KAS KÜLA, MIDA ON VAJA LAPSE KASVATAMISEKS, ON KADUNUD?

2025

Sissejuhatus

Käesolevas töös uurin, kuidas küllaltki lühikese aja jooksul toimunud sotsiaalsed ja kultuurilised muutused – tuumperekonna esiletõus, linnastumine, tehnoloogia laialdane levik ja elutempo kiirenemine – on vähendanud perede vahelist sidusust ning suurendanud nii vanemate kui laste stressi ja üksildust.

Esitan küsimuse „Kas küla, mida on vaja lapse kasvatamiseks, on kadunud?“ ehk kuhu on tänapäeva kontekstis kadunud pere ümbert kogukond ja millised võimalused on selle taastamiseks?

Töö peamiseks eesmärgiks ongi kaardistada ja analüüsida, millised sotsiaalsed ja kultuurilised tegurid on viinud lapse kasvatamiseks vajaliku “küla” ehk laiemate kogukondlike võrgustike lagunemiseni või muutumiseni ning milliseid strateegiaid ja algatusi saab Eesti kontekstis nende taasloomiseks rakendada.

Lähenen teemale nii isiklikust kui ka laiemast – ühiskondlikust – vaatest. See töö ongi valminud tänu minu väga suurele isiklikule huvile selle teema vastu.

Minu lapsepõlv ja sealt edasisse ellu kaasa võetud väärtused

„Meie paari-kolme põlve tagused esivanemad elasid enamasti veel maal ja koos maaga. Nad teadsid igat koduümbruse kohta nimepidi ning nad elasid veel maailmas, kus igal kohal ja inimesel oli oma lugu, mida räägiti jälle ja jälle (sest erinevalt praegusest oli inimestel aega) ja need lood justkui juhtisid kogu elu.“

(Trapido, 2022)

Teada-tuntud Aafrika vanasõna ütleb, et lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. Võib öelda ka, et lapse kasvatamiseks on vaja kogukonda. Tunnen, et veel minu lapsepõlves see just nii oligi – minu ümber olid mu vanemad, vanavanemad (päris väiksena ka üks vanavanaema), (vana)tädid-(vana)onud ja nende lapsed, sõbrad ja nende vanemad, naabrid, õpetajad, maailma parim korvpallitreener ning lisaks veel samas piirkonnas elavad inimesed, kes teadsid, kelle laps ma olen ja kus ma elan (see nimekiri siin minule olulistest inimestest ei ole kindlasti lõplik). Alati oli olemas keegi, kelle poole vajadusel pöörduda ning vaadates praegu tagasi oma lapsepõlvele, võin öelda, et ma tundsin tugevat turva- ja kuuluvustunnet.

Viimasele aitas kindlasti kaasa ka see, et me elasime mu vanavanematega samas majas ehk kolm põlvkonda elasid ühise katuse all. Meil oli talu loomade, heinamaa ja põldudega, kodust veidi kaugemal oli meil ka tükike metsa. Kui mu vanemad olid palgatööl, hoolitsesid minu ja mu õe eest meie vanavanemad. Tihti toimetasid nad samal ajal talutöödega, kuid meile õega meeldis ka loomadega tegeleda ja abis olla. Erinevate põlvkondade elu ühise katuse all õpetas mulle väga palju. Esiteks seda, kui oluline on tugivõrgustik. Ma nägin, et täiskasvanud ei olnud oma ülesannetega üksi (minu vanemad polnud oma lastega üksi ning samal ajal ei olnud ka minu vanavanemad talutöödega üksi) – neil oli üksteise näol olemas loomulik tugivõrgustik, mis neid tugevalt toetas. Teiseks õpetas see mulle olulisi sotsiaalseid oskusi nagu suhtlemine erinevas vanuses inimestega, arvestamine teiste inimeste vajaduste ja tunnetega ning seda, et inimesed on erinevad. Kolmandaks toon välja eeskujud: õppisin täiskasvanute ja kindlasti ka oma õe kaudu selliseid olulisi väärtusi nagu abivalmidus, hoolivus, koostöö ja vastutus.

