ANKURASUTUS HARJUMAA MUUSEUMI NÄITEL

2023

Märksõnad

Ankurasutus on selle peatüki mõistes asutus, mida seob konkreetse kohaga tema missioon, ajalugu, füüsiline vara ja kohalikud suhted. Asutus kannab paikkonna väärtusi ning selle juurde on koondunud nii üksikisikud kui ka kogukonnad.

Kogukonnamuuseum toetab lähenemist, millega muuseumide esmane kohustus on oma piirkonna kogukonna areng. Muuseumi areng tekib vastusena piirkonnas elavate ja töötavate inimeste vajadustele ja soovidele, aasab neid ka kollektiivselt igal planeerimis- ja loomistasandil ning ka hiljem, kui see on avatud ja töötab (van Mench, 2003).

Kogukonda käsitletakse peatükis kui paikkonda (geograafiline kogukond) kui ka huvi-põhise kogukonnana.

FOTO: VALDUR VACHT

Sissejuhatus

See peatükk avab teekonna, kuidas mäluasutusest võib kujuneda ankurasutus ehk kohaliku kogukonnaga tihedalt seotud organisatsiooni. Harjumaa Muuseumi näitel toon välja erinevad meetodid ja praktikad kogukonnaliikmete sotsiaalsest kaasamisest, mis on üks ankurkogukonna oluliseks eesmärgiks. Kirjutan sel teemal valdkonnajuhina, olles 2020. aasta algusest Keila linnas arendus-, kultuuri-, noorsootööteenistuse abilinnapea. Harjumaa Muuseum kuulub  minu valdkonna koosseisu ning omab olulist rolli Keila linna, aga ka kogu piirkonna (laiemalt Harjumaa) mäluasutuse ning kultuurikorraldajana. Teekond kogukonnamuuseumi ja ankurasutuse suunas liikumisel ei ole olnud lihtne – on esinenud konflikte meeskonna sees kui ka muuseumi ja linnavalitsuse vahel. Kogukonna jaoks on muuseumi hoone ning asukoht (Keila jõesaarel) olnud armastatud puhke- ja vabaaja paik – koht, kus nautida näituseid, kultuuriüritusi ning olla kaasatud haridusprogrammides. Just haridusprogrammid on olnud Harjumaa Muuseumis viimaste aastate hinnatumad ja külastajarohkemad ettevõtmised. Laste kaudu jõuab info ka kodudesse, mis on arvestades piirkonna uusarendusi ning elanikke olulise väärtusega koduloo tundma õppimisel. Hariduslike rollide tõus muuseumides seab uued nõudmised koostööks muuseumide ja pedagoogide vahel, et näiteks passiivne kooliekskursioon muuta väärtuslikuks kogemuse ja aktiivse tegevuse kaudu õppimiseks. Muuseum, kõnetamaks noort, peab teadma tema sotsiaalset tausta ja seeläbi avama nii mineviku kui ka tuleviku (Mägi, 2016). 

Kõike eelnevat arvesse võttes, on nii muuseumi töötajate, linnajuhtide kui ka kogukonna arvates oluline arusaam, et asutusel on potentsiaal areneda millekski enamaks ja olla ankruks selles piirkonnas. Ankurasutused on konkreetse piirkonnaga seotud asutused: koolid, haiglad,  raamatukogud, kirikud, talud, kultuurikeskused, kohalikud ettevõtted ja kindlasti ka muuseumid. Ankurasutused võivad olla piirkonnas eksisteerinud pikka aega, mõnikord lausa põlvkondi. Paljud inimesed saavad neist hüvesid – tööd  või teenust. Näiteks Tartut ei kujutaks keegi ette ülikoolita. Nende asutuste hooned on maamärgid, mistõttu nad kujundavad ka koha identiteeti (Narusson, 2020).

Harjumaa Muuseum on suhteliselt noor maakonnamuuseum, mis avati 1989. aastal Keila Jõepargis, endises Keila mõisahoones. Harjumaa Muuseumil filiaal Paldiskis (Lääne-Harju vallas), Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum, alustas tegevust skulptor Amandus Adamsoni endises suveateljees 2010. aasta sügisel (Harjumaa Muuseum, i.a.). Maakonnamuuseumite reformimise käigus andis Kultuuriministeerium 2017. aastal omanikuõigused üle Keila linnale, kuid muuseumi kontseptsioon jäi endiseks ehk see täidab edasi maakonnamuuseumi funktsiooni. See peatükk käsitleb Harjumaa Muuseumi Keila linnas oleva hoone ja tegevuse näidet ning vähem selle filiaali ehk Amandus Adamsoni Ateljeemuuseumit Paldiskis. 

Üleminek riigiasutusest kohaliku omavalitsuse hallatavaks asutustest oli konfliktide rohke. Keila linna juhid ei osanud piisavalt ohte ette näha, sest arvati, et varasemalt linnaga tihedalt koostööd tegev asutus sulandub teiste asutuste seltskonda valutult. Pidevalt vahetusid muuseumijuhid ning olukord oli täis pingeid asutuse sees ja rahulolematust väljendasid muuseumitöötajad ka linnajuhtidele. Peatükis käsitlen etappe, mis aitasid konfliktsituatsioonist välja ning vaatlen, millised on olnud esimesed sammud muutumaks asutusena Keila linna inimestele lähemale. Lisaks toon soovitusi, meetodeid ja mõttearendusi, kuidas teadlikult tegutseda, et kogukond ühe organisatsiooni paremini omaks võtaks ning võimaldaks huvigruppidel üksteisega suhelda, teadmisi jagada ja neid saada, kuuluvustunnet luua ning ressursse mõistlikult jagada.

