2023

“Kui sa tõesti tahad midagi teha, siis sa leiad selleks viisi. 
Kui ei taha, siis leiad vabanduse.”
Jim Roth

Eessõna

Selles peatükis tuleb juttu kogukonna (geograafiline kogukond) ja kohaliku omavalitsuse suhetest, koostööst või ka selle puudumisest ning koostöö puudumise põhjustest. Kohaliku omavalitsuse rollist kogukonnas ja kodanikuühenduste (edaspidi ühendus) osast kõiges selles. Kogukonna määratlemine on oluline seetõttu, et üldjuhul on kohaliku volikogu mandaat seotud geograafiliste kogukondadega. Peatükis kasutan tsitaate kolmest intervjuust kohalike võimuesindajatega. Lisaks viisin läbi intervjuud läbi nelja kogukonna aktiivse inimesega ja kahe maakonna arenduskeskuste vabaühenduste konsultandiga. Intervjueeritavate nimesid ei nimeta, kuigi mõned neist võivad olla tuvastatavad, siis on ka sellekohane kokkulepe intervjueeritavatega olemas. Toon näiteid Eestist ja mujalt maailmast ning toetun tunnustatud teoreetikute artiklitele ja raamatutele. Rohkem keskendun peatükis maapiirkonnas toimuvale koostööle ja üleüldiselt pean siin kogukonnana silmas külakogukonda, kohta kus inimesed tunnevad end ühtse kogukonnana. Olulised märksõnad või mõtted on peatükis välja toodud paksus tekstis ja kursiivis. 

Peatükk, mida sa loed toetub väga suures osas minu töökogemusele, mis on saadud tänu pikale koostööle kogukondade ja vabaühendustega. Neist 8 aastat töötasin Rapla maakonnas vabaühenduste konsultandina. Seetõttu on palju näiteid ja infot ka Rapla maakonna põhjal. Kõik väited ja teadmised millele viiteid ei leidu, pärinevad minu töökogemusest.

Sissejuhatus

Inimestel on kohalikule võimule suured ootused, aga oma kogukonnale ootuseid ei ole…

Koostööd erinevate osapoolte vahel võib defineerida erinevalt kuid hea koostöö nurgakivideks on alati usaldus ning teineteisega arvestamine. Koostöös on kaks või enam osapoolt ning tegutsetakse ühise eesmärgi nimel. Koostöö käigus jagatakse ressursse, teadmisi ja oskusi ning üksteise panust täiendatakse, et saavutada paremaid tulemusi. Lisaks eeldab see osapooltelt motiveeritust ning kasuks tuleb ka võimestav juhtimine. Osapooled peavad olema valmis kuulama ja arvestama üksteise seisukohtadega ning leidma kompromisse ja lahendusi, mis rahuldavad kõiki osapooli.

Kogukonnad oma asukohast lähtuvalt teevad peamiselt koostööd teineteisega, kohaliku võimuga, ettevõtjatega (kes sageli on ka ise kogukonna liikmed), kohalike organisatsioonidega (koolid, kohalikud MTÜd) ja aegajalt ka riigiga.

Kui mõelda, kellega koostööd enim tehakse ning kellega on ka vaja koostööd teha, siis tihti ongi selleks kohalik omavalitsus.

Omades üle 10 aasta kogemust koostöös kogukondadega, saan selle põhjal välja tuua fakti, et paljuski piirdub koostöö kahe osapoole vahel vaid probleemide lahendamisega. Kohalikku omavalitsust nähakse pigem abistajana probleemide lahendamisel või ka nende põhjustajana ning kogukonda nähakse teenuse saajana. Selleks aga, et koostöö toimiks, areneks ja põhineks ka enamvähem võrdsetel alustel, on vaja, et vastukaaluks tugevale kohalikule võimule oleksid tugevad ka kogukonnad. Vaid tugevad kogukonnad saavad pakkuda head kahepoolset koostööd.

Tugevad kogukonnad ja koosloomet teostav kohalik omavalitsus on piirkonna eduka arenemise juures üks olulisemaid faktoreid. Selleks, et tekiks tugevad sidemed väljapoole kogukonda, tuleb ennekõike neid tugevdada kogukonna sees. Kui kogukonnas ei ole piisavalt tugevaid omavahelisi sidemeid, siis ei ole ka loota mõjusaid suhteid kohaliku omavalitsusega. Sotsiaalne kapital, omavahelised suhted ja võrgustamine – need on võtmesõnad kahepoolsete suhete alustamiseks. Kui see on olemas, siis on võimalus millegi tekkimiseks, mida saab nimetada sünergiaks (Agnitsch et al., 2006).

Sageli jääb koostöö puudumine oskuste ja teadmiste taha ning ka need mõjutused, mida koostöö pooled ise hallata ei suuda, ei tee olukorda lihtsamaks. Nii näiteks tõi viimane haldusreform kaasa väga paljudes kohtades kohaliku võimu ja kogukondade kaugenemise teineteisest.

Mis tingib vajaduse koostöö järele? 

Anija vallavanem Riivo Noor (2023) räägib, et omavalitsus saaks anda sihitud ja sätitud infot, et kaasata neid, keda soovitakse kaasata. Suurem vald ei saa kaasata kõiki, sest see kaoks infoprügisse ära. 

Kaks olulist probleemi, mis peaksid osapooli suunama parema koostöö poole ja mõjutavad kogukondade elu maal: 

• Ääremaade rahvastik väheneb ja vananeb;
• Teenuste kättesaadavus maal halveneb. 

Need on teemad, millega kohalikud omavalitsused tegelevad ja millele püütakse lahendusi leida. See omakorda tähendab ka seda, et väheneva rahvastikuga omavalitsuste tulubaas kahaneb ja nii ei saagi nad kõiki teenuseid pakkuda. Siinkohal tasuks mõelda ABCD mudelile. ABCD on lähenemisviis mis keskendub kogukonna tugevustele ja nende kaudu kogukonna arendamisele. Käsitleme kogukonda kui ressurssi, aga mitte lihtsalt ressurssi kui tulubaasi, vaid ressurssi, mis on võimalik lahenduste pakkuja või ka teenuste pakkuja. 

