KOGUKONNASPORT

2023
Rääkides kogukonnaspordist, oleks paslik kõigepealt määratleda kogukonnaspordi laiem filosoofia. See ei saaks ega tohiks olla mitte midagi muud kui „Joy of Sport for All“ ehk RÕÕMU KÕIGILE SPORDIST. Tegemist on laenatud pealkirjaga maailma ainulaadsest spordipoliitika doktriinist Norras. Saagu see mõtteviis aluseks kogukondlike algatuste planeerimisel ja – unistada ju võib –, et tulevikus ka riikliku spordipoliitika* kujundamisel.

Siinses artiklis teengi ülevaate kahest kõige erilisemast lähenemisest kogukonnaspordi suunal Euroopas. Üks neist on juba mainitud Norra spordipoliitika ning teisena tutvustan Hollandi ainulaadset kogukonnaspordi algatust buurtsportcoach ehk kogukonnaspordi motivaatorite
programmi, mis on riiklikult ellu kutsutud ja toetatud. Samuti tegin isikliku eksperimendi, kaardistades erinevaid kogukondlikke sportimisvõimalusi kahes Eesti suurlinnas (Tallinnas ja Tartus) ning võrdlusena Hollandis (Haagis). Seda sel eesmärgil, et käimas on liikumisaasta 2023 – suurepärane üleriigiline algatus, millest inspireeritult otsustasin testida kogukondlikke sportimisvõimalusi (mh nende regulaarsust ja kättesaadavust) ning luua arusaam, milliseid praktikaid ja lähenemisi vajaksid meie kogukonnad, et liikumisrõõm tekiks ja püsiks. Algatuse ellukutsuja Kultuuriministeeriumi kodulehel on välja toodud:

„Eestis toimub igal aastal sadu spordi- ja liikumissündmusi ning terviseradadesse,
kergliiklusteedesse, spordiplatsidesse jm taristusse on investeeritud sadu tuhandeid eurosid.
Ometi näitab statistika, et liiga palju on siiski neid inimesi, kellel pole kujunenud regulaarset
liikumisharjumust – veelgi enam, uuringud näitavad, et kehaliselt on piisavalt aktiivsed vaid
umbes 40% täiskasvanutest ning 25% lastest.“

Eksperimentidest siin ja seal saab täpsemalt lugeda minu blogis.

Ent kõigepealt annan lühidalt ülevaate, mida kogukonnaspordi all üldse silmas peetakse ja kuidas seda varem käsitletud on.

Kogukonnasport

Kogukonnaspordi käsitlused ja ajalooline kujunemine on mõistagi riigiti erinev. Põhja–Ameerikas ja Kanadas mõeldakse kogukonnaspordi all ennekõike organiseeritud sportlikku tegevust, mis leiab aset kogukonnas, koolis või kohalikes spordiühendustes ning hõlmab nii
harrastus- kui ka võistlussporti. Kogukonnasport võib, aga ei pruugi kulmineeruda tippspordi tasandil, sh riikliku esindatuse või osalemisega rahvusvahelistel võistlustel (Dixon, M et al, 2019).

Euroopas asetub kogukonnaspordi kaalukese pisut rohkem marginaliseeritud gruppide poole ning on suunatud sotsiaalsete ja tervisealaste probleemide leevendamiseks. Siiski vaatamata riiklikele erinevustele, on kogukonnaspordi peamine küsimus, kuidas kaasata kogukonnaliikmeid liikumisalastesse tegevustesse ning kuidas seeläbi kujundada kestlik eluviisi muutus. Seega on väga oluline, et kogukonnasporti ei käsitletaks kitsalt sportliku soorituse pinnalt, vaid just sotsiaalsust toetava ning kogukonda võimestava printsiibina. Seda enam, et kogukondlikud spordialgatused võivad oluliselt vähendada kogukonnas esinevaid sotsiaalseid probleeme ning kindlustada kõigile ligipääsu sportlike tegevuste ja ka teenuste juurde (Theeboom et al, 2021).

Jah, on olemas ka lausa teenused, aga sellest lähemalt juba Hollandi näidet käsitleva peatüki all.

