INIMLIK LAHKUS JA VÄÄRTUSED ISEENDAS, KOGUKONNAS JA LAHKETES PAIKADES

2025

Sissejuhatus

Käesoleva töö mõte hakkas idanema Annika Laatsi artiklist, mis kõneles humble tähendusest, alandlikkusest ja inimlikust lahkusest (Laats, 2018). Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Ta kirjeldab enda artiklis, et humble inimesel on loomupäraselt sügav austus kogu meid ümbritseva vastu ning Arvo Pärdi foto selle artikli juures võimendab artikli sõnumit veelgi, sest just tema kehastab sedalaadi tagasihoidlikkust ja sügavust, millest artiklis kirjutati. Isetus ja lahkus ei ole nõrkus, vaid tugevus, see on teadlik valik mitte tõugelda, vaid hoida ruumi teistele. See on eluviis, mis annab võimaluse näha rohkem, kuulda sügavamalt ja luua tähendusrikkamaid seoseid. Inglise keelne sõna humble, mida tihti on keeruline eesti keelde tõlkida, kannab endas olulist teadmist, et me kõik oleme võrdsed ja olulised, sest me oleme osa suuremast tervikust.

See artikkel jäi meelde ja enda õpingute jooksul olen ikka ja jälle jõudnud nende samade väärtuste juurde: aususe, lihtsuse, kuulamise ja hoolimise juurde. Korduvalt olen tundnud, et lahkus, tagasihoidlikkus, vastastikune austus ja hoolimine on kogukondade arendamisel mitte lihtsalt olulised, vaid hädavajalikud. Need ressursid peaksid olema iga kogukonnaarendaja tööriistakastis, südame kutsel kasutamiseks, et väärtusi edasi anda. Et paremini lahkuse ja isetuse olulisust mõista, püüan ma alljärgnevalt vaadelda seda läbi mitme tasandi: läbi inimese isetuse ja tähenduslikkuse, läbi vastastikuste usaldavate suhete ja väärtust kandvate lugude ning läbi lahkete paikade, mis toetavad kogukonna kuuluvust. Usun, et töös kogukondadega on oluline luua ruumi ja vabadust, kus lahkusel oleks koht ja inimene saaks olla päriselt tema ise oma tugevuste ja nõrkustega. Seetõttu on see käsiraamatu peatükk ka omamoodi isiklik, kuhu on põimitud kõik see, mis on mind õpingute jooksul kõnetanud, inspireerinud ja kasvatanud. Need on minu taipamised, mis sündisid toetavas ja üksteist rikastavas KASH õppekeskkonnas, kus ühine tarkus liigub vaiksel ja loomulikul viisil edasi – nagu seeneniidistik, põimides inimeste kaudu kogukondi ning kogukondade kaudu tähendusrikkust ja lugude kaudu väärtuseid lahketesse paikadesse.

Isetu inimene kui kogukonna süda

Kui me räägime kogukonnast, siis peame silmas midagi enamat kui lihtsalt inimeste kogumit ühes paigas. See ei ole pelgalt geograafiline määratlus, vaid sügavalt sotsiaalne struktuur, mis loob ja kannab edasi kuuluvustunnet ning vastastikust hoolimist. Kogukond sünnib suhetest, jagatud väärtustest, lugudest ja toetavast vastastikususest, koondab inimesi ühise eesmärgi nimel ja peegeldab nende identiteeti, seda, kes nad on ja mille eest nad seisavad.

Tõeliselt elujõuline kogukond tugineb suhetele, mis on rajatud aususele, austusele ning sellest kasvab välja usaldus ja inimlik lahkus. Sellise kogukonna südames on isetu inimene, mitte see, kes iseend ära unustab või end läbi põletab, vaid see, kes oskab ennast teiste kõrvale tähenduslikult asetada ja olla humble. Need on igapäevased põhimõtted, mida kannavad inimesed, kes valivad olla kohal, kuulata, märgata ja hoolida.

Sõnal humble pole eesti keeles sobivat vastet, sageli pakutakse selleks “tagasihoidlik” või “alandlik”, kuid mõlemal sõnal on meie kultuuriruumis kaasas varjundid, mis seostuvad allumise või nõrkusega. Annika Laats (2018) märgib, et eesti keeles on alandlikkus sageli segunenud sõnadega nagu “lömitamine” või “truualamlikkus”. Ometi on humble midagi muud – see on nimelt kõrgi ja ülbe vastand.

„Humble tuleneb ladinakeelsest sõnast humilis, mille juured on omakorda sügaval mullas ehk huumuses. Kõrk vaatab alla kõrgelt, mitte-kõrk näeb seda, mis maadligi ning vaatab elule lugupidavalt alt üles.“ (Laats, 2018)

Seega on humble inimene justkui viljakas muld, tasane ja nähtamatu, kuid samas hädavajalik elu arenemiseks. Humble inimene teab, et ta on vaid üks paljude seast, ning sellest teadmisest sünnib sügav austus kõige elava vastu. See on valmisolek kuulata, õppida ja mõista teadmisega, et kõik vastused ei pruugi tulla iseendast, vaid ühistest mõtetest ja koosolemisest. See on eluhoiak, mis keskendub teisele inimesele, mitte iseenda upitamisele. 

“Humble inimene teab, et ta on ekslik ning tunnistab oma vigu. Ta on veendunud, et ka teistel võib olla olulisi ja huvitavaid mõtteid ning neid tasub ära kuulata ja nende üle järele mõtelda.” (Laats, 2018)

Toomas Trapido (2022) on kirjutanud, et sõnale humility võib kõige lähedasem vaste olla hoopis “rõõmus ja uudishimulik avatus”. See eeldab arusaama, et maailm on meist suurem ja mitmetahulisem, ning valmisolekut kahelda omaenda tõemonopolis. Just selline avatus loob soodsa pinnase, kus suhted, ideed ja kogukonnad saavad kasvada.

Kui humble olek kutsub meid elama tagasihoidlikult ja tähelepanelikult, siis ka Ubuntu filosoofia näeb, et inimlikkus avaldub vastastikustes suhetes ja hoolimises. Ubuntu on Lõuna-Aafrikast pärinev filosoofia, mis tuletab meelde, et kogukond elab ja hingab läbi inimeste omavaheliste suhete  (Foundation, 2017). Ubuntu pöörab tähelepanu ustavusele ja lojaalsusele  suhetes ning usub, et kõik inimesed on seotud  ning ühendatud. Ubuntut võib selgitada fraasidega „ Inimene on inimene teiste inimeste kaudu“ ja „ma olen sest meie oleme“ või “ma olen, sest ma kuulun”. Peapiiskop Desmond Tutu on selgitanud Ubuntu´t kui „inimlikku lahkust“ või „inimeseks olemise olemust“.

Ubuntu mõtteviisi levitaja Desmond Tutu oli 1980-ndatel aktiivne ja kompromissitu tegelane, kes võitles õigluse ja rahu eest. Ubuntu idee sisaldab ka radikaalsemat kirge või võitlust, et leida ühiskonnas elamisviis, mis suurendaks kõigi huve. Traditsioonilises Aafrika ühiskonnas ihaldati Ubuntut rohkem rohkem kui rikkust, sest ilma selle omaduseta peeti jõukat meest haletsemist ja põlgust väärivaks inimeseks. Seevastu inimesi, kellel oli Ubuntu hinnati kõrgelt, kuna nad kasutasid oma jõudu nõrgemate toetamiseks, ei kasutanud kedagi ära ning kohtlesid kõiki austuse ja aksepteerimisega.