Peatükis esitatud metoodikaid on võimalik kasutada erinevate arenguprotsesside juures, need aitavad kaasa sisendi kogumisele või ka tagasisidestamisele. Loodetavasti aitab näite kirjeldamine organisatsioone ja kogukondi, kes on konflikti läinud või teatud mõttes arengus seisma jäänud, kuid soovivad siiski üheskoos edasi tegutseda ning olukorrast positiivse lahendusega välja tulla.

Ankurasutuse mõistest lähemalt

Ankurasutust on mõistena seni Eestis vähe kasutatud ja seepärast ei ole ka materjali selle kohta väga palju. Ankurinstitutsioon mõistena sai 2000. aastatel uue rolli mõtlemisviisina, et kohapõhised asutused saavad osaleda demokraatlikuma ja õiglasema ühiskonna loomisel (Kajupank jt, 2021). 

Tilga jt (2021: 18-19) toob magistritöös välja viidates autoritele Taylor ning Luter (2013), et mõiste „ankurasutus“ formuleeriti esimest korda 2001. aastal Ameerika Ühendriikides Aspeni instituudi kogukondlike algatuste töörühma poolt. „Ankurasutustega“ hakati tähistama uudset mõtteviisi, mille järgi geograafiliselt liikumatud avalikud asutused. Mersand jt (2019), Schartman-Cycyk ja Messier (2017) on välja toonud, et ankurasutusteks võivad olla (üli)koolid, haiglad, raamatukogud, aga ka muuseumid ja teised kultuuriasutused, saavad soodustada kogukondade arendamist, kohalikku majandust ja demokraatiat. Tegeledes sotsiaalsete probleemidega, panustades solidaarsemasse ühiskonda, soodustavad ankurasutused ka linnade ja külade sotsiaalmajanduslikku arengut. Kuigi puudub ühtne ankurasutuste määratlus, loetakse oluliseks nelja printsiipi:

1. geograafiline asukoht ja paigapõhisus, mis loob stabiilse, püsiva ja tähendusliku suhte ümbritseva kogukonnaga ning aitab arendada kohalikku elu ja majandust;
2. juriidiline staatus: ankrud on pigem mittetulunduslikud avalikku funktsiooni kandvad asutused;
3. sotsiaalne missioon ja sotsiaalne õiglus, võrdsus ja demokraatia. Vajadus teha rohkem peab saama ankru põhiväärtuseks;
4. suurus ja mõjukus, kus olulisemal kohal on mõju kohalikule majandusele ning kogukonna ja kultuuri arengule.

Ankurasutus ei ole orienteeritud enamasti kasumi saamisele, kuid siiski on kohaliku kogukonna majanduses neil suur roll. Oluline on asutuse usaldusväärsus, ette ennustatavus, brändi lojaalsus ja kohaliku unikaalse teadmise omamine (Narusson, 2021).

Ankurasutuse roll kogukonnas võib erineda olenevalt konkreetsest kontekstist, kuid üldiselt hõlmab see juhtimise, koordineerimise ja toetuse pakkumist teistele kogukonna organisatsioonidele ja üksikisikutele. Ankurasutuse tavalised funktsioonid on järgmised:

• Füüsilise ruumi pakkumine kogukonna sündmusteks ja tegevusteks.
• Kogukonnaliikmete vajadustele vastavate teenuste või programmide pakkumine, näiteks tööalane koolitus või tervishoid.
• Koostöö edendamine kogukonna liikmete ja organisatsioonide vahel.
• Kogukonna huvide ja murede eest seismine.
• Olla kogukonnaga seotud teabe ja ressursside keskus.

Üldiselt on ankurasutuse roll aidata luua ja tugevdada kogukonnatunnet konkreetses piirkonnas või võrgustikus ning pakkuda tuge ja ressursse, mis parandavad kogukonna liikmete elukvaliteeti.

Ankurasutused peaksid igati uurima võimalusi, kuidas teha paremat ja tihedamat koostööd kogukondadega, kohalikud omavalitsused peaksid selliseid partnerlusi soodustama ja toetama ning kogukondade liikmed peaksid olema avatud meelega ankurasutuste suhtes ja selle asemel, et näha neis paljuski iganenud institutsioone, vaatama neid hoopis siin võib olla potentsiaali pilguga (Taft, 2012).

Kogukonna sotsiaalne kaasamine muuseumites

Kaasav muuseum on mõistena sarnane kogukonnamuuseumile. Kaasava muuseumi eesmärk on saavutada nende üksikisikute ja kogukondade kultuuriline kaasatus, kes tihtipeale kõrvale jäetakse. Seda üritatakse saavutada nende esindamise ning osalemisvõimaluste pakkumise abil. Muuseumi nähakse isegi kui sotsiaalse taassünni tekitajat, kuna tema eesmärk on parendada individuaalset elukvaliteeti. Muuseum võib olla ka laiema ühiskondliku muutuse kandja, kutsudes esile positiivse sotsiaalse muutuse, näiteks propageerides suuremat tolerantsi vähemuste suhtes (van Mensch, 2003).

