Õpiring

Koostas Maria Jürimäe

Akkeri „ämblikuvõrk“ õppe kavandamiseks

 Igasuguse õppeprotsessi kavandamiseks tuleks läbi mõelda selle sõlmküsimused. Juba 1949. aastal sõnastas Ralph Tyler, üks õppekavateooria loojatest, erinevate õppekavade analüüsi tulemusena küsimused, mis igas õppekavas kajastuma peaksid. Need on küsimused

1. õppe-eesmärkidest (miks üldse õppimist plaanitakse ning kuhu selle abil tahetakse jõuda / mida soovitakse saavutada),
2. õpikogemustest (milliseid kogemusi peaks õppijatele pakkuma, et nad tõenäolisemalt saavutaksid eesmärgiks seatu),
3. õpikogemuste organiseerimisest (õppe ajaline organiseerimine, õpikogemuste seostamine, nt kas aineõpe või lõimitud õpe jms) ja
4. hindamisest (kuidas saada teada, kas õppeprotsess on eesmärgipärane; kuidas, millal ja mis meetoditega koguda infot õppeprotsessi alguses, kestel ja lõpus).

Tänapäeval tunnustatud Hollandi õppekavateoreetik Jan van der Akker on õppe kavandamise sõlmküsimused põhjalikumalt avanud.

 Akkeri skeemi graafilise esitluse tõttu on see kogu maailmas tuntud Akkeri ämblikuvõrguna.

Akker toob välja üheksa praktilist küsimust, millele tuleks õppe kavandamisel vastus leida. Need küsimused sobivad õppe läbimõtlemiseks igas vanuses õppijate puhul, alates beebidest ja lasteaia-ealistest kõigi haridusastmete õpilaste ja täiskasvanute elukestva õppeni.

Sageli mõnele neist küsimusest teadlikult tähelepanu ei pöörata, sest vastus on kõigile nagunii teada (näiteks see, et koolides õpitakse koolimajas ja klassis ning grupeeritakse lapsi samavanuseliste laste klassidena). Samas tasuks ka nendele küsimustele aeg-ajalt värske pilguga läheneda – näiteks on tänapäeval üha rohkem populaarsust kogumas õuesõpe, mis pole üksnes vahva ja lõbus, vaid ka tulemuslik. Samuti on julgemalt hakatud katsetama õppijate rühmitamisega, nt alushariduses toimivad edukalt ka erivanuseliste laste rühmad (nn pererühmad) jne.

Akkeri ämblikuvõrk ja keskkonnaharidusliku projekti kavandamine

Akkeri skeemis esitatud üheksale küsimusele on mõistlik vastuseid otsida ka keskkonnahariduse projekti kavandamisel.

Kõik need küsimused tasub läbi mõelda ning keerukama projekti puhul olulisemad vastused kindlasti ka kirja panna. Skeem pole tuntud Akkeri ämblikuvõrguna üksnes graafilise esitluse tõttu – õppe kavandamise protsess on tervik. Kui jätta läbi mõtlemata kas või üks „võrguniit“, võib kogu hea idee selle tõttu takerduda või halvemal juhul isegi läbi kukkuda.

Eduka keskkonnahariduse projekti jaoks võib „kududa“ mitmesuguseid võrke – kõik oleneb sellest, millised on projekti eesmärgid, osalejad (keda kaasatakse), mastaap, ajakava ...

Järgnevalt ongi peatutud kõigil õppe kavandamise sõlmküsimustel just keskkonnaharidusliku projekti kavandamise võtmes. Esiteks tuuakse välja mõned põhjendused, miks on oluline just see küsimus läbi mõelda, ja seejärel loetletakse ka mõned ohukohad – mis võib juhtuda, kui see küsimus kavandamisest välja jääb.

Õppe-eesmärgid

Mida tahame õppega saavutada?

 Miks on oluline õppe/projekti eesmärgid läbi mõelda?