„Ubuntuga inimene on avatud ja teistele kättesaadav, teisi tunnustav ega tunne end ohustatuna kui teised on võimekad ja head. Tal on enesekindel, mis tuleneb teadmisest, et ta kuulub suuremasse tervikusse.” (Tutu, 2000)

Ubuntut võib pidada meie sotsiaalseks tugevuseks, hoolivaks ja vastupidavaks sotsiaalseks sidemeks, mis hoiab inimesi ka siis, kui süsteemid enam ei suuda. Paari aasta taguse rahvusvahelise sotsiaaltöö päeva juhtmõtteks (Narusson, 2021) oli „Ubuntu – mina olen, sest meie oleme“. See ei olnud pelgalt loosung, vaid selge sõnum, et inimest ei saa mõista ega toetada väljaspool ta elukeskkonda. Ning ühtlasi kandis mõtet, et iga inimene on osa suuremast tervikust ning peaks käituma viisil, mis hoiab ja toetab kogukonda. Sotsiaaltöö ja kogukonnaarenduse eetika vajab just sellist hoolivat, horisontaalset ja vastutustundlikku maailmatunnetust. See on eetika, mis ei taotle võimu ega kontrolli, vaid jagamist ning vastastikust toetust ja usaldust, ehk just neid alustalasid, millele saab rajada kestlikku ja elujõulise kogukonna. Üks suurepärane tsitaat, mis iseloomustab just seesugust isetut hoolimist:

„Ühiskond kasvab suurepäraseks kui vanad mehed istutavad puid, teades, et nende varju nad ise kunagi ei istu.“ (Russell, 2022)

Selline pika perspektiiviga tegu, mille tõeline väärtus sünnib alles aastate pärast on Ubuntu eetika kehastus. Ubuntu ning ka (ABCD) ressursipõhise kogukonna arendamise käsitlus (Russell ja McKnight, 2022) ei näe inimest kui abivajajat, vaid kui ressursi kandjat.

Liikuvad kingitused

Annika Laats arutleb ühes enda intervjuus, et tõeline küllus ei sünni kogumisest, vaid ringlusest (Pedak, 2024) ja selles pidevas andmise ja saamise liikumises sünnib elurikkus ja tähendus. Andmise väärtus ei peitu mitte mõõdetavas kasumlikkuses, vaid suhetes, mida see loob. See mida me jagame – hool, aeg, oskus või tänutunne, loob ja toob tagasi midagi, mida pole võimalik kaaluda ega kalkuleerida.

 „Elu pole mingi täisklaasi teema, see on ringkäik. Voolamine. Nii palju, kui sa endast ära annad, antakse sulle asemele, ja antakse veel küllaga rohkemgi, ning igast andmisest sünnib saamine.“ (Pedak, 2024)

ABCD lähenemine (Russell, 2020) ehk ressursipõhine kogukonna arendamise käsitlus (Asset-Based Community Development) suunab tähelepanu sellele, mis kogukonnas juba olemas on, ehk mitte puudustele, vaid ressurssidele ehk tugevustele – inimestele, suhetele, annetele, oskustele ja kogemustele. Need inimeste oskused ei ole midagi, mida peaks väljastpoolt sisse tooma, neid saab vaid avastada ja nähtavaks muuta. Ressursipõhine lähenemine ei seisne probleemide diagnoosimises ega „parandamises“, vaid usaldavas kaasamises ja koosloomes. See nõuab kogukonna arendajalt alandlikkust ja valmisolekut kuulata ning näha kohalikke inimesi kui muutuse kandjaid, mitte passiivseid abivajajaid (Russell, 2020). Kogukonna arendajana enda eelarvamuste kõrvale jätmine ja kohaliku kogukonnaga kaasaminek nõuab isetust ja humble olekut.

Russell (Russell, 2020) rõhutab, et elujõuline kogukond ei põhine rahal ega teenustel. Heaoluriikide kriis seisnebki tihti selles, et me ei suuda luua külalislahkeid sidusaid kogukondi, kus noored ja vanad panustavad oskustega, mitte rahaga. Vaja on lahket, intelligentset inimjõudu ja headust mitte tehnikat ja riistvara, sest ühiskonna kestlikkus ei tugine mitte tehnoloogiale, vaid inimsuhetele ja kogukonna sisemisele loovusele. Naabruskonnad, kus inimeste tööks on ühise heaolu loomine, usaldus ja koostöö, on just need paigad, kus  vastastikkus saab tegelikkuseks.

Kuid annete väärtus seisneb selle jagamises (Russell, 2015) sest „ Kingitus ei ole kingitus enne, kui see on antud,“ kirjutab Cormac Russell. Tema mõtteviis rajab teed kogukonnatöö tuumale, põhinedes usule, et inimeste anded ja ressursid saavad tõelise tähenduse siis, kui need on nähtavad ja neid antakse edasi ning võetakse kogukonnas vastu. Ta rõhutab, et kogukond saab tõeliselt omaks pidada ainult seda, mille ta ise loob, mitte seda, mis talle valmiskujul üle antakse. Selline seestpoolt väljapoole suunatud loomine eeldab kohalike andide, oskuste ja võimaluste äratundmist ja ühendamist.

„Kogukond ei saa kunagi tõeliselt omaks pidada seda, mis on nende jaoks tehtud, vaid ainult seda, mille nad on ise loonud.” (Russell, 2015)

Oskus, kui kogukonna kingitus, peab esmalt saama nähtavaks, seejärel antuks ja lõpuks vastu võetuks. Kui mõni anne või oskus on jäänud kellegi „sahtlisse“- inimese mõtetesse või südamesse- on tegu vaid “ootel kingitusega” ja sellise ande väärtus pole veel realiseerunud. Selleks, et enda ressurssi avada on tarvis usaldust, lahkust või õiget hetke ning tihti ka õigeid inimesi, kes aitaksid nähtamatuid andeid nähtavaks muuta. Võib juhtuda, et kingitus ei ole mitte ainult märkamata vaid ka täiesti nähtamatu, nii ande omajale kui ka inimestele tema ümber.

Aga nähtamatutest annetest veelgi keerulisemad on juhud, kui meie anded jäävad tagasi lükatuks ja neid ei võeta kogukonna poolt vastu. Russell (2015) märgib, et „kingitus ei ole kingitus enne, kui see on vastu võetud“. Kui panus ei leia kogukonnas kohta või jääb mõistmata, siis tekib tõrjutus, mis on üks valusamaid kogemusi elus. Selliseid andeid nimetab Russell “varjus päikesekelladeks”, sest nad on olemas, aga ei saa enda loomupärast rolli täita. Need on vastuseta kingitused.

Rahuloleva ja tähendusrikka elu jaoks on vaja, et me leiaksime üles sobiva viisi väljendamaks enda südame (kirg ja hoolimine), pea (teadmised ja taipamised) või käte andeid (oskused, meisterlikkus).  Kui need oskused jäävad pikka aega jagamata, hakkavad nad meie sees “kopitama” ja blokeeritud eneseteostus tekitab üksildust, võõrandumist või vaimseid raskusi. Kuid küsimus pole pelgalt inimeses ja tema valmisolekus enda andeid jagada, vaid ka keskkonnas, kus need avalduda saaksid. Kui keskkond on tõrjuv, siis on vaja muuta keskkonda, sest tervenemine peab toimuma seal, kus me haavatud oleme – omaenda kogukonnas.

„Me peame terveks saama täpselt selles paigas, kus me haigeks jäime.“ (Russell, 2015)

See on terviklik ja lootustandev vaade, kus inimene ei vaja mitte päästmist, vaid toetavat lahket keskkonda, kus olla vajalik ning see muudab inimesed tervemaks ja kogukonnad elujõuliseks. Selline vaade kutsub meid üles mõtlema sellele, kuidas luua toetavat ruumi annete esiletulekuks, kuna kingitused, mida ei julgeta jagada või vastu võtta, on lihtsalt kasutamata ressurss. Maailm vajab päriselt nähtud ja jagatud andeid, sest vaid nõnda saab kingitusest kingitus.

Tooksin siia lisaks ka avarama vaate sellest, et ressursipõhine lähenemine ei lõpe inimeste oskuste kaardistamisega, see laieneb ka sellele, kuidas me suhestume loodusega kui kogukonna loomuliku osaga. Ka maa, mets, vesi ja õhk on meie ühised varad, mille eest hoolimine on sama tähtis kui oma naabri märkamine. Humble oleku põhimõtteks on sügav austus meid ümbritseva vastu ja ma usun, et eestlased loodurahvana hindavad ning austavad loodust väga. Austust ja lugupidamist looduse kingituste vastu avab siiral ja südamlikul moel Kimmerer (2024) enda raamatus, kus ta toob esile Ameerika põlisrahvastele omase maailmatunnetuse. Autor kirjeldab, kuidas „kingimajandus“(vastastikku tehtavad teod), mida ta koges oma lapsepõlves, peegeldab usalduse ja vastastikuse hoole tähtsust kogukondades. Emakeselt maalt saadud kingituste jagamine või isetehtud asjade kinkimine loovad inimeste vahel tundesideme ning seetõttu erineb kingituse ja kauba olemus oluliselt.