Ealasaid Munro uuris Glasgow muuseumides kogukonna sotsiaalset kaasamist. Kaasamist, mis väljendus elukestva õppe, formaalhariduse toetamise, teavitustöö ja kogukonna kaasamise näol. Mille peale tihtilugu ei mõelda, aga mis on tõsi, et kogukonna kaasamisel puutuvad (muuseumide) töötajad kokku erinevate emotsioonidega, millega ei pruugi olla kõige kergem toime tulla (Kajupank jt, 2021). Siinjuures on oluline, et asutus panustaks töötajate koolitamisele ja nõustamisele, sest inimeste kaasamine näituste kureerimisele või sündmuste korraldamisse, toob lisandväärtuse loomisel kaasa ka suurema suhtluse, millega iga töötaja arvestanud ei ole. See võib töö käigus kaasa tuua ka raskete teemade käsitlusi ja oluline on, et töötajad oskaksid ennast hoides sellest lahti lasta, et vältida läbipõlemist.

Mõlema osapoole rahulolekuks kaasamisprotsessis  ning et ei tekiks väärootusi, peaks olema piisavalt aega, et kaardistada osalejate ootused, rollid ja vastutus. Kogukonna kaasamine muuseumitöösse on keerukam siis, kui asutus on toiminud aastaid sama mustri järgi ning mõtteviisina on kasutusel „meil on alati nii tehtud!“. Selle mustri murdmine võib olla näiteks noorele juhile, kes soovib teistviisi lähenemist, olla tõeliseks proovikiviks. Uuel muuseumil on kogukonnamuuseumi kontseptsiooni lihtsam luua ja Eesti puhul on heaks näiteks Kalamaja kogukonnamuuseum, mis on loodud üheskoos Kalamaja kandi inimestega. Selline muuseumi loomise meetod on ainulaadne kogu Eestis. Muuseum sai alguse 2018. aasta kevadel kohalike hulgas korraldatud küsitlusega, millele järgnesid mõttetalgud ja kohtumisõhtud. Kümned endised ja praegused kalamajakad on osalenud püsinäituse valmimisel, annetades esemeid ning jagades oma mälestusi eluolust Kalamaja asumis (Linnamuuseumi kodulehekülg, i.a.). Kalamaja muuseum on Tallinna Linnamuuseumi filiaal, seega sarnaselt Harjumaa Muuseumile kohaliku omavalitsuse hallatav asutus.

Konfliktist lahenduste otsimiseni

Keskendun siin sellele, mis tingis muutuste voo ja millised olid esimesed sammud selleks. Nagu ka eespool oli juttu, siis Kultuuriministeeriumi alluvusest üleminek kohaliku omavalitsuse muuseumiks tõi esile mitmeid pingeid. 2021. aasta alguseks oli muuseumis konflikt väga suur ja erinevatel põhjustel olid vahetunud juhatajad, meeskonna ebakõla ja omavahelise koostöö puudumine oli märkimisväärne. Muuseumitöötajate seast valitud juhataja jäi lapsehoolduspuhkusele, mistõttu muuseumit asus juhtima väljapoolt asutust ametisse tulnud juhataja kohusetäitja ning konfliktid hakkasid uuesti arenema. kkisid ka süüdistused linnavalitsuse juhtimise osas ning võimetuses valida muuseumile hea juht. Linnavalitsus otsustas appi võtta juhtimiskonsultandi ning erinevate meeskonnategevustega ja koostöös linnajuhtidega saavutati olukord, kust oli võimalik edasi liikuda. Konsultatsioon sisaldas minu, kui valdkonnajuhi probleemi sõnastamist tekkinud olukorrale, koostööd konsultandi ning töötajate vahel, kõikide muuseumitöötajate tagasiside küsitlust, mis omakorda hõlmas iga töötaja põhiprobleemi sõnastamist, võimaliku lahenduse pakkumist ning igaühe panust lahenduses. Selle konsultatsiooni käigus andis väljapoolt tulev juhataja kohusetäitja meeskonnas tekkinud ebakõlade tõttu lahkumisavalduse ning juhataja uus kohusetäitja valiti töötajate seast konsensuslikult, sest uue juhiga väljapoolt asutust nad nõus ei olnud. Kuna tegemist oli Covid-19 piirangute ajaga, siis tagasisidest selgunud probleemid ja lahendused arutati läbi ühiselt veebikeskkonnas. Järgnes kahepäevane meeskonnakoolitus „ReSTART“, mis sisaldas refleksioone, eesmärkide seadmist ja eneseanalüüsi. 

Sammhaaval tekkis usaldussuhe muuseumi kollektiivis endis, aga ka muuseumi ja linnavalitsuse vahel. Samas olid muuseumi töötajad ning linnavalitsus rahulolematud senise tegevusega, mis ei olnud enam kaasaegne ega atraktiivne külastajatele. Muuseumi külastatavus ning sündmuste vähesus tekitas küsimusi eelarve kavandamisel, sest riigi toetus maakonnamuuseumile on 2016. aastast samal tasemel, kuid palkade ja muu elukallidus on märgatavas tõusutrendis. Nii tuleb Keila linnal muuseumile oluliselt rahaliselt juurde panustada, sest omatulu teenimine on olnud väiksema kaaluga. Teatavat kapitali on juurde andnud projektikonkurssidelt saadud rahastus. Majandusliku institutsioonina on muuseumi ülesandeks võistelda avatud turul oma klientide meelelahutussoovide täitmise ja vaba aja nimel (kaasaegne muuseum peab teenima tulu ja meelitama endale külastajaid, olema konkurentsivõimeline) (Mägi, 2016).

