1.3.2. Sotsiaalne muutus ja kodanikuühiskond

N-ö alt üles algatused ja võrgustikud sotsiaalse muutuse tekitajana

Väljastpoolt paistab, et kodanikuühendused kasutavad sotsiaalse muutuse taotlemisel sageli – ja üha aktiivsemalt – üsna sarnaseid võtteid ärisektori ja avaliku sektori organisatsioonidega. Levinud on teavitamine, koolitamine, turustamisvõttestik ... Vähem nähtav on kodanikuühenduste tegutsemine poliitika mõjutamisel või vahetult sotsiaalsetele probleemidele-vajadustele reageerimisel.

Minevikust leitavate suurte rahvaliikumistega võrreldes pole tänapäeva ühendused enam nii vahetud ja massilised, vaid pigem spetsialiseerunud ja mitmekesistunud, torgates seetõttu ka vähem silma. Võttestik ja ambitsioonid on ikka samad, kuigi meelsus ja küsimused on muutunud. Näiteks püüdis 19. sajandi ärkamisaegne haridusliikumine uute perioodiliste väljaannete kaudu levitada uusi tõdesid põllupidamisviiside ja kodunduse küsimustes. Selle mõte oli suurendada eestlaste võimekust parandada oma elukvaliteeti ja vähendada mahajäämust baltisakslastest. Samast ajast võib tuua esile ka otseselt maailmaparanduslikke algatusi, näiteks oli ülemöödunud sajandi lõpul Eestis karskusseltse muusikaseltsidega sama palju – 40 ringis. Samuti tõid suuri muutusi kaasa 20. sajandi algul loodud hoiu- ja laenuühistud (Aarelaid 1996). Siin ei tohiks tõmmata paralleele tänapäevaste pankadega, vaid heanaaberlike kogukonnasuhetega. Tänapäevalgi arvatakse maailmaparanduslike lemmiknäidete sekka kogukonnapõhiseid väikelaenude ühistuid, mis on aidanud edendada arengumaade vaeste piirkondade elujärge.

Seega tuleks kodanikualgatusi ja võrgustikke pidada maailmaparanduslikust küljest huvitavateks just sellepoolest, et neil on potentsiaal luua sotsiaalseid suhteid, mis parandavad antud suhtevõrgustikku puutujate maailma. Erinevalt ärisektori pakutavatest valmistoodetest ja administratiivsete institutsioonide ülalt alla toimivatest juhistest ja keeldudest, on kodanikualgatuslikud maailmaparandamise katsed rohkem alt üles liikuvad ja kontekstuaalsed (olukorda sobituvad, vähestandardiseerivad). Näiteks Jürgen Habermasi (1984) käsitluses sünnivad sellised lahendused elumaailma reaktsioonina sotsiaalse süsteemi komplekssuse kasvule (komplekssuse kasv tähendab ka üha spetsiifilisema tegevusalaga ühendusi – ilmselt poleks Jaan Tõnissoni kaasaegsed osanud kunagi arvata, et tulevikus võib sündida ka näiteks selline ühendus nagu Eesti Artroskoopia ja Sporditraumatoloogia Selts). Jürgen Habermas aga ei pööranud eriti tähelepanu sellele, et institutsioonidel ja nende standardiseerivatel, eluilma loomingulisuse suhtes üsna pimedatel strateegiatel on mõju ka eluilmale endale. Kodanikuühendustes osalejad on ilmselt kogenud, et selle liikmed toovad ühendusse kaasa oma kogemuste pagasi ja ideed, mis pärinevad nende töökohast ärisektoris. See omakorda mõjutab organisatsiooni ennast. Ideoloogiliste ambitsioonidega organisatsioonides võib see koguni konflikte kaasa tuua. Ärimõtlemist peetakse efektiivseks, see aga läheb sageli vastuollu kodanikualgatuslike väärtustega. Püüdke endale näiteks ette kujutada Uue Maailma Seltsi, kui seda juhiks mõni pintsaklipslane kasumile suunatud ärimudeli põhimõtteid järgides.

