1. Mõistestamine

Keskset rolli mängib semantikas mõistestus = inimese tõlgendus asjaolust, mida väljendi abil kirjeldatakse. Niisiis väljendab keel maailma sellisena, milliseks kõneleja (või keele kasutajaskond kollektiivselt) on tema tõlgendanud, mitte otseselt.

Lihtne näide mõistestuse rollist: samale entiteedile või asjaolule saab viidata erineva täpsuse astmega:

puittaim, puu, mänd, keerdmänd;
minu vend, Peeter, arst

Mõistestus on seotud ühelt poolt leksikaliseerumisega, uue nähtuse jaoks meil esialgu omaette sõna puudub, näiteks: Nägin Tähtvere pargis masinat, mis koristas mahalangenud puulehti. Ja teiselt poolt üle- ja alaüldistamisega lastekeeles, näiteks võib tähistada lapsele tuttava koera nimi Pontu igasugust kodulooma (üleüldistamine) või tähistab nt lapsekeelne kutsu või aua  ainult üht konkreetset lapsele tuttavat koera (alaüldistamine).

Keerulisemaks mõistestamise näiteks võib tuua selle, kui mingi situatsiooni kirjeldamisel on keeles kasutatud mõistestamise strateegiat, mis ei põhine situatsiooni enda otsestel omadustel, vaid mingi seotud sündmuse omadustel, nt staatilise situatsiooni kirjeldamine tähenduselt  dünaamiliste väljenditega lausetes:

See maantee läheb Tartust Tallinna.
Milline tänav viib raekoja platsile?
Elektrijuhtmed jooksevad seinas.

Mõistestamise puhul võib olla tegu nii keelekasutaja valikuga sellest, kuidas ta situatsiooni näeb (klaas on pooltäis või pooltühi) kui ka keelekollektiivis (mingis konkreetses keeles) juurdunud tavaga, kuidas asju näha. Näiteks öeldakse (näide on pärit Saeed 1997: 25)

inglise keeles You have a cold ’sa omad nohu’,
somaali keeles Hargab baa ku haya ’nohu omab sind, sa oled nohu oma’,
iiri keeles Tá slaghdán ort ’nohu on sinu peal’,
eesti keeles on võimalik valida, kas öelda sul on nohu (inimene kui haiguse omanik) või sa oled nohus (nohu kui asukoht, kus inimene viibib).

Eesti keele puhul on põnev veel see, et omanikku omakorda mõistestatakse asukohana (adessiiv, sul).

back forward