Mis puudutab kogukonna osalust muuseumis, siis algusaegadel oli kogukonnal muuseumi saamisloos väga oluline roll, sest tänu ajaloosõprade initsiatiivile mäluasutus ka loodi – Harjumaa  Muuseumi eellugu ulatub 1985. a sügisesse, mil Keilas tuli kokku grupp koduloo- ja muinsuskaitsehuvilisi inimesi, kelle osalusel loodi Keila Muinsuskaitse Selts (Harjumaa Muuseum, i.a.). Peamiseks loomise argumendiks oli asjaolu, et Harjumaal ainsana puudus maakonnamuuseum. Mitmeid aastaid tegutses muuseumi juures ajaloosõprade klubi, kes igatepidi muuseumi tegevustele kaasa aitas. Jõulude ajal tehti üheskoos lastele näidendeid jne. Teiseks oluliseks seltsiks oli Kulbi Klubi, mis kujutas endast fotograaf Gustav Kulbi fotode dešifreerimist. Hetkel on mõlemad klubid nii-öelda varjusurmas – ajaloosõpradele saadetakse küll sündmuste teavitusi meili teel ning jõulude ajal saab postkasti jõulukaardi, kuid sisulist tegevust ei ole. Samuti said allkirjastatud kõik Gustav Kulbi fotod, liikmed on jäänud vanaks ning aeg-ajalt kutsub muuseum neid kokku, et vanu aegu meenutada. 

Küll aga oli kaasajal muuseumi kõrvale tekkinud mitu huvigruppi, kes vähesel või rohkemal määral soovisid muuseumis või selle ümbruses kogukonnaprojekte algatada ning ellu viia. Selline olukord on aga ideaalne selleks, et muuseumist saaks ankur, mis koondab kogukonda ning pakub mitmekülgset tegevust ning võimaldab erinevatele osapooltele eneseteostusvõimalusi. 

Täpselt nii nagu praegu ongi – süüa, juua, jäätist,muusikat, näputööd, mis sa veel tahad saada. Punuvad seal käsitööd…mis sa veel tahad saada, lastele on oi jumal kui palju. (Külastaja tagasiside)

Näiteid teostatud ideedest toon lähemalt peatüki lõpusosas.

Esimesed sammud kogukonnamuuseumi loomise suunas: alusuuringu läbiviimine

Iga muuseum sõltub kogukonna, kus ta asub, soovist ja võimest  investeerida materiaalseid ning mittemateriaalseid ressursse (nt vabatahtlikud, töö juhatuses ja koostöö kogukonna organisatsioonidega). Planeerijatena aitame oma klientidel hinnata, mida kogukond muuseumilt ootab (nt piirkonna taaselustamine) ning millised on kogukonna võimalused pakkuda materiaalset ja mittemateriaalset toetust (van Mench, 2003).

2022. aastal viis Rakendusliku Antropoloogia Keskus koostöös Harjumaa Muuseumi ja Keila Linnavalitsusega läbi alusuuringu, mille eesmärgiks oli aidata mõista Harjumaa Muuseumil Keila linnavalitsuse, Lääne Harju valla ja KOVi allasutuste, koostööpartnerite ja sidusrühmade vajadusi ja ootusi muuseumile (Järv ja Kalajärv, 2022).

Kaasaegne muuseum pole enam traditsiooniline esemete koguja ja säilitaja, vaid muuseumile on lisandunud uus, sotsiaalne roll – kogukonna kõnetamine, eesmärgiks muuseumit ja kogukonda arendav dialoog. Uue museoloogia märksõnadeks on külastajakesksus muuseumi toimimises, kaasav ja kogukonnamuuseum ning osalev muuseum (Mägi, 2013).

I etapis olid järgmised tegevused:

1. alusuuring Keila linnavalitsuse ja allasutuste, praeguste ja potentsiaalsete koostööpartnerite hulgas;
2. alusuuringu tulemuste tutvustamine muuseumile;
3. koosloometöötuba ja prototüüpide kavandamine (Järv, 2022). 

Alusuuringus osalenud I etapi sihtrühmad olid kohaliku omavalitsuse esindajad (uuringus osalesid nii Keila linna kui ka Lääne Harju valla töötajaid, kokku osales kuus KOVi esindajat) ja koostööpartnerid – muuseumiga koostöö kogemust omasid nii Keila linna allasutused kui ka piirkonnast kaugemalt kultuuri- ja haridusvaldkonnas tegutsevad asutused; potentsiaalseid koostööpunkte nägid mõned osalejad, kelle asutused hetkel veel muuseumiga koostööd teha ei ole jõudnud. Kokku osales uuringus kaheksa praegust või potentsiaalset koostööpartnerit (Järv ja Kalajärv, 2022).

II etapis viidi läbi järgmised tegevused:

1. Muuseumi pilootürituste planeerimine, läbiviimine;
2. külastajauuring pilootürituste raames;
3. külastajauuringu tulemuste tutvustamine;
4. muuseumi meeskonnaga koosloomeline aruteluseminar;
5. jätkukonsultatsioon muuseumile (Järv, 2022).

Lisaks vaatlusele ja lühiintervjuudele viidi üritustel osalenud inimestega pikemaid süvaintervjuusid (kokku 6 intervjuud). Süvaintervjuude eesmärk oli kaardistada laiemalt muuseumile oluliste külastaja segmentide huvisid ning soove ja vajadusi seoses Harjumaa muuseumi pakutavate tegevuste, teenustega (Järv, 2022).

Koosloome töötoad

Koosloome töötoad viidi läbi nii alusuuringu kui külastaja tagasisideuuringu tulemuste pinnalt. Uuringutulemuste esitlemine ja vaadete kaardistamine põhines kaasavatel ja inimkesksetel meetoditel, kus osalesid muuseumi töötajad, kahe lasteaia, noortekeskuse ja linnavalitsuse esindajad. Seega olid asutustest kaasatud need, kellega kõige tihedamalt koostööd tehakse, näiteks haridusprogrammide, laste- ja noortelaagrite näol või juhtimisalaselt. 

