Säästva arengu haridus (SAH). Säästva arengu mõiste

Koostaja Anne Laius

Säästev areng on sotsiaal-, majandus- ja keskkonnavaldkonna sidus ning kooskõlaline arendamine, mis tagab inimestele kõrge elukvaliteedi ning turvalise ja puhta elukeskkonna nii praegu kui ka tulevikus. Eestis on säästvale arengule järjekindlamalt mõeldud alates 1995. aastast, mil töötati välja 1992. aastal Rio de Janeiros toimunud ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil avaldatud Agenda 21 programmist lähtuv säästva arengu seadus.

Mõistel säästev areng on mitu sünonüümi: jätkusuutlik areng ehk säästev arendamine ehk tasakaalustatud areng ehk kestlikkus ehk mahemajandus (ingl sustainable development) on kontseptsioon, mida tavaliselt määratletakse kui „arengutee, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve.“

Enamasti tunnistatakse mõiste esmakasutajaks Brundtlandi komisjoni oma 1987. aasta aruandega „Meie ühine tulevik“ („Our Common Future“). Leidub siiski ka viiteid, et esimest korda kasutas mõistet hoopis briti keskkonnategelane Barbara Ward juba 1968. aastal.

Käesolevas ülevaates on parema loetavuse huvides ametlikele dokumentidele viitavate allikate loend toodud ainult ülevaate lõpus.

Säästev areng Eestis

Eesti säästva arengu põhimõtted on paika pandud säästva arengu riikliku strateegiaga „Säästev Eesti 21“. Strateegia alused tulenevad säästva arengu seadusest, mille Riigikogu võttis vastu 1995. aastal ning mis näeb ette looduskeskkonna ja loodusvarade säästliku kasutamise alused. Riiklik strateegia „Säästev Eesti 21“ valmis keskkonnaministeeriumi koordineerimisel 2005. aastal. Tegu on Eesti riigi ja ühiskonna arendamise strateegiaga 2030. aastani, mille eesmärk on ühendada globaalsest konkurentsist tulenevad edunõuded säästva arengu põhimõtete ja Eesti traditsiooniliste väärtuste säilitamisega, pakkudes välja eesmärgid ja tegevussuunad, mis aitavad kaasa Eesti jätkusuutlikule arengule:

  • Eesti kultuuriruumi elujõulisus;
  • inimese heaolu kasv;
  • sotsiaalselt sidus ühiskond;
  • ökoloogiline tasakaal.

Konkurentsivõime kava „Eesti 2020“ seob erinevate valdkondade tegevused majanduse konkurentsivõime võtmes. Lähiajal keskendub riik tootlikkuse ja tööhõive teemadele ning konkreetsed tegevused määratletakse eri ministeeriumite arengukavades.

Säästva arengu ja konkurentsivõime teemasid ning aruandlust koordineerib riigikantselei strateegiabüroo. Säästva arengu komisjonil ja ministeeriumitevahelisel säästva arengu töörühmal on nõuandev roll.

Ajalooliselt on säästva arengu põhimõtete järgimist alustatud keskkonnavaldkonna arendamisega, mida suunab „ökoloogilise tasakaalu“ eesmärk, mis omakorda jaguneb kolmeks:

  • loodusvarade kasutamine viisil ja mahus, mis kindlustab ökoloogilise tasakaalu;
  • saastumise vähendamine;
  • loodusliku mitmekesisuse ja looduslike alade säilitamine.

Läänemere riikide säästva arengu koostöö (http://www.envir.ee/et/laanemere-riikide-saastva-arengu-koostoo) algas 1992. aastal, kui piirkonna välisministrid kutsusid ellu Läänemeremaade nõukogu (LMN); ülemaailmne säästva arengu koostöö (http://www.envir.ee/et/ulemaailmne-saastva-arengu-koostoo) sai alguse ÜRO maailmakonverentsil 2012. aastal, kui riigipead ja valitsusjuhid kinnitasid ühised poliitilised suunad deklaratsioonis „Tulevik, mida me soovime“ („The Future We Want“). 2015. aasta lõpuks lepitakse kokku uued üleilmsed pikaajalised arengueesmärgid, mis seovad omavahel säästva arengu, vaesuse vähendamise ning rohemajanduse tegevused ning arvestavad varasemaid aastatuhande eesmärke. Eesmärkide täitmiseks valmistatakse ette terviklik rahastamisstrateegia. ÜRO säästva arengu teabeplatvorm hõlbustab ülemaailmsete säästva arengu tegevuste koordineerimist ja infovahetust ning annab jooksvalt ülevaate selles vallas toimuvast. ÜRO keskkonnaprogramm koordineerib säästva tarbimise ja tootmise teemasid ning on juhtrollis keskkonnainfo jagamisel. Portaalis UNEP Live saab jagada ja võrrelda riikidele olulist keskkonnainfot.

Jätkusuutlik arendustegevus Euroopa Liidus

2006. a võeti vastu Euroopa uuendatud säästva arengu strateegia (https://riigikantselei.ee/et/saastev-areng), mille üldine eesmärk on määrata kindlaks ja arendada välja meetmed, mis võimaldaksid Euroopa Liidul nii praeguste kui ka tulevaste põlvkondade elukvaliteeti järjepidevalt parandada.

Selleks luuakse säästvad kogukonnad, mis:

  • suudavad ressursse tõhusalt kasutada ja hallata;
  • suudavad realiseerida majanduse keskkonna- ja sotsiaalalase innovatsiooni  potentsiaali;
  • suudavad kindlustada jõukuse, keskkonnakaitse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse.

Pidades silmas keskkonnasuundumuste halvenemist, ELi majanduslikke ja sotsiaalseid väljakutseid, uut konkurentsisurvet ja uusi rahvusvahelisel tasandil võetud kohustusi, määrab säästva arengu strateegia kindlaks seitse peamist väljakutset koos vastavate ülesannete, tegevuseesmärkide ja meetmetega:

  • kliimamuutused ja puhas energia,
  • säästev transport,
  • säästev tarbimine ja tootmine,
  • loodusressursside säilitamine ja haldamine,
  • rahvatervis,
  • sotsiaalne kaasatus, demograafia ja ränne,
  • ülemaailmne vaesus ja säästva arengu alased väljakutsed.