Kahtlemata esinevad rahvusvahelised erisused kogukonnaspordis ja spordikorralduses ning need on suuresti tingitud riiklikust spordipoliitikast, iseäranis võrreldes Põhja-Ameerikat ja Euroopat. Samuti varieeruvad kogukonna spordiühenduste või organisatsioonide tüübid, mis on mõjutatud organisatsioonide rahastuspoliitikast ja riiklikust tugisüsteemist.

Kogukonna spordiühenduste ja -organisatsioonide tüübid:
1) Kogukonnaklubid ja -keskused, mis enamasti toimivad mittetulundusühingutena ja põhinevad
suuresti vabatahtlikkuse printsiibil.
2) Kogukonnaspordi teenused/programmid koolikeskkonnas, avalikus linnaruumis (pargid,
rekreatsiooni alad ja keskused).
3) Multisport organisatsioon (MSO) – Eestis näiteks Olümpiakomitee (EOK), mis koordineerib
sporditegevusi riiklikul tasandil organisatsioonide üleselt. (Dixon et al, 2019)

Artiklis puudutan esimest kahte kogukonnaspordi tüüpi. Esmalt teen ülevaate kogukonna spordiklubidest Norra näitel ning seejärel kirjeldan Hollandi kogukonnaspordi motivaatorite tegevust kogukonnakeskustes ja avalikus linnaruumis.

Maailma ainuke Norra!

Norra ei eristu muust maailmast mitte ainult laste spordiõiguste doktriiniga „Children’s Right in Sport“, vaid ka riiklikult sätestatud ja kontrollitud spordipoliitika ja -korraldusega.
Spordiorganisatsioonid kuuluvad katusorganisatsiooni (NIF – Norwegian Olympic and Paralympic Committee and Confederation of Sports) alla, mis koordineerib ja kontrollib nii
saavutusspordi (st võistlusspordi) kui tervisespordi alaseid tegevusi. Muuhulgas seisab laste õiguste eest – see tähendab, et kõikidele lastele on loodud võrdsed võimalused spordiga tegelemiseks. Norra spordiorganisatsioonide fookuses ei ole mitte talendi-jaht ja sportlikud tulemused, vaid turvaline sotsiaalne keskkond, mis soosib laste mitmekülgset füüsilist arengut ning sotsiaalsust. Sportlikud tegevused on ülesehitatud mänguliselt ning lapsel on lausa soovitatav proovida võimalikult erinevaid spordialasid. Muuhulgas on määratletud laste vanuseline arenguplaan, mis peab olema aluseks sporditegevuste planeerimisel. Näiteks soovitatakse spordialapõhiselt spetsialiseeruda alles peale 13. eluaastat, samuti on reguleeritud võistlemine ning iga lapse tunnustamine. Sporditegevuste planeerimisel on kesksel kohal laps ja sotsiaalsed oskused ning pööratakse tähelepanu ühiselt grupis tegutsemisele ning omavahelistele suhetele – ja muidugi ka sellele, et laps julgeks proovida uusi asju ning õppida oma vigadest.

Kusjuures aastast 1970 on võistlusspordi alad koolispordist väljaarvatud ning koolisport keskendub vaid pedagoogilistele ja üldarendavatele eesmärkidele. Seda, kuidas Norras spordipoliitika igapäevaselt rakendub ja mis on selle laiem mõju, uurisin kohalikelt. Minu vestluskaaslaseks oli Ingrid, kellel on küll suured lapsed, kuid vaatamata sellelenauditakse ühiselt liikumistegevusi ja vabaaja veetmist … sest liikumine – see on ju osa elust!

