakäitumist nii ümber kujundada, et tarbimine oleks ajas ühtlane (vastav hinnastamispoliitika)

Millised on inimeste harjumuslikud käitumismustrid, teadvustamata kehalised rutiinid, mis kujundavad energiakasutust (ehk praktiline teadvus)?

Energiakasutust kujundavad kehalised rutiinid on ...

  • temperatuuri reguleerimine keha tajule sobivaks
  • harjumus tehnoloogiat sisse-välja lülitada (küttesüsteemid)

Millised näited artiklist ilmestavad diskursiivse teadvuse rakendamist energiakasutuses?

Diskursiivse teadvuse näited on ...

  • otsused energiat säästa aitavate investeeringute kohta (maja ost ja müük)
  • poliitilised otsused (rohelised versus tööpartei) ja arutelud, energiakasutuse küsimuse asetamine teiste probleemide konteksti

Milliseid ettenägematuid kõrvalmõjusid tagajärgi võivad energiasäästuga seotud otsused kaasa tuua?

Otsuste ettenägematud kõrvamõjud tagajärjed võivad olla ...

  • säästust tekkiva kokkuhoiu suunamine täiendavasse tarbimisse
  • energiasäästlike masinate ost toob kaasa täiendavate masinate ostmise

Milliste näidetega saaksid iseloomustada Eesti elanike energiakasutust?

Teadlikkus Giddensi käsitlusest asetab maailmaparandajad uudsesse olukorda, kus rõhk kommunikatsioonilt kui indiviididevaheliselt keeleliselt suhtluselt pöördub suhete analüüsile. Eriti oluliseks muutub isikliku vastutuse tajumine: kuivõrd on võimalik teada õigeid vastuseid sotsiaalsele probleemile (eriti arvestades olukordade variatiivsust) ja mida võib kaasa tuua soovitud praktika läbisurumine (ettenägematud kõrvalmõjud)? Mis juhtub, kui sulgeda maakoolid või kui külvata rebastele marutaudivaktsiini (küsimus vahenditest)? Mis juhtub, kui keelata alkoholimüük (küsimus normidest)? Et liblika tiivaliigutus võib tuua kaasa tormi teisel pool maakera, on mitmed Giddensi järgijad rõhutanud demokraatlike põhimõtete juurutamist sotsiaalse muutuse loomise katsetesse, et lähendada omavahel institutsionaalselt õigeid ja sotsiaalselt kohaseid algatusi.

Giddensi strukturatsiooniteooria avaldamisest on möödunud ligi 30 aastat ja muidugi on muutunud tema teooria mõtestamise kontekst. Tema teooria pakub küll palju inspiratsiooni (näiteks tarbija ja kodaniku teemalise debati jätkamiseks), aga praktiliste probleemide lahendusteni on siit raske jõuda, sest Giddens jääb ühiskondlike institutsioonide kriitilises analüüsis üsna pealiskaudseks. Kuidas luua ikkagi toimivaid sotsiaalseid suhteid ilma poliitilis-administratiivset süsteemi tugevdamata (mis on hambus süsteemiteooria arendajatel, kes näevad institutsioonide mahu kasvu eluilma praktikate mitmekesistumise tagajärjena, s.t süsteem ei pääse püüdest mitmekesisust ratsionaliseerida)? Struktuuri ja agendi vastuolust kõrvale hoides pole ta suutnud siiski sellele vastuolule rahuldavat selgitust pakkuda (vt Archer 1990 ja 1996, miks ikkagi ühed sotsiaalse taastootmise vormid õnnestuvad ja teised mitte). Ka võimu käsitlemine indiviidi võimena struktuuri norme ja vahendeid kasutada ja luua paistab ebakohasena üha kasvava reglementeerituse valguses (vrd näiteks Foucault’ käsitlust võimust).

Tänases mobiilses maailmas, kus sotsiaalsete suhete lahknevus ajas ja ruumis on paratamatult üha suurem ning struktuuri omadused pole mitte stabiilsed, vaid kiires muutumises, võiks esitada küsimusi agendi diskursiivse võimekuse kohta. Ka praktilise teadvuse tasandil suudab korraldada palju segadust juba see, kui kaubandusvõrgus lettide asetus või tootepakendid ümber teha, rääkimata pidevalt muutuvatest IKT-lahendustest. Giddensi järgi on aga just praktilise teadvuse stabiilsus üks ontoloogilise turvalisuse säilitamise eeldusi. Märke, et üldine kõrvalejäämine, abitus kiirelt muutuvas maailmas on suurenemas, võib tõesti leida, mis omakorda tõstatab küsimuse maailmaparandamise rolli institutsionaliseerimise/institutsionaliseerituse ohutusest.

Meenuta mõnd praktilist olukorda, kus igapäevases tegevuses mõne otsuse või keskkonna ja infrastruktuuri ümberkujundamise tagajärjel hätta jäid.

back forward