Säästva arengu trendid viimasel kümnendil

21. sajandi algul seisab meie ees hirmutav probleemide kogum: ülemaailmne finantskriis oma majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgedega, kahanev energiavaru, vähenev bioloogiline mitmekesisus ning kliimamuutus, mis mõjutab toiduga kindlustatust ja terviseriske. Ainult säästva arengu põhimõtete järgi elades saame võimaldada tulevastele põlvedele vähemalt samaväärset elukvaliteeti, kui on meil (Suurväli, 2011).

„Maailm seisab silmitsi mitme olulise nähtusega: süveneb inimese tegevuse poolt põhjustatud kliimamuutus, ammenduvad loodusvarad, sagenevad looduskatastroofid, laieneb (uute ja vanade) nakkushaiguste levik, väheneb elurikkus, pole tagatud inimõigused, süveneb vaesus, suureneb meie majandussüsteemi sõltuvus pidevalt kasvavast tarbimisest jne. Säästev areng on muutunud liikumapanevaks jõuks, mille kaudu on võimalik eemalduda tänasest arengumudelist, mis ei võimalda enam rahuldada inimeste ja planeedi vajadust rahu ja rikkuse järele.“ – UNESCO, 2009 (Aria jt, 2011).

Statistikaameti vastvalminud kogumik „Säästva arengu näitajad“ (Oras, 2015) annab ülevaate Eesti säästva arengu strateegia rakendamisest ja sihtmärkide poole liikumisest viimase kümnendi jooksul.

Säästva arengu edukust hinnatakse 69 säästva arengu näitaja põhjal, mille abil vaadeldakse strateegias seatud eesmärkide poole püüdlemist just Eesti säästva arengu kontekstis. Iga näitaja kohta on peale olukorra analüüsi kirjeldatud ka asjakohasus SE21 kontekstis ja meetmed lähtuvalt riigis kehtivatest arengu- ja tegevuskavadest.

Säästva arengu põhimõtted said tugeva aluse 1992. aastal Rio de Janeiros toimunud Maa tippkohtumisel, kus allkirjastati ühisdokument Agenda 21. Kohustust järgida säästva arengu põhimõtteid korrati üle 2002. aastal Johannesburgis, kui Rio tippkohtumisest oli möödunud 10 aastat. 2012. aastal möödub Rio deklaratsioonist 20 aastat. Kahe kümnendi jooksul on proovitud leida säästva arengu definitsiooni, mis võtaks lihtsalt kokku selle ulatuse ja sisu.

Ometi puudub taoline definitsioon ka 20 aastat hiljem. Kui sõnades on säästvat arengut veel kirjeldada suudetud, siis veelgi raskem on olnud seda rakendada. Säästva arengu defineerimise keerukus tuleneb selle mõiste omapärast. Säästva arengu sisu, ulatus ja rakendamine sõltub väärtushinnangutest ja hoiakutest, aga ka poliitilistest ja juhtimisstruktuuridest. Säästev areng on väga sõltuv kontekstist (sotsiaal-kultuurilisest, poliitilisest, majanduslikust ja muust) ja nende kontekstide tõlgendamisest, mis omakorda ajas muutuvad (Aria jt, 2012).

Seega seisneb säästva arengu olemus kõige lihtsamalt öeldes kõikide inimeste võrdses heaolus ja loodusressursside piiratuses.

Säästev areng on selline arengutee, mis tagab tootmise ja tööhõive nii praegustele kui ka tulevastele põlvedele, samuti kultuurilise ja bioloogilise mitmekesisuse. Globaalne säästev areng eeldab aga säästvat tegutsemist ka kohalikul tasandil. Nende põhimõtete viimisel iga üksiku inimeseni on väga vastutusrikas roll haridussüsteemil. ÜRO on kümnendi 2005–2014 kuulutanud säästva arengu haridust toetavaks perioodiks (Suurväli, 2011).

Säästva arengu haridus (SAH)

Säästva arengu haridus (ingl education for sustainable development) on teadmiste, oskuste, hoiakute ja väärtushinnangute süsteem, mis võimaldab teadvustada looduse, sotsiaal-kultuurilise ja majanduskeskkonna seoseid ja järgida säästva arengu põhimõtteid.

Säästvat arengut toetav haridus (säästev haridus) on kujunenud vastuseks globaalsetele väljakutsetele. Säästvat arengut toetav haridus abistab noortel paremini mõista nende enda ja laiemalt ühiskonna tegutsemise võimalusi ja tagajärgi nii globaalsel kui ka kohalikul tasandil, edendab kriitilist mõtlemist ja tulevikuga arvestamist.

ÜRO kuulutas perioodi 2005–2014 säästva arengu hariduse kümnendiks ning määras UNESCO juhtagentuuriks selle ellu viimisel. Säästva arengu haridus on interdistsiplinaarne teema, mis UNESCO käsitluses laiendab keskkonnahariduse kontseptsiooni, hõlmates muu hulgas nt eetika, kultuurilise mitmekesisuse, kultuuripärandi, maa- ja linnapiirkondade arengu küsimusi.

Samuti kuulutati (2013. a) välja üleilmne tegevusprogramm GAP (Global Action Programme), mille eesmärk on uuendada haridust nii, et kõigil oleks võimalik saada teadmised, oskused, väärtused ja hoiakud, mis aitavad kaasa jätkusuutlikule arengule.  

Üheks oluliseks raamdokumendiks on ka UNECE säästva arengu hariduse strateegia.

UNECE – Ühinenud Rahvaste Euroopa majanduskomisjon (United Nations Economic Commission for Europe).

Suhtumist, isiklikke ja kogukondlikke püüdlusi ning arengueesmärke on põlvkondade kaupa vormitud formaalhariduse meetodite kaudu, kuid tänaseks on jõutud arusaamisele, et senised meetodid ei ole andnud loodetud tulemusi ning neid on vaja muuta ja ümber mõtestada (Tillbury, 2007). Seni kasutusel olnud lähenemise puuduseks on, et õpilastele ei õpetata oma eluviisi ja tegevusi jätkusuutlikkuse ning säästva arengu vaatevinklist piisavalt analüüsima. Samuti pole õpetusest alati piisanud, et õpilased saaksid selgelt aru, milliseid samme nõuab jätkusuutlik areng nii globaalsel kui ka kohalikul tasandil ning mida nemad ise saavad jätkusuutlikku arengut silmas pidades ära teha. Tänaste mõttemallide ja käitumismustrite muutmiseks on vaja ümber mõtestada haridussüsteemi poolt pakutav, et seeläbi toetada jätkusuutlikku arengut (Aria jt, 2011).