Niisiis ei ole Norras lapse sporditegevustes toetamine sugugi häbiasi. Pigem on see eelduseks, kuna Norra spordipoliitika tugineb väga suurel määral vanemate vabatahtlikkusele. Selle kohta on lausa ütlus „DUGNAD“ ning ilmselt ei leidu Norras ühtki lapsevanemat, kes ühel või teisel moel ei oleks seotud kohaliku spordiklubiga. Kusjuures rollivalik sõltub lapsevanema enda soovist ja oskustest – saab ise valida, kas oled tiimi kokk, coach või pakud niisama tuge igapäevasel asjaajamisel. Kõik on oodatud ja kõigi panust tunnustatakse. Aktiivseid lapsevanemaid ei sildistada helikopteremaks ega soccer mum’iks. Lapsevanem on oluline osa laste spordikultuurist ja võrdväärne partner spordiklubile. Samuti ei seisa kuskil spordiklubi seinal kiri „Ära sekku treeneri töösse! Pigem jälgi, et oleksid täidetud oma kohustused lapsevanemana.“ (Allikas)

Norras võib sekkuda! Pigem on veider, kui ei sekkuta! Küll aga, toonitas Ingrid, et lapsevanemad teavad oma rolli ja oskavad hoida piire. Kuid kui on vaja sekkuda, siis tehakse seda delikaatselt ja olukorrad saavad lahendatud. Et aga vältida sotsiaalset ebavõrdsust ning luua igale lapsele sportimisvõimalus, olenemata perekonna majanduslikust staatusest, on Norra riik loonud vastavad meetmed, mis hõlbustavad erineva tausta ja päritoluga perekondadel leida igal juhul sobiv viis sportimiseks. Seda toetab üleriigiline platvorm Activity Guide, kus muuhulgas tegutsevad regioonipõhiselt ka kohaliku kogukonna spordijuhid*, kes nõustavad ja toetavad perekondi, pakuvad tuge ja lahendusi. (Täpsemalt siin.)

Ei teki olukorda, et minnakse võistlema või väljasõidule ning takistuseks saavad rahalised ressursid. Selleks korraldatakse ühiselt algatusi, et raha koguda, ning lapsed on selles sama tähtsad osalised kui vanemad. Ingrid toob laheda näite üsnagi levinud algatusest Norras, kuidas kogukonna lapsed ja vanemad ühiselt naabruskonnas taarat koguvad ja saadav raha läheb vastava eesmärgi tarbeks. See, kuidas rahaline ressurss jaguneb ja keda parasjagu toetati, ei ole isegi mitte teema. Silti kaela ei panda ja pilti ei tehta – see ei ole lihtsalt eetiline!

Laste ja vanemate ühine liikumisrõõm!

Üldlevinud tõde, et lapse liikumisharjumus saab alguse kodust, on meil kõigil leierdamiseni pähe kulunud. Ingrid on nõus, et kui vanem on aktiivne, on ka laps aktiivne. Aga seda küll väga ei kohta, et riik korraldab meediakampaaniad ja vanematele disainitakse äpp eesmärgiga kõik liikuma saada ja lapsi õue meelitada. Selleks ongi liikumist toetav ja lapsesõbralik haridussüsteem ning lapsevanema kaasatus spordiklubi tegevuses, millest ongi ajapikku väljakujunenud tava, et lapsed ja vanemad tegelevad koos spordiga. Eelneva ilmestamiseks on asjakohane tuua võrdlus. Nimelt on Norras u 90% lastest vanuses kuni 12 eluaastat seotud igapäevaselt mingit laadi sportliku tegevusega, Eestis on igapäevaselt aktiivsed vaid 25% lastest. Ometi kohtame Norrale sarnaseid tegevust suunavaid punkte ka Eesti spordipoliitika põhialustes:
7.3. Spordi korraldamisel pakutakse tegevusi, mis on kõigile avatud ja atraktiivsed ning aitavad luua kontakte, olenemata inimeste sotsiaalsest taustast, vanusest, soost, rahvusest ning kehalisest ja vaimsest võimekusest.
7.4. Spordikultuuris on oluline roll vabatahtlikul tegevusel. Vabatahtlike paremaks kaasamiseks luuakse nende koolituse, motiveerimise ja tunnustamise süsteem.