Üheks oluliseks tegutsemisvormiks, kus ärisektori filosoofia mõjutab tugevalt kodanikuühiskonda, võib pidada Ameerika päritoluga sotsiaalset ettevõtlust. Definitsiooni poolest ei eristu sotsiaalsed ettevõtted meie tavalistest mittetulundusühingutest või sihtasutustest, kuid nende ambitsioon on tegutseda kui ettevõte, suunates oma kasumit sotsiaalsete probleemide lahendamisse. Näitena võib tuua Terve Eesti Sihtasutuse korraldatavaid tervisehariduslikke koolitusi inimeste töökohtades. Kindlasti on Eestis rohkem kodanikuühendusi, mis sarnanevad sotsiaalsete ettevõtetega (taotlevad missioonina maailma muutmist), kuid ei kasuta seda silti.

Üldjuhul eristavad euroopalikud kodanikualgatuste käsitlused seda oluliselt ärisektorist, levinud on pigem vastandus. Samas on ideoloogiliste taotluste kõrval olulisemgi just taotletava muutuse suund. Ka sotsiaalsete liikumiste puhul võib eristada alt üles ja ülalt alla maailmaparandamise püüdeid. Näiteks peagi pärast iseseisvuse taastamist „istutati” Eestisse mitmeid rahvusvaheliste organisatsioonide tütarorganisatsioone (nt UNICEF), mida ei õnnestunud ometi oma emaorganisatsioonidega sarnaselt toimima panna (kohalik kontekst lahknes rahvusvahelistest „valge inimese” bürokraatlikest rutiinidest). Järgnenud segaduste perioodi ei elanud just kõik algatused üle. Euroopa Liiduga liitumisest alates olid kodanikuühendused juba kuulekamad läänemaailma tavade ülevõtmisel, eeskujude juurdumist toetas tugistruktuuride teke (toetused vast avanenud fondidest ja nende ettekirjutused), aga ka emaorganisatsioonide hoolitsus – koolitused ja teadmiste vahetused, mentorlus. Nii juhtus, et rahvusvahelised organisatsioonid ja nende eeskujud hakkasid ümber kujundama ka kohalikku kultuuri (näiteks Ameerika ja Inglismaa eeskuju Noored Kooli SA või õiglase kaubanduse ideoloogia edendamisel). Loomulikult tekkisid ka siin kultuurilised turutõrked: miks on noor parem kui professionaalne õpetaja või miks peaks toetama Aafrika põllumeest, kui Eesti põllumeeski on omadega põhjas?

Viimastel aastatel on aga märgata alt üles algatuste elavnemist, mis taotlevad harjumuspärasest avaramaid lahendusi ja püüdlevad just konteksti sobivate võtete poole. Muidugi pole ka alt üles algatused pimedad väliste eeskujude suhtes, kuid siin jääb rohkem katsetamisruumi. Teerajajad on siin kindlasti algatused „Teeme ära!” ja „Minu Eesti”. Viimasest sai tuule tiibadesse õige mitu toredat ettevõtmist. Näiteks MTÜ Tagurpidi Lavka, mis ei vii toidukraami enam linnast maale, vaid vastupidi, maalt linna. Alt üles liikumistest ühed märkimisväärsemad ongi ehk toidukesksed, mahe- ja talutoitu väärtustavad algatused. Alternatiivsematest võib esile tõsta näiteks toidukooperatiivi katsetust MTÜ Juurika näol ja Tartus linlastele väljakaubeldud mahepõllumaad (Rekand 2011), kus kohtusid koostöö aktiivsete inimeste, erasektori ja omavalitsuse vahel, koolitus ja traditsioon. Teist sellist aktiivset avalikku ruumi sekkumist polegi veel kerge leida. Väike näide on ehk Uue Maailma Selts, mis muutis inimeste käitumismustreid koguni tänavale sebrade maalimisega.