Ökoloogia, keskkonnaharidus ja säästvat arengut toetav haridus (SAH)

Eri riikidel on säästvat arengut toetava hariduse osas erinev käsitus. Teatud inimeste arvates on säästvat arengut toetav haridus keskkonnahariduse jätkuks, lisatud on mõned eetika, õigluse ja uute mõtte- ning õppimisviisidega seotud teemad. Teiste arvates peaks säästvat arengut toetav haridus olema kvaliteetse keskkonnahariduse osa ja keskkonnaharidus ei tohiks sealjuures domineerival positsioonil olla. Kolmanda vaatenurga järgi on keskkonnaharidus säästvat arengut toetava hariduse osa, sest säästvat arengut toetav haridus hõlmab arengut, kultuurilist mitmekesisust, sotsiaalset ja keskkonnaõiglust.

Selles jaotises üritame selgitada erinevusi keskkonnahariduse ja säästvat arengut toetava hariduse vahel, kuna neid aetakse sageli segamini ja mõistetakse valesti. Paljud õpetajad on eri staadiumid põhjalikult läbinud ja oskavad erinevusi määratleda, mõned aga on alustanud kohe säästvat arengut toetava haridusega, ilma et oleks eelnevalt teaduspõhisema keskkonnahariduse teemasid käsitlenud.

Kuigi säästvat arengut toetava hariduse (edaspidi ka säästev haridus) elemente esines juba

1970. aastatel, võib selle ametlikuks sünniajaks pidada 1992. aastat, mil ÜRO keskkonna- ja

arengukonverentsil Rio de Janeiros võeti vastu tegevusprogramm Agenda 21. Selles loetletakse sammud, mis rahvusvahelistel organisatsioonidel ja valitsustel tuleb astuda, et vähendada inimtegevuse mõju looduskeskkonnale. Eraldi peatükk on Agenda 21s pühendatud haridusele, koolitusele ja inimeste teadlikkuse suurendamisele. Olulisimad eesmärgid on seotud õppekavade ülevaatamise ja ümbermõtestamisega, et need toetaksid senisest enam säästva arengu väärtuste levitamist ja suurendaksid üldsuse sellekohast teadlikkust. Eesmärgid hõlmavad ka erasektorit: näiteks nõutakse säästva tarbimise ja tootmise kontseptsiooni juurutamise teemaliste koolituste korraldamist töötajatele ja tootmisjuhtidele. Säästev haridus edendab õppiva ühiskonna mudelit, st selle eesmärk on õpetada inimestele nii individuaalset kui ka kollektiivset toimetulekut ebakindluse, ebamäärasuse ja riskidega. Suurema kõlapinna saavutamiseks kuulutas ÜRO aastad 2005–2014 säästvat arengut toetava hariduse kümnendiks.

UNESCO (2009) järgi tuleb säästvat haridust näha kõikehõlmava kontseptsioonina, mis

kätkeb kvaliteetset haridust ja õpetust sellistes põhivaldkondades, nagu vaesuse vähendamine, võrdsus ja võrdõiguslikkus, säästlik eluviis, kliimamuutused, sooline võrdõiguslikkus, ettevõtete sotsiaalne vastutus, põlisrahvaste kultuuride kaitse jt. Säästev haridus peaks toetama viit õppimise põhitüüpi:

  • õppida, et teada;
  • õppida, et olla;
  • õppida, et elada koos teistega;
  • õppida, et osata;
  • õppida, et muuta ennast ja ühiskonda.

See on protsess, mis toimub kõigil haridusastmetel ja kõigis haridusvormides.

Säästvat arengut toetava hariduse puhul tuleb rõhutada, et oluline ei ole üksnes teabe jagamine, vaid ka valmisolek muutusteks, õppimiseks ja kohandumiseks. Säästvat arengut

kirjeldatakse kolme mõõtmega (keskkond, ühiskond ja majandus) ning nendevaheliste seostega ajas (minevikus, olevikus ja tulevikus) ja ruumis (lähedal ja kaugel). Neid kolme mõõdet on tähtis rõhutada just seetõttu, et tihti samastatakse säästev haridus keskkonnaharidusega, kuid tegelikult ei hõlma viimane kogu säästva arengu temaatikat, sest üldjuhul puudub sellel sotsiaal-kultuuriline ja majanduslik mõõde. Peale selle pole keskkonnamõõdet sageli üldharidusse kaasatudki või ei osata seda sotsiaal-majanduslike protsessidega seostada. Vajadusele suurendada säästva arengu teemade õpetamise osatähtsust on riigid reageerinud kahel viisil. Ühed on suurendanud olemasolevate keskkonnateemade mahtu õppekavades, teised on täiendanud õppekava uute läbivate teemade ja interdistsiplinaarse lähenemisega. UNESCO (2009) analüüsist säästva hariduse põhimõtte rakendamise kohta maailma eri paigus selgus, et kõige enam lahati säästva arengu teemat õppekava nendes osades, mis olid seotud keskkonnaga – peamiselt loodusõpetuse ainetes (sh geograafias).

Säästvat arengut toetav haridus (SAH) Eestis

Eesti Vabariigi keskkonnahariduse kontseptsioonis (Puura, 2006) tõdeti, et hoolimata varasematest edusammudest pole säästva arengu põhimõtted täies mahus rakendunud, ja seetõttu otsustati panna fookus keskkonnaharidusele, mis sõnastas eeldused säästva arengu hariduse elluviimisele kõikides kooliastmetes, sh kõrghariduses ning samuti õpetajakoolituses ning pedagoogide täiendusõppes.

Eestis on alanud diskussioon keskkonnahariduse laiendamise vajalikkusest, arutatakse, kuidas teha koostööd traditsioonilise keskkonnahariduse, humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna, maailmahariduse, eetikaküsimuste jm haakuvate valdkondade vahel. Samuti, kuidas kasutada säästva arengu hariduse eesmärkide saavutamiseks meie kogemust vaimse ja ainelise kultuuripärandi hoidmise ning UNESCO „Inimene ja biosfäär“ programmi vallas (Aria jt, 2012).

Keskkond on olnud üheks Eesti riiklikku õppekava läbivaks teemaks juba alates 1996. aastast, 2002. aastal lisandus säästva arengu valdkond. Aastal 2005 kirjutasid haridus- ja teadusminister ning keskkonnaminister alla koostööleppele, millega tunnistati säästev haridus prioriteetseks valdkonnaks. 2011. aastal vastu võetud uute põhikooli ja gümnaasiumi riiklike õppekavade kaheksast läbivast teemast üks on säästev areng.