I etapi koosloome töötuba

Töötoa kestvus oli 6 tundi ja selle eesmärk oli saadud alusuuringu ja muuseumi seniste tegevuste analüüsi pinnalt suunata pilk tulevikku ja otsida ühiselt vastuseid tuumküsimustele muuseumi kontseptsioonis – millist tulevikku muuseumi projektimeeskond ette kujutab? Selle n-ö “Unistamise töötoa” väljundina sündisid muuseumi oluliste sihtrühmade persoonad, mis omakorda vastavad küsimustele kellele,  kuidas,  mida,  kus. Töötuba andis sisendit järgmisele etapile (projektimeeskonnaga prototüüpimine uute tegevuste ja sihtrühmade muuseumisse toomiseks) (Järv,  2022).

II etapi koosloome töötuba

Töötoa kestvus taas 6 tundi. Töötoale eelnes pilootürituste raames läbiviidud külastaja tagasisideuuringust välja koorunud tulemuste esitlus.

On /…/ silma jäänud, et ta tegi ka seda ravimtaimede päeva nüüd pühapäeval, kui oli vanavanemate päev

ja siis on siin veel olnud selliseid, kus nad kutsuvad peredega. Nüüd on neil peredega üritusi tekkinud juurde, neid varem ei olnud. See on positiivne. (Külastaja tagasiside)

Uuringust saadud taipamised aitasid sihtrühmade persoonasid konkretiseerida, kohendada. 

Selles etapis osalesid erinevate Harjumaa muuseumite esindajad, muuseumi kõrval tegutsevad aktiivsed kogukonnaliikmed (kogukonnaaia, kontserdikorraldaja ning Keila ajalooga seotud ekskursioonide korraldajad), noortekeskuse ja linnavalitsuse esindajad. Inspiratsiooni esinejateks oli Kadi Kass (kogukonnatöö nooremteadur Tartu Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudis), kes andis ülevaate erinevatest kogukonnaliikidest ning Merle Beljäev (Ristema talu muuseum ja MTÜ Mõnuste Külaarendamise Seltsi vedaja), kes rääkis Ristema talu muuseumi saamisloost ja tegevusest. Toimunud töötoa eesmärk oli defineerida ja sisustada mõiste „kogukonnamuuseum” Harjumaa Muuseumi kontekstis. Võttes arvesse osalejate kogemusi ja soovitusi uuringutest välja koorunud taipamistega ühiselt mõelda, millised tegevused Keilas ja Harjumaa Muuseumis toimuda võiksid, mis kogukonnamuuseumiks olemist ellu aitavad viia (Rakendusliku Antropoloogia Keskus, 2022). Erinevaid meetodeid kasutades toimusid nii grupitöö kui arutelud. 

Foto: Maret Lepiksaar

Üheks küsimuseks, millele töötoas vastust otsiti, oli: mis on sinu jaoks kogukonnamuuseumi põhiline tunnus? Välja koorusid enim punkte saanud vastused:

1. Avatus (inimestele, ideedele ja võimalustele)
2. Kaasamine
3. Inimesed, kes on huvitatud 
4. Kohalike inimeste kaasamine
5. Koos loomine
6. Kohalike inimeste lood
7. Asjad, lood ja tegevused kohalikelt inimestelt
8. Et selle juures tegutsevad inimesed, kes hoolivad kodukandis
9. Sotsiaalsete suhete looja ja hoidja
10. Avatud sõbralik kaasamine

Sammud kogukonnamuuseumi suunas

Toon siinkohal mõned konkreetsemad näited, mis sisaldavad muuseumi dokumentatsiooni, visioone ja koostööd teiste asutustega.

1. Rakendusliku Antropoloogia Keskus koostas läbiviidud külastaja tagasiside tulemusena Harjumaa Muuseumile loetelu praktiliste soovitustega (2022) muuseumi atraktiivsemaks muutumiseks. Need soovitused sisaldasid tähelepanekuid näituste, ürituste, haridusprogrammide, kommunikatsiooni korraldamist, aga ka külastaja teekonna algust muuseumisse. 

Ühe külastaja soovitus tuua osa lastele mõeldud tegevustest või näitusest õuealale:

Minu arust võiks olla lastele mingit tegevust (õuealal). Kasvõi need vana aja asjad, mis seal oli – adrad ja mingid asjad (mõtleb õrritit), mingi atraktsioon võiks seal olla, midagi muuseumi või Keilaga seotud, et oleks teistmoodi. (Praktilised soovitused Harjumaa Muuseumile, 2022)

1. Muuseum koostas uue arengukava, milles sõnastatud visioon aastaks 2027 iseloomustab väga hästi ka kogukonnamuuseumi, kui ankurasutuse olemust: Harjumaa Muuseum on Keila ja Paldiski elanikele suunatud ajaloo- ja kogukonnamuuseum. Innustame kohalikke elanikke kaasa mõtlema ja panustama muuseumi tegemistesse. Suhtleme piirkonna elanike ja huvirühmadega, oleme uudishimulikud ja kaasavad, luues üheskoos erinevaid kogukondi puudutavaid sündmusi. Oleme Harjumaal hinnatud muuseumihariduse pakkuja, kõnetades igas vanuses huvilisi. Harjumaa Muuseum on väga hästi juhitud ja majandatud organisatsioon ning atraktiivne tööandja (Harjumaa Muuseumi arengukava, 2022). Arengukavas seatud eesmärgid kirjeldavad soovi olla näoga kogukonna poole, näiteks: hariduslikud sündmused on loodud koostöös kogukonnaga ning suunatud esmajoones kohalikele elanikele; näituste ja trükiste loomine koostöös piirkonna elanikega (Ibid.). 
2. 17. novembril 2022 toimus muuseumis Eesti 2035 Arvamusrännaku raames arutelu teemal „Harjumaa Muuseum kui kogukonnamuuseum“. Arutelu keskseteks küsimusteks oli: mis on Harjumaa Muuseumi roll Keilas täna?; mis peaks muutuma, et muuseum muutuks kohalikele elanikele kutsuvamaks?; kellele peaks muuseum mõeldud olema?; millist kogukonnamuuseumi on Keilasse vaja ja kuidas me sinna üheskoos jõuame? Arutelule oli osalema tulnud nii teiste asutuste töötajaid, aga ka kaks pigem varasemas muuseumielus aktiivset kogukonnaliiget. Selle arutelu käigus sündis raamatukogu ja muuseumi vaheline koostöömõte (kirjeldan seda peatüki lõpuosas), kogukonnaliikmed said rääkida, milline oli varasemalt nende panustamine muuseumis ja kuidas nad saaksid edaspidi toeks olla.