„Poest ostetud sokid on lihtsalt kaup, mille eest makstakse ja millel puudub sügavam tähendus, sest side lõpeb, kui võrdne vahetuskaup on tehtud ja tänukirja poeketile ei kirjuta.” (Kimmerer, 2024)

Vastastikku tehtavate kingituste põhiolemuseks (Kimmerer, 2024) on see, et nad liiguvad ja nende väärtus sellel teel kasvab. Kuid ka kingimajanduses ei ole kingitused tasuta, kingituse olemus on luua suhtevõrgustik ja selle väärtus on oma juurtelt vastastikkus. Teadmine, et asja kingitakse, mitte ei müüda, suurendab selle väärtust ja inimesed õpivad olema säästlikumad.

„Vastastikuse heategevuse kultuurid on kui tänukultuurid, kus tänutunne algatab kingituste jagamise tsükli, mis sünnitab küllust.“ (Kimmerer, 2024)

See sügav tundeside ja kingituste väärtuste kasv seob omavahel nii Kimmereri tänukultuuri kui ka Laatsi vaimuliku elutarkuse. Mõlemas mõtteviisis tähendab andmine ka saamist, ning kogukonnatöös tähendab see usku, et hooliv ruum, lahked suhted ja isetud inimesed on see viljakas pinnas, millelt elu saab õitseda.

Kogukondlikud algatused muutuvad tugevamaks (Russell, 2020), kui inimeste võimed ehk kingitused, avastatakse ja ühendatakse vastastikusteks suheteks. Imelised muutused sünnivad siis, kui inimesed leiavad ühise tegevuse või eesmärgi, millest nad kõik piisavalt hoolivad. Selline ühine tegutsemine on alt üles ja kõrvalt sissepoole liikumine – muutus, mis saab alguse seestpoolt ja kasvab koos suhete ja hoolimisega. Võim ei tule ülevalt ega väljast, vaid kasvab seest väljapoole.

Isiklik pühendumus ja tõhusus

Sageli kiputakse arvama, et individualism ja kollektivism on teineteist välistavad, justkui iseseisvus välistaks hoolimise kogukonnast. Uuringud aga näitavad vastupidist ning on leitud (Allik ja Realo, 2004), et ühiskonnad, kus inimesed on autonoomsemad ja iseseisvamad, kaldutakse üksteist rohkem usaldama ning kogukondlikus elus osalema. Isiklik vabadus võib just olla sotsiaalse kapitali usalduse ja koostöövalmiduse alustalaks. Mai Beilmann kinnitab enda doktoritöös (Beilmann, 2017), et sotsiaalset kapitali toetavad korraga nii küps enesevastutus kui ka kollektivistlikud hoiakud nagu seltskondlikkus ja pühendumine ühiskondlikele eesmärkidele. Eelnev viitab sellele, et individuaalsus ja kogukondlikkus ei pea vastanduma, tugev kogukond sünnib just siis, kui isiklik vabadus ja ühiskondlikkus käivad käsikäes.

Selleks, et inimestes oleks rohkem küpsust ja vastutust oleks ehk vaja võtta aega, et seada endale prioriteedid ja väärtushinnangud. Ma arvan, et me kõik vajame tunnet, et elu on tähenduslik ja väärtuslik, kuna tihti tunneme, et oleme hoopis eksinud. Kaasaegne maailm (Martela, 2020) pakub meile vabaduse valida oma väärtused ja kujundada isiklik tee, ent see vabadus ei tähenda automaatselt sisemist rahu. Vastupidi, paljud tunnevad tühjust, hoolimata sellest, et näevad rohkem vaeva kui varem. Üheks põhjuseks võib olla see, et oleme langenud „hõivatuse lõksu“, kus me täidame oma päevad tegemistega, et vältida mõtisklemist ja tühjusetunnet. Ent selleks, et oma elu teadlikult juhtida, on vaja leida suund ja väärtused, mille järgi elada ja see nõuab aega, julgust ja ausat eneseanalüüsi.

„Hõivatus on teatud eksistentsiaalne enese kinnitus ja kaitsemeede tühjuse vastu.“  (Martela, 2020)

Varem saadi eluks vajalikke juhiseid kultuurist, traditsioonidest ja uskumustest, kuid tänapäeva maailmas on need alused kõikuma löödud ja meil ei ole enam uut sisemist kompassi, mis aitaks mõista, mis muudab elu tõeliselt tähendusrikkaks. Soome filosoof ja psühholoogiateadlane Martela (2020) kutsub otsima sügavamat elu tähendust kui pelgalt „hästi elamine“ ja ta usub, et elu mõte ei peitu välises. Selline vaade haakub ka Ubuntu-filosoofiaga, kus inimese väärtus sünnib seotusest teistega. Tänapäeva lääne kultuuris on õnn kujunenud keskseks elu-eesmärgiks ja isegi kohustuseks, kuid õnn on iga inimese jaoks erinev. See on tarbimisühiskonnale omane püüdlus materiaalse külluse ja kasvu poole. Pidev õnne poole püüdlemine võib hoopis viia rahulolematuseni, sest inimesed ei suuda pühenduda ja pidevalt otsitakse järgmist paremat võimalust. Selline kultuurinorm „sa pead olema õnnelik“ teeb raskeks ka kurbusega toime tulemise, sest õnnetus muutub topeltkoormaks kuna sellega kaasneb mittepiisavuse tunne. Suur soov igast ettetulevast olukorrast parim võtta tekitab olukorra, kus inimesed ei  suuda end millelegi pühendada (Martela, 2020). Kuid tähenduslikkus ja väärtus ei peitu ainult rõõmus, vaid ka raskustes, hoolimises ja pühendumises.

„Lisaks võib õnne elueesmärgiks seadmine kergesti soovimatute tulemusteni viia ja hajutada sedagi õnne, mis meil juba leidub. Me ei suuda armastada mõnd kohta või inimest, kui üks jalg on alati lävepakul.“ (Martela, 2020)

Teades, mis on sulle päriselt oluline, on lihtsam keskenduda sellele, mis teeb elu väärtuslikuks. Martela kutsub üles keskenduma neljale vundamendile, mis loovad tähendusrikka elu: autonoomia, kompetentsus, seotus ja heasoovlikkus. Elu kannab, kui inimene saab teha seda, mis tundub tema jaoks õige, mida ta oskab ning võimalus jagada enda andeid seal kuhu ta kuulub. Tuleb mõista, et tähendus ei ole pelgalt tunne, see on suhe teiste, iseenda ja oma väärtustega.

„Kui tunneme, et meie elu tähendab teiste jaoks midagi, siis näeme ka ise selle väärtust.“ (Martela, 2020)

Selleks, et me tajuksime läbi teiste iseenda väärtust, vajame me erinevaid kogukondi. Tänapäevane moderniseerumine ja individualism on tõenäoliselt lõhkunud varasemaid traditsioonilisi (Martela, 2020) kogukondi, luues samal ajal võimalusi uute kogukonnavormide tekkeks, mis põhinevad jagatud väärtustel ja huvidel, mitte vaid päritolul või elukohal.

„Vahest oleme ilma jäänud elukestva lähedustundega kogukondadest, mis olid omased meie esivanematele, kuid vastu oleme saanud võimaluse liituda kogukondadega, kus meie individuaalsus saab mõttekaaslaste seas õitsele puhkeda.“ (Martela, 2020)

Kui soovime, et meie ja meie laste ja lastelaste elu oleks tähendusrikas, peame teadlikult panustama kogukondlike sidemete tugevdamisse. Sageli piisab väikesest nihkest vaatenurgas keskendudes vähem iseendale ja rohkem seotusele teistega. Sarnast mõtteviisi kannab endas jaapanikeelne mõiste Ikigai (García ja Miralles, 2016), mis tähendab põhjust hommikul ärgata, ehk midagi, mis annab elule mõtte. Okinawa saare elanikud, kes on tuntud pika eluea poolest, usuvad, et Ikigai on oluline tervise ja elurõõmu allikas. Ikigai võib olla töö, hobi, peresuhe või lihtsalt tunne, et sind vajatakse. Sageli aitab selle leidmisele kaasa kogukond, kus nimesed toetavad üksteist, tegutsevad koos ja hoiavad lähedust. Oma Ikigai leidmine annab jõudu ja vastupidavust ka raskel ajal. Sisemine rõõm on see, kui elu muutub tähenduslikuks just seetõttu, et tunned end vajalikuna ja teed midagi, mis sulle korda läheb.