Keskkonnaküsimuste käsitlemine algab Eestis juba enne kooli: koolieelse lasteasutuse riiklikus õppekavas on „Mina ja keskkond“ üks seitsmest teemast, mille raames arendatakse laste kognitiivseid oskusi (näiteks oskust vaadelda loodust), aga ka praktilisi oskusi ja väärtusi (näiteks oma tervise väärtustamine, tervislik ja turvaline elu) (Aria jt, 2011).

Eesti põhikooli riikliku õppekava üldosas on mitu säästvat haridust toetava hariduse elementi suhteliselt hästi esindatud. Need on jätkusuutlikkus ja säästev areng, tervis, kultuuriline mitmekesisus ja loodusvara varud.

Sotsiaal-kultuurilistest elementidest käsitlevad õppekava ja ainekavad lisaks tervisele ja kultuurilisele mitmekesisusele ka rahu ja turvalisuse teemasid, suhteliselt vähem on esindatud teemad, nagu inimõigused, valitsemise uued vormid ja sooline võrdõiguslikkus.

Majanduslikest elementidest on lisaks jätkusuutlikkusele ja säästvale arengule suhteliselt

palju käsitletud tootmise ja tarbimise teemasid, hoopis vähem aga vaesuse, planeedi Maa varude ammenduvuse, ettevõtete sotsiaalse vastutuse ja turumajanduse küsimusi.

Keskkonnaga seotud elementidest on ülekaalus loodusvara varud, lisaks nimetatakse

bioloogilist mitmekesisust ja käsitletakse inimest kui bioloogilist olendit. Kasinamalt pööratakse tähelepanu teemadele, mis on seotud põllumajanduse, looduskatastroofide, kliimamuutuse, õhu kvaliteedi ja maapiirkondade arenguga. Säästva arengu ainestikku käsitletakse Eesti õppekavas suhteliselt ühekülgselt, katmata selle laiapõhjalist sisu.

Säästvat arengut toetavate oskuste ja väärtuste temaatikale ei läheneta ainekavades kompleksselt, vaid toonitatakse paari põhiaspekti (maailma keerukuse mõistmine, lugupidamine ja vastustundlikkus), jättes tähelepanuta muutustega toimetuleku, koostööoskused ja loodusteaduste põhioskused (Aria jt, 2012).

Ootused SAHile

Haridussüsteemilt oodatakse selliste teadmiste andmist ning oskuste ja hoiakute kujundamist, mida inimene elus valikuid tehes vajab. Haridussüsteem edendab väärtusi, põhimõtteid ja tavasid, mis aitavad inimestel probleemidega hakkama saada. Seetõttu mõjutab säästva arengu nõuete järgimine haridust tervikuna ega piirne vaid sellealaste teadmiste lisamisega õppekavva (Suurväli, 2011).

Keskkonnateadlikkus on tihedas seoses sotsiaalse ja kodanikuaktiivsusega. Säästva arengu põhimõtteid rakendav ühiskond vajab vastutus- ja otsustusvõimelisi ühiskonnaliikmeid. Seega eeldab säästvat arengut toetav haridus muutusi kooli ja õpetaja rollis ning seega ka õpetajakoolituses.

Säästev areng on läbivaks teemaks kogu koolitöös: ainekavade, kooli mikrokliima, juhtimise ja majandamise kaudu. Haridusasutus ise on säästva arengu põhimõtete esmane praktikabaas. Keskkonnahoiu põhimõtete kõrval on sama oluline sotsiaalne sidusus kooliperes, oskuslik konfliktide lahendamine, kooli kaasav juhtimine, koolielu ühine kujundamine jms. Kõik õpilased ja üliõpilased peaksid olema teadlikud säästva arenguga vastuolus olevate otsuste tagajärgedest. Haridusasutus tervikuna ja ka lapsevanemad peavad järgima säästva arengu põhimõtteid (Suurväli, 2011).

Säästva arengu õpetamine

Haridus suurendab inimeste heaolu ja on otsustav tegur, mille abil kujunevad inimestest vastutustundlikud ühiskonnaliikmed. Säästva arengu põhiliseks eeltingimuseks on piisavalt finantseeritud ja efektiivne haridussüsteem kõikidel tasemetel, eriti alg- ja kesktasemel. Kõigil peab olema võimalik haridust omandada ning haridus peab inimvõimeid arendama ja heaolu suurendama. Säästlikkust toetava hariduse põhiteemad hõlmavad elukestvat õpet, interdistsiplinaarset haridust, koostööd, multikultuurset haridust ja otsustusõigust. Isegi arenenud haridussüsteemiga riikides on vaja haridus- ja koolitussuunda muuta ja teadlikkust suurendada, et inimesed saaksid säästvast arengust aru ja toetaksid seda ning oskaksid seda kriitiliselt analüüsida. See, kuidas säästvat arengut haridussüsteemi integreerida, on laiaulatuslik ja mitmetahuline teema. Ülesanne on natuke lihtsam, kui jaotame teema mitmesse ossa.

Teadmised ja motivatsioon kui edasiviivad jõud

Säästvat arengut toetav haridus tähendab seda, et me peame õppima elama, lähtudes alati sellest, mis on meile kõige vajalikum ja väärtuslikum. Kui teil on välja kujunenud selge arusaam sellest, mida ja kuidas te õpetama hakkate, võiksite seda ka oma kolleegidega jagada ja kontrollida, kas selle sisu ja põhimõtted langevad kolleegide ja õpilaste väärtushinnangutega kokku. Igal õppeainel on oma kindel pedagoogiline metoodika, mis sisaldab ka põhimõtteid, kuidas loominguliselt õpetada, kriitilist mõtlemist kujundada ja jätkusuutliku ühiskonna arengut toetada.

Säästvat arengut toetava hariduse suunaks on õpioskused, põhimõtted ja väärtushinnangud, mis ärgitavad ja motiveerivad inimesi ühiskonnaelus osalema. Ametlikus õppekavas, kuhu on lisatud jätkusuutlikkuse teema, selgitatakse eluliste näidete kaudu jätkusuutliku ühiskonna mõistet ja võimalikkust.