2020. aastal Tallinna Ülikooli poolt läbiviidud uuringust selgus, et avalike teenuste pakkumine kogukondade poolt maapiirkondade omavalitsustes on äärmiselt väike. Peamise põhjusena tuli välja, et üks pool (KOV) ei tea/oska küsida ja teine pool ei tea/oska pakkuda (Joorik et al., 2021). Samas oleks kohalikel omavalitsustel sellisest teenuse osutamisest väga palju kasu, näiteks transpordi-, hooldus-, toitlustus- või ka lapsehoiuvaldkonnas. Saades piisavalt tuge või ka nõuandeid, oleksid kogukonnad paljuski ise võimelised vajalikke teenuseid pakkuma. Lisaks on neil võimalik ka ise teenuseid luua ja neid rahastada. Seega, tehes koostööd ja rakendades kogukonnas leiduvaid ressursse saab jätkuda elu ääremaal ning leevendada olukorda teenuste kättesaadavusega keskustest kaugemal.

Kuidas luua head koostööd?

Kui kohalikus omavalitsuses reeglina töötavad spetsialistid (kuigi neid aegajalt ka napib), kes oma tööd tunnevad, siis kogukonnad on kirev läbilõige ühiskonna kõigist kihtidest: inimesed, kes teevad oma päevatööd, ei pruugi olla kogukondi puudutavate teemade eksperdid. Siit võib järeldada, et kogukonnad vajavad oluliselt rohkem võimestamist, kuid üha enam on hakanud kostma ka arvamusi, et ka omavalitsuste ametnikud vajavad teadmisi, kuidas teha koostööd kogukonnaga. Mõlemapoolne võimestamise teema on esile kerkinud eriti peale viimast haldusreformi 2017. 

Toon näite Austraaliast, kus ühes Queenslandi osariigi linnas, Toowoombas, otsustati kogukonna kaasamisele läheneda väga põhjalikult. Selleks kutsuti appi Lõuna-Queenslandi ülikooli teadlased. Protsessi käigus jagati kohaliku omavalitsuse (nõukogu), vastavatele töötajatele teadmisi ja oskusi kogukonna kaasamise teemadel. Lisaks õpetati neile teaduspõhist andmete kogumist. Eesmärk oli välja selgitada parim viis kuidas kogukonnale läheneda ja teda kaasata nii, et oleks arvesse võetud järgmisi nüansse: 

• Kogukond ei ole seisev ja homogeenne üksus, vaid ta on pidevas muutumises;
• Kogukonna “juurde” ei tohi minna eeldusel, nagu me teaks täpselt, milline see kogukond on ja mis seal toimub;
• Kogukonna kaasamine peab tähendama seda, et tema seisukohti kuulatakse;
• Kogukond teab üldjuhul oma vajadusi hästi, kuid tal on vaja kohaliku omavalitsuse abi.

Miks oli selline väga süvitsi minev lähenemine niivõrd oluline? Nimelt, 2007 aastal, toimus Austraalias haldusreform, mille käigus selles piirkonnas liideti kokku 8 omavalitsust, millest 7 olid maapiirkonnad ja 1 oli linn. Uus kohalik võim mõistis õige pea, et tekkinud oli moodustis, mis koosnes väga erinevatest osadest. Niisiis asuti uurima, kuidas olid senised piirkonnad toimetanud ja millised olid olnud varasemad kogukondade tegutsemisviisid. Nõukogu liikmed jõudsid arusaamisele, et on vaja täpsemalt mõista, mis on kogukond ja kuidas muuta suhteid kogukondadega probleeme lahendavatelt lähenemisviisidelt proaktiivsemale kaasamisele ja partnerlusele (Hickey et al., 2015).

Mis oli kogu selle ettevõtmise suurim kasu kohaliku võimuesindajate jaoks? 

• Arusaam sellest, et alati ei piisa vaid praktikuks olemisest. Vaja läheb ka teaduspõhist ja süsteemset lähenemist;
• Kogu protsessi käigus kohtusid võimuesindajad väga palju erinevate kogukondade esindajatega. Tekkis parem mõistmine kogukondadest;
• Loodi kontakte, mis on kasulikud edasise koostöö tegemisel ning vajalike andmete kogumisel;
• Sai selgeks, et kogukonnad on muutuv organism ning ei piisa ühekordsest kokkupuutest, vaid koostöö läbi kaasamise peab olema pidev (Hickey et al., 2015).

Kujutame ette olukorda, kus äsja on lõppenud kohalikud valimised, uus volikogu ja valitsus on ametisse asunud ning vallavanem otsustab, et nüüdsest hakkame kogukondadega rohkem koostööd tegema. Kõlab ju väga kenasti! Mida siinkohal tuleks kindlasti tunnustada, on tahe. Kui on olemas tahe teha koostööd, on juba sammuke astutud. Mida aga tasuks teada, enne kui oma entusiasmi rakendada? Üks väga oluline asi on koostöö tegemise stiimulid. Ja need võivad osapooltel olla väga erinevad. Kogukonna poolt vaadatuna võivad tõhusa koostöö tegemisel esile kerkida takistused, millest osa on tingitud ka varasematest kogemustest:

• Arusaamine, et nende roll koostöös on vaid nõuandev või formaalne;
• Kestev lahkheli eelmise kohaliku valitsusega;
• Liiga lühike ajaraam.

Ühes endises omavalitsuses tegid kogukonna liikmed valla sotsiaaltöötajale ettepaneku, et nii mõnedki inimesed soovivad temaga liituda kui ametnik käib õnnitlemas valla eakaid. Mõeldud tehtud ja mõte sai teoks. Kuna vald ei olnud suur, siis kõik sujus kenasti. Vabatahtlikud võtsid ettevalmistuse oma õlule ning sünnipäevalapsed oli väga üllatunud ja õnnelikud, et vald ja kogukond tulevad koos. Kõik toimis, kuni vahetus ametnik. Päevapealt lõpetati koostöö ning põhjusteks olid küsimused andmekaitsega ja ebasobivad ajad vallaametnikule. Lahku mindi nn patiseisus. Tänaseks on vallad ühinenud ja tööl uus ametnik, aga kogukonnaliikmed ei ole veel söandanud uue inimese jutule minna…

Selles näites on peegelduvad väga ilmekalt hea koostöö olulised osad, milleks on usaldus ja tahe. Paraku on see ka “hea” näide sellest, kui lihtne on lõhkuda toimivat koostööd. Ja sellised negatiivsed kogemused võivad koostööd pärssida pikaks ajaks.

