Radoon

Suurima osatähtsusega looduslike kiirgusallikate ja nende poolt põhjustatavate dooside osas on radoon. Paljudes riikides on radoon ning eelkõige tema poolt põhjustatud elanikudoos suuremal või vähemal määral probleemiks. Suurimaid probleeme põhjustab radoon Rootsis ja teistes Põhjamaades, Saksamaal ja USA-s. Ka Eesti kuulub nende riikide hulka, kus tuleb radoonile tähelepanu pöörata.

Radoon on keskkonnas esinev loodusliku päritoluga radioaktiivne gaas, mis tekib uraani radioaktiivse lagunemise tulemusena. Uraani ning tema isotoope leidub erinevates pinnastes ning kivimites. Radoon on värvitu, lõhnatu, maitsetu ja keemiliselt inertne ning oma gaasilise oleku tõttu on radoon võimeline liikuma tekkekohast maapinnas näiteks atmosfääri või siis hoonete siseõhku. Siseruumidesse jõuab maapinnast pärinev radoon peamiselt põrandas/vundamendis olevate pragude ning avade (nt avad torustiku või juhtmete jaoks) kaudu. Kuna tavaliselt on rõhk hoonetes madalam kui väljas ja radoon liigub eelkõige koos õhuvooludega, siis soodustab see radooni liikumist väliskeskkonnast hoonetesse. Mitte kogu maapinnas uraani lagunemise tulemusena tekkiv radoon ei jõua atmosfääri, osa sellest jääb pinnasesse või hoopis lahustub näiteks põhjavette.

Radooni liikumine hoonetes

Radooni poolestusaeg on umbes neli päeva (täpsemalt 3.8 päeva). See tähendab et pool radoonist laguneb umbes nelja päeva jooksul. Radooni radioaktiivse lagunemise käigus eraldub alfaosake. Alfaosakeste läbitungivõime on väga väike, ehk siis nende teekond on tavaliselt väga lühike ja nende peatamiseks piisab paberilehest või inimese nahast, samas võivad nad tekitada probleeme kui nad on meie organismi jõudnud (näiteks sisse hingamisel). Radooni radioaktiivsel lagunemisel tekivad ka tütarnukliidid, milledest osa on samuti radioaktiivsed. Erinevalt radoonist ei ole tema tütarnukliidid gaasilises olekus, seega võivad nad haakuda õhus olevate tolmu või muude osakeste külge. Samas inimene hingab koos  õhuga  neid  osakesi  sisse  ja  seega  jõuavad  nad  inimese  organismi. Tütarnukliidide lagunemine toimub kuni jõutakse stabiilse tuumani. Samas nii kaua kui meil pole tegemist stabiilse tuumaga võib iga radioaktiivse lagunemise käigus vabaneda kas energiat või mõni kiirgusosake.

Kuidas radoon liigub keskkonnas?

  • Pinnases ja kivimites tekiv gaasiline radoon võib liikuda koos õhuvoolude või põhjaveega pinnale.
  • Radooni poolestusaeg on umbes 4 päeva, mis tähendab, et 4  päeva jooksul muutuvad pooled radoonituumadest ehk siis lagunevad radioaktiivselt tütranukliidideks.
  • Radooni tütarnukliidid on tahked ning võivad õhus olles „kleepuda“ kas tolmu või muude osakeste külge ning siis edasi liikuda koos õhuvooludega.

Kus võib radooni leida?

  • Madalad radoonitasemed on tavaliselt välisõhus ning veekogude(jõgede, järvede) vetes.
  • Kõrgemaid radoonitasemeid võib leida hoonete siseõhus ja kaevuvees. Hoone vundamendis olevad lõhed või avavused soodustavad radooni kogunemist hoonesse ning seetõttu on selliste hoonete siseruumides radoonitasemed tavaliselt kõrgemad.
  • Kõrgemaid radooni ja tema lagunemisproduktide kontsentratsioone võib üldiselt leida piirkondades, kus pinnases ja kivimites on kõrge uraani ja tooriumi kontsentratsioon.