Arendada tuleb ka personaalseid säästva arenguga seotud oskusi. Nendeks on valmisolek ja võime mõjutada eluviisi ja elutingimusi, globaalne vastutustunne ja tulevaste põlvkondadega arvestamine ja nende usaldamine. Tegutsemisoskus sõltub kolmest järgmisest tegurist: teadmised, valikuvõimalused ja isiklik tõukejõud e väline ja sisemine motivatsioon.

Teadmised hõlmavad fakte, praktilisi oskusi, sügavamat mõistmist, suuremat teadlikkust ja tarkust.

Võimalused tähendavad, et eksisteerivad mitmesugused alternatiivid ja võimalused.

Motivatsioon areneb meis isikliku veendumusena ja kujuneb ümbritsevate tingimuste, näiteks ühiskondlike normide ja majandusliku stimulatsiooni mõjutusel. Kui palute õpilastel probleeme määratleda ja nendele lahendusi leida, õpetate neile vastutust ning nende motivatsioon tugevneb.

Teadmiste ja väärtuste süsteem

Tegelikku õpiprotsessi tuleb käsitleda põhjalikumalt. Siin on olulised sellised küsimused, nagu kuidas saavad õpetajad aidata uut teavet omandada, assimileerida, kohandada ja kasutada ning olemasolevatele teadmistele lisada ning kuidas valesti mõistetut selgitada ja väärtushinnanguid kujundada.

Mõnele neist küsimustest võib leida vastused haridusteooriast ja -metoodikast, nt konstruktivismist, mille põhiteemaks on üksikisiku pädevused. Konstruktivism põhineb selle mõistmisel, mis toimub õpilase peas. Paljud nendest haridusteooriatest põhinevad kõrgelt hinnatud teadlaste, nagu John Dewey, Lev Vygotsky, Jean Piaget’i ja Jerome Bruneri töödel, kes väidavad, et lapsed ehitavad ise aktiivselt teadmiste struktuuri ning teadmiste konstrueerimine toimub sotsiaalses kontekstis. Vygotsky oli veendunud, et kogu õppimine toimub „lähima arengu tsoonis“. Nimetatud tsoon on kui vahemaa ühelt poolt selle vahel, mida laps suudab korda saata üksi, ja teiselt poolt selle vahel, mida ta võib saavutada kõrvalise abiga. Kui õpetajad tuginevad õpetamisel laste kogemustele ja pakuvad keskmise raskusega ülesandeid, aitavad nad ehitada „intellektuaalset raamistikku“, mis aitab lastel eri arengustaadiumide vältel õppida ja edusamme teha. Lihtsamalt öeldes tähendab konstruktivistlik teooria, et õpilased konstrueerivad ja arendavad teadmisi järk-järgult ning uued teadmised lisatakse juba olemasolevate teadmiste alusele. Konstruktivism rõhutab õpilaste oskust lahendada reaalset elu puudutavaid, praktilisi probleeme. Õpilased töötavad tavaliselt rühmades, mitte üksikult, ning tegelevad pigem projektidega, mis eeldavad probleemidele lahenduste leidmist, mitte õpetlike järelduste tegemist, mis nõuab teatud oskusi. Konstruktivistlike mudelite puhul on õpetaja roll pakkuda vajalikke vahendeid ja aidata ning juhendada õpilasi oma eesmärkide määramisel ja „iseenda õpetamisel“ (Roblyer, Edwards ja Havriluk, 1997, lk 70).

Lühidalt öeldes kirjeldab konstruktivism, kuidas õppimine peaks toimuma, ükskõik kas õpilased üritavad siis loengust aru saada või üritavad lennukimudelit ehitada. Mõlemal juhul

näeb konstruktivistlik teooria ette, et õpilased konstrueerivad või ehitavad teadmisi. Kognitiivsuse teoorias seostatakse konstruktivismi pedagoogiliste käsitlustega, mis propageerivad praktilist õpet.

Säästva arengu haridus – perspektiivid ja progress

Haridusperspektiivide mitmekesisus tuleneb hariduse orienteeritusest ja vastavalt sellele saab ka prognoosida säästva arengu hariduse progressi mitmes suunas:

Õpilastele orienteeritud SAH – õpilased vastutavad ise oma õpingute eest, omandatud teadmised põhinevad õpilase enda kogemustel ja küsimustel. See on elukestev protsess, mis on lähedalt seotud ümbritseva ja sotsiaalse keskkonnaga.

Protsessile orienteeritud SAH – tähelepanu pööratakse seostele ja süsteemidele. Motivatsioon ja õppimine kaasnevad automaatselt, kui õpilane osaleb protsessis. Õpetaja peab leidma sobivad meetodid ja püstitama selged eesmärgid, et õppimine oleks sisukas ja huvipakkuv. Selle põhimõtte puhul on oluline leida aega kriitiliseks mõtlemiseks ja oma seisukoha võtmiseks.

Ühiskonnale ja loodusele orienteeritud SAH – õpilased kaasatakse reaalse elu sündmustesse ja tavapärastesse ühiskondlikesse protsessidesse. Gümnaasiumis on õppimine ja õpetamine rohkem ühiskonnale orienteeritud ja sellega integreeritud, näiteks tuleks tegeleda projektidega, mis viivad teadmiste ja oskuste omandamiseni ja kus õpilastel tekib motivatsioon. Peale iseseisvuse ja motivatsiooni arendab reaalses keskkonnas õppimine sotsiaalseid võimeid ja oskusi, mis on vajalikud säästlikus arengus aktiivseks osaluseks. Õpetaja peab valima ja kujundama õpikeskkonnad, mis sobivad püstitatud eesmärgi jaoks kõige paremini.

Integreeritud SAH – terviklik käsitlus, mis hõlmab eri aineid ja eesmärke.

Säästvat arengut toetava asjakohase, sisuka ja reaalse eluga ühendatud hariduse lihtsaks käsitluseks on terviklik lähenemine, mis hõlmab teadmiste omandamist ökoloogilise raamistiku, süstematiseerimise, energiavoogude, erinevate ümbertöötlussüsteemide, looduse ja bioloogilise mitmekesisuse kohta ja ka inimvajaduste, keele, kultuuri ja loomingu alal. Eetika ja elumõttega seotud küsimused ning see, kuidas meie tehnilised võimalused ja lahendused vastavad tuleviku energia ja ressursside säästmise vajadustele, on samuti tervikliku lähenemise osa. Olulisteks on ka seoste leidmise, määratlemise ja analüüsimise oskused, sotsiaalteadused olukordade ja sündmuste tausta vaatlemiseks ning oskusteabe määratlemiseks, mis on vajalik muutusteks ja arenguks, ning keel ja kunst loominguliseks väljendamiseks ja suhtlemiseks.

