Tuumakatsetused

Tuumakatsetus Bikini atollil Vaikses ookeanis 1946 (Pixabay, Public Domain)Tuumapommi plahvatusel vabaneb palju energiat; seda on mitu suurusjärku rohkem kui tavalise lõhkeaine plahvatusel. Näiteks tänapäeva termotuumapomm, mis kaalub umbes üks tonn, vabastab lõhkedes energia, mis on võrdne umbes miljoni tonni tavalõhkeaine plahvatusega. Tuumaplahvatuse energiat on väga raske kasutada rahuotstarbel, sest energia eraldumist on võimatu kontrollida ja reguleerida.

Tuumakatsetusi määratletakse nende läbi viimise eesmärkide alusel – kas tuumakatsetus viidi läbi sõjalistel või siis rahumeelsetel eesmärkidel.

Tuumarelva hakati looma Teise maailmasõja ajal USA-s. Selleks oli mitmeid põhjuseid, üheks oluliseks faktoriks oli näiteks see, et USAsse oli emigreerunud suur osa maailma tippfüüsikutest. Lisaks valitses kartus, et hitlerlik Saksamaa oli jõudnud tuumarelva saladuseni ning kahtlustati, et Saksamaa on suutnud ka tuumapommi valmistada. Vajalikud teaduslikud eeltingimused olid juba olemas, sest vahetult enne sõda avastati võimalus tekitada tuumade lõhustumisel plahvatuslik ahelreaktsioon. Seega teine maailmasõda kiirendas ja aktiveeris kindlasti ka USA tuumaprogrammi.

Üheks tuumaajastu algustähiseks loetakse esimest tuumarelva katsetust koodnimetusega Trinity. 16. juulil 1945 pandi USA tuumapommi projekti käigus J. R. Oppenheimeri juhtimisel Alamogordo polügoonil, New Mexico osariigis USA-s 20 m terastorni otsas plahvatama esimene plutooniumi tuumalõhestumisel põhinev pomm. Katse õnnestus ja tekkinud plahvatuse võimsus oli võrdne 20 kilotonni trinitrotolueeni (TNT) omaga, jättes maha kraatri kergelt radioaktiivse sulanud liivaga (trinitiit). Kuna teadlased olid suhteliselt kindlad, et uraanil põhinev pommisüsteem töötab, siis seda enne kasutamist ei katsetatud. Plutooniumil põhineva süsteemi osas nii suurt kindlust ei olnud ning seepärast viidigi läbi katsetus.

Kahjuks leidis tuumapomm ka sõjalist rakendust, olgugi et selleks praktilist vajadust enam ei olnud. 6. augustil 1945 visati Hiroshimale uraanipomm Little Boy (väike poiss) ja kolm päeva hiljem Nagasakile plutooniumipomm Fat Man (paks mees). Mõlema võimsus oli ligikaudu 20 kilotonni.

Tuumapommid olid eelkõige seotud „külma sõjaga“. Nõukogude Liit jõudis tuumapommini aastaid varem kui oodati. Seda eelkõige tänu sellele, et üks ameerika füüsikutest edastas salaja andmeid. Selline juhtum soodustas edasist võidurelvastumist. Näiteks vesinikupommi katsetamiseni jõudis Nõukogude Liit varem kui Ameerika Ühendriigid.

Aastal 1963 kirjutati alla leping, mis keelustas tuumakatsetused kosmoses, atmosfääris ja vee all. Kuigi valdav osa riikidest  on tänaseks tuumakatsetuste keelustamise moratooriumiga ühinenud, siis on ikkagi riike, kes soovivad omada ja katsetada tuumarelva. Selleks, et oleks võimalik salaja korraldatavaid tuumakatsetusi avastada, on loodud rahvusvaheline mõõtejaamade võrgustik.

Tuumapomme   loetakse   massihävitusrelvadeks   ning   nende   kasutamise tõkestamine on tänapäeva rahvusvahelise poliitika üks peaeesmärke.