Röntgendiagnostika
8 novembril 1895 täheldas Wilhelm Conrad Röntgen (1845-1923) ekraanil toimunud floresentsi. Erinevate katsetuste käigus jõudis ta järeldusele, et kui kiirgusallika ja ekraani vahele asetada objekte, siis tekib ekraanile nii-öelda objekti vari. Kattes hiljem ekraani fotopaberiga tegi ta esimese röntgenülesvõtte. Kõrvaloleval pildil on 22. detsembril 1895 pildistatud Wilhelm Conrad Röntgeni abikaasa käsi.
1895 aastal avastatud röntgenkiired võeti kiiresti laialdaselt kasutusele. Näiteks olid esimese maailmasõja ajal mobiilsed röntgenaparaadid kasutusel ning Marie Curie ise koolitas arste neid kasutama. Tänu röntgeni kasutamise võimalusele oli võimalik aidata paljusid, sest haiguste/vigastuste diagnoosimine oli lihtsam ning samuti ka kiirem.
Kiirguse puhul tuleb aga tegeleda ka kaitsega. Kuna keegi ei osanud alguses kahtlustada röntgenkiirte kahjulikke omadusi, siis kasutati neid üsnagi piiramatult. Röntgeniaparaatide torude töövõime mõõtmiseks kiiritasid valmistajad ennast ja jälgisid, kui kiiresti nende nahk ärrituse sai ja punaseks tõmbus. Lisaks eelnevale oli ühe röntgenpildi tegemisel saadud doos tollel ajal palju suurem kui tänapäeval. Sellest tingituna suri rohkem kui 300 inimest - umbes 250 nahavähki ja üle 50 verehaigustesse, põhiliselt aneemiasse ja leukeemiasse. Samas aga kujutas see suuremat ohtu mitte patsientidele, vaid hoopis radioloogidele. Eriti oli see aktuaalne esimese maailmasõja päevil, kus suurele töökoormusele ja kiiritusele lisandus veel ka psühholoogiline pinge. Nii mõnegi arsti jaoks olid sellega seoses kurvad tagajärjed.
Ilmnenud kõrvalnähtude tõttu muututi röntgenkiirguse kasutamisega ettevaatlikumaks. Enamusel juhtudel kasutati ettevaatusabinõuna mingi materjali asetamist inimese ja radioaktiivse kiirguse allika vahele, peamiselt oli kasutusel plii. See küll ei varjestanud teadlast/meedikut kiirguse eest täielikult, kuid kindlasti vähendas ohtu. Tänapäeval viiakse röntgenuuringuid läbi eraldi ruumides ning töötajate kaitseks peab aparaat peab töötama nii, et otsese kiirgusvoo alla satub ainult uuritav patsient, mitte aga radioloog. Tänu sellele on meedikud kiirguse eest kaitstud. Röntgenaparaadi töötamise ajal on põhjustatav doosikiirus tavaliselt palju suurem kui radioaktiivsete allikate puhul. Täpsem tehnika võimaldab tänapäeval ülesvõtte ajal suunata kiirguse ainult patsiendi sellesse piirkonda, millest ülesvõte on vajalik. Allpool on foto tüüpilisest röntgendiagnostika kabinetist. Selleks, et radioloogil oleks ülevaade ülesvõte ajal toimunust on tavaliselt eraldusseinas ka spetsiaalse klaasiga aken.
Tavalises röntgenuuringus läbib seadmest tulev kiirgus patsiendi keha. Röntgenkiired läbivad lihaseid ja luid erinevalt ning tekitavad keha siseehituse kujutise fotofilmile. Sageli on võimalik kujutist jäädvustada ja töödelda ka elektrooniliselt. Röntgenpilt iseloomustab röntgenkiirguse neeldumist inimese organismis. Keha eri osad neelavad röntgenikiiri erineval määral. Tihedad luud neelavad suure osa kiirgusest, kuid pehmed koed nagu lihased, rasv ja siseelundid lasevad röntgenikiiri rohkem endast läbi. Näiteks rindkere röntgenülesvõtte korral on tumedamad need osad, mis sisaldavad rohkem õhku (näiteks kopsud) ja seega neeldub röntgenkiirgust nendes osades vähem. Luudes neeldub röntgenkiirgust olulisel määral ja seetõttu on nende jäljend röntgenpildil heledam. Selle tulemusena näitab röntgenipilt luusid valgena, pehmeid kudesid mitmes toonis hallina ning õhku mustana.
Kehaosad, mida kõige sagedamini uuritakse, on rindkere, jäsemed ja hambad, nende kõigi uuringute osakaal on umbes 25%, ehk need kolme kehaosa uuringud moodustavad kokku ligi 75% uuringute arvust. Doosid on üsna väikesed – näiteks umbes 0,1 mSv rindkere uuringu korral. Luude uurimisel - näiteks nagu selgroo alaosa – on efektiivdoosid suuremad, sest selles piirkonnas on rohkem kiirguse suhtes tundlikumaid elundeid ja kudesid.
Diagnoosimisvõimaluste puhul on levinud ka mammograafia, mille eesmärgiks on naiste rinnahaiguste avastamine ja diagnoosimine. Selleks, et võimalused vähiraviks oleks suuremad, on oluline vähktõved avastada varajases staadiumis. Rindade kontrolliks ja uurimiseks kasutatakse röntgenikiirgust, kuid mammograafia käigus saadav kiirgusdoos on väga väike ega mõju naise tervisele kahjulikult. Eestis on kasutusel ka mammograafiauuringuteks kohandatud sõiduk.
Mammograafia käigus tehakse rinnast röntgenipilt, mida nimetatakse mammogrammiks. Uuringu tegemiseks kasutatakse spetsiaalset röntgeniaparaati, mille nimi on mammograaf.