Turvalise kogukonnatunde tundmisele aitas kaasa veel see, et väga tihti olid meie vanavanemate juures ka meie tädide-onude lapsed ning siis olid nii maja kui hoov laste kisa ja kilkeid täis. Mäletan selgelt vanavanemate ja tädi perega koos veedetud jõule ja teisi pühasid, suguvõsa kokkutulekuid, paljusid-paljusid sünnipäevasid, mida ei jäetud kunagi tähistamata, ühiseid kartulipaneku ja -võtu talguid, heinategusid ja peenarde rohimisi (need viimased tegevused ei olnud minule kui lapsele sel ajal meeltmööda, kuid kuna tööle järgnes mäng sugulastega, mäletan seda aega pigem positiivselt). Siinkohal toon taas välja koostöö ja jagatud vastutuse olulisuse: üheskoos said tehtud nii tööd kui peetud ka peod, samal ajal olid lapsed rõõmsad ja hoitud. Suviti mängisime me teiste lastega hommikust õhtuni õues, sõitsime ratastega mitmeid kilomeetreid sõprade-sugulaste juurde või järve äärde ujuma (see oli aeg, kui liiklus ja tänavad olid veel suhteliselt turvalised). Meil oli piisavalt vabadust, kuid samal ajal hoidis keegi meil aeg-ajalt ikkagi silma peal ja selleks inimeseks ei olnud alati pere liige, vaid see võis olla kasvõi tuttav poemüüja, kes nägi meid rattaga mööda sõitmas ning kes teadis täpselt, kellele vajadusel helistada (mobiiltelefonid hakkasid vaikselt kodudesse jõudma, üks terve pere peale). See oli vabaduse ja piiride tasakaal – meil oli vabadust iseseisvalt mängida ja maailma avastada, ent samas oli alati olemas ka järelevalve, mis tagas meie turvalisuse. Selline keskkond soosis meie kui laste iseseisvuse ja vastutustunde arengut.

See on minu lapsepõlve lugu, kuid seal kogetu ja õpitu juhib minu praegust elu lapsevanemana. Mul oli turvaline kodu ja peresuhted, erinevad eeskujud ning tugevad sõprussuhted. Inimeste jaoks oli oluline lugude ja traditsioonide jagamine (sünnipäevad, jõulud, ühised talutööd), mis suurendasid heaolu, lõid ühtsustunde ja tugevdasid identiteeti. Seda kõike siia kirja pannes saan aru, et mu lapsepõlves mängis olulist rolli tugev sotsiaalne kapital – sealsed inimestevahelised suhted, usaldus, koostöö ja vastastikune toetus, mis võimaldasid inimestel kogukonnana saavutada ühiseid eesmärke ja paremat elukvaliteeti. Lõpetan selle osa oma õe Kelly ilusate sõnadega tema 8. klassis kirjutatud kirjandist „Minu kodutalu“, mis peegeldab hästi kodu olulisust ja turvalisust meie kui laste jaoks:

„Ta on minu kodutalu, minu parim ja turvalisim paik maailmas ja ma ei pane paljuks ühtki tööd ja vaeva, kui saan aidata muuta seda veelgi omasemaks, kaunimaks, kindlamaks, et ta kestaks igavesti. Ja kui kunagi siin talus minu lapsed ringi jooksevad ja virisevad vahel töö üle, mida nad peavad tegema, siis selgitan neile, et see on ka nende talu, millel mina aitasin sündida ja kasvada, nagu nüüd teevad seda nemad. Talu kestvusele aitavad kaasa minu lapsed, nagu minagi seda teinud olen ja teen.“

(Raik, 2005)