Maailmaparanduslikest kodanikuühendustest jäävad avalikkusele ebaõiglaselt nähtamatuks ühendused, mis tegelevad üldjoontes sotsiaaltööga, siia alla kuuluvad kõikvõimalikud nõustamis- ja tugikeskused ning abiliinid, mille töötajad tegelevad abivajajatega kas projektipõhiselt või vabatahtlikult, kuid üsna privaatselt. Siin on eelduseks, et inimene on ise oma probleemi teadvustanud (või saanud suunamise) ja lubab spetsialistil sekkuda üsna intiimsetesse küsimustesse (HIV-nõustamine, pere- või noorteprobleemid, haridusalased valikud). Sarnaselt võib välja tuua eneseabiorganisatsioonid, nagu Anonüümsed Alkohoolikud ja sotsiaalprobleemidega inimeste lähedaste tugivõrgustikud. Sageli leiab siit katlast ka religioosse taustaga organisatsioone.

Mis on need viisid, kuidas kodanikuühendused sotsiaalset muutust taotlevad? Alljärgnevalt on toodud lihtsustav valik sellistest viisidest („koostöö” asemel võib lugeda ka näiteks „protest” või „vastandumine”).

• Lobby ja poliitiline osalus: soovitud muutuse saavutamiseks õigusnormide ja kaasnevate sanktsioonide kujundamine, näiteks alkoholimüügi poliitika karmistamine (müügikohtade suhestumine omavalitsuse piiride, kellaaegade ja koolide lähedusega).
• Koostöö ärisektoriga: peamiselt hea tahte lepingute koostamine ja koostöö korporatiivse kommunikatsiooni valdkonnas, näiteks soovitud muutuse saavutamine teatud tüüpi toodete kättesaadavuse parandamise nimel (ökotooted, õiglase kaubanduse tooted) või ligipääsu võimaldamine ettevõtte sihtrühmadele (näiteks Terve Eesti SA koolitused).
• Kodanike ühendamine või kõnetamine: lahenduse otsimine ühisele probleemile, vahetu lähenemine, näiteks AA-liikumine, toiduvõrgustikud, algatus „Teeme ära!”.
• Koostöö teiste ühendustega: peamiselt sotsiaalsete ideede jagamine, ühise inforuumi loomine. Näiteks on tüüpiline, et samasse võrgustikku kuulumine eeldab ka ideoloogiate ja praktikate lähendamist (vabaühenduste liidu koolitustel lähtutakse näiteks säästva arengu põhimõtetest).

Siinkohal võiks omakorda eristada gruppe, mis on orienteeritud sisemistele suhetele (vastastikune tegevus), ja gruppe, mis tegelevad peamiselt kas eestkoste või sihtrühma mõjutamisega (väljapoole suunatus).

Kodanikualgatusi ja nende taotlusi ei maksaks pidada a priori   sotsiaalselt kohasteks või innovaatiliseks. Mitmed uurijad soovitavad enne selliste hinnangute andmist veenduda organisatsiooni mikropoliitikas. Fisher (1997) ja Pearce (2010) toovad välja, et muutuse potentsiaal jääb sageli korrastatud ja kontrollitud osalussuhete taha (mis piiravad innovatsiooniks vajalikku võimaluste paljusust, omamoodi kaootilisust, mängulisust). Reaalses elus tähendab see seda, et vabaühenduste ja sotsiaalsete algatuste praktikaid sotsiaalse muutuse taotlemisel mõjutavad üha rohkem rahastajate ettekirjutused. Kui organisatsioonis tuleb väga aktiivselt täita tööajatabeleid, arvutada vabatahtliku töö tunde, kõrvutada sihtrühmade tagasisidet, muutub paratamatult ka organisatsiooni inimeste mõtteviis, see, mida nad oma töös hindavad. Bürokraatlikule asjaajamisele kulutatud aja arvelt väheneb ka võimalus märgata probleeme sotsiaalses reaalsuses ja neile reageerida (ei saa ju minna piketeerima, kui on vaja vormistada projekti aruannet). Võimalusi organisatsiooni mikropoliitika antropoloogiliseks analüüsiks pakub välja peatükk 4.1.1.3.