Igasugune tegevus on palju tulemuslikum, kui see on eesmärgipärane. Kui tsiteerida klassikuid, siis on juba karupoeg Puhh öelnud, et lihtsam on pärale jõuda, kui tead, kuhu lähed.

Eesmärkide seas saab eristada strateegilisi eesmärke, nn sihte, mis annavad tegevusele suuna. Selline eesmärk võib olla sõnastatud üldiselt või siis muudatusena sihtgrupi väärtushoiakutes ja reaalses käitumises.

Sihid (strateegilised eesmärgid) ei pea olema väga konkreetsed ja mõõdetavad.

Sihtidest üksi kavandamisel enamasti ei piisa, on vaja ka täpsemaid eesmärke.

Needki ei pea alati olema väga konkreetsed ja mõõdetavad. Ehkki mida konkreetsemad nad on, seda enam saab kogu võrgu ülesehitamisel neist lähtuda.

Heal õppetegevusel on tavaliselt mitu eesmärki. Näiteks õpperaja ühine ehitamine võib liita kogukonda ja toetada ühiste väärtuste teket, mõnele osalejale võib see pakkuda teretulnud võimalust füüsiliseks tegevuseks, teisele võimalust arendada oma tehnilisi ja käelisi oskusi, kolmandale projektikirjutamise ja juhtimise vilumust jne.

Mis juhtub, kui jätta eesmärgid läbi mõtlemata?

Sellisel juhul puudub kogu õppeprotsessil suund ja selgroog. Kogu kavandamine saab olla eesmärgipärane vaid siis, kui eesmärke teatakse. Alati ei pruugi neid detailselt sõnastada – mõnikord on kõige olulisemad ideed kõigile asjaosalistele niivõrd omased, et neid polegi vaja enam kirja panna. Siiski – kui projekti kaasatakse erinevaid osapooli, ei pruugi nemad kirjapanemata sihte automaatselt jagada.

Õppe sisu

Mida õppida?

 Miks on oluline õppe sisu läbi mõelda? See teeb kogu protsessi edasise kavandamise – metoodika ja hindamisviiside valiku – palju lihtsamaks.

Eesmärkide konkreetse sisuga täitmine on lihtne, kui tegutsetakse tuttaval alal, mida hästi vallatakse. Kui aga projekti on kaasatud erinevaid osalisi (nt loodusraja tegemisse lapsevanemaid, mitmekesisuse teemalise liikumispeo korraldamisse kehalise kasvatuse õpetajaid, treenereid, lasteaedade liikumisõpetajaid), siis on väga tõenäoline, et eesmärgi poole liikumiseks on vaja tegelda erinevate teadmiste ja oskuste omandamisega – õppesisuga.

Mõnigi kord on raske eristada eesmärke ja sisu – teadmiste, oskuste ja hoiakutega seonduv võib olla nii õppe eesmärgiks kui ka konkreetsemaks sisuks. Kui need kaks kokku langevad, ei tasu muretseda – ka Tyler pidas õppesisuga seonduvat temaatikat lihtsalt üheks eesmärkide liigiks.

Mis juhtub, kui jätta õppesisu osa läbi mõtlemata?

Juhul, kui sisu on eesmärkides juba olemas, pole mingit muret. Laiemate või vähemalt osale meeskonnast võõramate eesmärkide puhul on siiski vaja läbi mõelda ka õppe konkreetsem sisu, vastasel juhul võib tegevus laiali valguda või siis (teadmiste ja oskuste puudusel) esialgsetest eesmärkidest kõrvale kalduda.

Õppemeetodid

Kuidas õppida?

 Miks on oluline õppemeetodid läbi mõelda?

Õppemeetodite valik on tihedalt seotud võrgu teiste niitidega – see sõltub õppijatest, õpetajast, õppekohast, ajast ning loomulikult õppe eesmärkidest ja sisust. Pole olemas üht ja ainuõiget õppemeetodit.