Kool õpikeskkonnana – tarbimine ja otsuste tegemine. Kool on ressursside tarbija. Kuna kool on üks suurimaid paberitarbijaid, on oluline, et inimesed näiteks teaksid, kuidas paberit saadakse ja mis juhtub kogu kasutatud paberi ja kõigi õpikutega. Rääkimata sellest, mis juhtub siis, kui tualetis vett tõmmata või veekraan lahti keerata. Selle teemaga on seotud kõik, nii pedagoogiline kollektiiv kui ka kooli abistav personal.

SAH – võti on õpetajate koolituses

Keskkond ja säästev areng on juba aastaid põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas läbivaks teemaks. Reaalses õppetöös aga ei puudutada seda nii sageli, kui õppekava koostajad sooviksid. Kõigi haridustasandite õpetajad seisavad säästva arengu käsitlemisel silmitsi konkreetsete väljakutsetega, mistõttu tuleb neile pakkuda asjakohast koolitust, töötada välja õppematerjale ja -vahendeid ning pakkuda võimalust kogemuste vahetamiseks nii silmast silma kui ka interneti vahendusel. Lisaks säästva arengu alaste teadmiste edasiandmisele omavad määravat tähtsust õpetaja isiklik eeskuju – eelkõige hoiakute ning töö- ja suhtlemisoskuste näol.

Sterlingi (2012) väitel on SAH olnud edukas nendes kõrgkoolides, kus:

  • SAH on integreeritud õppekavadesse;
  • SAH osaks ülikooli kultuurist;
  • SAHi nähakse seotuna tööhõive, ettevõtluse ning teiste ühiskondlike protsessidega.
  • SAH on seotud laiema kogukonna säästvat arengut toetavate tegevustega.

Säästvat arengut toetava hariduse rakendamise keerukust analüüsides tõi Laura Kirss (2012) välja järgmised aspektid: säästva arengu mõiste mitmepalgelisus ja vaieldavus; loodusressursside asendatavuse küsimus; sarnasus üldistele lihtsatele väärtustele, mida on raske rakendada; vajadus valmistada noori ette tulevikuks, kuid keegi täpselt ei tea, missugune see tulevik on; praegused haridussüsteemid taastoodavad pigem jätkusuutmatu eluviisi toetamist; ei pöörata piisavalt rõhku sellele, et õppijad õpiksid oma praeguses eluviisis kahtlema; piirkondlikud erinevused mõjutavad samuti arusaamade erisust, mis tingib vajaduse kohalike nägemuste ja arusaamade järele; puudub täpne ideaal, mida järgida.

UNESCO (2009) aruanne on välja toonud, et tavaliselt arvatakse, et õppekavas säästva arengu põhimõtete arvestamiseks on vaja need täiendavalt ainekavadesse lisada. Kuid üldteada on ka see, et riiklikud õppekavad on juba niigi materjaliga ülekoormatud. Seetõttu otsitakse pigem võimalusi, kuidas säästva arengu aspekte õppekavasse lõimida ainete üleselt ja läbiva teemana. Sellest lähtuvalt on Eesti uues õppekavas fookuses riiklikud õppekavad ja neis sisalduvad säästva arengu elemendid:

  • Säästvat arengut toetav haridus käsitleb väärtushinnanguid, mille keskmeks on austus: austus teiste vastu, sealhulgas praeguste ja tulevaste põlvkondade, erinevuste ja mitmekesisuse, oma koduplaneedi varude jpm vastu. Haridus võimaldab meil mõista iseennast ja teisi ning meie sidemeid laiema loodusliku ja sotsiaalse keskkonnaga, ning see arusaam sobib kindlaks aluseks austuse kujundamisele.
  • Säästvat arengut toetava hariduse eesmärk on kujundada inimestes sellised käitumisviisid ja hoiakud, mis võimaldavad kõigil elada täisväärtuslikku elu selliselt, et kõigil oleks olemas kõik vajalik oma esmase heaolu ja eneseväärikuse säilitamiseks.
  • Muutunud on ka õpetaja töö. Strateegia „Õpi-Eesti“ kirjeldab õpetaja rolli järgmiselt:
    • „Teadmiste edastamise kõrval on muutunud oluliseks juhendaja, mentori ja vahendaja roll.
    • Muutuv keskkond ning uued ülesanded tähendavad õpetaja jaoks üha enam ka ise õppuriks olemist, esile tõuseb koos õppimise ja kogemuste vahetamise protsess.
    • Õpetaja üks peamisi ülesandeid on ennast usaldava, väärika, õpioskustega inimese ettevalmistamine.
    • Traditsioonilises õpieas õpilaste õpetamise kõrval suudavad õpetajad olla juhendajaks ka täiskasvanud õppuritele.
    • Õppeasutused kasutavad suheldes kogukonnaga avatud suhtlemisstiili, koolielu korralduses osalevad aktiivselt õppurid ise, lapsevanemad ja piirkonna huvirühmad.
    • Õppeasutused näevad oma põhiülesandena õppuri isiksuse arengu väärtustamist ja õpioskuste väljaarendamist.
    • Õppetegevuses ja õppeasutuste töö korraldamisel kasutatakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogiavahendeid.
    • Õppeasutust iseloomustab õpetajate omavaheline koostöö ning partnerlus kodu ja/või kogukonnaga, õppetegevuse pikaajaline planeerimine. Hariduspoliitiliste otsuste ettevalmistamisel ja langetamisel on vähenenud riigi roll, tõusnud äri- ja kolmanda sektori tähtsus.
    • Otsuse kujundamise protsessides osalevad vastutustundega tööandjate, töövõtjate, lastevanemate ja teiste kodanikualgatuslike huvirühmade esindajad.“ (Õpi-Eesti haridusstrateegia, 2005).

Niisugune lähenemisviis on eakohasena kasutatav kõikide õppevormide puhul  formaal- ja mitteformaalhariduses. Niisuguste õppemeetodite ja -vormide juures on eriti mitteformaalharidusele avanenud uued ja senisest avaramad võimalused. Samal ajal keskenduvad keskkonnaorganisatsioonid, eriti aga loodusainete õpetajate täienduskoolituskursused kitsalt loodusteaduslikele teemadele.