Koostöö ja õpiränne. Keila Noortekeskus korraldas detsembris 2022 õppereisi Taani, Kopenhaagenisse, mille peamiseks eesmärgiks oli külastada ja tutvuda kogukonnakeskuse Absaloniga. Sellel reisil osalesid peale noortekeskuse töötajate ka linnavalitsusest kaks töötajat, muuseumist üks töötaja ja aktiivne panustaja Keila kogukonnaellu, kes sealhulgas on olnud muuseumi õuealal kontserdikorraldaja.  See oli oluline koostööpunkt erinevate asutuste, aga ka aktiivse kogukonnaliikme vahel. Õppereisil sündisid uued ideed ja koostööplaanid. Olles ise üks osaleja sellel reisil, siis viisin kahel õhtul läbi ka tagasiside ringi kasutades jutupulga metoodikat.

Teise õpirändena toimus muuseumi töötajate väljasõit Helsinkisse, kus külastati erinevaid muuseume. Oluliseks pean, et mind kui valdkonna abilinnapead kutsuti koos kollektiiviga väljasõidule ning ühisele arutelule (see toimus hommikusel väljasõidul laevas, mille tarvis oli eraldi renditud ruum), kus fookusteemadeks olid muuseumi sündmused kogukonnale ja meeskonna ühisüritused. Arutelul käisin välja mõtte, et korraldan muuseumi töötajatele kevadel matka Keila ajaloolisel taluteel ehk Tammiku teel ja Niitvälja soos, millele järgneb saunaõhtu. Selle mõtte tegingi aprilli (2023) alguses teoks. Ma olen väga rahul sellega, et erinevad pinged, millest peatüki alguses oli juttu, said aja pikku läbi konfliktide lahendamise, alusuuringu ning sellega seonduva mõtestatud tegevuse ja ühise suhtluse lahendatud. Keerulisi olukordi ja ka konflikte võib kollektiivides ikka esile kerkida, kuid võtan sellest õppetunnist kaasa kogemuse, et läbi mõistliku suhtluse on võimalik barjääre vallutada ning luua sild linnajuhtide ja asutusetöötajate vahel, seda nii, et mõlemad osapooled mõistavad üksteise rolle, on aktsepteerivad ning avatud suhtlejad.

Muuseumi roll kogukonna võimestajana

Toon siinkohal mõned näited, millised ettevõtmised on muuseumis sees ja selle ümbruses aktiivsete kogukonnaliikmete ja muuseumi kaasabil teoks saanud. 

• Keila suvise pööripäeva tähistamine. Sel aastal toimub pööripäeva sündmus kolmandat aastat ning selle algataja oli Keila Linnavalitsus, kui seoses lauluväljaku amortiseerumisega tekkisid kogukonnas mõtted, et jaanipäeva tähistamine võiks olla rohkem rahvalik, traditsioone ning vanu kombeid kandev sündmus. Nii ongi seda pidu eest vedamas linnavalitsus, muuseum ja noortekeskus. Toimuvad mitmesugused töötoad – näiteks kaseviha tegemine, pärja ja paelte punumine, puidu töötuba jne. Mängudest on olnud esindatud köie- ja vägikaikavedu, pakujooks, võistkondlik jaanijooks, saapavise, kotijooks jne. Esinevad kohalikud laulukoorid ning rahvatantsijad. Päeva lõpetab simman.

Foto: Vahur Vacht

• Keila sillad. Kahel aastal on toimunud sündmus, mis tutvustab Keila sildade asukohti ning ajalugu. Esimesel aastal korraldati see sündmus suve alguses koos Titeralliga (see on sündmus, kus vankritega pereliikmed välja tulevad. Alati on mingi orienteerumine või mõne muu aktiivse tegevusega ülesanne) ning õhtul toimus sildade jooks. Teisel aastal koostasid kaks kogukonnaliiget Keila sildade brošüüri, millel oli muuseumil ajaloo nõuandjana juba suurem roll. 1. mail, kui on Keila linna sünnipäev, toimus Keila sildade ekskursioon koos ajaloomeenutustega brošüüri koostajate poolt. Nii algus- kui lõpp-punkt koos kehakinnitusega toimus muuseumi õuel.

Foto: Vahur Vacht

Piknik-kontserdid muuseumi õuel. Taas on nende korraldajad Keila aktiivsed inimesed, kelle igapäeva töö kujutab hoopis midagi muud, kui kontserdikorraldus või muuseumitöö. Kontserdid toimusid ühe suve jooksul kolmel korral (esinejateks Puuluup, Mick Pedaja, Elina Born ja Jüri Pootsman). Eelmisel aastal kontserte ei korraldatud, kuid sel aastal on taas tulemas kolm sündmust.

