Tuumameditsiin

Tuumameditsiini diagnostilise protseduuri korral antakse patsiendile radionukliide sisaldavat ainet ehk radiofarmatseutikumi, mida uuritav kude või organ omandab eelisjärjekorras. Medikamenti manustatakse süstimise, allaneelamise või sissehingamise teel. Manustatav radionukliid eraldab gammakiiri. Kui patsiendi ümber paigutada detektrorid, siis on võimalik lihtsalt kindlaks teha radionukliidi asukoht patsiendi organismis. Selline meetod annab teavet ainevahetuse, ainete jaotumise ja eritumise kohta organismis. Hinnanguliselt viiakse USA-s pea 80% uute ravimite testidest läbi koos lisatud radionukliididega, et oleks lihtsam jälgida ravimite käitumist organismis. Seetõttu ei ole üllatav, et kiirgusallikad on mänginud olulist rolli ka ravimite arengus.

PET-tehnoloogia abil on võimalik visualiseerida ja kvantitatiivselt uurida elusorganismi funktsiooni ja metabolismi ilma opereerimata. Metoodika on ülitundlik ning seetõttu on võimalik erinevaid onkoloogilisi, neuroloogilisi jne muutusi lokaliseerida varajases staadiumis. Uuringus kasutatakse radioaktiivseid isotoope, mille lagunemisel tekivad positronid (elektroni antiosake). Kudedes ümbritseb teda hulgaliselt elektrone, millega kohtumisel toimub annihilatsioonFüüsikas osakese ja antiosakese põrkumisel toimuv protsess, milles mõlemad kaovad ja nende asemele tekivad teised osakesed. Näiteks elektroni ja positroni annihilatsioonis mõlemad kaovad ja tekib 2 (harvem 3) footonit (e gammakvanti). . Selle tulemusena kiiratakse annihilatsioonipaigast vastassuundades kaks 511 keV energiaga footonit. PET-kaamera ringikujuline detektorite süsteem on paigalolev ning selles neeldunud footonid tekitavad sähvatuse, mis registreeritakse. Kogutud signaalid töödeldakse arvutis ja genereeritakse/konstrueeritakse kujutis – tomogramm.

PET-uuringul  kasutatavad  isotoobid  on  lühikese  poolestusajaga,  mis  eeldab  nende  tootmiseks vajaliku kiirendi või tsüklotroni olemasolu PET-kaamera lähikonnas. Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri hinnangul on kasutusel pea 300 erinevat radiofarmatseutikumi. Enamasti kasutatakse diagnostilistes protseduurides radionukliidi tehneetsium-99m, mille poolestusaeg on 6 tundi ja eraldatavate gammakiirte energia 0,14 MeV. Seda radionukliidi on suhteliselt lihtne toota ning ta seondub keemiliselt kergesti mitmesuguste kandeainetega. Eestis radiofaramatseutikume ei toodeta. Tuumameditsiinis kasutatavad vahendid tuuakse sisse väljaspoolt Eestit, peamiselt Soomest. Lühikese poolestusajaga radiofarmatseutikumide transportimiseks kasutatakse lennutransporti. Kõige laialdasemalt on kasutusel (18F)-FDG, mis sisaldab molekule, mis on glükoosi analoogiks. Samas peaaju uuringutel on eelkõige kasutusel tehneetsium-99m.

Tehneetsiumi uuringutel saadud individuaaldoosid on võrreldavad kiirgusdiagnostika doosidega. Tuumameditsiini kollektiivdoos on siiski rohkem kui suurusjärgu võrra madalam, sest protseduuride arv on palju väiksem. Kui radionukliide kasutatakse pigem raviks kui diagnoosimiseks, puutub patsient kokku palju suurema aktiivsusega ja sihtkoed või elundid saavad palju kõrgemaid doose.

Kilpnäärme ületalitluse – hüpertüroismi ravi on arvatavasti kõige  levinum  raviprotseduur, milles kasutatakse radionukliidi jood-131. Ehkki selistes protseduurides kasutatavatel radionukliididel on lühike poolestusaeg, peavad meedikud arvestama sellega, et aktiivsus jääb radionukliide saanud patsiendi kehasse ka mõneks ajaks pärast protseduuri lõppu. Eriti peab seda arvestama pärast raviprotseduuri, kui on vaja otsustada, kas patsiendi võib haiglast välja lubada. Mõnikord on vajalik teavitada ka patsiendi perekonda ja sõpru, et nad võtaksid kasutusele kaitseabinõud jääkaktiivsusest tingitud juhusliku kiirguse vältimiseks.