Evolutsioonist, küttidest-korilastest, tuumperekonnast ja baasvajadustest

„Geneetiliselt oleme kõik kütid ja korilased. Looduslik valik muutis meid tuhandete aastate jooksul just sellist elustiili järgima. Antropoloogid on kirjeldanud küttide ja korilaste kultuuri õitsengut kui inimkonna ajaloo ainsat stabiilset ajajärku. Põlluharimise traditsioon tekkis Lääne-Aasia viljakatel aladel kõigest 10 000 aastat tagasi ja mitmetes teistes maailma paikades tunduvalt hiljem. Üleminek põlluharimisele tõi kaasa üha uusi ja uusi muutusi inimeste igapäevaelus. Muutused olid looduslikust valikust mitmeid samme ees ja oleme pidanud nendega nii hästi kui võimalik kohanema, olles samas üles ehitatud organismidena, kes on loodud elama küttide ja korilastena.“

(Gray, 2013)

Inimesed on evolutsiooniliselt mõeldud elama sotsiaalsetes gruppides, kus laste kasvatamine, õpetamine ja hooldamine on jagatud mitmete täiskasvanute vahel. See süsteem lõi eelduse keerukate sotsiaalsete oskuste, keele, õpetamise ja kultuuri arenguks. Koostööl põhinev kasvatamine võimaldas inimestel arendada välja palju tugevama prosotsiaalsuse, see tähendab soovi teisi aidata, olla hooliv ja teha koostööd mitte ainult perega, vaid ka teiste inimestega. See viis omakorda uute kognitiivsete võimete kujunemiseni, näiteks jagatud kavatsused (võime teha koos midagi ühise eesmärgi nimel, jagada mõtteid, infot ja kavatsusi), mis on aluseks keele, kultuuri, õpetamise ja keeruka koostöö tekkele (Burkart jt, 2009).

Eelnevast nähtub, et inimene ei ole loodud üksinda hakkama saama – meie sotsiaalsus, empaatia ja koostöövalmidus on juurdunud sügavalt meie evolutsioonilisse minevikku. Koos kasvatamine ja hoolitsemine pole olnud vaid ellujäämise küsimus, vaid sellest on kasvanud välja ka meie võime õppida, õpetada ning luua kultuuri. Inimeste tugevus peitub ühistundes ja koostöös – ja ka tänapäeval vajame kogukonda ning vastastikust toetust, et hästi toime tulla.

Koostöisest elust oleme me nüüdseks pigem eemale liikunud ja see on üks põhjusi, miks ma seda tööd kirjutan, kuid siinkohal soovin anda põgusa ülevaate sellest, kuidas elasid kütid ja korilased, sest nende elustiilist on nii mõndagi õppida (kuigi küttide ja korilaste elustiil on praktiliselt välja surnud, kirjeldan ma nende elu siin oleviku vormis). Järgneva info olen saanud arengupsühholoog Peter Gray (2013) raamatust „Vabadus õppida“.

Küttide ja korilaste peamisteks sotsiaalseteks väärtusteks on autonoomsus (isiklik vabadus), jagamine ja võrdsus. Mida see tähendab? Autonoomsus: nad ei ütle üksteisele, kuidas käituda ega anna ilma küsimata nõu. Igaüks on vaba ise oma valikuid tegema (sh lapsed). Jagamine: see on eksistentsi jaoks oluline. Inimesed jagavad vabalt oma oskusi ja pingutusi toitu otsides, kiskjate vastu astudes ja laste eest hoolitsedes. Nad jagavad toitu ja materiaalseid hüvesid. Võrdsus: kõigi vajadused on võrdselt olulised, kedagi ei peeta teistest olulisemaks ja kellelgi ei ole rohkem materiaalseid hüvesid kui teistel.

„Meie, läänemaailma inimeste jaoks on jagamine kiitust vääriv üllameelsus, mille eest me eeldame tänamist ja vastuteene osutamist.“

(Gray, 2013)

Näeme selgelt, kui erinevad võivad olla väärtushinnangud eri ühiskondades ja ajastutel. Küttide-korilaste kogukondades on autonoomsus, jagamine ja võrdsus loomulik elu osa, mitte midagi erakorralist või eraldi esiletõstmist vajavat. Seal tähendab jagamine ellujäämist ja turvatunnet, mitte teene tegemist või tänu ootamist. Ka võrdsuse mõiste on palju sügavam – kedagi ei peeta olulisemaks ega väärtuslikumaks lihtsalt tema positsiooni või varade tõttu. Tänapäeva lääne ühiskonnas on jagamisest saanud pigem erand kui reegel ning sageli kaasneb sellega ootused tänulikkusele või vastutasule.