Selleks, et see rõõm üles leida on vaja mõista, et igal inimesel (Trapido, 2022) on oma „laul“, sisemine kutsumus või teeviit ning teiste lauludest ei tasu teha endale kutsumust. Kui inimene enda laulu kaotab, kaotab ta osa endast ja selle laulu üles leidmise kõige täpsemaks kompassiks on sügava sisemise rõõmu tunne.

Iseenda sisemise taju usaldamise kohta on Arvo Pärt (Mikita, 2021) oma lapsepõlvest meenutanud tunnet, kus tema sees oli justkui veel üks keel, nagu jäämäe veealune osa. See nähtamatu ja suunav keel oli tema hinge salakeel, mis aitas mõista maailma, eriti siis, kui sõnadest ei piisanud. Seda võiks nimetada mitmiktajuks, ehk võimeks tajuda elu enama kui vaid ühe meele kaudu. Selline tajumisviis jääb sageli varju, kuid kogukondades, kus väärtustatakse sügavust, aeglust ja kuulamist, võib see siiski esile tõusta.

Iseenda sisemist keelt ja laulu kuulates olen mõistnud, kui oluline on hoida alles oma kummalisi mõtteid ja ideid. Need on teistsugused mõtted, mis sünnivad kuidagi silmad poolavali vaadates ja sügavalt südamega kuulates. Need mõtted on süntees ühistest taipamisest ja sisemisest teadmisest, mis tekivad ainult siis kui usaldad ja lubad end ümbritseval kaasa haarata. See on see loovus või inspiratsioon, kui sa astud dialoogi oma sisemise vaimuga, ta tõlgib sulle ära ümbritseva maailma ja loob seosed su salakeeles. Seda oskust ja julgust neid mõtteid endas alles hoida, neil sabast haarata, üles märkida või välja rääkida, ei tohiks me kaotada.

Kui sellised mõtted saavad toetust usaldavate suhete kaudu, võivad koostöös ja vastastikmõjus sündida imelised asjad. Koostööd võib näitlikult kujutada kui puuviljasalatit, kus erinevatest viljadest saab kirju ja rikastav tervik (Kangro, 2024). Kuid koosloometegevus on kui majonees, mis ühendab kõik erinevad koostisosad, nende maitsed ja omadused ning vastastikku mõjutades muutub millekski hoopis terviklikumaks. Koosloomes mängivad rolli erinevad vaatenurgad, vajadused ja ühine loomine, mis sünnivad vastastikuses mõjus ja usalduses. Selline tegevus aitab välja töötada omanäoliseid kogukonnapõhiseid lahendusi.

Tegutsemine ja olukorra muutmise vajadus on sageli seotud ka sisemise konfliktiga, või selle hetkega, kui tajud, et seni toimiv tundub piirav ja ahistav. Tekib valik: kas jääda rahulolematuks või otsida seda väikest pragu, mida suuremaks urgitseda ja millest tekitada uus maailm. Konflikt annab võimaluse uuel maailmal sündida (Mikita, 2021)

Albert Bandura (1989) järgi kujuneb inimese enesetõhusus ehk usk oma võimesse olukordi mõjutada nelja allika toel: varasemad kogemused, teiste eeskujud, julgustav tagasiside ning emotsionaalne enesetunne. Kui inimene kogeb edu või näeb teisi edukalt tegutsemas, suureneb tõenäosus, et ta usk iseendasse kasvab. Toetav tagasiside ja rahulik meel aitavad hoida eesmärgile keskendumist ka raskustes. Üksikisiku kõrval on oluline ka kogukondlik enesetõhusus. Robert Sampson toob kollektiivse tõhususe mõiste (Gilchrist ja Taylor, 2016), kus rõhk on usaldusel, vastastikusel hoolimisel ja ühiselt tegutsemisel. Tugevad kogukondlikud sidemed ja institutsiooniline tugi loovad pinnase, kus ka üksikisikud tunnevad end võimestatuna. Kui igaüks tunneb, et tema panus loeb, sünnib ühiselt tegutsemine ja usaldus ning need on alus toimivale kogukonnale.

Et elu oleks tõeliselt tähendusrikas (Martela, 2020), peavad sul olema selged väärtused ja eesmärgid, mis aitavad sul püsida kindlana ka siis, kui maailm su ümber tahab sind igale poole tõmmata.

Ühiskondlik usaldus

Kui kingitused aitavad nähtavaks teha inimeste ressursse, siis sotsiaalne kapital näitab, kuidas need ressursid suhetesse põimuvad ja kogukonda koos hoiavad. Robert D. Putnam (Putnam, 2008) defineerib sotsiaalset kapitali kui inimeste vahelisi sidemeid ja nendest tulenevaid usalduse ning vastastikkuse norme, mis võimaldavad inimestel tegutseda koos ühise hüve nimel. Sotsiaalne kapital on nagu kogukonna nähtamatu kangas, mis kootakse väikestest, aga olulistest tegudest nagu näiteks asjade jagamine, naabriga jutustamine, ühine einestamine või tervituskaardi saatmine.

Putnam märgib, et sotsiaalse kapitali vähenemine ei väljendu ainult ametlike ühenduste kadumises, vaid ka argiste viisakuste ja tähelepanu hääbumises. Ameerika ühiskonna näitel kirjeldab ta, et tavalised tegevused nagu ühine keegliõhtu või sõbralik noogutus jooksurajal on asendumas isoleeritud argieluga. Sotsiaalne kapital viitab suhetele ja koos tegutsemisele ning isegi kui teiste inimeste heaks panustamine on kiiduväärt, ei ole see tegevus definitsiooni järgi osa sotsiaalsest kapitalist. Putnam toob esile, et sotsiaalse kapitali suurim proovikivi on üldistatud vastastikuse seotuse norm, see on usk, et kui mina teen täna kellegi heaks midagi, võib keegi teine kunagi minu heaks samamoodi tegutseda.

„Ehk siis mina teen praegu sinu heaks seda, midagi kohe vastu palumata ning vahest sind isegi tundmata, kuid võin kindel olla, et kunagi tulevikus osutad sina või osutab keegi teine mulle vastuteene.” (Putnam, 2008)

Kogukonnas, kus järgitakse seda vastastikuse soetuse põhimõtet riisutakse lehed kokku enne, kui need naabri aeda lendavad, ulatatakse parkimisautomaadi juures võõrale puuduolev münt või hoitakse sõbra majal silma peal. Selline vastastikune heasoovlikkus loob olukorra, kus võidavad kõik. See on ühiskondlik usaldus (Putnam, 2008), mis on kogukonnale väärtuslik vara, kuid siis ja ainult siis, kui see on garanteeritud.

Šoti filosoof David Hume tabav tsitaat: „Sinu vili saab küpseks täna, minu vili homme. Kui mina töötaksin täna sinu heaks ja sina aitaksid homme mind, oleks see meile mõlemale kasulik. Kuid mina ei näita sinu vastu üles mingit lahkust ja tean, et ka sina ei tee seda. …./ ning me mõlemad kaotame vastastikuse usalduse ja kindlustunde puudumise tõttu oma saagi.“

Ja nagu eelnev tsitaat ilmestab, tuleb mõista, et usaldus ei sünni tühjalt kohalt vaid vajab keskkonda, kus inimestevaheline heatahtlikkus on loomulik kogukonna osa. Reetmist kartes ning pidevas ebaausas õhustikus võib ühe osapoole usaldus tunduda ärakasutamisena ja seetõttu on sotsiaalse kapitali (Putnam, 2008) loomisel võtmesõnaks usaldusväärsus, mitte lihtsalt usaldus. Kui kogukonna sotsiaalne kangas usaldamatuses viledaks kulub, väheneb selle võime ka edasi kanda kogukonna lugusid ja väärtuseid.