Kas selles situatsioonis oleks head lahendust? Nii ja naa. Kogukonnaliikmed ise on öelnud, et kui neid on korra väga ametlikult eemale tõugatud, siis nad enam väga koostööd teha ei soovigi. Ametnikku võib ka justkui mõista, sest temal on asjaajamisteks omad lähtekohad. Suures plaanis saab muidugi soovitada, et sellised väikese kogukonna omavahelised suhted peaksid olema ennekõike üksteist toetavad ja sellised südamest tulevad algatused ning abipakkumised võiksid olla igati teretulnud. Seega, jõuame tagasi hea koostöö oluliste punktide juurde: 

• Hea tahe
• Soov mõista vastaspoolt
• Ühised eesmärgid
• Partneriga arvestav suhtlusstiil

Kuidas mõjutavad muutused kogukondi?

Erinevad muutused mõjutavad kogukondi erinevalt. Mina toon siinkohal välja ühe sellise, mis on suhteliselt suure mõjuga ning puudutab ka kohalikku identiteeti: haldusreform. 

Kohaliku omavalitsuste reformi peamine idee on parem teenuste pakkumine ja inimeste, aga ka kogukondade toimetulekutaseme suurendamine. Parem haldussuutlikkus. Haldusreformi tulemuseks on reeglina territooriumide suurenemine. See aga tingib selle, et enne reformi on väiksemad kogukonnad ja nende suhtlussüsteem teiste liikmete vahel detsentraliseeritud, kuna nende senised ruumilised piirid võimaldavad neil tihedamat suhtlemist. Territoriaalsete piiride laienemine tingib selle, et suhtlemissüsteem muutub rohkem tsentraliseeritumaks. Tekib olukord, kus kogukond ei suuda enam otseselt tajuda kõiki teisi liikmeid ja suhelda nagu enne, vaid infovahetus hakkab toimima rohkem läbi keskuse, milleks on üldiselt koht, kus asub kohalik omavalitsus (Semigina et al., 2020). 

2017. aasta haldusreformi tulemusel vähenes Eesti kohalike omavalitsuste arv väga oluliselt. 213. asemel, on neid nüüd 79. Neist 15 linna ja 64 valda. Mitmed omavalitsused ühinesid vabatahtlikult, aga oli ka neid, keda nö sundliideti. Näiteks ühinesid Raplamaal Rapla vallaga endised Kaiu, Juuru ja Raikküla vald. Neist Juuru vald sundliideti, sest vallajuhtide soov oli liituda Kohila vallaga. See oli uus olukord paljude kogukondade jaoks, kes leidsid end üleöö uuest omavalitsusüksusest ja enamjaolt kaugenes uue omavalitsuse keskus ka geograafiliselt. Pikkade aastate jooksul sisseharjunud suhtlused kogukonna ja omavalitsuse vahel muutusid samuti. Eelpool nimetatud kolme väikevalla rahvaarvud olid vahemikus 1200-1500, uues ühinenud vallas on elanikke 13000. Selge on see, et suhtlus omavalitsuse ja kogukondade vahel ei saa olla samasugune kümme korda suuremas vallas. 

Varasemad väikevallad olid kui omaette kogukonnad. Mõnikord kasutati ka nimetust kogukondlik vald. Väikevaldade probleemikäsitlused võimaldasid tihti suuremat paindlikkust kui seda said teha suured omavalitsused. Kuigi kogukonna enda geograafilised piirid ei muutunud, on siiski tekkinud arutelusid identiteedi küsimuse üle ja sulandumisega uude olukorda. Kui näiteks eelnimetatud väikevaldades puudusid täielikult ametlikud kogukondi esindavad organisatsioonid (näiteks kogukonna kogu või külavanemate kogu), siis Rapla vallas oli juba varem olemas Rapla valla külade ühendus. Peale hiljutisi valimisi moodustati ka Kogukonna komisjon. 

Grupiprotsessidest lähtuvalt on selline organiseerumine suurvaldades loogiline, sest suurema rahvaarvuga piirkonnas ongi vajadus ametlikuma organisatsiooni järele suurem kui seda on väikestes kohtades. Miks? Sest suures omavalitsuses on koostööpooli oluliselt rohkem ja nii on kergem suhteid luua ja koostööd teha. Kas see ka alati kohane on, see on juba iseasi.

Kui kogukond on sattunud teatud määral uude olukorda, siis saab üheks oluliseks tegevuseks sildade loomine teistega, kes võivad olla erinevad, aga kelle huvid või vajadused võivad olla sarnased (Gilchrist, 2019).

Kuidas toimib koostöö Eestis?

Peamised koostöövormid, mida kogukonnad koos kohalike omavalitsustega kasutavad, on enamjaolt formaalsed:

• Kogukonna või külade komisjon
• Valla territooriumil asuvate külade ühendus 
• Külavanemate ühendus
• Külade esindajad valla komisjonides
• MTÜde ümarlaud

Nagu näha, toimib koostöö kogukonna ja KOVi vahel peamiselt formaalsete moodustiste abil ning on sageli väga institutsionaliseeritud ehk KOV suhtleb kogukonnas loodud MTÜ esindajaga, paremal juhul külavanemaga. Selline koostöö ei pruugi olla halb, kõik sõltub sellest kas kogukond teab, keda neid esindav isik tegelikult ikka esindab, sest siin on teatav oht langeda mtü+kov koostööle ning kogukond laiemalt jääb tahaplaanile. Nii näiteks kogunevad kogukonnakomisjonid teatud aja tagant arutama mingeid kindlaid probleeme, mida vallavalitsus on nendele edastanud. Arutelud ja kohtumised on kindla teemaga seotud ja oodatakse ka kindlaid ettepanekuid.

Ivika Nõgel, Eesti külaliikumise Kodukant (edaspidi Kodukant) juhatuse liige, esitles 25. märtsil 2021. veebikonverentsil, Kogukonna roll ja võimalused kohalikus omavalitsuses  andmeid, mis näitavad, et 69-st maaomavalitsusest on 60-l määratud ametnik, kelle valdkonnaks on ka kogukondadega suhtlemine. Päris üks ühele seda numbrit vaadata ei tasu, sest selle sees on nii ametnikke, kes töötavad poole kohaga ja kelle töölaual on veel teisigi valdkondi. Veel selgub ettekandest, et 36-l omavalitsusel on vastu võetud külavanema statuut, 44-l on kogukonnateemaline komisjon ja 27-l on toimiv koostöökogu. Kõik 4 süsteemi on kasutusel 18-s omavalitsuses (Nõgel, 2021).

