Tuumaenergeetika
Oma kodudes kasutame igapäevaselt elektrienergiat, elektrit on vaja näiteks toidu valmistamiseks, pesumasina kasutamiseks, arvutiga töötamiseks, televiisori vaatamiseks jne. Oleme elektrist niivõrd sõltuvad, et igasugune kasvõi lühiajaline probleem elektrivarustusega põhjustab häired meie igapäevases elus.
Elektrit toodetakse elektrijaamades ning toorainena kasutatakse erinevaid materjale – kivisüsi, nafta, gaas jne. Aastakümnete jooksul energiavajadus maailmas ainult suurenenud ja sellega koos on suurenenud vajadus ka energiatoomiseks vajaliku tooraine järele.
Hetkel maailmas kasutusel olevate energialiikide hulka kuuluvad: kivisüsi, tuumaenergia, hüdroenergia, gaas, tuul, päikeseenergia, biomass, jne. Mitmetes riikides on täiendavalt kasutusele võetud tuumade lõhustusmise käigus vabanev energia, ehk siis energiatootmiseks kasutatakse ka tuumajaamasid.
Tuumade lõhustumise protsessi avastamine 1938 aastal lõi uue energiaallika ning esimene reaktor hakkas Enrico Fermi juhendamisel tööle 1942. aastal Chicagos. Tuumareaktoreid on kasutatud energia tootmiseks alates 1950. aastatest, eriti kiire areng toimus 60- ja 70-ndatel aastatel.
Sisuliselt on kõik elektrijaamad sarnased – nii tuumade lõhustumise kui ka erinevate ainete põletamisel tekkinud energiat kasutatakse auru tootmiseks. Tekkinud aur suunatakse turbiinidele, mille abil toodetakse elektrienergia. Allpool on toodud kaks lihtsustatud skeemi – esimesel on tavalisel kütuse põletamisel põhineva elektrijaam, teisel on tuumajaam. Erinevusi on vähe, sest auru abil energia genereerimine on sisuliselt sama.
Alljärgneval joonisel on toodud inimkonna energiavajadus alates aastast 1800. Näeme, et oluline energiavajaduse kasv algas 1950ndatel aastatel. Seejuures umbes 36% energiavajadusest moodustab tehnoloogilises ühiskonnas elektrienergia. Aastasadade jooksul on biomassi osa olnud suhteliselt stabiilne. Kasutatakse ka tänapäeval suhteliselt palju puitu soojuse tootmiseks.