Igas vanuses õppijate puhul on uurimustulemusi, mis kinnitavad, et aktiivne õppimine tegutsedes, katsetades ja teisi õpetades on tulemuslikum kui traditsioonilised õppevormid (loengud, demonstratsioonid jms). Samas tuleb meetodi valikul lähtuda ka õppijate ootustest. Õpikogukonnaks ühinenud täiskasvanute seas võib olla neid, kes on just loengu-usku ja sellisel juhul võib asjakohane ettekanne igati omal kohal olla.

Mis juhtub, kui jätta õppemeetodid läbi mõtlemata?

Sageli peetakse metoodika valikut õpetaja pedagoogiliseks vabaduseks. Kui aga on näiteks kokku lepitud, et ühel kogukonna kohtumisel tutvustavad kolm eksperti säästva arengu põhimõtete erinevaid aspekte ning kõik eksperdid otsustavad tutvustuseks kasutada slaidiesitlust, siis võib see õppimine osutuda loodetuste vähem tõhusaks. Muidugi on see seotud võrgu teiste niitidega – kui neist kolmest igaühel on aega pool tundi, pole veel viga. Kui aga aega on tund või enam ning kogukonna kohtumine leiab aset õhtul pärast tööd, siis võib selline õppimine vähendada kogukonna liikmete entusiasmi.

Õpetaja (juhi) roll

Kuidas õppeprotsessi juhitakse?

 Miks on oluline õpetaja roll läbi mõelda? Eriti täiskasvanud õppijate puhul, aga tegelikult ka igas vanuses nooremate õppijate korral võib õpetaja olla traditsiooniliste teadmiste andja asemel pigem õppekeskkonna looja ja organiseerija ning otseselt õpetada võivad üksteist hoopis õppijad ise või siis omandada teadmisi arutelude, katsetamiste, loomise jms käigus. Muidugi on ka selliste tegevuste puhul vajalik, et keegi oleks moderaator-kokkuvõtja-vestluste juht vms.

Õppeprotsessi juhtimisel on mitu tasandit – teatud teemade puhul on peamine valdkonna-alane ekspertiis, samas vajavad alati tähelepanu ka grupiprotsessid ja nende juhtimine (nt avatud õhkkonna loomine, aktiivne kuulamine), logistiline külg (kus, millal ja kui kaua kohtuda, kust leida ressursse, kuidas jagada rolle – nt kas on üks inimene, kes juhib protsessi kõiki aspekte või leitaksegi kogukonnas eraldi „vedur“, „suhtekorraldaja“, „logistik“, „eksperdid-õpetajad“ erinevatel teemadel jne).

Õpikogukond võib ise otsustada, kuidas rolle jaotada. Siiski peab olema keegi, kes nad kokku kutsub ja neile rollide jaotamise ettepaneku välja käib.

Õpikogukond on üks paindlikumaid täiskasvanute õppevorme, juhul kui eesmärgiks on eelkõige mõnusalt ja loovalt aega veeta, ei pruugi formaalsete rollide kokkuleppimist üldse toimuda.

Kui aga kogukond on kokku kutsutud just mingi kindla eesmärgi (projekti) jaoks, on mõistlik, et sellel kogukonnal on algusest peale juht(rühm), kes hiljem küll teatud ülesandeid delegeerib, ent kes tajub protsessi terviklikkust, on valmis kandma vastutust, toetama teisi siis, kui tekib mõõn (nt rahastuse ärakukkumine, motivatsiooni langus, grupiliikmetevaheline konflikt) vms.

Mis juhtub, kui jätta see läbi mõtlemata?