Rapla valla külade ühenduse juhatuse liige: „Peale haldusreformi liitus meie ühinguga väga mitmeid uusi külasid, kellele selline koostöövorm oli lausa võõras. Nad olid harjunud pigem toimetama üksikisikute tasandil. Rapla valla külade ühenduse üldkoosolek on 1-2 korda aastas. Seal arutatakse üldiseid ühingu asju ja pannakse plaane paika. Juhatus kohtub vähemalt kord kuus. Korraldatakse ka üritusi jms., millele tegevustoetust on saadud. Külade ümarlaud kohtub 2-4 korda aastas. Seal on arutluse all vallaga seotud suuremad teemad ja konkreetsete külade mured. Umber 3 korda aastas korraldatakse ühenduse liikmetele koolitusi või muid tegevusi, mis teadmisi juurde toovad. Üsna värske teemana tehti koos piirkonnakoordinaatoritega kokkulepe, et külad jagati kantidesse ja nii saame teha ka rohkem ka piirkondlikke kohtumisi, et kõik külad saaks päriselt muresid kurta ja koos vallaga kiirelt lahendusi leida. Kuna vald on suur, siis oli vaja teatud liigendamist. Et vald saaks aru, kui oluline lisaväärtus on vabatahtlik külaesindaja ja külaesindaja saaks aru, et vald soovib aidata ning koos saab kiiremini. Ja need toimuvad igas kandis vastavalt vajadusele, vähemalt 2 korda aastas.“

Edasiviiva ja sujuva koostöö tegemiseks on paratamatult ka takistusi. Väga paljude kogukonnaesindajate sõnul on üks suur takistus ka see, et ei teata, millise ametniku poole pöörduda. 2017. aastal uuris Kodukant haldusreformieelsete suhete seisu ja ootusi uutele koostöövormidele. Selles uuringus tuuakse välja suur ootus, et KOVis peaks olema ametnik, kelle valdkonnaks ongi koostöö kogukondadega (Kaisel ja Valk, 2017). Nii mõneski omavalitsuses on selline inimene olemas, aga kui vaadata tema tööülesandeid, siis:

Haapsalu Linnavalitsuses on loodud kogukonnatöö spetsialisti ametikoht, mille eesmärk on suurendada kodanikuühenduste (sh küla- ja asumiseltside) kaasatust oma elukeskkonna arendamisse ning kodanikulähedaste igapäevateenuste osutamisse. Kui aga vaadata selle ametikoha tööülesandeid, mida on ametijuhendis kokku 21, tooksin välja mõned silmatorkavamad:

• Kogukonnatöö valdkonna arengute kavandamine sh valdkonna arengudokumentide koostamine ning vajadusel nende esitamine linnavolikogule või -valitsusele kinnitamiseks, kogukonnatöö valdkonna arengukava tegevuskava elluviimine; 
• Kogukondade nõustamine;
• Kogukondade kaasamise kokkuleppe või korra väljatöötamine;
• Kohalike kaasamise ja kogukonna koostöö kaudu üksikisikuteni jõudmine nende probleemide lahendamiseks;
• Kogukondade kaasamine arengukavade koostamisse ja teenuste planeerimisse;
• Linna- ja külakogukondade koostöö korraldamine kogukondade võrgustikupõhise toimimise kaudu;
• Kaugemate maapiirkondade elujõulisuse säilitamine eeskätt kohaliku omaalgatuse, kogukonnateenuste ja kogukonna kaasamise kaudu piirkondlikku arengusse;
• Motivatsiooni ja tingimuste loomine kogukondade tasakaalustatud regionaalseks arenguks, oma kogukonna turvalisuse tagamiseks ning kogukonnateenuste pakkumiseks sotsiaal, kultuuri, koolituse, turismi ja ettevõtluse arendamisele suunatud teenuste pakkumiseks.

Minu hinnangul on positiivne, et kogukonnad teavad, kellega suhelda, kuid kui vaadata selle ametikoha ülesandeid, siis peab sellel inimesel olema väga palju, väga häid ja väga erinevaid oskusi ja teadmisi. Nii grupiprotsessidest, regionaalarengust või võrgustikejuhtimisest. Hetkel lahendab ametnik peamiselt tehnilisi küsimusi ning jagab infot. Seega, vajaksid sellised töötajad kindlasti ka teadmisi kogukonna arendamisest laiemalt.

Väga palju kohtab Eestis ka koostöövormi, mis on väga ühepoolne ning piirdub toetuse andmisega KOVilt kogukonnale. Ja väga sageli peetakse seda ka heaks koostöö vormiks. Selle suhtlusvormi üks oluline eeldus on, et kogukonnal on olemas juriidiline keha, kellele toetust maksta. Ja sellise juriidilise keha loomine tekitab kogukondades tihti segadust, sest enam ei saada aru, kes mida esindab. Selliste kohalike ühenduste moodustamine on Eestis laialt levinud. Olgu selleks siis asumi- või külaselts. Ja nagu eespool mainitud, ongi see paratamatu, sest vaid läbi juriidiliste isikute on võimalik kogukondi nende tegevustes toetada. Aeg, mil toetati veel seltsinguid, on praktiliselt möödas. Mistahes toetuste taotlemiseks on kogukonnal vaja juriidilist keha ja üldjuhul on selleks mittetulundusühing. 

Siit koorubki välja üks päriselu koostöö vorme, mis leiab aset kogukonna seltsi ja KOVi vahel. Aktiivsete inimeste eestvedamisel loodud ühing ongi enamjaolt see partner, kellega omavalitsus mingis kogukonnas suhtleb. 2021. aasta seisuga oli Eestis 905 külaseltsi. Sageli võib kohata ka selliseid ühinguid, millel on kaks liiget ja võibki tekkida küsimus, et keda selline ühing esindab. Maakondlike arenduskeskuste vabaühenduste konsultantide sõnul on siin väga pragmaatiline põhjus – nimelt, see teeb asjaajamise lihtsamaks. Kahe inimesega tegutseval ühingul on väga lihtne pidada koosolekuid ja korraldada asjaajamist. Küll aga viib see küsimuseni, et kus on sellel pildil kogukond. Siin on konsultantidel väga ühene soovitus, et sellise ühingu-külaseltsi loomisel tuleks kaasata kogukonda ning seltsi esindusfunktsioon ka kirjalikult fikseerida, vältimaks hilisemaid probleeme ja tülisid. Hästi läbimõeldud ning tugeva usalduse ja mandaadiga ühingul on tegelikult mitmeid võimalusi kuidas omavalitsusega koostööd teha ning seeläbi oma kogukonda võimestada.