Järelikult vanemate kaasamise valem toimib! Ingridi sõnul ei ole vabatahtlikkus mingil moel sundus ega niisama trend: „See lihtsalt on nii kujunenud, et mina aitan sind ja sina aitad mind, sest me tahame teineteist aidata. Selliselt on meid kasvatatud ja kõigi meie panus on oluline.“ Märksõnad, mis on Norra eduka spordipoliitika aluseks, kattuvad suurel määral kogukonna väärtustega: ühised kokkulepped ja reeglid, perekondlik kaasatus ja panustamine – aga mis veelgi olulisem –, laste hääle olulisus ja õigus oma arvamusele. Seega võib oletada, et kogukondlikud alustalad ja põhimõtted rakenduvad samaväärselt ka kogukonnaspordis ning võimaldavad saavutada positiivseid tulemusi kogukonnaliikmete tervisekäitumises ja sotsiaalsuses.
Tutvu lähemalt

PS! Ka meil on põhjust plaksutada. Alles hiljaaegu ilmus raamat „Õnnelik spordilaps“. Pealkiri on paljulubav ja usun siiralt, et see annab uue tähenduse lastevanemate spordis osalemisele. Samuti korraldab TÜ treeneritele sellekohaseid koolitusi, nii et anname ka meie kogukondlikult vunki juurde ja loome uue normaalsuse!

Rätsepalahendused Hollandist

Lisaks riiklikult soosivale spordipoliitikale on mitmeid edukaid näiteid kogukonnaspordi tegevuste võimestamisest, mis on samuti riiklikul tasandil ellu kutsutud ja ka rahastatud. Üheks suurepäraseks näiteks on kogukonnaspordi motivaatorite tegevusprogramm Hollandis.

Alates 2008. aastast on Hollandi riik toetanud rahaliselt kogukonnaspordi motivaatori ametikohta kohalikes omavalitsuses. Riigi nägemus on, et sport ja liikumine peaksid aitama kaasa, et ühiskond ja kodanikud oleksid tervemad, ning edendama sotsiaalset sidusust. Kogukonnaspordi motivaatori ülesanne on motiveerida elanikke osalema liikumistegevustes ning meede on seotud üldise riikliku tervise- ja ennetuspoliitikaga. Peaaegu kõikides kohalikes Hollandi omavalitsustes (2021. aastal 99% omavalitsustest) on tööl kogukonnaspordi motivaatorid (van Stam&Pulles,2021). Siin on võimalik meetmega tutvuda: National programme – Sport and physical activity close to home

Näiteks Haagi linnas on tegutsemas üle 9 kogukonnaspordi motivaatori, kes toetavad ja suunavad kõiki elanikke (sh lapsi, täiskasvanuid ja eakaid) aktiivse ja tervislikuma eluviisi poole. Töö põhialuseks on individuaalne lähenemine ja juhendamine. Pakutavad liikumistegevused ja treeningud on reeglina täiesti tasuta ja suunatud kõikidele vanuserühmadele. Osa kogukonnaspordi motivaatoritest keskenduvad kitsamalt ka tänavaspordi tegevuste arendamisele noortele. Seetõttu on Haagi linnas eraldi loodud „Street sport“ programm, mis on mõistagi tasuta. Populaarsemad tänavaspordialad on näiteks rulluisuhoki, jalgpall, korvpall ja kriket. Lisaks toimuvad liikumistegevused ja pidevalt luuakse uusi programme kogukonnakeskustes. Kusjuures eraldi fookuses on need linnaosad, kus füüsiline keskkond ei võimalda kuigi ulatuslikke sportlikke tegevusi läbi viia (Blair, 2013).

The University of Applied Science in Hague uurimisgrupi läbiviidud kogukonnaspordi motivaatori mõju uuring (2021) näitas, et lisaks muutunud liikumisharjumustele on
kogukonnaspordi motivaatorite töö andnud positiivseid tulemusi elanike omavahelistes suhetes. Eraldi on väljatoodud kogukonnaspordi motivaatori usalduse küsimus, kuivõrd vastastikune usalduslik suhe on aluseks, et toetada ja luua pikaajalisi liikumisharjumusi. Ent peamine motivaator on liikumist soosiv keskkond ja liikumistegevuste kättesaadavus. Seda kõike kinnitab ka minu intervjuu ja osalusvaatlus (rohkem küll päev töövarjuna) Haagi linna endise kogukonnaspordi motivaatori ja nüüdse Haagi linna spordinõuniku Casy de Bouhnaniga.