Küttide-korilaste suhtumine lastesse on väga usalduslik: kütid ja korilased usuvad, et laste instinkte tasub usaldada. See on arusaam, et lapsed, kel lubatakse oma tahte järgi tegutseda, õpivad ise ära kõik eluks vajaliku ning hakkavad vabatahtlikult hõimu ühistegevustesse panustama siis, kui on saanud piisavalt osavaks ja küpseks. Küttide ja korilaste lastel lubatakse suurem osa ajast vabalt mängida ja maailma avastada ning püüdmata juhtida või suunata oma laste haridust, aitavad täiskasvanud neil end ise harida, reageerides laste soovidele. Nad lubavad lastel mängida täiskasvanute tööriistadega, isegi nendega, mis on potentsiaalselt ohtlikud (nagu noad ja kirved, kuid otse loomulikult hoitakse mürgiotstega nooled laste käeulatusest eemal) (Gray, 2013).

Küttide-korilaste kogemus näitab, et kui anda lastele vabadus ise maailma avastada ja oma huvidest lähtuda, arenevad nad iseseisvateks ja kogukonnaeluks valmis inimesteks. Selline usaldus laste vastu loob keskkonna, kus õppimine on loomulik protsess, mitte kellegi teise poolt peale sunnitud kohustus.

Tänapäeval räägitakse palju sellest, et lapse töö on mängimine. Küttide ja korilaste elustiilis on mängimine võimalus harjutada sotsiaalseid oskusi ja väärtusi. Sotsiaalne mäng on oma olemuselt pidev koostöö, teineteise vajaduste märkamise ja konsensusliku otsuste langetamise õppetund. 1950-60ndatel üle maailma läbiviidud ja mitmete kultuuride mänge puudutanud uuringu käigus leidsid uurijad, et ainsad kultuurid, kus võistlusliku/konkureeriva iseloomuga mängud puudusid, olid küttide ja korilaste kultuurid (Gray, 2013).

Arvan, et meie tänapäevased mängud ja konkureerivad võistlused mõjutavad laste väärtushinnanguid, seetõttu võiksime täiskasvanutena rohkem toetada koostööpõhist mängimist, et kasvatada hoolivamaid ja koostöövõimelisemaid inimesi. Meie kultuur on palju mitmekesisem, kui oli küttide ja korilaste oma, kuid nagu ma enne ütlesin, on meil nende elustiilist nii mõndagi õppida.

Alustasin seda peatükki mõttega, et evolutsiooniliselt oleme me loodud elama kogukonnas, kus laste eest hoolitsemine, nende õpetamine ja kasvatamine toimub ühiselt. Briti antropoloog Rebecca Sear (2016) toob ühes oma artiklis välja, et 20. sajandi keskel kujunesid lääne ühiskondades mitmed mõjukad teooriad lapsekasvatusest ja -arengust. Nende ühiskondade perestruktuurid pidasid normiks äärmuslikku tuumperekonda, kus pere koosnes vaid emast, isast ja lastest; teised sugulased elasid sageli kaugel ning tööjaotus oli ebaharilikult jäik – emad olid justkui vastutavad vaid laste eest, isad aga leivateenimise eest. Sear (2016) lisab, et Lääne ühiskondade tuumperekond pole inimkonnale tüüpiline: enamikus maailma kultuurides ja läbi ajaloo on levinud pigem laiemad, paindlikud perekonna- ja hooldusvõrgustikud, kus mitmed inimesed panustavad laste kasvatamisse (sh vanemad õed-vennad). Lääne ühiskondades aga ei kasutata näiteks vanemaid lapsi hooldajana. See tuleneb osaliselt madalast sündimusest – väikestel lastel on vähem vanemaid õdesid-vendi, kes saaksid nende eest hoolitseda. Teisalt oodatakse lastelt, et nad pühenduksid õpingutele, mitte ei panustaks kodustesse töödesse ega väiksemate eest hoolitsemisse.