Tooksin siinkohal ühe toreda näite, kus said kokku kogukond, seda esindav kohalik külaselts, omavalitsus, erinevad ametiasutused ja külavanem. 

2016. aastal otsustasid aktiivsed Valtu küla elanikud, et nende küla keskel asuv Öökulli tehisjärv vajab puhastamist. Järv oli kinnikasvanud ning juba oli tekkinud ebameeldiv lõhn. Järv on kohalikele elanikele ja ka ümberkaudsetele inimestele armastatud ujumispaik ning seda enam oli vaja midagi ette võtta. Ja nii otsustas üks aktiivne abielupaar selle protsessiga alustada. Kõigepealt uuriti parvetades põhjamuda paksust, peeti nõu erinevate spetsialistidega ja saadi aru, et võib tegutsema asuda. Kuna järv on eraomandis, siis koostööd alustati kõigepealt omanikuga. Uuriti ka kõikvõimalikke seaduseid, et saada teada, kas üldse võib järve puhastada. Kuna tegemist on paisjärvega, siis tuli avada tammiluugid ja osa vett lasti jõkke. Siis selgus, et nii lihtne see polegi. Tegeleda tuli ka järves elavate kaladega ja selgus, et järves on palju allikaid, kust vesi järjest tagasi tuli. Väga kaua aega võttis asjaajamine Keskkonnaametiga, kust oli vaja luba. Selle taotlemine võttis mitu kuud aega, sest ametnikud püüdsid välja selgitada, kas järve puhastamist võib ka ilma projektita ette võtta. Lõpuks anti rohelise tuli. Järve ümber asuvat looduskaitsealust parki ei tohtinud puutuda ning järve kaldajoon pidi jääma muutumata. Järv oli 40 aastat puhastamata ja tööd oli omajagu. Vesi lasti järvest välja, põhi puhastati ja nagu juba öeldud, hoolitseti ka kalade eest. Rahaline kulu oli järve puhastamisega seoses umbes 10 000 eurot. Eraisikud, sealhulgas küla elanikud annetasid suurusjärgus 2000 eurot. Sama palju saadi annetustena firmadelt ja Kohaliku Omaalgatuse Programmilt, lisaks toetas Rapla vald mitmete arvete maksmisega. Projekti eestvedajate sõnul said nad juurde kuhjaga tarkust nii asjaajamises kui ka järve hingeelu puudutavates küsimustes.

Mis selle loo juures oluline on, et kogukond ei läinud esimese asjana valla käest raha küsima, vaid vaatas üle enda ressursid ja vald tuli kaasa palumatagi. Projekti eestvedajad said 2016 aasta sädeinimeste tiitli ning pärjati Raplamaa kogukondade tunnustamissündmusel Aasta Tegu nominendi tiitliga.

Kuidas võimestada kogukondi?

Kogukonnad on oma olemuselt sotsiaalsed süsteemid. Nii mõnelgi juhul võib rääkida kogukondlikust teadvusest. Ühes piirkonnas toimetavatel ja suhtlevatel inimestel tekib ajaga oma traditsioonide, väärtuste, tegevuste ja suhete kogum, mis reageerib erinevatele keskkonna muutustele. Kuid siin on oluline mõista nende tegurite sügavust ja tugevust. Liiga tugevalt sissepoole suunatud suhtlusega, peaaegu kapseldunud kogukonnad, elavad kõikvõimalikke muutusi üle raskelt. Sama tabab ka neid kogukondi, kus sidemed on väga nõrgad. Nende puhul võib killustumine kogukonna liikmete seas veelgi süveneda. Kõige paremini reageerivad muutustele kogukonnad, kus omavahelised suhted on sidusad, aga mitte jäigad (Gilchrist, 2000). 

Kogukondade võimestamine, nii nagu ka muud inimgruppe hõlmavad protsessid, on aega, energiat ja ressursse nõudev tegevus. Sidusate kogukondade arenemise juures peetakse oluliseks ka kogukonna sotsiaalse kapitali taset. Lisaks sellele veel erinevaid gruppe ja võrgustikke. Sotsiaalsed sidemed on tugevamad nende inimeste vahel, kes on pikka aega elanud samas piirkonnas, aga tugevamaid sidemeid on täheldatud ka kõrgema haridusega inimeste vahel. Siduva sotsiaalse kapitali loomine ei juhtu iseenesest ja see võtab aega. Ka siin omab suurt rolli olemasoleva kogukonna stabiilsus ja tugevus ja kuidas uued liikmed integreeritakse. Mida tugevam ja paremal järjel on kogukond, seda kergemini toimib uute elanike sulandumine (Larsen et al., 2004).

Viimastel kümnenditel on lähenemine kogukonna toimimisele muutunud. Probleemi ja vajadusekesksest lähenemisest on saamas keskendumine tugevustele, ressurssidele ning nende mobiliseerimine (ingl.k assets). Selle lähenemisviisi üks suurimaid plusse on, et see ei sea nn finantsilisi raame, erinevalt vajaduspõhisest lähenemisest. Üks oluline pluss on selle jätkusuutlikkus, vastupidiselt välise abi kasutamisele. Väline abi on reeglina vaid ajutine. Näiteks mõne toetuse või professionaalse abi näol. See aga ei tähenda, et seda ei peaks üldse kasutama. Kuigi ressursipõhise kogukonna arendamise eelised on teada, ei ole need veel nii üldlevinud kui võiks. Üks põhjuseid on selles, et kohalikud elanikud ei usu oma võimesse midagi muuta. Seetõttu on tihti lihtsam loota välisele abile, kellelegi, kes suudaks kogukonna vajadusi täita. Mõistetavalt ei ole kõik nii must-valge ja ka ressursside põhisel lähenemisel on omad miinused, kuid need kaaluvad üles muu. Hästi oluline nüanss, mida selline arendustegevus kaasa toob, on erinevate osapoolte, sealhulgas ka kohalike võimudega teostatav koosloome (Green & Goetting, 2010).