Õpetamise ja õppimise koht

Vastus küsimusele, kus õppimine ja õpetamine peaksid toimuma, on lihtne: seal, kus teadmisi saab kõige paremini arendada. Väga pikaajalise koolitraditsiooni järgi toimub õppetöö tavaliselt klassis. Sellele vaatamata on tundide planeerimisel oluline järele mõelda, kus oleks kõige parem teemat käsitleda. Näiteks võib juhtuda, et planeeritavat teemat on kõige parem käsitleda õues. Selleks võib olla mitu head põhjust. Üheks põhjuseks on see, et õpilased saavad ise midagi vahetut, isiklikku ja ainulaadset kogeda. Seetõttu peetakse näiteks Rootsis keskkonda ja säästlikkust puudutava hariduse puhul lähedast kokkupuudet ümbritseva looduse ja kohaliku kogukonnaga väga oluliseks ja väärtuslikuks. Väliste õppetundide käigus võib puudutada näiteks kooliaia, jõekalda või lähedal asuva metsa ökoloogilisi aspekte. Kindlasti tasub luua suhteid ka kohaliku kogukonnaga, nt vanemate, poliitikute, ettevõtetega, dialoogi pidada ja koostööd teha. Kool, kus säästvat arengut toetav haridus on olulisel kohal, mängib tähtsat rolli ka praktilise ja kohaliku säästva arengu strateegia rakendamisel. Sellisest hästi korraldatud koostööst on kasu nii koolitustegevuses kui ka demokraatliku ühiskonna kujunemises.

Säästvat arengut toetava mitteformaalhariduse edendamise kava Eestis

Formaalharidusele lisaks toetab edukalt säästva arengu haridust ka mitteformaalne haridus. Aher jt (2005) leidsid, et nende töö tulemus – säästvat arengut toetava mitteformaalhariduse edendamise kava – saab seda elujõulisem, mida enam sobitub see teiste Eestis koostatud strateegiate ja arengukavade põhimõtetega.

SAHi meetodid

Nagu juba mainitud, ei ole säästva arengu õpetamiseks ja õppimiseks spetsiaalseid „säästvat arengut toetava hariduse meetodeid“ välja töötatud. Samas on leitud, et teatud meetodid sobivad säästvat arengut toetava hariduse jaoks märksa paremini kui teised. Kõigi säästvat arengut toetava hariduse meetodite puhul on kesksel kohal õpiprotsess. Loomulikult tuleb meetodi valimisel arvestada sellega, et see sobiks konkreetsete pedagoogiliste või õpitingimuste või -keskkonnaga. Õpikeskkonna peavad looma pedagoogid ise.

Järgmisena on toodud loend asjaoludest, mida tasuks meetodite ja tegevuste valimisel silmas pidada:

  • eelteadmised: millised on õpilaste eelteadmised ja hoiakud;
  • mis on käsitletava teema eesmärgid;
  • milliseid oskusi ja teadmisi peaksid õpilased omandama, milliseid hoiakuid ja väärtushinnanguid soovitakse neis kujundada;
  • millised meetodid ja tegevused on eesmärkide saavutamiseks sobivad;
  • kuidas õpitut hinnatakse ja analüüsitakse;
  • kuidas saaksid õpilased õpitegevuse planeerimises ja arendamises osaleda;
  • kuidas saab õpetaja oma töö teistele nähtavaks muuta.

Õuesõpe

Koolis põhineb õppimine peamiselt tekstidel, pidevalt väheneb kogemise kaudu õppimine. Õues õppimine loob võimaluse õpilasel iseennast tundma õppida. Õuesõpe muutub praktikas tähtsaks metodoloogiliseks vahendiks, mis võib viia ellu õppekavas sõnastatud eesmärgid (Sarv, 2006). Õpilane õpib õuekeskkonnas nähtusi analüüsima ja tõlgendama. Meetodid aitavad lisada õppeprotsessile kogemuslikku aspekti, sest need on teemakohased ja läbivad mitut ainet. Õuekeskkonnas õppimise eelis on see, et paljud meie meeled on kaasatud nii, et me seome end kogetud olukorraga.

Projektõpe

Viimastel aastatel on tekkinud suur huvi probleemõppe vastu. Maalähedaste olukordade eelistamine iseloomustab põhiliselt probleemõpet ja eristab seda aineõppest. Teadusuurimustega lisanduvate teadmiste ülesehituses on olnud loomulik süsteemne distsipliinideks jagunemine. Teiselt poolt annavad maalähedased olukorrad õppimisele temaatilise sisu, mis võimaldab õppijal õpiülesannetes tervikut tajuda. See on ilmselge ühtelangevus õuesõppega, mis põhineb samuti terviku tajumisel (Sarv, 2006).

Paljud Eesti koolid osalevad aktiivselt mitmesugustes keskkonnaprojektides. Kasutatakse võimalust lüüa kaasa nii rahvusvahelistes projektides kui ka kohalikes ühe või mitme kooli projektides. Enamasti korraldatakse kohalike projektide raames ühekordseid ja pikemaajalisi keskkonnateemalisi üritusi ehk nn teemanädalaid. Projektõppe ajalugu algab 20. sajandi kahekümnendatest aastatest, kui hakati arendama John Dewey ja William Heard Kilpatricku ideid. Dewey lähenemine põhines ideel, et motivatsioon õppimiseks rajaneb isiklikul kogemusel ning õppimine tuleneb pigem oluliste probleemidega isiklikust kokkupuutumisest ja nende lahendamisest. Projektõpe koosneb neljast etapist: eesmärgistamine, planeerimine, elluviimine ja hinnangu andmine. Projektõpe on meetod, mis muudab tunni, kus õpetaja räägib, tunniks, kus õpilane tegutseb, samuti on ta heaks väljundiks väärtushinnangute õpetamisel ja kujundamisel.

Kasutatakse erinevaid viise, kuidas projektõpet saab integreerida:

  • projektõpe kui õppeaine;
  • projektõpe sulandatult ainetundidesse;
  • projektinädal koolis;
  • koolidevaheline projektõpe arvutite vahendusel;
  • osalemine ülemaailmsetes projektides.

Ülekoolilised üritused

Eelnimetatud teemalt saab sujuvalt üle minna ülekooliliste ürituste juurde, sest ka projektõpet saab rakendada ülekoolilise üritusena. Nendeks on:

  • õpilaskonverentsid,
  • maastikumängud,
  • ainenädalad jms.