Kohtusime Casyga The University of Applied Science in Hague ülikooli ruumides, kus ühtlasi tegutseb Haagi linnavalitsuse spordiosakond. Casy (endine kogukonnaspordi motivaator) on hiljaaegu vahetanud ametit ning asunud tööle linnavalitsuse spordijuhi ametikohale ning valdab märksa laiemat pilti kogukonnaspordi tegevusest, kui oleksin osanud oodata. Olgu mainitud, et Casy ei ole endine sportlane ega treener, vaid hoopis moedisaineri diplomiga psühholoogia tudeng vanuses 40+!

Meie päev algas koosolekuga, kus viibisid tudengid ja praktikandid. Tehti ülevaade käesolevatest ja ees ootavatest kogukonnaspordi tegevustest ja suurematest projektidest. Nimelt juhib Casy kõiki Haagi linnaosade kogukonnaspordi motivaatoreid, hindab nende tegevusi ja mõõdab tulemusi. Protsessi on kaasatud ka tudengid ning üleüldse on Haagi linna ja ülikooli koostöö väga tihe. Kõik sekkumised (sh kogukondlikud algatused) on loodud vastavalt linnaosa vajadustele ning on pärast protsessi muidugi ka mõõdetud ja vajaduspõhiselt ümber kujundatud. Näiteks kaardistab kohalik tervisearengu üksus (sarnane Tervise Arengu Instituudile Eestis) pidevalt Haagi linnaosa elanike tervisenäitajaid: toitumine, liikumine, üldine heaolu jms. Muidugi on mõõdikuteks ka teised näitajad nagu leibkonna sissetulek, haridustase jne. Lisaks tegutsetakse aktiivselt ka „põllul“, et uurida, mida vastava linnaosa elanikud tegelikult vajavad ja soovivad, et nende tervisenäitajad ja liikumisaktiivsus paraneks. Üldine rusikareegel aga on, et kõik teenused või kogukonna liikumistegevused peavad jääma kodukohast maksimaalselt 15- minutilise teekonna kaugusele. Seega ei olnud midagi imeks panna, kui Casy kogukonnakeskusi loendama hakkas ja näppudest puudust tuli – no neid on ikka palju. On ka probleemseid linnaosi, kus valdavalt elavad põgenikud (näiteks Iraanist) ja seetõttu on sporditegevusi neile võrdlemisi keeruline disainida. Üheks lahenduseks on näiteks spordiväljak kortermaja katusel, mis on meeste nägemisulatusest turvalises kauguses. Tähelepanuväärne on aga see, et lähima 10 aasta jooksul lähevad need linnaosad lammutamisele ning põhjus selleks on üsnagi üllas – luua rohkem rohealasid, et inimesed liiguks rohkem! Jällegi on selle ettevõtmise taga Haagi linna kohalike elanike seas läbiviidud uurimus, millele lisaks korraldas linn mitmeid ümarlaudu, et kuulata elanike soove ja vajadusi. Kusjuures Casy sõnul võetigi soove arvesse ja elanikele ajutine ümberasustamine toimub üsnagi valutult ja muidugi linna kulul. See, kas elanik soovib naasta endisesse linnaossa,
on juba tema otsus – igal juhul on garanteeritud inimväärne eluase, koolid, liikumisvõimalused jms ning linn tasub isegi isiklike asjade ladustamise eest.