Üks suurimaid probleeme, mida kogukondade aktiivsed liikmed välja toovad on passiivsus ja inimeste kokku saamine ning sageli reageeritakse vaid siis kui on tekkinud ühine vaenlane. Ühine vaenlane liidab ja see võib olla märkimisväärne käivitaja. Siin on oluline märgata protsessi käiku ning võimalusel säilitada kogukonna koos tegutsemine ka muudes olukordades, et kogukond ei laguneks ja ei jääkski vastandujaks. Selline olukord nõuab teadlikku tegutsemist ja märkamist, et kui juba korra on oma jõud ühendatud, siis võiks seda kasutada pikemas perspektiivis ja ühise eesmärgi nimel ka arendamist vajavate teemade juures, mitte vaid kellegi või millegi vastu võitlemisel. See on ka see koht, kus sageli võib vaja minna välist abi, et kogukonda edasi õiges suunas nügida. 

2022. aasta Arvamusfestivali arutelus “Arukad külad, kogukonna võimestajad” toodi välja, et paljud külakogukonnad on väga suletud. See tähendab seda, et nad ei suhtle väga kohalike organisatsioonidega, ettevõtjatega ega ka kellegi nö teistsugusega. See aga võib viia tõsise isoleerituseni ka teiste poolt. Samas arutelus toob Ott Kasuri, Eesti valdade ja linnade liidust, välja, et ka omavalitsuste juhte ja töötajaid tuleb harida! Juhid vahetuvad tihti ja ka töötajad (Arvamusfestival, 2022).  Selle sama teemaga tegeles ka eelpool toodud Austraalia näide. 

Selleks, et kogukondi võimestada, ei ole vaja keerulisi tegevusi ent on vaja olla järjepidev, sest kogukonnad on muutuvad organismid. Kogukondade võimestamine annab võimaluse neil endil paremini hakkama saada ja nii võib väheneda ka omavalitsuse toe vajamine. Kuidas omavalitsus saaks siin aidata?

1. Tõstke inimeste teadlikkust. Jagage kogukonnaliikmetele teadmisi neid puudutavatest valdkondadest, nagu näiteks turvalisus, keskkond, haridus jms. Hoidke infovahetus pidev, arusaadav ja läbipaistev.
2. Koolitage kogukondade liikmeid. Aktiivsed kogukonnaliikmed on üldiselt väga agarad õppijad. Kui pakkuda kogukondadele võimalusi seda teha, siis tugevneb kogukonna enesekindlus koostöös teiste partneritega. Nii näiteks toetab Rapla vald aastas oma valla külade ühendust 10000 euroga, millest vähemalt 1/3 on mõeldud kogukonnaliikmete teadmiste suurendamiseks. Ka maakondlikud arenduskeskused ja Kodukant pakuvad võimalusi eneseharimiseks. Neid võimalusi on veelgi.
3. Tehke ressursid kättesaadavaks. Tagage kogukonnaliikmetele juurdepääs vajalikele ressurssidele, nagu näiteks toit, vesi, tervishoiuteenused, transport, head ühendused kergteede näol jne. Ressursside kättesaadavuse tagamine võib aidata kogukonnal oma elukvaliteeti parandada.
4. Kaasake päriselt. Kaasake kogukonna liikmed otsuste tegemisse eelaruteludesse jms. võimalusel kasutada koosloomet, mis tagab selle, et kõik osapooled astuvad protsessi samal ajahetkel.

Kui kogukond on tugev, toob see sageli kaasa suurema kaasatuse kohalike otsuste tegemisel. Selline aktiivne osalemine võib pakkuda kohalikele omavalitsustele väärtuslikku võimalust saada tagasisidet kogukonna vajaduste ja soovide kohta, mis aitab paremini mõista oma valijaid. Kui kodanikud on kaasatud ja osalusvõimelised, saavad nende paikkonna juhtorganid paremini mõista kogukonna vajadusi. Nende teadmiste abil saavad kohalikud omavalitsused kohaneda, et pakkuda paremaid teenuseid. Need tegurid võivad omakorda tõsta kogukonna elukvaliteeti ja soodustada tugevate sidemete teket kogukonna liikmete vahel. Suurem ohutus on üks paljudest tiheda kogukonna eelistest. Olles valvsad ja ümbritseva suhtes tähelepanelikud, suudavad aktiivsed kogukonna liikmed hõlpsasti märgata kummalist või ebatüüpilist käitumist ning teavitada sellest kohe vastavaid ametiasutusi, vähendades nii kuritegevust ja muutes keskkonna kõigile turvalisemaks. 

Kaasamine või koosloome?

Viimastel kümnenditel oleme kõikvõimalike protsessidega tegelemisel pidanud väga oluliseks erinevate osapoolte kaasamist. Mingil hetkel sai aga selgeks, et toimus väga palju näilist kaasamist, sisulist arutelu ei toimunud ning vajalikud inimesed jäid kõrvale. Ja nii kerkis esile koosloome, mis ei ole kaugelti lõplik lahendus koostöö tegemiseks. Küll aga on see hea viis just näiteks teenuste arendamiseks ning see aitab paljuski täiendada muid erinevaid koostöö vorme, mis avaliku sektori puhul on tihti vältimatud. Näiteks delegeerimine, reguleerimine jpm. 

Eesti keeles on nendele kahele sõnale mõeldes päris hea tajuda ka sisulist erinevust. Üks võtab kedagi kaasa ja teine loob midagi koos. Aga ega ainuüksi sõna muutmine veel sisu päästa.

Koosloomet ei saa defineerida alati üheselt, see võib erinevates situatsioonides võtta erineva vormi, näiteks arendustegevus, väärtuste loomine või ka lihtsalt suhtlemine. Siiski on üks väga oluline teadmine, et kõigis koosloome protsessides peab olema kaasatud aktiivselt teenuse kasutaja (Lepik ja Kangro, 2020). Mida selle all mõeldakse? Seda, et inimesed, kelle jaoks konkreetset teenust tehakse on protsessis kohal oma teadmiste ja kasutajakogemusega. See on oluline seetõttu, et väga sageli kaasatakse inimesi, kellel on teadmisi ja oskusi sisendi andmiseks, aga ei ole tegelikud teenuse kasutajad. Koosloomes osalejad võivad aga esindada nii teenusepakkujaid kui ka -kasutajaid.

