Sotsiaalse muutuse saavutamine on keerukas ülesanne, kuna see koosneb tuhandest pisiasjast. Kui ühiskonnas toimuvad diskussioonid mingite probleemide, valupunktide üle, siis sageli tehakse ettepanekuid muuta seadusi: anda kellelegi või sootuks võtta kelleltki õigusi, kohustusi või hoopis raha. Seda võiks tinglikult nimetada kõva käe poliitikaks sotsiaalse muutuse taotlemisel. Pehme käe poliitika all võiks mõista vabatahtlikku muutust, iseregulatsiooni käivitamist. Viimane pole alati sugugi odavam lahendus, aga see-eest paindlikum ning jätkusuutlikum. Just jätkusuutlikkus peaks olema iga vastava programmi peamine eesmärk: muuta soovitud toimimisviis end taastootvaks tegevusmustriks, ilma et peaks kogu aeg inimestele seda meelde tuletama ja kontrollima. Kõva ja pehme käsitlus võivad teineteist ka kenasti täiendada. Näiteks Soomes vähenes tuleõnnetustes hukkunute arv pärast suitsuandurite seadusega kohustuslikuks muutmist, kuid hakkas kahe aasta pärast taas suurenema. Miks? Sest anduritel said patareid tühjaks. Kas nüüd tuleks kirjutada seadusesse uus lõige, mis kohustab anduri patareisid vahetama? Igal juriidilisel regulatsioonil on oma sotsiaalpoliitiline taluvuspiir, kõike pole võimalik reguleerida. Soomes võeti appi mittemateriaalsed vahendid: inimestele tuletatakse meelde, et patareisid on vaja vahetada. Võimalik, et tulevikus kinnistub anduri patareide kontroll igapäevaelu rutiinidesse niivõrd, et ka seda pole enam vaja teha. Või hakatakse hoopis tootma lisavidinaga kodumasinaid, mis ei käivitu enne, kui andur on kontrollitud.
Ideaalis peaks kõva ja pehmet käsitlusviisi kombineerima sedasi, et sihtrühmad soovitud praktikad omaks võtaks ja sulandaks igapäevarutiinidesse ega vajaks enam pidevat välist survet. See on aga pikk protsess ning vajab terviklikku käsitlust – poliitikatest-programmidest üksikute kommunikatsiooniprojektideni.
|
|
Vaata ja kuula Utrechti rakendusteaduste ülikooli dotsendi 
