Radoon elamutes

Radooni kontsentratsioonid ruumide siseõhus varieeruvad suurtes piirides, sõltudes maja asukohast, tüübist ja elanike harjumustest. Erinevad mõõtmistulemused saadakse ka kui mõõtmised viiakse läbi erinevatel aastaaegadel või ilmastikutingimustel. Eelkõige registreeritakse kõrgemaid tasemeid külmematel aastaaegadel. Samuti tõuseb radoonisisaldus  öistel tundidel (mil inimesed üldiselt magavad ning ei liigu riigi) ning langeb tuuliste ning vihmaste ilmadega. Ühepereealmutes on enamasti radooni tase kõrgem kui kortermajades.  Kui hoone on hästi isoleeritud ning tal on kelder, siis on olemas eeldused kõrgemateks radoonisisaldusteks. Korterelamute puhul on radoon äärmisel juhul esimese korruse elanike mure.

Üldiselt võib leida kõrgenenud radoonisisaldust õhus teatud geograafilistes piirkondades, kus pinnases on mõndade radionukliidide kontsentratsioonid suuremad. Kõrge radooni tase pinnases on seotud uraanirikka diktüoneemakilda ja uraani sisaldava glaukoniitliivakivi esinemisega Põhja-Eestis ja graniidirikka moreeni levialadega Lõuna-Eestis. Mõõduka ohuga alasid esineb ka Kesk-Eestis.

Kuna radoonisisaldus siseruumi õhus sõltub väga palju muudest faktoritest, siis geoloogiliste tingimuste alusel ei ole võimalik otseselt hinnata radoonisisaldust siseõhus. Samade geoloogiliste tingimustega kohtadele rajatud hoonetes võib radoonisisaldus erineda kümneid kordi, näiteks on parema ventilatsiooniga majas radoonisisalduse tase kindlasti madalam kui teises hoones. Aastate jooksul läbi viidud siseruumide õhu radooni kontsentratsiooni mõõtmiste tulemuste alusel on välja antud siseõhu radoonikaart.

Radooni hinnangulised tasemed siseruumides erinevates valdades. Kaardi koostamisel on kasutatud juhusliku valikut (Keskkonnaamet

Euroopa Komisjon soovitab uute eluruumide puhul jälgida, et radooni sisaldus siseõhus oleks alla 200 Bq/m3 ning juba kasutusel olevate eluruumide puhul alla 400 Bq/m3. Eesti Vabariigis sätestab standard, et hoonete elu-, puhke- ja tööruumides peab aasta keskmine radoonisisaldus ruumiõhus olema väiksem kui 200 Bq/m3. Vanemates majades on aktsepteeritavaks tasemeks kontsentratsioon, mis jääb alla 400 Bq/m3.

Teatud määral sisaldavad looduslike radionukliide ka ehitusmaterjalid, mille valmistamiseks on kasutatud looduslike tooraineid. Seega võivad radooni tekkeallikateks olla ka ehitusmaterjalid. Tavaliselt on aga ehitusmaterjalide poolt põhjustava radooni osakaal imeväike võrreldes maapinnast põhjustatavaga. Eestis põhjustavad kõrget radoonisisaldust peamiselt fosforiit ning diktüoneemakilt, millest aga ehitusmaterjale ei valmistata. Kui ehitusmaterjal (näiteks kergkruusast plokk) valmistatakse savist, milles on kõrge radionukliidide sisaldus, võib see põhjustada kõrgemat radoonitaset hoones. Eestis  on  läbi viidud vastavad uuringud ning jõutud järeldusele, et valdavalt põhjustab inimestele doosi radoon, mis jõuab siseruumide õhku hoonet ümbritsevast maapinnast ja ehitusmaterjalide puhul kõrgendatud radoonitasemeid ei täheldatud. Seega ei peeta Eestis ehitusmaterjale radooniohtlikeks  ning tulenevalt seadusandluse nõuetest viiakse kontrollmõõtmisi läbi regulaarselt.

Meetmed, mida saab kiirelt rakendada on järgmised:

  • Tuulutage ruume võimalikult tihti. Nii vahetub radoonirikas õhk kiiremini ning selle mõju on väiksem. Tuulutage ka ruume, kus tihti ei viibita (näiteks kelder), et radoon sinna kontsentreeruda ei saaks.
  • Hoidke ruumid tolmust ning suitsu- ja tahmaosakestest vabad, sest radooni tütarproduktid kleepuvad nende külge ning liiguvad õhu abil inimeste hingamisteedesse.
  • Ärge suitsetage, sest nii väldite radooni ja suitsetamise sünergilist koosmõju tervisele.

Radooni taset siseruumide õhus saab vähendada näiteks tihendades pragusid ja avasid, mille kaudu radoon võib hoonesse siseneda. Radoonikontsentratsiooni vähendamiseks hoonete siseõhus on väga mitmeid võimalusi – nii lihtsamaid kui ka keerulisemaid. Kallimate hulka kuulub näiteks ventilatsioonisüsteemi paigaldamine nii, et maja-alune õhk suunataks majast eemale. Samas, kui tegemist on ikkagi väga kõrgete radoonikontsentratsioonidega siseõhus,  siis tuleb kasutusele võtta kardinaalsemid lahendusi ning ventileerimisest ainuüksi ei piisa. Näiteks tuleb siis hoolikalt sulgeda radooni sissepääsu teed või kasutusel võtta õhuvahetus keldrikorrustel. Ventilatsiooni suurendamine, eelkõige keldrikorrusel ning esimesel korruse võib vähendada radooni kontsentratsiooni. Kui algne radooni kontsentratsioon oli väga suur, ei pruugi vähenemine olla piisav. Tuleb arvestada, et liiga tugev tõmme võib intensiivistada radooni imbumist hoone alt, ning põhjustada ruumides soovitule vastupidise  efekti. Pärast meetmete rakendamist on oluline läbi viia kordusmõõtmine, et olla kindel meetmete efektiivsuses.