Radooni seos kopsuvähiga

Üllataval kombel onaastasadade jooksul usutud, et radoon on tervisele hoopis kasulik. Umbes sajand tagasi olid erinevaid radoonivanne pakuvad sanatooriumid väga populaarsed ja ka tänapäeval võib leida terviseasutusi, kus pakutakse radoonivanni võimalust. Allpool on toodud üks postkaart, millel reklaamitakse radoonivanne.

Raadiumi vanne reklaamiv postkaart (Theodore W. Gray)

Saksa arst ja loodusuurija Parcelsus juhtis juba 16. sajandil tähelepanu hõbedakaevurite kopsuhaigustele Schneebergis Saksamaal. Järgmistel sajanditel kopsuhaiguste sagedus hõbedakaevandustes töötavatel kaevuritel suurenes veelgi ja 18. sajandil hakati haiguse vältimiseks eelistama lahtiste hõbeda-, vase- ja koobaltikaevanduste (ehk siis karjääride) kasutamist. 19. sajandi lõpuks tunti haigust kopsuvähina. 1902 aastal Schneebergis läbi viidud radoonimõõtmised andsid kõrged tulemused.

Alates sellest ajast seostatakse omavahel radooni kontsentratsiooni ja kopsuvähki haigestumist. 1920-ndail aastail korraldati laialdased uurimusedlisaks Schneebergile ka teistes kaevandustes ning väide, et radooni kontsentratsioon ja kopsuvähki haigestumine on seotud, sai kinnitust. Need uurimistulemused ei olnud siiski piisavad, sest osa teadlasi seostas kopsuvähi tekke teiste teguritega. 1951. aasta katsed loomadega näitasid, et radooni mõju neile oli kantserogeene ning epidemioloogilised uurimused kaevurite seas 1960-ndatel aastatel kinnitasid sama ka inimeste jaoks.

Seoses energiakriisiga 1970- nendatel aastatel, kui energia säästmiseks mõõduka ja külma kliimaga riikides olid kasutusele võetud meetmed õhuvahetuse vähendamiseks hoonetes, tõid kaasa järsu siseõhu radoonitaseme tõusu. Ehk siis meie mõistes siseruumide isoleerimine ja soojustamine põhjustas ka radoonitasemete tõusu siseruumides.

Radooni mõju tervisele on uuritud kaua. Teadlased on suhteliselt ühisel meelel, et tavatasemete puhul ei põhjusta radoon meile ohtu, kuid oluline on teavitustöö radooniga seotud temaatikate valdkonnas. Viimastel aastatel on üha enam asutud radooniga seotud küsimusi reguleerima seadusandluse abiga, ikka eesmärgiga kaitsta elanikkonda radoonist põhjustatud kiirgusohu eest.

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel on radoon on olulisuselt teine kopsuvähi põhjustaja. Kopsuvähi tekitajate hulgas edestab radooni ainult suitsetamine. Samas on oluline ka suitsetamise ja radooni koosmõju. Näiteks on suitsetajatel tõenäosus radoonist põhjustatud kopsuvähki haigestuda üle  25 korra suurem kui mittesuitsetajal.

Ruumis suitsetamisel tekib õhus palju osakesi, mis on efektiivseteks radooni tütarisotoopide kandjateks. Suitsuse õhu sissehingamisel satub seega kopsu rohkem tütarisotoope, põhjustades täiendava kiirgusdoosi limaskestadele. Radooni lagunemise tulemusel tekkivad tahked radionukliidid, mis võivad jääda kopsudesse, samuti on ohuks radooni radioaktiivse lagunemise käigus vabanevad suure energiaga alfa-oskesed. Sellised osakesed oma lagunemise käigus eraldavad kiirgusosakesi või energiat, viimased omakorda võivad ionisatsiooniprotsesside tulemusena põhjustada kopsuvähki. Tõve avaldumiseni võib kuluda aastaid ning otseseid kiireid sümptome nagu hingeldus, köha, peavalu või palavik, radoon ei tekita. Radoonist põhjustatud kopsuvähi esinemine on tõenäosuslik, seega kaugeltki mitte igaühel, kes on sisse hinganud suure radoonisisaldusega õhku, ei arene kopsuvähk. Samas, mida rohkem on kokkupuudet radooniga, seda suurem on tõenäosus kopsuvähki haigestumiseks. Ehk siis pikaajaline elamine suure radoonikontsentratsiooniga hoones põhjustab kopsuvähki haigestumise tõenäosuse kasvu. Riski suurusjärk sõltub radooni kontsentratsioonist ning sellest, kui pika aja jooksul selles hoones viibiti ning sellest, kas inimene suitsetab või mitte. Tänaseni pole suudetud teaduslikult tõestada, et radoon põhjustaks lisaks kopsuvähile teisi tervisekahjustusi.