Koosoleku järel suundusime Schilderswijki linnaossa, kus tudengid pidid läbi viima järjekordse FitChallenge’i treeningu eakatele ning ka minul õnnestus sellest osa saada. Treening toimus kogukonnakeskuses, kus oli täitsa mõnusas suuruses võimlemissaal. FitChallenge kujutab endast 12 nädala pikkust treeningtsüklit, mis on ülesehitatud vastavalt konkreetse sihtrühma vaevustele ja vajadustele. Konkreetsel juhul loodi see muidugi perearsti ja füsioterapeudi soovituste järgi. Korraga osaleb umbes 8 eakat ning harjutused varieeruvad iga nädal. Saalis pannakse mängima lõbus ja kerge muusika, et luua meeleolu, ning seejärel kogunetakse koos treeneriga saali keskele. Treeningut viis läbi sama kehakultuuri tudeng. Tehakse väike tutvustusring ning hakataksegi pihta! Tempo on mõnus ning harjutused on päris tehtavad – ei saaks öelda, et väga kerged. Tehakse
piisavalt pause, juuakse vett ja lobisetakse. Meeleolu ja õhustik on väga olulised! Kõik peavad ennast hästi tundma ja endale ei tohi liiga teha! Kui kellelgi ka hakkab pisut halb või tekib ebamugavus, siis reageeritakse kohe – märkamata ei jää midagi. Prouad ise on väga rõõmsad ja kusjuures kõik räägivad väga head inglise keelt. Tudengist juhendaja väidab, et 12 nädala jooksul on toimunud hüppeline areng. Ka prouad ise tunnistavad, et ka kõige kergemad harjutused olid alguses rasked. Seejärel tehakse lõbusaid ja mängulisi koordinatsiooni- ja mäluharjutusi, mis pealtnäha on lihtsad, aga kui minu mõte vahepeal rändama läks, siis eakas partner pidi mind pisut korrigeerima. Üleüldse kiidab Casy, et ta on näinud, kuidas liikumistegevuste abil paraneb inimeste elukvaliteet silmnähtavalt. Ka Hollandis on suureks probleemiks vananeva ühiskonna ja elustiiliga kaasnevad haigused, nagu diabeet ja dementsus. Neile pööratakse ennetustegevuses veelgi suuremat rõhku. Casy loetles mitmeid algatusi diabeedi sümptomite leevendamiseks, mis on andnud väga häid tulemusi. Selle tulemusena väheneb ka ravimite tarvitamise maht.

Casy ise töötas aastaid kogukonnaspordi motivaatorina, mistõttu tema kogemustepagas on lõputu. Sellesse mahtusid nii noored kui vanad, nii sisserändajad kui kohalikud, nii rikkad kui vaesed. Viimase puhul on Hollandis selgelt tunda lõhenemist ning riik katsub korvata puudujäävat pensioni või töötust, et tagada inimväärne igapäevaelu. Selles peab Casy hindamatut rolli kogukondlikel tegevustel ja kogukonnakeskustel. Erinevused joonistuvadki just siin välja. On linnaosa, kus elanike elujärg on keskmiselt kõrgem. Ka seal tegutseb kogukonnakeskus, aga liikumistegevused on seal kõrgema osalustasuga. Seevastu vaesemates piirkondades katsutakse liikumistegevuste osalustasu hoida nulliringis – muidu inimesed lihtsalt ei tuleks. Selleks peab Casy aga linnavalitsusele selgitama, miks, milleks ja mida tarvis on, ning loomulikult teeb ta seda andmete baasil. Casy ametikoht ongi lüliks kogukonna ja linnavalitsuse vahel eesmärgiga anda linnale adekvaatne sisend, kuidas, mida ja mis alustel planeerida. Sellekskasutab ta peamiselt kvalitatiivseid uurimismeetodeid: vaatlused, vestlused ning elanike kaasamine.

Kuidas kogukonnaspordi motivaator sealt edasi tegutseb?

Juba kaardistatud andmete baasil hakkab kogukonnaspordi motivaator inimestega töötama. Muide, siin käib tihe koostöö kohaliku perearsti, erialaarstide, psühholoogi ning
füsioterapeudiga. Näiteks, kui minnakse perearsti vastuvõtule ja kaebused on seotud silmnähtavalt eluviisist tingitud käitumisharjumustega, siis suunab perearst inimese
kogukonnaspordi motivaatori juurde, kellele on diagnoos ning arstipoolsed soovitused nähtavad. Seejärel arutatakse läbi, mis liikumistegevusi oleks mõistlik planeerida ning millest üldse hoiduda. Edasi jäädakse suhtlema, et patsiendil oleks igal hetkel võimalik saada tuge ja nõu.
Tänavaspordi ja noortega tegelevad kogukonnaspordi motivaatorid kasutavad üsnagi sarnast tööskeemi, ent sinna ahelasse lisanduvad veel noorsootöötaja ja politsei. Sageli tegelevad nad probleemsete noortega ja täidavad mõnigi kord isa, ema, psühholoogi ja arsti rolli.

