Kiirgus meditsiinis
Enamik inimesi on oma elu jooksul röntgenkiirtega kokku puutunud röntgenuuringu käigus, mis aitab arstil diagnoosida haigust või tuvastada trauma iseloomu. Palju harvem kasutatakse diagnostikas radionukliidide manustamist patsiendile, et väljaspool keha asuvate andurite abil kindlaks teha, kuidas elundid töötavad.
Ioniseerival kiirgusel on meditsiinis kaks väga erinevat kasutusala – diagnostika ja ravi. Mõlemal juhul tuleb lähtuda patsiendi huvidest ja alati tuleb järgida kiirguskaitse printsiipi – saadav kasu peab ületama võimaliku riski. Radioisotoopide kasutamine meditsiinis annab võimaluse spetsiifiliste kemikaalide liikumisteede ja asukoha jälgimiseks inimkehas. Kõik põhineb asjaolul, et radioaktiivsed isotoobid on keemiliselt identsed stabiilsete isotoopidega ning järgivad nende käitumist kehas. Aktiivse isotoobi asukohta on aga võimalik mõõtevahendeid kasutades määrata. Näiteks on kasutusel on isotoobid tehneetsium-99m ja indium-113m.
Kiirgusdoosid on tavaliselt väikesed, ehkki teatud protseduurides võivad need olla üsna suured. Suuremad doosid on eelkõige seotud eluohtlike haiguste või elundite talitushäirete raviga. Sageli on lisaks samaaegselt kasutusele mitmed ravivõtted, näiteks kombineeritakse kiiritamist teiste ravivõtetega. Haiget kehaosa võib mõjutada radioaktiivse kiirega või patsiendile manustada üsna kõrge aktiivsusega radionukliide.
Jäta meelde:
- Röntgenkiirte kasutamist patsientide uurimisel nimetatakse röntgendiagnostikaks
- Diagnoosiks või teraapiaks ette nähtud radiofarmatseutikumide kasutamist nimetatakse tuumameditsiiniks
- Protseduure, kus patsientide raviks kasutatakse kiiritamist, nimetatakse kiiritusraviks