Küttimise ja koriluse juurest oleme me jõudnud sinna, et me täna elame individualistlikus ja materialistlikus maailmas, kus tuumperekonna mudel on kujunenud domineerivaks. Oleme võõrandunud loodusest ja elame linnades, mis aina kasvavad ja kasvavad. Sealjuures kasvavad ka tööstused ja majandus. Sellel tohutul kasvul ei tundugi lõppu tulevat. Me oleme tänu internetile rohkem ühendatud kui kunagi varem, ometi oleme täiesti üksi, sest päris ühendumist inimeste vahel ei toimu. Seda tihti isegi pereliikmete vahel. Kõik see on viinud selleni, et me ei usalda enam oma instinkte ega sisetunnet. Me võib-olla isegi ei kuule ega tunne seda enam. Gabor Maté (Ungari päritolu Kanada arst, kes räägib väga palju sellest, kuidas lapsepõlv tervet meie elu mõjutab) räägib ühes taskuhäälingusaates just sellest, et kui  lapsevanemad usaldaksid oma instinkte, siis lastega oleks kõik hästi. Vanemad ei kohtleks sellisel juhul oma lapsi halvasti või ei jätaks nende vajadusi rahuldamata, arvates, et lapsed jonnivad või ajavad neid meelega vihale. Maté ütleb väga lihtsad, kui tabavad sõnad:

„Kui sa kohtled lapsi hästi, saavad nad hakkama ja kui sa ei kohtle neid hästi, siis nad ei saa hakkama. See ongi nii lihtne. Tõsiasi, et seda peab nii jõuliselt ning nii paljude sõnade ja uuringutega tänapäeval seletama nagu me teeme, on märk hullust ühiskonnast.“

(Blaskey, 2019)

Lapse märkamine ei ole aga ainult vanemate vastutus. Seda on vaja teha ka koolis, trennis, vabal ajal jne. Haridus- ja keskkonnapsühholoog Grete Arro (2022) toob ühes oma artiklis välja, miks on vaja pöörata tähelepanu laste baasvajaduste rahuldamisele. Ta ütleb, et varasemad rahuldamata psühholoogilised baasvajadused, mis tulenevad kontrollivast, võistlevast või emotsionaalselt jahedast kodu- või koolikeskkonnast, suunavad inimesi eelistama kompenseerivaid väliseid eesmärke (näiteks raha ja võim). Seevastu demokraatlik, soe ja mittekontrolliv keskkond soosib pigem sisemisi eesmärke. Kui baasvajadused on rahuldamata, püütakse oma väärtust pidevalt tõestada välise edu kaudu, samas kui rahuldatud baasvajadustega inimesed tunnevad vähem vajadust enda väärtust väliste mõõdupuude järgi hinnata. Võib öelda, et lapse areng ja heaolu on kogu kogukonna ühine vastutus, mitte vaid üksikute inimeste ülesanne. Kui kogukonna põhiväärtused on hoolivus, koostöö ja üksteise märkamine, siis kasvab ka tõenäosus, et laste baasvajadused saavad erinevates eluvaldkondades täidetud. Selline väärtustele toetuv kogukond loob tugeva aluse, kus iga laps (ja ka täiskasvanu) tunneb end hoituna ja väärtuslikuna, mistõttu ei pea ta oma tähendust tõestama väliste saavutustega. Lõpuks mõjutab kogukonna väärtusruum otseselt seda, millist tuge, hoolt ja tähelepanu saavad seal kasvavad lapsed ning see mõjutab omakorda seda, millised täiskasvanud neist kasvavad.