„Ühiskondlikku üldistatud usaldust võiks käsitleda otsusena, mitte kahelda inimestes, ka neis keda isiklikult ei tunne, kuni selleks pole mõjuvat põhjust.“ (Putnam, 2008)

Putnam on enda raamatus eristanud kahte liiki usaldust (Putnam, 2008), tugevatele isiklikele sidemetele tuginevat usaldust ehk „paksu usaldust“ ja  „õhukest usaldust“, mis põhineb üldisel ootusel, et inimesed käituvad heasoovlikult ka siis, kui nad üksteist isiklikult ei tunne. Mõlemad usalduse liigid on olulised, kuid õhuke usaldus soodustab usalduse ringi laienemist, hõlmates ka neid keda isiklikult ei tunta, nagu näiteks „uus kohvikututtav“.  Paksu usalduse tihedad sidemed võivad aga soodustada konservatiivsust, põhjustades seeläbi stagnatsiooni ja vastupanu muutustele. Kui rääkida usaldusest kogukonnas, siis ei saa piirduda ainult paksu ja õhukese usalduse eristamisega. Usaldus on mitmetasandiline nähtus, mis avaldub erinevates suhetevõrgustikes. Seda aitab selgitada M. Woolcock’i (Gilchrist ja Taylor, 2016) kolme sotsiaalse kapitali vormi jaotus: siduv (bonding), sildav (bridging) ja sidustav (linking) sotsiaalne kapital. Need ei ole pelgalt sotsiaalsete sidemete tüübid, vaid annavad märku ka sellest, milline ulatus ja mõju on erinevatel suhetel kogukonnas.

• Siduv sotsiaalne kapital tähendab tugevaid sidemeid oma lähedastega: pere, sõprade ja  lähinaabritega. Need suhted pakuvad turvatunnet ja igapäevast tuge, kuid esineb suurem oht vaid nende suhetega piirduda.
• Sildav sotsiaalne kapital ühendab inimesi, kes on erineva taustaga, näiteks eri vanuses, rahvusest või elukogemusega. Need on nõrgemad, aga laiemad sidemed, mis toovad kogukonda uusi ideid ja võimalusi ning aitavad avardada maailmavaadet.
• Sidustav sotsiaalne kapital tähendab suhteid kogukonna ja institutsioonide vahel, nagu ametnikud või teenusepakkujad. Need suhted on vajalikud selleks, et kogukond saaks oma vajadusi kuuldavaks teha ja muutuseid ellu viia.

Kokkuvõttes rõhutab Woolcock, et erinevate sotsiaalse kapitali vormide tasakaal ja ühendatus on oluline. Kui sidumine on hea läbisaamiseks, siis sildamine ja sidustamine on vajalik edasi jõudmiseks, muutuste elluviimiseks ja arenemiseks.

Kui sotsiaalne kapital kujundab suhteid ja usaldust, siis ühiskondlik agentsus avaldub nende suhete kaudu tegutsemises. Ühiskondliku sidususe uuring (Elmat, 2025) näitas, et Eesti inimeste usaldus riigi vastu on kõikumas. Riigi rahanduslik seis ja maksutõusud on tekitanud pahameelt ja süvendanud üldist ebakindlust tuleviku suhtes. Üha enam levib tunne, et süsteem on suur ja keeruline, ning muutused peaksid tulema „kuskilt kõrgemalt“. Enda mõjuvõimus kaheldakse ja paljud inimesed ei usu, et nende tegevus midagi muudab. Samas näitab uuring, et eestlaste lootus ei ole kadunud ning jõudu ja kindlust annab heatahtlikkus, lähedaste toetus ning ühised ettevõtmised.

Võimsad lood

Kuuluvustunne ei teki üksnes sellest, et elame samas kohas või näeme sarnased välja. Palju olulisem on see, et jagame sarnaseid väärtusi ning mõistame, mis meie jaoks päriselt oluline on. Need väärtused võivad avalduda igapäevastes tegudes, ühistel ettevõtmistel või omavahelises suhtluses. Kogukonnad ei sünni ainult koos tegutsedes, vaid ka koos mõtestades ja lugusi rääkides. Lood on inimeseks olemise lahutamatu osa ja kandnud meid läbi aegade, aidanud mõista maailma, iseennast ja üksteist (Vogl, 2016).

„Lood on kõige võimsam viis, kuidas me õpime, sest iga kogukond, nagu iga inimene, on täis lugusid. …/ Kui inimesed ei tea teie lugusid, siis nad ei tunne ega mõista teie kogukonda.“ (Vogl, 2016)

Iga kogukond elab lugudes, mida ta endas hoiab ja edasi annab. Just lugude kaudu saab selgeks see, kes me oleme ja miks meie teekond on oluline. Ka suured religioonid toetuvad lugudele- pühakirjad Piibel, Toora, Koraan ja budistlikud suutrad on täis tähenduslikke jutustusi, mis kannavad väärtusi ja elutarkust. Nii nagu ei saa mõista religioone ilma nende lugudeta, ei saa ka kogukonda mõista ilma selle lugusid tundmata.

Eriti tähtsad on päritolulood (Vogl, 2016), mis räägivad kogukonna algusest, kogemustest, õppimistest ja ühistest saavutustest. Veelgi olulisemad on väärtuste lood, mis on olemuselt tõhusamad kui miski muu. Lood räägivad kogukonna identiteedist, hoolivusest ja isetusest ning esindavad väärtusi, mida kõik inimesed loodavad kehastada. Kuid alati ei pea rääkima vaid sellest, mis õnnestus, vaid jagama peaks ka lugusid eksimustest ning ebaõnnestumistest. Haavatavust ilmestavad lood jagavad päris sidemeid, sest neis lugudes peitub ausus ja inimlikkus. Kui neid ausaid lugusid kogukonnas ei jagata on oht jääda pinnapealseks, mistõttu lähedust, sügavat usaldust ja siirust ei saa tekkida.

Ma sooviksin tuua ilmestamiseks ühe näite Põhjamaadest. Just Põhjamaid on korduvalt nimetatud maailma õnnelikemateks paikadeks. Nii Soome, Taani, Norra, Rootsi kui ka Island on olnud aasta-aastalt maailma õnnelikkuse raporti (Helliwell et al., 2025) tipus. See hinnang ei tule ainult heaoluühiskonna näitajatest, milleks on tugevad institutsioonid, toimiv demokraatia ja sotsiaalkaitse või madal korruptsioon vaid ka inimestevahelisest usaldusest. Põhjamaades on inimestel suurem autonoomiatunne (Martela, Greve, Rothstein, ja Saari, s.a.), tugevam kuuluvus kogukonda ja kindlustunne, et riik hoolib oma kodanikest. Selline usaldusele, võrdsusele ja hoolimisele rajatud ühiskond loob hea pinnase tähendusrikkaks eluks.

Kuid skandinaavia kultuuris on üks sügavalt juurdunud lugu, mis rõhutab võrdsust, tagasihoidlikkust, kollektiivset heaolu ja isikliku saavutuse mitte esiletoomist. See lugu on „Jante seadus“. Tegemist ei ole seadusega selle sõna otseses mõttes, vaid väärtuslooga, mille pani kirja Taani-Norra kirjanik Aksel Sandemose oma 1933. aasta romaanis „Põgenik ületab oma jäljed“. Raamatus esitatud kümme reeglit manitsevad mitte silma paistma ega end teistest paremaks pidama. Tänapäeval võivad need käsud tunduda piiravate või individualismi lämmatavatena, kuid neid tasub mõista kui kultuurilist tunnetust ja väärtusraamistikku, mis oli Põhjamaades olemas juba enne Sandemose romaani. Jante ei ole pelgalt keeldude kogum, vaid kannab endas sõnumit tagasihoidlikkusest, kuuluvustundest ja horisontaalsetest suhetest. Nagu ka Ubuntu filosoofias, asetub esikohale „meie“, mitte „mina“ ning see, kuidas me üksteist kohtleme, muutub sama tähtsaks kui see, kes me ise olla soovime.