Tooksin siin ühe väga hea näite tõhusast koostööst mitme osapoole vahel ja kogukonna vahel:

2012 aastal planeeris Saue linn välja ehitada Saue keskuse. Linnavalitsus mõistis, et enda oskustest napib ja nii võeti appi MTÜ Linnalabor, et saada võimalikult häid ideid Saue keskusala visiooni loomiseks. Kahe aasta jooksul toimus väga palju ja väga erinevaid koosloome protsesse. Linnalabori eestvedamisel toimusid kohtumised erinevate kogukondadega, kes Sauel elavad. Näiteks tehti põhjalikke erutelusid garaaziomanikega, kelle kinnistuid plaan puudutas. Noorte ja volikoguliikmete vahel toimusid töötoad. Kaasati ka eakaid. Ühe eriti huvitava tegevusena korraldati kogukonna liikmetele ühiseid jalutuskäike loodava linnakeskuse aladel, et näha päris oma silmaga, mis ja kus muutub. Kaheaastase töö tulemusena valmis mitu erinevat versiooni sellest, milline võiks tuleviku Saue olla ja lõpptulemusena said linnaelanikud valida oma lemmiku, mis siis päriselt ellu viidaks (Linnalabor, 2014). Mis selle loo juures kurb on? Peale haldusreformi see tulemus jäeti kõrvale ning idee ei realiseerunud. Mida aga saaks sellest õppida ja kui korraks ka meenutada veelkord seda Austraalia näidet, on see: tasub kaasata kolmandat osapoolt. Kas oma ala eksperte või ka teadlasi. Kedagi, kes kannaks endas veidi võõrast pilku ning professionaalsemaid teadmisi kaasamisest ja koosloomest. 

Nagu öeldud ei ole koosloome meetod, mida saab kasutada alati ja igalpool kus on vaja avalike teenuste korraldamist käivitada või muuta. Küll aga on see väga sobiv just nende teenuste puhul kus saab kasutada kogukonna poolt pakutavaid ressursse ja eriti kui kogukond on ise ka teenuse tarbija. Kindlasti sobib koosloomet kasutada ka nende teenuste puhul, kus olukorrad on keerulisemad: näiteks ei ole võimalik kvaliteeti mõõta või ei ole kõrval teisi pakkujaid jms. See iseloomustab just Eesti hajaasustusega maapiirkondi, väheneva rahvastiku ja teenuse puudumise tõttu (Lepik & Kangro, 2020).

Seega, koosloome eelis kaasamise ees võiks olla ennekõike ühine väärtuste loomine ja osalevate poolte ressursside sidumine koostöös teenuse tarbijatega.

Kas täna kehtivad kohaliku valitsemise põhimõtted takistavad koostööd?

2023. aasta märtsikuus, Eesti Koostöö Kogu poolt korraldatud konverentsi, “KOV: Kohaliku osaluse võimalused,” aruteludes, tõi Vormsi vallavanem Maris Jõgeva välja selle, et ootused kohalikule omavalitsusele on muutunud (Eesti Koostöö Kogu, 2023). Kohalikke omavalitsusi nähakse üha enam võrgustikupõhise kogukonnajuhtimise peamiste soodustajatena, mis võimaldavad kohalikku koostööd (Teles, 2012). Ja siit tekibki küsimus: Kas meie kohaliku valitsemise paradigmad peavad muutuma? Kui veel 25 aastat tagasi toimis mõtteviis mina valisin sind ja sina teed nüüd minu heaks tööd, siis täna näib sellise mõtteviisi rakendamine vägagi tagurlik.

Inimkonna ajalugu on alati olnud valitejate ja valitsetavate ajalugu. Selles valguses võib tunduda, et ühed valivad ja teised valitsevad süsteem on alati olnud. Vaatamata väga pikale valitsmise ajaloole, võime vaid viimaste kümnendite jooksul märgata muutusi, mida eesti keeles on isegi keeruline kirjeldada: nimelt on local government mõiste üha enam liikumas local governance või ka community-based governance poole (Wollmann, 2006). Nimetame seda kogukondlikuks valitsemiseks. Piltlikult öeldes on inimesed hakanud rohkem teadvustama seda, et kohalik valitsus on nende oma või osa neist ja tegutseb nende heaks. Inimeste huvi kohaliku tasandi valitsemisse sekkuda on samuti kasvanud (Wollmann, 2006). Sellele aitab kaasa riigilt üle antav üha suurenev roll kohalike otsuste tegemisel, sotsiaalmeedia mõju suurenemine, aga ka ühiskonna arengud laiemalt. Kuna kohalikule omavalitsusele pandavad ülesanded kasvavad, siis on hakatud ka otsima rohkem lahendusi nö enda seest. Otsitakse suuremat koostööd nii kogukondade, kohalike ettevõtjate kui ka üksikisikutega. Üha rohkem kohtab mõistmist, et vaid päris koostöö avaliku-, era- ja mittetulundusliku sektoriga aitab piirkonnal arenenda. Kohalikule omavalitsusele võib see tähendada üleminekut teenuse osutamiselt laiemale muutumisele ja otsimaks loomingulisemaid lahendusi piirkonna arendamiseks. Seega, selleks, et koostöö sujuks, tuleks ka kohalikul omavalitsusel oma rolli veidi ümber mõtestada. Tegemist ei saa olla pelgalt teenust pakkuva institutsiooniga.

Millised võiksid olla head meetodid koostöö suurendamiseks?

Vestlustest inimestega, kes oma töös puutuvad kokku kogukondadega on enim kõlama jäänud mõte: inimesed soovivad, et neid ära kuulatakse ja, et mõnikord saaks ka niisama rääkida, ilma et suuri probleeme oleks. Väga tihti muutuvad arutelud tuliseks ning emotsioonid võtavad võimust. Seega oleks hea kui me suudame teha koostööd ja pidada arutelusid tõhusalt ja eesmärki täites. Selleks võib kasutada erinevaid meetodeid ja ennekõike sõltub ka meetodi valik sellest, mida me saavutada tahame. Kas näiteks infot jagada, mõne tulise teemaga koosolekut pidada või arengule suunatud kogunemist läbi viia. 

Toon välja 3 meetodit, mis aitavad vaadata tulevikku ja pidada kindlat, meetodipõhist arutelu ning seeläbi suurendada koostööd ja võimalikult väikeste negatiivsete emotsioonide mõjuga.