Tänapäeva ühiskond, iseenda, lapse ja pere heaolu ning kogukonna olulisus

„Eraldatust, kui ühte praeguse valitseva maailmavaate alust ja samas põhiprobleemi, on esile toonud mitmed mõtlejad ja praktikud. Enese teistest inimestest ja loodusest eraldiseisvaks pidamine on mõttekonstruktsioon, mida on aidanud tõsiseltvõetavaks muuta tohutu hulk fossiilenergiat transpordis, toidu tootmises, eluasemetes ja üldises elukorralduses. Me nagu ei sõltuks niivõrd teineteisest ja loodusest kui hoopis teisest illusioonist – ühiskondlikust kokkuleppest, mida nimetatakse rahaks.“

(Trapido, 2020)

Olles nüüd ise üle kaheksa aasta olnud lapsevanem (tänaseks on mul kolm imelist last), tunnen, et päris sellist „küla“ nagu mina oma lapsepõlvest mäletan, minu lastel kahjuks ei ole. Neil on loomulikult olemas armsad inimesed: vanavanavanemad, vanavanemad, tädi ja onud ning sõbrad, õpetajad nii lasteaias kui koolis, kes panustavad nende heaolusse ja ma olen selle eest igapäevaselt tänulik, kuid ei saa eirata fakti, et ühiskond on muutunud. Toon järgnevalt välja mõned minu enda jaoks olulisemad muutused:

• Meie elukorraldus on muutunud – me ei ela enam mitu põlvkonda ühe katuse all, vaid ainult tuumperekonnaga koos (loomulikult on ka erandeid), mis juba teeb tugivõrgustikult abi saamise keerulisemaks. Eraldi elamine võib tänapäeval aga olla ka täiesti teadlik otsus, sest erinevate põlvkondade arvamused laste kasvatamise koha pealt võivad lahku minna. Muidugi tuli seda ette ka varasemalt, mäletan oma lapsepõlvestki, et vanemad ja vanavanemad ei olnud alati ühel nõul ning see on loomulik – kasvatuspsühholoog Merilin Mandel on öelnud, et kasvatus muutub ajas. Kuigi see on loomulik, võib see siiski erinevate põlvkondade kooselu keeruliseks muuta.
• Meie elukeskkond on muutunud – toimub linnastumine (minagi elan oma perega linnas, kuid unistame maale kolimisest), liiklus on muutunud tihedamaks ja ma arvan, et seetõttu ka ohtlikumaks, täiskasvanud on muutunud palgatöö orjadeks ja lapsed on muutunud riikliku õppekava ja erinevate huviringide orjadeks – kogu see olukord tekitab nii lastes kui täiskasvanutes väga suurt stressi. Pole ime, et sõltuvuskäitumine on kasvanud.
• Tehnoloogia on muutnud meie igapäevaelu tundmatuseni – meil on taskus nutitelefonid, internet on kättesaadav peaaegu kõikjal ja info liigub kiiremini kui kunagi varem. Seoses sellega on meil info üleküllus. Nutiseadme liigne kasutamine võib tekitada dopamiinisõltuvuse, muutes meid aina vastuvõtlikumaks lühiajalisele naudingule ja vähendades võimet kogeda rõõmu igapäevastest tegevustest.  
• Elutempo on kiirenenud (isegi kallite inimestega on vahepeal keeruline kokku saada, sest aega ei ole) ja sellega koos on ka ühiskonna ootused lapsevanematele suurenenud – ootus olla kogu aeg kättesaadav, teha palju ja kiiresti, tulla hästi toime mitmete rollidega korraga. Oleme nagu oravad rattas.

Kõik eelnev on viinud sotsiaalse kapitali nõrgenemiseni, millega kaasneb otsene negatiivne mõju laste ja vanemate heaolule. Kui elatakse vaid tuumperekonnas ja põlvkondadeülene kooselu on haruldasem, siis kaob loomulik toetav sotsiaalvõrgustik, kus nõu ja abi saab kiiresti ning vahetult. Linnastumine ning tempokas töö- ja koolielu jätavad vähem aega ja võimalust kohtumiseks ning ühiseks tegutsemiseks. Samal ajal viivad tehnoloogiapõhised suhted tihti pinnapealsemate kontaktideni, kus üksteise aitamine või sügav usaldus tekib harvemini.  Kokkuvõttes võib öelda, et kogukonnas on vähem tugevaid, usaldusel ja vastastikusel hoolivusel põhinevaid sidemeid, mistõttu tunnevad nii lapsed kui täiskasvanud end tihti üksikuna ja järjepideva toetuseta, mis varem oli loomulik osa elust.