Kui õpikogukonna liikmete rollid ja vastutus lahtiseks jätta, võib asi „iseenesest paika loksuda“, aga ka paigast ära loksuda. Võib tekkida paras kaos või vastupidi – keegi, kellel pole kogukonna volitusi ja heakskiitu, võib hakata „üle juhtima“. Seetõttu tuleks õpetaja ja vajadusel eraldi ka juhi, moderaatori vms rolliootused ja see, kes ja kuidas (nt kas pidevalt või vahelduvalt) neid rolle täidab, kohe alguses kokku leppida. Eesmärgipärasel projektil võiks olla ka kindel (juht)rühm.

Õppevara

Milliste materjalide/tehnoloogiate abil õppida?

 Miks on oluline see läbi mõelda?

Sarnaselt metoodikaga tuleb läbi mõelda ka kasutatav õppevara (ja tehnoloogilised vahendid). See aitab leida vastuseid küsimusele: kus ja millal.

Mis juhtub, kui jätta see läbi mõtlemata?

Sageli takerduvad head ideed tehniliste detailide taha. Näiteks kui kavade õppimiseks kasutatakse YouTube’i, kuid mõnel juhendajal-rühmal puudub selle kasutamisvõimalus, on nad olulisest infost kõrvale jäänud ning ei pruugi kava teistega võrdsel tasemel selgeks saada.

Grupeerimine

Kellega koos õppida?

 Miks on oluline see läbi mõelda?

Suuremas projektis on võimalik, isegi vajalik, et mitte kõik meeskonna liikmed ei õpi kõiki asju koos. Nii mõndagi asja võib esmalt õppida ka üks kogukonna liikmetest või väike rühm (paar, kolmik, nelik) ning siis tutvustada teemat kas kõigile, huvilistele või neile, kellel seda teemat kõige enam projekti õnnestumiseks vaja on.

Mis juhtub, kui jätta see läbi mõtlemata?

Kui jätta grupeerimine läbi mõtlemata, võib juhtuda, et osa kogukonna liikmetest kaasatakse koolitusteemadesse, mis neile huvi ei paku / vajalikud ei tundu. Veelgi halvem on lugu siis, kui mingi oluline sihtgrupp teatud materjalidest ja infost kõrvale jääb.

Eriti täiskasvanute elukestva õppe puhul peaks grupeerimine olema võimalikult paindlik, erinevates rühmades osalemine peaks olema eelkõige osaleja enda otsus ja initsiatiiv.

Koht

Kus õppida?

Miks on oluline see läbi mõelda?

Kõige kättesaadavamad ja taskukohasemad on lasteaia, kooli või kohaliku kultuurimaja/klubi ruumid, ent kindlasti tasuks mõelda ka laiemalt – õppe koht võib olla nii lähedal kui ka kaugel, nii ruumis kui ka sees, nii reaalne kui ka virtuaalne ruum. Hästi valitud koht võib olla inimeste jaoks ajend kogukonnas osalemiseks.

Mis juhtub, kui jätta õppe koht läbi mõtlemata?

Sellisel juhul võib juhtuda, et ruum on näiteks liiga suur (kümmekond teemahuvilist tunnevad end nt suures kooli aulas natuke kõledalt – näib, et oodati palju enam huvilisi ja nemad on siis need vähesed, kes kohale tulla viitsisid). Samas tunneks seesama kümnene seltskond ennast lasteaia direktori väikeses kabinetis liiga tihedalt – siis tundub, et nii palju rahvast ei oodatud ja järgmisel korral võibki mõni neist tulemata jätta.

Aeg

Millal õppida?

 Miks on oluline see läbi mõelda?

Kogukonna kohtumiste aeg peaks olema optimaalne antud projekti teostamiseks. Liiga lühike aeg ei luba asjasse süveneda ning soovitud tulemust saavutada. Liigselt aeganõudev projekt aga hirmutab potentsiaalsed osalejad eemale – nad ei pruugi tahta oma ajast ja energiast sedavõrd suurt osa projekti panustada.