Põnev on see, et Jante seadus on levinud kõigis Põhjamaades, Islandil jantelögin, Taanis ja Norras öeldakse janteloven, Rootsis jantelagen ja Soomes janten laki. Võib üsna kindel olla, et kes ei mõista Jante seadust, ei mõista täielikult ka põhjamaalasi (Knoller, 2019). Jante seadus koosneb kümnest reeglist (ära võta neid sõna-sõnalt), need kõlavad nii:

1. Ära arva, et sa oled midagi erilist.
2. Ära arva, et oled täpselt sama hea kui meie.
3. Ära arva, et oled targem kui meie.
4. Ära kujuta ette, et oled parem kui meie.
5. Ära arva, et tead rohkem kui meie.
6. Ära arva, et oled midagi enamat kui meie.
7. Ära arva, et sa midagi oskad.
8. Sul ei tasu meie üle naerda.
9. Ära arva, et keegi sinu arvamusest hoolib.
10. Ära arva, et suudad meile midagi õpetada.

Need kümme käsku kannavad endas sõnumit, et keegi ei tohiks pidada end teistest paremaks. Need egalitaarsed põhimõtted rõhutavad horisontaalseid suhteid, kus väärtustatakse tagasihoidlikkust, võrdsust ja ühtsust, mitte enese tähtsustamist.

Skandinaavia tänapäevase (Shankles, 2024) elu erinevates valdkondades on märgata tugevalt Jantele iseloomulikke jooni. Töökohal hinnatakse võrdsust ja välditakse enesekiitust, rõhutades kollektiivset edu individuaalse saavutuse asemel. Haridussüsteemis keskendutakse võrdsusele õppekeskkonnas, kus õpilasi julgustatakse üksteist aitama ning vältima konkurentsi. Spordis asetatakse rõhk ausale mängule ja meeskonnatööle, individuaalse kuulsuse asemel. Peresuhetes peetakse lugu võrdsusest ja üksteise toetamisest. Tervishoius ja heaolus on prioriteediks seatud kõigi inimeste heaolu, sõltumata nende sotsiaalsest staatusest. Moetööstuses ja ilumaailmas propageeritakse kaasavat ja jätkusuutlikku lähenemist ning julgustatakse keskenduma ajatule stiilile, vähendades liigset tarbimist.

Knoller toob välja, et Põhjamaades on erinevused rikaste ja vaeste vahel väiksemad kui Saksamaal, kuigi ka Põhjamaades leidub nii miljonäre kui ka vaeseid.

„Kui vene miljonär laseb šampanjakorkidel lennata ja muretseb endale purjejahi ning villa ning sakslane pargib ukse ette mõne luksusauto, siis põhjamaalasest miljonär sõidab tööle ühistranspordiga, kasutades korralikult kuukaarti. Peaasi, et naaber ei arvaks, et rikkus on teda ülbeks teinud.„ (Knoller, 2019)

Rootsis näiteks on maksuandmed avalikud ja kõigile kättesaadavad, mis aitab ennetada maksupettusi. Alates 1903. aastast on võimalik osta iga-aastast maksukalendrit taxeringskalender, mis sisaldab teavet kõigi elanike maksude kohta. Selline läbipaistvus toetab kõrget maksumoraali ja aitab vähendada korruptsiooni, peegeldades Jante seaduse mõju, sest siingi kehtib põhimõte „Ära arva, et sa oled midagi erilist“.

Üks Rootsi kultuuri tähenduslikke sümboleid (Knoller, 2019) on jõuluõhtuti aastast aastasse eetris olev joonisfilm 14-aastasest Karl-Bertil Jonssonist. Noormees töötab postkontoris ja jagab jõulukinke vaestele, suunates ümber need pakid, mis olid mõeldud rikastele. Oma otsuste tegemisel kasutab ta taxeringskalender’it, et tuvastada rikaste aadressid. Kui tema teod ilmsiks tulevad, käsib isa tal vabandust paluda, kuid rikkad ei ole pahased, vaid tunnevad kergendust, et saavad jõule pidada ilma mõttetute kingitusteta. See lugu sümboliseerib Rootsi väärtusmaailma, kus ühiskond jagab ressursse, et tagada õiglus ja rahulolu kõigile. Karl-Bertili teguviisi austati ka 2002. aastal temaatilise postmargiga, mis näitab selle loo sügavat juurdumist ühiskonda.

Kesk- ja Lõuna-Euroopas ning Ameerika Ühendriikides nähakse poliitikuid ja kodanikke sageli vastandlikena ning riiklik sekkumine võib tunduda negatiivse ja piiravana. Põhjamaades ei sümboliseeri riik poliitikuid, kes rahvast valitsevad, vaid kõiki selle maa kodanikke (Knoller, 2019). Näiteks Saksamaal oleks uskumatu kohata Angela Merkelit tänaval vorstiputka juures, kuid Põhjamaades on sellised vahetud kohtumised poliitikutega igapäevased. Üks erinevusi välja toov humoorikas juhtum leidis aset 1990. aastate algusest, mil Saksa välisminister Klaus Kinkel külastas Oslot. Kui Norra kolleeg Thorvald Stoltenberg ta autoga peale võttis, küsis lahkuv autojuht täiesti loomulikult: „Kuule, Thorvald, mis kellaks sa siin valmis saad?“ Saksa väärtuste kohaselt mõjub see kohatuna, ent Põhjamaades peetakse igat inimest võrdselt väärtuslikuks. Ka välisministri kohta kehtib Jante seaduse esimene reegel „Ära arva, et sa oled midagi erilist.“

Teadlase vaate annaks sellele loole Glasgow Ülikooli uuring  (Trotter, 2015), mis käsitles Jante seaduse rolli Norra rahvusliku identiteedi kujundamisel. Teadlase hinnangul on Jante sümboolne raamistik, millel on märkimisväärne kultuuriline mõju. Seda kasutatakse nii ühiskondliku korra hoidmiseks kui ka väärtuskonfliktide väljendamiseks, olles ühtaegu nii ühendav kui ka piirav.  Ja Lundi ülikooli uuring (Johansson, 2021) tõi välja, et Jante seaduse mõju ulatub kaugemale kultuurilistest normidest, mõjutades ka inimeste valmisolekut jagada ja panustada. Uuringust ilmnes, et annetusi peeti õigustatuks, kui see teenis ühiskondlikku hüve. Selline hoiak viitab, et Jante rõhutab kollektiivsust ja võrdsust ning suunab altruismi ühise heaolu teenimisele, mitte individuaalsele kasule. See muudab Jante mitte ainult väärtuste kogumiks, vaid ka sügavalt juurdunud ühiskondlikuks mõtteviisiks.

Lisaks sellele Põhjamaid hõlmavale näitele võiks siin lugude juures veel ära märkida ka selle, et kui tahame luua kogkonnas kohti (Vogl, 2016), kus inimesed tunnevad end oodatuna ja väärtuslikuna, siis tasub küsida, kas igaühel on olnud võimalus oma lugu jagada. Kui inimene saab jagada oma kogemusi, mida ta on läbi elanud ja mis on teda kujundanud, siis tekib tunne, et teda on nähtud ja kuuldud. Usaldades teistele enda loo, kingib ta kogukonnale tükikese endast. Kuid lugudele on vaja ruumi ja kohta, sest nad võivad ilmuda lihtsates hetkedes, kohvi juues, lõkke ääres istudes või koos töötades. Jagatud lood soodustavad kuuluvust ja tõstavad igaühe jaoks kogukonna väärtust. Isiklike lugude avaldumist saab soodustada ka „ühine kolmas“ („The Common Third“, s.a.) tegevus. See loengus (Linno, 2024) kõrva jäänud sotsiaalpedagoogika kontseptsioon rõhutab tegevuste kaudu loodud võrdseid ja tähendusrikkaid suhteid, kus kõik osapooled saavad õppida ja areneda.​ Olgu selleks siis talgud, töötuba, kogukonna aia rajamine, heategevuslik toidumüük, lauamänguõhtu, matk, filmiõhtu või lugude jutustamine, mis võimaldab osalistel tunda end nähtuna ja väärtustatuna.

Lahked paigad

Olen eelnevalt kirjutanud sellest, kuidas inimlik lahkus, isetus ja tähenduslikkus saavad alguse inimesest endast ning laienevad suhetesse ja kogukonda. Kuid ma usun, et inimlik lahkus saab läbi suhete kanduda ka paikadesse, lahketesse paikadesse. Need on paigad, kus inimesed saavad kohtuda, jagada lugusid ja tunda kuulumist (Lilleleht, 2025).