Kogukonnaspordi motivaatori edukust mõõdabki tema nn klientide ja planeeritud liikumistegevuste arv ning mitmekülgsus. Näiteks rääkis Casy, et ühe tema alluvuses töötava
kogukonnaspordi motivaatori tulemused on üsna kasinad. Ühise analüüsi käigus jõuti järeldusele, et vajaka jääb just suhtlusoskusest, kuigi kogukonnaspordi motivaator ise on vägagi sportlik ja ettevõtlik. Siin lehel on videoklipp, mis tutvustab kõikide osapoolte rolli.

Kogukonnaspordi motivaatori tegevused on rahastatud sellise valemi järgi: riik 40% + kohalik omavalitsus 40% ja omaosalus jääb esialgu piiritlemata. Riiklikul tasandil on muidugi
piirkondlikud erinevused. Näiteks on erinevused Utrechtis, Amsterdamis ja teistes omavalitsustes ning see on lubatud. Seetõttu erineb ka kogukonnaspordi motivaatori väljaõpe pisut – kursuste täpne sisu sõltub regioonist.

Kuidas saab kogukonnaspordi motivaatoriks?

Üleüldse peakski selgitama, kuidas kogukonnaspordi motivaatoriks üldse saadakse. Nagu eelnevalt mainitud, ei pea selleks olema endine sportlane ega omama füsioterapeudi või kehalise kasvatuse õpetaja tausta. Üldse mitte! Peab olema uskumus ja tahe inimesi aidata ja – mis peamine – aidata liikumise abil. See on aga võrdlemisi peen tehnika, kuigi tundub üsna lihtne. Seda, kuidas inimesi innustada ja toetada, õpivad kogukonnaspordi motivaatorid esmalt suhtlema – suhtlusoskus ongi kõige olulisem kogu programmi juures. Muidugi läbitakse ka inimese füsioloogia kursus ja esmased treenerioskuste moodulid, aga tegelikkuses eeldab see töö peamiselt siiski hea kontakti saavutamist ja usaldusväärse suhte loomist. On nii pikemaid kui ka lühemaid kursusi, mh ka ühepäevaseid kursusi. Enamjaolt toimuvad kursused ülikoolide juures ning on loomulikult koostöös asutusega Knowledge Centre for Sport & Physical Activity Netherlands. Küll aga eeldavad lühikursused varasemat kogemust või tausta. Casy toonitab, et see ei ole sugugi peamine eeldus, kuna kogemus näitab, et paljud head treenerid ei pruugi olla head kogukonnaspordi motivaatorid.

Milliseid teemasid käsitletakse kursuse raames?

• Teadmised ja tööriistad sportliku kogukonna loomiseks.
• Tööpõhimõtted, kuidas kohalikke elanikke kaasata.
• Kogukonna profiili kaardistamine.
• Piirkonnapõhine lähenemine, kooskõlas elanike soovide ja vajadustega.
• Kuidas kujundada spordi -ja liikumistegevused – parimate praktikate analüüs ja teooriate
  kõrvutamine.
• Koostöö võimendamine naabruskonnaga.
• Sotsiaalmeedia haldamine.

Päeva lõpuks pidime vaatama minema CargoBike’i pidulikku saabumist. Tegemist on jalgrattaga, mille ees asub üsna suur kast, kus hoitakse liikumisvahendeid. Sellise jalgrattaga
saab kogukonnaspordi motivaator liikuda oma linnaosas hõlpsasti ringi ja vedada kehakultuuriks vajalikke instrumentaariumi endaga kaasas.

Jõuangi Eestisse – veel ei ole pai koht!