Foto: Vahur Vacht

Kogukonnaaed. Algatajateks olid Keila Ringmajandusmajanduse ühingu eestvedajad. Taas oli siin osapooli rohkem, kui muuseum ning ühing. Ettevalmistustöid (kooskõlastused, muld jms) aitas korraldada linnavalitsus, ühing kutsus huvilisi ehitama aiakaste ning kasvumaja. Valminud kastides said kogukonnaliikmed kasvatada endale meelepäraseid aiasaadusi. Augustis ühendasid kogukonnaaednikud ning muuseumi töötajad jõud ning korraldasid ühiselt hoovikohvikute päeva raames Kogukonnaaia kohviku. Toitu valmistati eeskätt kohalikust toorainest. Õhtupimeduses avati öökino.

Foto: Maret Lepiksaar

Tähelepanu väärib ka asjaolu, et möödunud aastal rajati muuseumi tagusele alale, Keila jõe supluskoha juurde puhkeala ja palliplats. Selle idee käis talvekuudel välja Keilast sirgunud mõminaräppar nublu, kes tegi kohtumisel linnavalitsuse juhtkonnaga ettepaneku muuseumi lähedusse teha võrkpalliplats ja puhkeala. 18. juulil toimus puhkeala avamine koos nublu osavõtuga, kes kinkis puhkealale nimesildi „Sulpsu?“.

Jooksen, jooksen, jooksen,
jooksen, jooksen, jooksen randa
Keilas pole randa,
niiet jooksen Klooga randa (nublu)

Kõik need näited illustreerivad kogukonnaliikmete vajadust panustada kodupaika, olla aktiivne ning suhelda teistega. Seda on keeruline teha tühjas, ankruta kohas. Inimesed tahavad meelsasti osaleda asutuste juures, mis lähevad nende huvide, tõekspidamiste ja väärtustega kokku ning mis aitavad neil nende ideid ja unistusi teostada. Siin saabki (kogukonna)muuseum võtta ankurasutuse rolli ning võimestada kogukondi, olles ühtlasi ka hea koostööpartner erinevatele linnaasutustele. Käesoleva aasta heaks koostöönäiteks lisaks kõigi eelpool nimetatud organisatsioonidega, on ka ühine ettevõtmine Harju Maakonnaraamatukoguga (asub Keilas). Raamatukogu koostöös muuseumiga kannab kõik muuseumi raamatutoa trükised (sh unikaalsed ja käsikirjalised) raamatukogude ühtsesse andmebaasi URRAM. Koju neid trükiseid laenutada ei saa, küll aga saab lugeja või uurija aimu, et sellised trükised on olemas ning muuseumis on võimalik neid kasutada. Sündmuse kohapealt toon esile ka muuseumiöö „Öös on liikumist“ koostöö Keila Kooli kehalise kasvatuse õpetajatega, kes viisid ühe sündmusena läbi nostalgilise kehkatunni retrodressidega

Foto: Harjumaa muuseum

Tulevikuvõimalused

Kirjutan ka mõned „käegakatsutavad“ plaanid, mis on kirjas nii poliitilistes lubadustes (koalitsioonileppes) kui linna ja muuseumi arengu- ja tegevuskavades ning mis laiendab võimalust olla veelgi olulisemaks paikkonna ankurasutuseks. 

Kui mõni aasta tagasi korrastati Keila linna mõisapark (nimetatakse (sh antud töös) ka jõesaar, jõepark), misjärel muutus see elanike seas meelispaigaks jalutamisel ning ka pikniku tegemisel, siis on pargi arendustega jõutud uude etappi ning kavas on rajada jõepromenaad, mis annab veelgi suuremad võimalused liikumiseks, jalutuskäikudeks ning vaba aja veetmiseks. Promenaad näeb ette väikeste suvekohvikute ning istumispaikade võimalusi. Promenaadi üheks keskseks kohaks saab olema Harjumaa Muuseumi ümbrus. 

Teiseks võimaluseks mitmekülgsema tegevuse pakkumisel saab olema muuseumi kõrvalhoone kasutusele võtmine. Koos linnavalitsuse ja muuseumi töötajatega ning arvestades kogukonnainimeste soove linna teenuste arendamisel, on valminud eskiis kõrvalhoone arhitektuurse lahenduste ja võimalustega. Selle järgi saab seal olema kogukonnaruum, kus on võimalik teha aruteluringe, töötube, väiksemaid koolitusi ning teisi koosviibimisi. Seal on olemas avatud köök, mida saavad kasutada ka teisel korrusel majutavad turistid või matkasellid. Keilas ei ole siiani majutusasutust, mis võimaldaks külalisel Keilasse pikemalt peatuma jääda. See mõne kohaline korrus peaks selle puuduse kõrvaldama. Samuti on arvestatud, et selles hoones on võimalik ellu viia ööbimisega laste- ja matkalaagreid. Mitmendat aastat on muuseum koostööd teinud kanuumatkade korraldajate ja SUP laua rentijatega. Kõrvalhoone võimalused avardavad teenusepakkumise kvaliteeti veelgi. Puhke- ja palliala kasutajatel on võimalus kasutada pesemis- ja tualetivõimalusi. 

