Tüvemitmus vanas õpikus (II)

Tänapäevases eesti keeles kasutatakse tüvemitmust peamiselt osastavas käändes (v.a õnnelik-tüüp, kus tüvemitmus on de-mitmusest tavalisem). Muid käändevorme kasutatakse fraseologismides ja liitsõnades (nt käsil olema, munele hakkama). Vanemas keelepruugis on tüvemitmus märksa sagedasem.
Varem nimetati tüvemitmust i-mitmuseks, sest keeleajalooliselt on tegemist i-tunnuselise vormiga.

Järgnev reeglistik on pärit 1942. aastal ilmunud õpikust „Eesti keele grammatika gümnaasiumile III. Täiendav kursus“ (autor Henno Jänes).

(partitiiv = osastav kääne, genitiiv = omastav kääne)


Lühike mitmuse partitiiv. Lühikese mitmuse partitiivi lõpul võib leiduda e, u või i. See oleneb sõna tüvevokaalist ja a-tüvelistel pealeselle veel esimese silbi esimesest vokaalist. Järgmise tabeli põhjal on võimalik leida lühikese mitm. partitiivi lõppvokaal.

I silbi vokaal Tüve lõpp-vokaal

Mitm.part. lõppvokaal

Näited Erandid
  e i hetki, nurmi  
  i e keppe, sokke, piiskoppe  
  u e kulme, iseloome  

a

i

õ

i

ei

äi

a u

kanu, aegu, asju

sigu, linnu

mõõku, õunu

seinu

äiu

pikk - pikki

king - kingi

silm – silmi[1]

   

keni, relvi; kelli, metsi

 

1) i ja j järel i muutub e-ks: nuie, tühje[2];

2) 2-silbilistel esmavältelistel sõnadel, mil on esimeses silbis o või u, on mitm. partitiivis e (välja arvatud oma, osa – omi, osi)

oda – ode; muna – mune; tuba – tube

 

i-mitmuse käänded moodustatakse mitm. partitiivi põhjal järgmiselt:

  1. Kui mitm. partitiivi lõpul on -id, siis jäetakse -d lõpust ära ja liidetakse saadud tüvele soovitava käände lõpp: mõttei-d – mõttei-s, mai-d – mai-le.
  2. Kui mitm. partitiivi lõpul on u, i või e, siis liidetakse mitm. partitiivile soovitava käände lõpp. Astmevahelduslikel sõnul muudetakse seejuures tugevaastmeline tüvi nõrgaastmeliseks: vanu – vanule, kive – kivel, õnnelikke – õnnelikele, lehti – lehile.
  3. Sõnadel, mil mitm. partitiivi lõpul on sid, i-mitmus puudub.
  4. Kui i-mitmuses j sattub i ette, siis ei jää häälikuühend ji püsima, vaid:
    1. a-tüvelistel sõnadel muutub ji je-ks (nälg – näljele, härg – härjele)
    2. e-tüvelistel sõnadel ji muutub i-ks (jälg – jälile, külg – külile).
  5. Mitm. partitiivi tüves olev s jääb i-mitmuses püsima (uusi – uusile, varsi – varsil).
 

[1] Lisaks neile kolmele veel viis vähem esinevat sõna: iga – igi, isa – isi, iva – ivi, lisa – lisi, nisa – nisi. Sõnust iga, isa, lisa tarvitatakse harilikult aga sid-lõpulisi vorme: igasid, isasid, lisasid.

[2] Sõnadest neli ja väli on lubatud reeglipäraste vormide nelje, välje kõrval tarvitada ka vorme nelju, välju, mis viimased ongi eelistatavad.


 

 

i-mitmuse tarvitamist peeti ebasoovitavaks, kui eespool esitatud reeglite järgi moodustatud i-mitmuse vorm langes kokku mõne muu sõna mõne vormiga. Järgnevad näited sellistest mitmusevormidest. Kirjuta iga sõnavormi järele, millisest sõnast see i-mitmuse vorm on saadud.

Näide: õlul – algvorm õlg

Mõne sõna puhul on mitu võimalust, aga ühest piisab.

 

metsis   vahel  
emis   põllul  
võides   rajul  
võlus   pardel  
pikiks   kohina  
õlile   ajul  
tähis   rahus  
valgesse   juustesse  

 
 

 

 

 

2018

vanem

piirkonnavoor

See also: morfoloogia