Nagu näha, võtavad kogukonnaspordi mõiste ja algatused ka meil jõudsalt hoogu. Eriti tihti kohtab sõna „kogukond“ ja „kogukondlikud algatused“ käesoleva liikumisaasta 2023 erinevates üleskutsetes. Nagu ka eespool mainitud, ei piisa liikumisharjumuse loomiseks vaid mastaapsetest spordirajatistest ega suurüritustest. Kultuuriministeerium näeb aktiivset rolli institutsioonidel, kes juba praegu liikumisharrastuse valdkonnas tegutsevad, kuid ka nendel, kes saavad inimese igapäevaelu valikuid laiemalt mõjutada ja kujundada: mittetulundusühingud, spordiklubid, spordi(ala)liidud, (spordi)ürituste korraldajad, lasteaiad, koolid, tööandjad, kohalikud omavalitsused, külaseltsid, kogukonnakeskused, ajakirjandus jne. Keda Kultuuriministeerium veel ei näe, on inimene nende vahelülina.

See sama lüli kogukonnaelanike ning liikumistegevuste ja institutsioonide vahel, kes üsna otse võib inimese igapäevaelu valikuid mõjutada ja kujundada. Meil on olemas paikkonna tervisedendajad, spordijuhid, spordispetsialistid jms ametikohad, kuid meil kindlasti on täitmata ametikoht tervise- ja spordivaldkonna vahel. Seda Norra ja Hollandi näitel kogukonnaspordi motivaatorid teevadki.

Keda Kultuuriministeerium näeb, aga kõnetab tulemuseta, on lapsevanem. Kaasamise normaliseerimine ja kaasaegse suhtluskunsti loomine spordipoliitikas ja spordimaastikul on
pigem harvanähtav juhtum kui tavapärane praktika. Plakatite kleepimine ja voldikute tootmine liigselt õpetlikus retoorikas ei ole siiani andnud oodatud tulemust. Niisamuti ei saa kunstlikult ja vastumeelselt panna inimesi osalema tegevustes, mis ei ole neile loomuomased. Lapsega ühise aja veetmine seda kindlasti on, seega Norra näitel võib järeldada, et ühiskondlik tugi kaasamisel ja selle laiem normaliseerimine võib anda märksa tulemuslikuma mõju, kui me seda oodata oskame.

Kokkuvõte

Minu eesmärk oli kirjeldada teiste riikide praktikaid ja näiteid, kuidas kogukondlikud spordialgatused ja -osalus võiksid muutuda ka Eestis järjepidevateks ja regulaarseteks. Ja miks mitte liikuda ka riikliku toetusmeetme suunas! Usun, et kõik meist on näinud ja käinud erinevate kogukonnapõhistel spordiüritustel ning tänu liikumisaasta 2023 üle-eestilisele platvormile on soodne pinnas loodud, et Eesti rahvas hakkaks rohkem liikuma ja seda ikka rõõmuga. Julgen aga siiski väita ja teen seda ka oma eksperimendi pinnalt, et rahvaspordi kontekstis puuduvad meil siiski kõigile kättesaadavad ja regulaarsed liikumistegevused. Liikumisaasta 2023 raames antakse küll lahkelt õpetusi ja oskusi, kuid need on sageli sesoonsed (näiteks suusatunnid, jooksutunnid) ja üksikute juhendatud tegevustena. Paraku näitavad Hollandi kogukonnaspordi uuringud, et taolised algatused jäävad kestlike harjumuste kujundamisel ebapiisavaks. Kes ikka jaksab lõputult üksi jalutada või suusatada? Norras, nagu näha, tehakse seda maast madalast ja üheskoos perega, sest sportimise ja liikumise juures on sama tähtis sotsiaalsus ja regulaarsus ning inimlik mõõde. Loomulikult mängib rolli ka tegevuste mitmekesisus ja mängulisus.

Ühesõnaga – keerame pilgud juba töötavate praktikate poole Norras ja Hollandis ning arutleme, mida ja kuidas teha veel paremini! Ja kes Eestis esimesena piloodi ära teeb … on winner!

Kui soovid endale peatüki salvestada, siis saad seda teha siit (kujunduse autor Greete Nõgene).