Majutuse ja erinevate teenuste laiendamine annab muuseumile võimaluse ka suuremaks omatulu teenimiseks, mis on erinevate arendustegevuste ning riiklike muuseumitöötajate palkade konkurentsis ülioluline. Projektitoetusmeetmete ja annetajate abile saab küll loota, ent see on ebakindel ja pigem juhuslik. Samas näitab Harjumaa Muuseumi olulisust teadustöö tegemisel ning trükiste välja andmisel asjaolu, et inimestele läheb ka taoline töö korda. Toon välja Keila linna jaoks ühe olulisema seeria, milleks on Keila kirikuõpetaja Ado Köögardali päevaraamatud, mida muuseum kajastab nii sotsiaalmeedias, muuseumi kodulehel kui ka eraldi raamatutena paberkandjal. Ado Köögardali päevaraamatud kuuluvad tema perekonnale, kelle loal Harjumaa Muuseum neid avaldab. Päevaraamatud toovad lugejateni ühe kirikuõpetaja isikliku elu ja töö kõrval ka 90 aasta taguse elu-olu ning Eestile mõju avaldanud ühiskondlikud sündmused, mida autor talle ainuomases stiilis kirjeldab. Hulgalistele faktidele lisavad vürtsi Köögardali siirad ja emotsionaalsed ülestähendused olukordade, inimeste ning ettevõtmiste kohta (Harjumaa Muuseum, i.a.). Paberkandjal on kokku ilmunud neli päevaraamatut aastatest 1944-1949. On tähelepanuväärne, et käesoleval aastal kogus kamp kogukonnaliikmeid kokku rahalisi annetusi summas 5500 eurot, et toetada uue raamatu välja andmist. Uut trükist on oodata järgmise aasta jooksul.

Kokkuvõte

Alusuuringu lõppraporti esitamisest on selle peatüki valmimise ajaks möödunud veidi üle poole aasta. Olen kogu valuliku protsessi juures viibinud ning sellega otseselt seotud olnud. Tänaseks on vahetunud Paldiskis asuva filiaali ehk Amandus Adamsoni Ateljeemuuseumi töötajad, ametist lahkus juhataja kohusetäitja (peavarahoidja), tagasi ametipostile saabus lapsehoolduspuhkuselt muuseumi juhataja. Selleks, et ühendada kogukonda muuseumiga, kes soovib võtta suuremat vastutust ankurasutusena, on vaja sulandada kokku meeskond muuseumis sees ning luua usaldussuhe kohaliku omavalitsuse juhtidega. 

Pean väga oluliseks kogu seda protsessi, mis hõlmas teekonda konfliktist lahenduste leidmiseni ja konkreetsete tegevusteni. Kõikide alusuuringu etappide ja hilisemate arutelude väärtus oli see, et saadi avatult ning ausalt probleemidest rääkida ning sõnastada uusi sihte. Selle aja jooksul vaadati üle ka olulisi dokumente nagu näiteks arengukava, põhimäärus, kodukord ja ametijuhendid. 

Muuseum on täna liikunud oma ruumidest väljapoole ja võtnud suurema rolli ka linnapildis. Lisaks peatükis toodud näidetena muuseumi rollist kogukonna võimestajana võib siinkohal veel välja tuua kaks olulist omavalitsuse ootust muuseumile, et tuua inimestele lähemale linnaruumi ajalugu ning näidata muuseumi tegevust laiemalt. Muuseum töötas selleks välja kaks ettevõtmist, mis olid pühendatud Keila 85. sünnipäevaks. Nendeks on Keila linna ajalugu ja paiku tutvustav ekskursioon ja keskpargi välinäitus „Kodulinn näinud on muutuvaid aegu“. Muuseum meelitab uusi külastajaid kaasaegsemate tähtpäevade tähistamistega, näiteks sõbrapäeva raames toimuv „Sivasõbrunemine“ või Halloweeni tähistamine, kus on suur roll ka hingedepäeva ja -aja kombestiku tutvustamisel ning austamisel. Suuremat rõhku pannakse jätkuvalt haridusprogrammidele ning koostööle linna teiste asutustega. Kuigi kogukonna kaasamine muuseumi tegevustesse üha enam paraneb, siis näen siin veelgi suuremat potentsiaali. Hetkel on muuseum tulnud kaasa tegevustesse, kus algatajateks on erinevatesse rühmadesse kuuluvad ja huvialadega seotud kogukonnaliikmed. See on suur väärtus, et initsiatiiv tuleb alt üles, ent ma leian, et võimalusi koostegemisteks on veelgi enam, kui seda täna tehakse. Olgu selleks siis haridusprogrammide väljatöötamine ja läbiviimine, näituste koostamine ja kureerimine või isegi muuseumi pikemad lahtiolekuajad, sündmuste korraldamised, mis saavad teoks kogukonnaliikmete kaasabil. Taasluua võiks ka ajaloosõprade klubi, sest ajaloohuvilisi linnas on märkimisväärselt ning kindlasti võiks seal koha leida nii pedagoogid kui noored. Ka Mägi (2016) toob oma magistritöös välja, et kogukondlik muuseum on kohalikule kogukonnale oluline, muuseum on osa kohalikust identiteedist, ühisest territooriumist, keskkonnast ja sotsiaalsest seotusest ning oma rollilt on kogukonna muuseum kogukonna lähendaja ja kohaliku piirkonna arendaja.

Võttes kokku kogukonnamuuseumi, selle juurde kuuluva loodusliku võimaluse ning ankurasutuse määratluse selle peatüki käsitluses, siis on muuseum kui ankurasutus peamiselt mittetulunduslik kogukonnapõhine organisatsioon, mis mängib kohalikus paikkonnas ja võrgustikus keskset rolli.

Kui soovid endale peatüki salvestada, siis saad seda teha siit (kujunduse autor Greete Nõgene).