1980ndatel aastatel arendas Ray Oldenburg välja mõiste “kolmas koht”, mis tähistab vabaks sotsiaalseks suhtluseks mõeldud ruumi. Kolmas koht (Oldenburg, 2023) on üldnimetus paljudele avalikele ja lahketele kohtadele, kus toimuvad regulaarsed, vabatahtlikud, mitteametlikud ja tere-tulemast tunnetusega kohtumised väljaspool kodu ja tööd. Need kohad (kohvikud, pargid, raamatukogud, kirikud, kogukonnakeskused) loovad kogukonnatunnet ja kuuluvust, soodustavad omavahelist suhtlust, loovad usaldust ja liidavad erinevaid inimesi.

Nagu Ray Oldenburg enda raamatus välja toob, on see mõiste neutraalne, lühike ja lihtne ning rõhutab kolme koha koosluse olulisust. Esimene koht on kodu, mis pakub turvalisust. Teine koht on töö, mis pakub eneseteostust ja elatist. Kolmas koht on aga see, mis pakub kuuluvust, tähendusrikkust ja vaba suhtlust. Kolmanda koha põhielementideks (Oldenburg, 2023) on neutraalne pinnas, kuhu keegi ei pea kutsuma ja kus kõik tunnevad end teretulnuna. Samuti on oluline paiga nn sotsiaalne tasandus või “madal lävepakk”, kus inimese positsioon ühiskonnas pole oluline, määravaks saab isiksus ja tema soov suhelda. Kolmandat kohta iseloomustab ka rõõmus ja optimistlik õhkkond, kus hinnatakse inimeste erinevust, elurõõmu ning head, elavat ja kaasahaaravat vestlust. Need on omadused, mis muudavad kolmandad kohad asendamatuks osaks inimeste igapäevaelust. Kolmandate kohtade külastajad ei lähe koju riietuma, pigem tulevad nad nii nagu on. Liigne formaalsus või pingutatus hävitaks nende paikade loomuliku ja sundimatu iseloomu.

Tõsi on see, et lahke paik või kolmas koht (McGowan, 2025) võtab meid vastu nii meie parimal kui halvimal hetkel. Kui oleme rõõmsad ja energiat täis või kui tunneme end kurnatuna, üksikuna või lihtsalt tahame olla vaikuses teiste seas. Kolmandad kohad võivad saada kohtadeks, kus inimesed tunnevad end kogukonna osana ja hakkavad aktiivsemalt oma kodukandi ellu panustama. Sarnaselt määratlevad ka McMillan ja Chavis (McMillan, ja Chavis, 1986) kogukonnatunnet nelja olulise elemendi kaudu: kuuluvustunne, tähendusrikkus, panustamise ja osalemise võimalus ning jagatud emotsionaalne side. Kolmandad kohad loovad soodsa keskkonna, kus need emotsionaalsed sidemed saavad tekkida ja areneda.

Inimlikud sidemed vajavad turgutamist ning need saavad alguse tihti lihtsatest asjadest nagu mõned lauad ja toolid, sõbralik võõrustaja ja inimeste valmisolek teineteisega kohtuda (Oldenburg ja Christensen, 2025). Kolmandad kohad on kogukonna süda ja hing, mis soodustavad kuuluvustunnet ning loovad kõigile elavama ja elamisväärsema keskkonna (Moataz, 2024). Need kohad aitavad meil tunda end nähtuna ja hoituna maailmas, mis võib tunduda üha suurem ja hoolimatum. Kui uudised ja elu mastaap meid rusuvad, siis kolmas koht pakub inimlikkust ja hellust (McGowan, 2025).

„Kolmas koht, kus keegi teab mu nime või tunneb ära mu näo, aitab mul sidet hoida maailmaga… ja sõbralik sõna võõralt meenutab, kui väärtuslik on säilitada empaatiat.“ (McGowan, 2025)

Selliste lahkete paikade olemasolu ja kättesaadavus mõjutab positiivselt kogukondlikku heaolu ja sotsiaalset sidusust. Kui inimesed ei oma neid loomulikke kogunemiskohti, väheneb kogukonnatunne ja sotsiaalne usaldus (Putnam, 2000). Kolmandate kohtade kadumine võib soodustada isoleeritust, üksildust ning heaolu vähenemist.  Eelnevat kinnitas ka telefoniuuringu (Jeffres, Bracken, Jian, ja Casey, 2009) tulemus, kus inimesed, kes tajusid oma kogukonnas olevaid kolmandaid kohti, hindasid kogukonna elukvaliteeti oluliselt kõrgemaks kui need, kellel sellised kohad puudusid.

Nendes soodsates paikades (Oldenburg, 2023) on tänav kodu pikendus, kõndimine viib inimesi rohkematesse paikadesse, enamasti juhuslikult, kuid kiindumust ja kohatunnetust tekitavalt. Sotsiaalsetes ja lahketes kohtades on inimene lihtsalt inimene, isiksus ja kordumatu. Mittekohtades aga kaob inimese individuaalsus ja isiksus taandub ning asemele tekib klient, ostja, tarbija, töötaja või patsient, kellel puudub kohaga isiklik side. Prantsuse antropoloog Marc Augé (Augé, 2020) selgitab mõistet „mittepaik“ non-place, püüdes näidata, et paljud tänapäevased kohad on pigem ajutised, isikupäratud ja emotsionaalselt tühjad võrreldes traditsiooniliste paikadega, kus inimesed tunnevad sidet ja loovad lugusid. Mittepaigad nagu lennujaamad, kiirteed, hotellid, ostukeskused on kohad, kus inimesed liiguvad, kuid ei loo endale seoseid.​

„Isik, kes siseneb mittepaika, vabastatakse oma tavapärastest olemusest. Ta muutub vaid selleks, mida ta teeb või kogeb, kas reisija, kliendi või autojuhina.“ (Augé, 2020)

Mittepaikades on suhtlus sageli anonüümne ja vahendatud, näiteks krediitkaartide või masinate kaudu, mis asendavad isiklikku suhtlust. Need ruumid ei toeta identiteedi kujunemist ega sotsiaalset kuuluvust, vaid pigem soodustavad üksindust ja ükskõiksust.

Ka enda raamatus kritiseerib Oldenburg modernset elu, kus inimesed liiguvad kodust tööle ja tagasi, kuid neil puuduvad avalikud kohad ehk kolmandad kohad, kus vaba ja loomulik suhtlemine saaks toimuda. Põhiprobleemid (Oldenburg, 2023), mida ta välja toob on isolatsioon ja kogukonnatunde kadumine ning avaliku ruumi hääbumine, kus inimesed saaksid spontaanselt suhelda. Samuti on probleemiks tarbijakultuur, mis õpetab inimesi, et õnne ja heaolu saab osta isikliku tarbimise kaudu, mitte kogukondliku elu ja suhtlemise kaudu, mistõttu panustavad inimesed üha rohkem enda erapinnale. Ja seeläbi õitseb meelelahutustööstus ning kasvab nõudlus igasuguste elektrooniliste vidinate järele ning ületähtsustatud tarbimine ja eraviisiline meelelahutus asendab harjumuse ühiselt aega veeta. Lisaks ka autokeskne eluviis, mis süvendab üksildust ja eraldatust. Kuna naabrid ei tunne üksteist ja pole ühiseid kohti, puudub emotsionaalne side selle paigaga.

“Ja seetõttu on tüüpilist äärelinna kodu lihtne maha jätta, sest seda, mida inimesed neis kõige rohkem hindavad, saab kolimisel kaasa võtta. Kohalikes kõrtsides või nurgapoes kurba hüvastijättu ei toimu, sest seal pole enam kohalikke kõrtse ega nurgapoode. Erinevate majapidamiste vahel puudub kontakt, naabreid näeme harva ja kindlasti ei tunne me neist kedagi.” (Oldenburg, 2023)

Kolmandad kohad on nagu kogukonna vundament, millele ehitatakse sidusad, elujõulised ja kaasavad kogukonnad. Kogukonnad vajavad nende kohtade olemasolu, tekkimise soodustamist ja hoidmist, sest need toetavad sotsiaalset kapitali ja alt üles liikuvate kogukonnaalgatuste tekkimist. Oldenburg ideed on tugevalt seotud tänapäevaste mõtteviisidega, mis ei väärtusta konkurentsi ja tarbimist, vaid vaba suhtlust, kohalolu ja kogukonnatunnet. Tugevate kolmandate kohtadega paigad aitavad toetada elujõulist ja sidusat kogukonda, kus erinevad inimesed saavad omavahel kohtuda ja luua tähendusrikkaid suhteid.