Kogukonna kohtumiste aja osas on mõnedes materjalides antud väga konkreetseid soovitusi (mitu kogunemist peaks olema, mitu tundi peaks vältama esimene, teine, ... n-s ja viimane kogunemine). Nendesse soovitustesse tasuks suhtuda kui ühte võimalikku varianti – vastavalt enda projektile ja selles osalejatele tuleks paika panna optimaalne ajakava. Pigem selline, et kogunemiste lõpul on osalejatel kahju lahkuda, mitte kahju raisatud ajast. Tänapäeva kiire elutempo tõttu on mõistlik osa tegevustest (ka õppest) läbi viia virtuaalselt, netis (igaühele sobival ajal).

Mis juhtub, kui jätta see läbi mõtlemata?

Kui jätta ajakulu vähemalt orienteeruvalt läbi mõtlemata, võib projekt ajaliselt „umbe joosta“. Soovitud tulemuse saavutamine lihtsalt ei õnnestu. Ka liiga pikad kogunemised võivad paljud potentsiaalsed partnerid eemale peletada – tuleb ju kõigil leida aega kogukonnas osalemiseks teiste oluliste ülesannete – pere, töö, hobide kõrvalt.

Hindamine

Kuidas protsessi käiku ja tulemuslikkust hinnata?

 Miks on oluline see läbi mõelda?

Selleks, et kogukond, kes on kokku tulnud (kokku kutsutud) kindla eesmärgi nimel, püstitatud eesmärgi ka saavutaks, on vajalik pidev info kogumine nii protsessi alguses (milline on hetkeseis, milline on grupi liikmete potentsiaal, mida vajatakse), projekti käigus kui ka selle järel.
Mille kohta infot koguda? Eelkõige sihtide ja eesmärkide poole liikumisega seoses, ent kuna tegemist on ämblikuvõrguga, siis ka kõigi teiste „niitide“ kohta – kas tegevus on ajaliselt graafikus (kas ajakava tuleks ehk muuta), kas osalejad on rahul õppemeetodite, õppevara, õppekoha, grupeerimise ja muu olulisega? Kas tuleks teha muudatusi ja kuidas?

Hindamisel saab olulist infot tööprotsessi vaatlusest ning osalejate tagasisidest. Hindamisele tasuks kogunemistel ka eraldi ajaressurss kavandada.

Mis juhtub, kui jätta see läbi mõtlemata?

Kui jääb läbi mõtlemata, kes, kuidas ja mida hindab, siis võib projekt teelt kõrvale kalduda, ilma et osalejad seda üldse märkaksid. Hiljem tulemuste kokkuvõtmisel ja edasise kavandamisel ei saa kuidagi läbi ilma hindamiseta, aga kui sellele alles lõpus mõtlema hakata, siis võib selguda, et oleks pidanud kõike juba algusest peale teisiti tegema. Ka see info pole paha järgmiste samalaadsete ühisõppimiste ja projektide jaoks. Ent kui infot koguda ka alguses ja protsessi käigus, on palju tõenäolisem, et jõutakse sihile, suurem on ka osalejate rahulolul ja kaasahaaratus.

Tugimaterjalid õpikogukonna juhile ja liikmele

Eesti keeles on ilmunud tore tugimaterjal keskkonna-alaseks enesetäiendamiseks õpikogukonnana. Just õpikogukond on täiskasvanute enesetäiendamise vorm, mis sobib tänapäevaste teadmistega õppimisest ja õpetamisest.

Materjalides on vastatud kõigile ämblikuvõrgu küsimustele – paika on pandud näiteks kogukonna kohtumiste orienteeruv ajakava ja kestus. Enne materjali kasutuselevõtmist tasuks aga läbi mõelda oma keskkonnaharidusliku projekti ämblikuvõrk – kas just selline õppimise mudel sobib kõige paremini meie eesmärkide, ajaliste võimaluste, kogukonna liikmete geograafilise paiknemisega jne.