1. Avatud dialoog

Avatud dialoog võimaldab omavahel rääkima olulistel teemadel ja läbi selle tekib harjumus võrgustike kaasata (Narusson, 2022).

2022 aastal viis Eesti Koostöö Kogu raamatukogudes läbi pilootprojekti „Kohalike dialoog kohalikus raamatukogus“. Selle projekti eesmärk oli arendada dialoogi pidamise kultuuri, kaasata võimalikult erinevaid kohalikke inimesi ja julgustada kohalikke inimesi ka ise olulisi vestlusi käivitama. Projektis osalenud raamatukogu töötajate sõnul aitab selline meetod hästi läbi viia arutelusid, mis tavaliselt taanduvad „ärapanemiseks“. Dialoogi vormis korraldatud aruteludel olid osalejate meelest rohkem plusse kui miinuseid. Välja toodi mõned olulised nüansid, nagu: tekkis tunne, et sind kuulatakse, inimesed saavad rääkida teemal, mis neid päriselt puudutab, oli turvaline, selle meetodiga saab iga teema lahkamisel uusi ideid. Selline meetod võiks väga hästi toimida erinevate osapoolte arvamuse avaldamiseks, ilma, et antaks hinnanguid. Avatud dialoogi meetodit saab rakendada siiski vaid ekspertide kaasabil. Selleks on vaja omandada kindlad oskused, et dialooge õigesti läbi viia.

2. Lumememm

Selle meetodi töötasid välja Tartu Ülikooli kogukondade arendamise ja sotsiaalse heaolu II lennu tudengid, et töötades kogukonnaga kasutada ABCD mudelit nii, et see oleks kasulik, aga samas lihtne. See mudel sobib väga hästi kogukonna ressursside kaardistamiseks ja seda saab teha edukalt koos kohaliku omavalitsuse töötajatega. Meetodi põhimõte on lumememme ehitamine ning seda saab ka kohandada: 

• Alumine pall – füüsilised ressursid kogukonnas. Hooned, rajatised, looduslikud objektid…
• Keskmine pall – südames olevad ressursid. Ühisüritused, traditsioonid…
• Pea – ininressurss kogukonnas. Oskused, teadmised…
• Parem käsi – mida saab/tuleb kogukonnas kohe ära teha, mis ei võta palju ressurssi.
• Vasak käsi – mida saab/tuleb kogukonnas ära teha, aga mis vajab lisaressursse.

Minu interpretatsioonis oleks ka Ämber – takistused, mis ei lase soove ja ideid ellu viia.

Seda meetodit kasutades valmib paberist lumememm, millele on kirja pandud kõik eelnevas loetelus sisaldav.

3. Jutupulgaring

Ringi meetodid aitavad vestlusi pidada võrdsetel alustel ning ei toimu läbisegi rääkimist. Sõna saab vaid see, kelle käes on jutupulk. Iga inimese arvamus on oluline ja loeb. Seda saab rakendada näiteks ka mingi kindla teemaga seotud mõtete välja ütlemiseks (Trapido, 2019). 

Miks on vaja kogukonnaarendajal kõike seda teada?

Eesti on väike riik, vähemalt võrreldes paljude teistega. Ometi on meil nii palju geograafilist ja paigakultuurilist eripära. Sellest sõltuvalt on ka kogukonnad eripalgelised ning kogukonnatunnegi on piirkonniti ja paiguti väga erinev. On väga palju erinevaid faktoreid, mis seda mõjutavad. Hajaasustusega külas võib kogukonnatunne olla märksa suurem kui alevi või aleviku elanike seas. 

Suurim, mida kogukonnaarendaja ühe kogukonna heaks teha saab on selle agentsuse arendamine. Tugev kogukond on kasulik kõigile. Selle liikmetele, kohalikule omavalitsusele, riigile. Erinevate tegevuste läbiviimisel kogukonnaga on vaja teada ka taustainfot:

Selleks, et toetada erinevaid osapooli koostöö tegemisel, on vaja ka teadmisi ja oskusi ning omada tõekspidamisi, mis kannavad endas eetilisi väärtusi. Seda sobib edukalt ilmestama joonis, kust saab kogukonnaarendaja enda jaoks peamised märksõnad ning vajadusel end täiendada või ka testida oma väärtusi ja eetilisi tõekspidamisi.

Kokkuvõte ja ettepanekud

Selles peatükis said sa põgusa ülevaate sellest, mida omavaheline koostöö üldse kujutab. Kogukonna ja kohaliku omavalitsuse vahelise koostöö tõhustamine on võtmeks edukamate ja jätkusuutlikumate kogukondade loomisele, aga ka vastupidi. Tõhus suhtlus, kogukonna kaasamine, usalduse arendamine ja probleemide ühine lahendamine on olulised, et tagada koostöö edukus ning arendada elu oma kodukohas. Lisaks juba eespool toodud väidetele, lisan lõpetuseks veel mõned ettepanekud, mida võiks meeles pidada ühise eesmärgi poole liikumisel.

Ettepanekud kogukonnale:

• Näita üles huvi koostööks;
• Tugevda oma kogukonda läbi erinevate võimaluste eneseharimiseks;
• Suhtle omavalitsusega ka siis kui kõik on hästi.

Ettepanekud kohalikule omavalitsusele:

• Tunne huvi, kuidas su kogukondadel läheb;
• Võimalda ametnikel külastada kogukondi, et end tuttavaks teha;
• Räägi inimestega nii suuliselt kui ka kirjalikult inimkeeles; 
• Hoia oma kommunikatsioon läbipaistev;
• Tee oma toetussüsteemid läbipaistvaks ja avatuks;
• Hari oma ametnikke ja võimalusel ka volikogu liikmeid kaasamise ja koosloome teemadel;
• Tee koostööd pidevalt, mitte vaid siis kui on vaja arengukavale kaasa rääkida;
• Tunnusta kogukondade aktiivseid vabatahtlikke.

Mõlemale osapoolele:

• Kasuta suhtumist-meie, mitte meie ja nemad.
• Edasi viib koostöö;
• Tee ise esimene samm;
• Investeeri suhetesse aega;
• Suhtu partnerisse austusega;
• Ära eelda!
• Jaga infot.

Kui soovid endale peatüki salvestada, siis saad seda teha siit (kujunduse autor Greete Nõgene).