Alkoholi liigtarbimine, allergiad, HIV, identiteedivargused, narkootikumid, pestitsiidide ja lisaainetega toit, toitumishäired, uppumised, tööõnnetused – need on vaid mõned näited meid ümbritsevatest probleemidest. Need ei puuduta sugugi ainult riskirühmi, kahjusid kannavad kaudselt kõik ühiskonnaliikmed. Näiteks vähendab liigne alkoholitarvitamine sotsiaalset turvalisust, alkoholiprobleemide leevendamisele kulub maksuraha. Mõiste sotsiaalsed probleemid haarab väga erinevaid rahvarühmi ja püüdest neid leevendada või lahendada võidab otseselt või kaudselt ühiskond tervikuna. Seetõttu nimetame ka käesolevas raamatus sotsiaalsete probleemide lahendamise püüdeid ilma igasuguse irooniata maailmaparanduslikeks.
Mis peaks muutuma, et teatud sotsiaalset probleemi ei oleks, seda esineks vähem või leebemal kujul? Lahenduseni jõudmiseks on mitu võimalust:
- inimene jõuab ise lahenduseni (näiteks lõpetab noor naine suitsetamise lapseootele jäädes);
- leiutatakse kollektiivne lahendus (erinevad tugivõrgustikud sõltlastele, toitumishäiretega inimestele);
- muutuse toob sotsiaalne surve, teatud tegevuste avalik hukkamõist või tunnustamine;
- kahjulikele tegevustele seatakse välised piirangud (nt alkoholimüügi piirangud) või
- soodustatakse kasulikke tegevusi füüsilise või virtuaalse keskkonna muutmise kaudu (näiteks taaraautomaatide, vanapaberi, ohtlike jäätmete kogumispunktide arvu suurendamisega).
Seega saab lahenduste-leevenduste poole püüdlemisel eristada nii sümboolseid kui ka materiaalseid stiimuleid, nii keha kui ka vaimu mõjutamist, nii vabatahtlikke kui ka suunatud-sunnitud muutusi, nii tegutseja enda sisemist initsiatiivi kui ka väliseid sekkumisi. Käesolev raamat käsitleb eeskätt viimaseid ehk siis olukordi, kus sotsiaalne muutus saavutatakse sihtrühm(ade) mõtlemise ja toimimise harjumuslikesse viisidesse välise sekkumise kaudu.
|
|
Ülesanne 1.1
|
Kes peaks hea seisma ühiskonnaliikmete elukvaliteedi hoidmise ja parandamise eest?
Käesolevas raamatus käsitletaksegi eeskätt institutsionaalseid maailmaparanduslikke sekkumisi ehk erinevaid (formaalseid) püüdeid sotsiaalseid probleeme lahendada, mõjutades probleemiga seotud sihtrühmi. Oluline roll on siin riigiasutustel, sest nende käes on inimeste maksuraha, seadusandlik ja täidesaatev võim. Samuti koondub äriorganisatsioonide kätte materiaalseid ressursse ning oskusteavet. Aga kõigis sektorites pannakse rahaliste ja juriidiliste vahendite kõrval üha rohkem lootusi nn pehmetele vahenditele, eeskätt haridusele ja kommunikatsioonile (vt tabel 1.1).
Tabel 1.1. Sotsiaalsete probleemide lahendamine: sihtrühma(de) mõjutamise võimalusi institutsionaalse sekkumise kaudu
Autorite edasiarendus Kotleri ja Lee (2002) baasil.
|
Tabelis 1.1 on nimetatud erinevaid materiaalse (füüsilise) ja mittemateriaalse (sotsiaalse) sekkumise viise. Kirjuta oma töövihikusse konkreetsed näited kolme sekkumise viisi kohta (konkreetne infokampaania, regulatsioon). |
Sotsiaalsed probleemid kujunevad pikema aja jooksul kumuleeruvalt, erinevate tegutsejate vahelise vastastikmõju tulemusel. Sageli ei saa näpuga näidata: „Tema on süüdi.” Samas on probleemi väljendajateks-kandjateks enamasti konkreetsed inimesed oma käitumisega – nii tegevustes kui ka tegemata jätmistes. Siit tekib igihaljas küsimus: keda või mida peaks mõjutama, et saavutada sotsiaalset muutust? Kas inimesi? Või nende tegutsemise keskkonda? Pikemalt ja teoreetilisemalt arutletakse selle küsimuse üle raamatu peatükis 3.3. Siinkohal visandame vaid üldise raamistiku, maailmaparanduslikke muutusi ellukutsuvate projektide ideoloogilise ruumi, mille alusel erinevaid institutsionaalseid sekkumisi analüüsida ning hinnata.
Pakume välja kaks olulist dimensiooni või telge.
- Indiviidi püütakse mõjutada kas seestpoolt, talle selgitades, teda hoiatades ja veendes, või väljastpoolt, kujundades seda keskkonda, kus ta igapäevaselt toimib – teeb ostuvalikuid, liikleb, kasvatab lapsi, valmistab toitu. Tegutseja(te) jaoks püütakse muuta soovitav käitumine loomulikuks, muutes soovitatavad valikud hinnalt soodsamaks, kättesaadavamaks, mugavamaks kasutada. Sel juhul eeldame, et soositav käitumisviis juurdub tasapisi ning muutub iseennast taastootvaks. Esimesel juhul (indiviidi seestpoolt mõjutades) aga tehakse panus indiviidile kui teadlikule toimijale, kes on ise piisavalt nutikas, et ületada võimalikud tõkked soovitu saavutamisel oma elukeskkonnas ning püüelda parema elukvaliteedi poole, kui teda motiveerida. Nende kahe käsitlusviisi esindajate arusaamu ja argumente tutvustame lähemalt alapeatükis 1.3.2.
- Eeldatakse, et tegutsejad käituvad homo economicus’ena, s.t sihiratsionaalselt, püüeldes otstarbekate vahetustehingute poole, ning mingi hüve saamise nimel ollakse valmis loovutama raha, aega ja energiat, mis kulub harjumuste muutmisele, või tegutsetakse eeskätt homo sociologicus’tena, kes juhinduvad väärtusratsionaalsusest ning püüdlevad kollektiivsete normide ja väärtustega kooskõla poole, seda isegi juhul, kui see ei too kaasa raha, aja, energia või muu individuaalse ressursi kokkuhoidu (Hargreaves 2011). Ka siin on eri käsitlusviisidel omad „advokaadid kelle seisukohti tutvustatakse lähemalt järgnevas alapeatükis 1.3.2.
Briti sotsioloog Alan Warde (2011) on indiviidi käitumise mõjutamise jaganud nelikväljale, kus homo economicus’e peamised mõjutusvahendid on finantsstiimulid või nende äravõtmine ja harimine ehk teadmiste jagamine. Homo sociologicus’t saab tema sõnul suunata eeskätt mitmesuguste keelavate regulatsioonide ning veenmise abil. Kuna Warde esindab pigem nn sotsiaalsete praktikate teooria koolkonda, millest kõneleme pikemalt peatükis 2.2, siis peab tema indiviidikeskset käsitlust kitsaks ning suuresti juba ette hukule määratuks, sest üksikisik ei tegutse sotsiaalses vaakumis, vaid tema argielu on keerukas võrgustik, milles mängivad rolli nii materiaalne keskkond kui ka sotsiaalsed suhted.