Senisest säästva arengu praktikast on välja toodud järgmised meetodid ja tegevused, mis on olnud säästvat arengut toetava hariduse andmisel sobivad ja asjakohased:

  • väärtushinnangute väljaselgitamine selliste harjutustega, nagu „Lõpetamata laused“, „Järjestamine“, „Ringide muutmine“, „Joonel seismine“, „Neli nurka“, „Tuline” tool, „Foorum“, „Rollimäng“, „Juhtumianalüüs“, „Probleemipõhine õpe“, „Debatid, diskussioonid ja probleemi lahendamine“ ning „Jutuloomine“ jt, mille detailse kirjelduse leiab vajadusel „Säästva arengu õpetamise ja õppimise käsiraamatust“ (2008).

Täienduskoolitus õpetajatele ja õpetajakoolituse õppejõududele

Selleks, et õpetajad saaksid ja oskaksid läbivaid teemasid oma töökavadesse integreerida, peaks neile võimaldama ka samateemalisi täiendkoolitusi. Tundub, et viimaseid pole Eestis piisavalt pakutud. Õpetajad saavad informatsiooni täiendkoolituste kohta kõrgkoolidest saadetud koolitusteatmikest ning internetiportaalidest, näiteks „Koolielu“ jne. Suurimad koolituste pakkujad koolidele on Tartu ülikool, Tallinna ülikool ja Tallinna tehnikaülikool. Nende pakutud täienduskoolitusi uurides selgus, et keskkonnakoolitusi pakutakse valdavalt loodusainete õpetajatele. Mõne koolituse juures on märge, et sobib ka teiste ainete õpetajatele, kuid neid on üksikuid. Kasekampi uuringust selgus, et läbivat teemat „Keskkond ja säästev areng“ kajastavad kursused pole läbi mõeldud ka ülikoolide täiendkoolituste tasemel ja nad on suunatud vaid loodusainete õpetajatele (Kasekamp, 2008).

Õpetajakoolitus saab teadvustada mõjud, mida õpetaja enda mõtlemine, väärtused, uskumused, suhtumised ja arusaamad õpilastele avaldavad, samuti õppekavaga määratletud mõjud, mis tulenevad loodusteadliku hariduses suunast kas teadusesse või õppimisse teaduse abil. Pidades silmas professionaalsete õpetajate koolitajatele esitatud nõudeid, vajadust sügavateks, mitmekesiste seostega keskkonnaharidusliku õppeprotsessi muutusteks, peab õpetajakoolituse õppejõududele pakkuma täienduskoolitust järgmistes valdkondades:

  • säästva arengu filosoofia ja eetika;
  • pedagoogiline teooria ja säästva arengu haridusega seonduvad meetodid;
  • teadmised säästvast arengust.

KASUTATUD KIRJANDUS

Aher, S., Henno, I., Jääger, T., Kivinukk, A., Lao, B. & Toomist, A. (2005). Säästvat arengut toetava mitteformaalhariduse edendamise kava Eestis. REC Estonia, Tallinn.

Aria, K., Kirss, L. & Peterson, K. (2012). Säästvat arengut toetav haridus ja selle edendamisvõimalused Eestis. Poliitikaanalüüs nr 2, Poliitikauuringute Keskus PRAXIS.

Aria, K., Kirss, L. & Peterson, K. (2011). Säästvat arengut toetava hariduse partnerlus ENJOINED 2010–2012. Network of Education Policy Centres (NEPC). PRAXIS.

Aruanne Eesti säästva arengu riikliku strateegia „Säästev Eesti 21“ rakendamise tulemustest. (2008).https://riigikantselei.ee/sites/default/files/content-editors/Failid/se2....

Eesti säästva arengu seadus Riigi Teatajas. (1995). https://www.riigiteataja.ee/akt/13148461.

Jutvik, G. & Liepina, I. (toim) (2008). Education for Change: Säästva arengu õpetamise ja õppimise käsiraamat, Balti Ülikooli Programm, URL: http://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/103323.

Henno, I. (2003). Säästvat arengut toetav haridus ja Eesti õpetajaskonna käsitused sellest. Magistritöö. Tallinna Pedagoogikaülikool.

Kalle, K. (kuupäev teadmata). Säästva arengu põhimõtted igapäevaelus ja hariduses, Keskkonnaamet, http://www.keskkonnaamet.ee/public/ettekanne_Keskkonnaametis_K.Kalle.pdf

Kasekamp, E. (2008). Läbiva teema „Keskkond ja säästev areng“ integreerimine erinevate õppeainetega. Magistritöö. Tartu Ülikool.

Kirss, L. (2012). Säästvat arengut toetav haridus: väärtused ja oskused. PRAXIS, Tallinn.

Konkurentsivõime kava „Eesti 2020“. (2015). https://riigikantselei.ee/et/konkurentsivoime-kava-eesti-2020.

Puura, I. (2006). Eesti Vabariigi Keskkonnahariduse kontseptsioon. http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/kkh-konts....

Oras, K. (2015). Säästva arengu trendid viimasel kümnendil, Statistikablogi.

Sarv, M. (2006). Õuesõppe pedagoogika. Kirjastus Ilo.

Sterling, S. (2012). The Future Fit Framework. An introductory guide to teaching and learning for sustainability in HE. The Higher Education Academy. URL: http://scotland.heacademy.ac.uk/assets/documents/esd/The_Future_Fit_Fram...

Suurväli, M. (2011). Säästvat arengut toetav haridus ei ole õppeaine. Keskkonnaharidusleht 18. november. http//www.bioneer.ee.

Säästev areng. Keskkonnaministeeriumi veebileht. http://www.envir.ee/et/saastev-areng.

Säästev areng. Riigikantselei säästva arengu komisjoni veebileht.
 https://riigikantselei.ee/et/saastev-areng.

Säästva arengu haridus. UNESCO Eesti Rahvuslik Komisjon. http://www.unesco.ee/saastva-arengu-haridus.

Säästva arengu näitajad. (2015). https://riigikantselei.ee/sites/default/files/content-editors/Failid/saa...

Säästva arengu riiklik strateegia „Säästev Eesti 21“. (2005). https://riigikantselei.ee/sites/default/files/content-editors/Failid/saa...

UNESCO Interneti-portaal: Education for Sustainable Development United Nations Decade 2005–2014, http://portal.unesco.org/education/ev.php?URL_ID=27234&URL_DO=DO_TOPIC&U....

Õpi-Eesti haridusstrateegia. (2005). http://www.hm.ee/uus/hm/client/download.php?id=157.