Kokkuvõte

See käsiraamatu peatükk on mõtisklus sellest, kuidas humble hoiak, isetus ja kogukonnale suunatud eluviis loovad aluse tähendusrikkale elule. See lahkuse rännak läbi erinevate tasandite, inimesest- paikadeni, rõhutab inimliku vaate ja lahkuse rolli kogukondade arendamises, sest kogukond sünnib inimestest ja omavahelistest suhetest. Meil kõigil on enda tähendusrikka elu kompass ja teekond selleni jõudmiseks, kuid tõeline küllus ei sünni omaette kulgemisest, vaid vastastikuses jagamises – andmisest sünnib saamine.  Kui kogukond suudab usaldada ja isetult hoolida, siis vastastikuste tegude väärtus aina kasvab- seest väljapoole.

Kui sa lugemise käigus jäid mõtlema enda kompassile, siis võiksid nüüd võtta korraks aega, et vaadata enda sisse. Mis on su elus oluline? Kes on sulle olulised inimesed? Kui palju sa neile aega pühendad? Kas see on piisav? Kuhu või millele sinu aeg kulub? Mis pakub sulle rõõmu? Kas sa märkad seda mis on olemas? Kas sa  oskad märgata neid lihtsaid igapäevased hetki, mis teevad elu elamisväärseks?

Igaühe esimeseks sammuks võiks olla hõivatuse lõksust välja astumine ning iseendasse vaatamine. Kogukonna arendaja saab siin abiks olla – küsimuste küsijana, fookuse teritajana ja heatahtliku hõlbustajana, sooviga luua ja hoida toetavat ruumi ning suhteid, kus arendamine tähendab eelkõige kuulamist, usaldamist, väärtuste hoidmist ja koosloomist. Just sellistes suhetes sünnib kuuluvustunne – tunne, et oled oodatud, vajalik ja nähtud. Kuuluvustunne oli minu töös läbiv alateema, see ei saanud eraldi peatükki, kuid oli tihedalt seotud lahkuse, suhete ja kolmandate paikadega.

Kogukond ei vaja suuri süsteeme ega keerulisi strateegiaid, vaid hoolivaid suhteid ja lahkeid kohti, kus kohtuda ning inimesi, kes usuvad, et väikestest asjadest kasvab suur tähendus.

Taipamised

Et teksti mõte paremini kokku võtta olen jaganud taipamised kujundlikesse looduspiltidesse, märkamaks, et ka mõtted, suhted ja kogukonna areng järgivad loodusele sarnast rütmi.

Seeme – alguspotentsiaal, mis saab hakata idaneda

Idu – tärkav mõte, mis vajab kaitset, soojust ja hoolt

Tõru – taipamine, mis avab midagi

Hirmutis– pane tähele või hoidu sellest

Seeme – alguspotentsiaal, mis saab hakata idaneda

• Kogukonna südames on isetu inimene, mitte see, kes iseend ära unustab või end läbi põletab, vaid see, kes oskab ennast teiste kõrvale tähenduslikult asetada ja olla humble.
• Ubuntut võib pidada meie sotsiaalseks tugevuseks, hoolivaks ja vastupidavaks sotsiaalseks sidemeks, mis hoiab inimesi ka siis, kui süsteemid enam ei suuda.
• Võim ei tule ülevalt ega väljast, vaid kasvab seest väljapoole.
• Selleks, et inimestes oleks rohkem küpsust ja vastutust oleks vaja võtta aega, et seada endale prioriteedid ja väärtushinnangud.
• Vundament, mis loob tähendusrikka elu: autonoomia, kompetentsus, seotus ja heasoovlikkus.
• Iga kogukond elab lugudes, mida ta endas hoiab ja edasi annab.
• Kolmandad kohad võivad saada kohtadeks, kus inimesed tunnevad end kogukonna osana ja hakkavad aktiivsemalt oma kodukandi ellu panustama.

Idu – tärkav mõte, mis vajab kaitset, soojust ja hoolt

• Humble inimene on justkui viljakas muld, tasane ja nähtamatu, kuid samas hädavajalik elu arenemiseks.
• Inimene ei vaja mitte päästmist, vaid toetavat lahket keskkonda, kus olla vajalik ning see muudab inimesed tervemaks ja kogukonnad elujõuliseks.
• Uued ajad on andnud võimalused uute kogukonnavormide tekkeks, mis põhinevad jagatud väärtustel ja huvidel, mitte vaid päritolul või elukohal.
• Kui loovad mõtted saavad toetust usaldavate suhete kaudu, võivad koostöös ja vastastikmõjus sündida imelised asjad.
• Lugudele on vaja ruumi ja kohta, sest nad võivad ilmuda lihtsates hetkedes, kohvi juues, lõkke ääres istudes või koos töötades.
• Kui inimene saab jagada oma kogemusi, mida ta on läbi elanud ja mis on teda kujundanud, siis tekib tunne, et teda on nähtud ja kuuldud.

Tõru – taipamine, mis avab midagi

• Isetus ja lahkus tähendab vaikimist, kui sõnad ei aita, ja kohalolu, kui teine vajab märkamist.
• Inimeste anded ja ressursid saavad tõelise tähenduse siis, kui need on nähtavad ja neid antakse edasi ning võetakse kogukonnas vastu.
• Ka maa, mets, vesi ja õhk on meie ühised varad, mille eest hoolimine on sama tähtis kui oma naabri märkamine.
• Vastastikku tehtavate kingituste põhiolemuseks on liikumine ja nende väärtus sellel teel kasvab.
• Individuaalsus ja kogukondlikkus ei pea vastanduma, tugev kogukond sünnib just siis, kui isiklik vabadus ja ühiskondlikkus käivad käsikäes.
• Vastastikune heasoovlikkus loob olukorra, kus võidavad kõik.
• Kogukonnad ei sünni ainult koos tegutsedes, vaid ka koos mõtestades ja lugusi rääkides.
• Lood räägivad kogukonna identiteedist, hoolivusest ja isetusest ning esindavad väärtusi, mida kõik inimesed loodavad kehastada.
• Lahke paik või kolmas koht võtab meid vastu nii meie parimal kui halvimal hetkel.

Hirmutis- pane tähele või hoidu sellest

• Ressursipõhine lähenemine ei seisne probleemide diagnoosimises ega parandamises, vaid usaldavas kaasamises ja koosloomes.
• Kogukonna arendajana enda eelarvamuste kõrvale jätmine ja kohaliku kogukonnaga kaasaminek nõuab isetust ja humble olekut.
• Kui mõni anne või oskus on jäänud kellegi mõtetesse või südamesse on tegu vaid “ootel kingitusega” ja sellise ande väärtus pole veel realiseerunud.
• Panused, mis ei leia kogukonnas kohta või jäävad mõistmata on kui “varjus päikesekellad”, sest nad on olemas, aga ei saa enda loomupärast rolli täita. Need on vastuseta kingitused.
• Kui keskkond on tõrjuv, siis on vaja muuta keskkonda, sest tervenemine peab toimuma seal, kus me haavatud oleme – omaenda kogukonnas.
• Me oleme langenud „hõivatuse lõksu“, kus me täidame oma päevad tegemistega, et vältida mõtisklemist ja tühjusetunnet.
• Võiksime mitte kahelda inimestes, ka neis keda isiklikult ei tunne, kuni selleks pole mõjuvat põhjust.
• Kuuluvustunne ei teki üksnes sellest, et elame samas kohas või näeme sarnased välja.
• Mittekohtades kaob inimese individuaalsus ja isiksus taandub ning asemele tekib klient, ostja, tarbija, töötaja või patsient, kellel puudub kohaga isiklik side.