Seoses kiire elutempoga tunnistan isegi, et suhtlemine sugulaste ja sõpradega on jäänud aina harvemaks. Kui kõik panna korraks pausile ja lihtsalt olla kohal, siis tegelikult tundub isegi jabur, miks mul ei ole aega tähenduslikeks suheteks. Aga kui paus läbi saab, olen tagasi normaalsuses, mis tähendab, et me käime tööl ja teenime raha (sest raha on tänapäeva ühiskonnas ellujäämiseks vajalik), seejärel kasvatame lapsi, siis püüame paarisuhet kõige selle kõrval elus hoida ning kui natukene veel aega üle on, siis tegeleme iseendaga. Olles juba mõnda aega enesearenguteekonnal, saan aru, et minu (ja ka enamus tänapäeva ühiskonna inimeste) prioriteedid on vales järjekorras. Selleks, et nii meil kui meie ümber olevatel inimestel oleks hea olla, on vaja kõigepealt keskenduda iseenda heaolule. Ma ei mõtle siinkohal väliseid püüdlusi nagu näiteks raha või pidev keskendumine oma välimusele, vaid just seesmiste püüdluste poole liikumist. Rääkisin sellest põgusalt ka eelmises peatükis. Grete Arro on selle kenasti lahti seletanud:

„Seesmiste püüdluste poole liikumine rahuldab märksa paremini meie heaolu ja tegutsemissoovi aluseks olevaid psühholoogilisi baasvajadusi nagu vajadust kuuluda gruppi, olla teistega koos ja neile vajalik; vajadust määrata ja mõtestada ise oma tegevuse sisu, mõtet, tempot, eesmärki; vajadust kogeda enesearengut. Väliste püüdluste tagaajamine põhjustab tõenäolisemalt depressiooni, ärevushäireid ja alkoholismi. See, mille poole inimesed elus püüdlevad ja mida nad taotlevad, mõjutab märgatavalt seda, kuivõrd terviklikuna nad end tunnevad ja milline on nende heaolu. Lihtsustatult öeldes on meie õnnetunne seotud sellega, mida me elus tahame.“

(Arro, 2022)

Selgub, et see, kuidas mina ennast tunnen, mõjutab otseselt seda, kuidas minu lapsed ennast tunnevad. Toon siia juurde veel ühe Gabor Maté mõtte:

„Hoolitse enda eest. Suurim kingitus, mida lapsevanem saab oma lapsele anda, on tema enda õnn.“

(Blaskey, 2019)

Seega, kui me hoolitseme iseenda sisemise tasakaalu ja õnne eest, loome tugeva vundamendi ka meie laste heaolule. Kahjuks on seda tänapäeva ühiskonnas lihtsam öelda, kui teha.

Oleme ühiskonnana jõudnud sinna, et „küla“ taastamiseks läheb vaja erinevaid teenuseid. Sellest räägivad oma artiklis It takes a village to raise a child: Understanding and expanding the concept of the “village” Reupert jt (2022). Nad ütlevad, et kogukond kui toetav võrgustik on lagunenud ja killustunud ning inimesed on üha enam isoleeritud, nad ei soovi abi küsida ega pakkuda. Perekondade lagunemine, majanduslik surve, pikad tööpäevad ja suurenenud mobiilsus on viinud selleni, et pered tunnevad end üha vähem ühendatuna laiendatud perekonna (vanavanemate, tädide-onude ja teiste sugulastega) ning ümbritsevaga. Pereliikmed ise aga mõjutavad üksteist vastastikku – ühe pereliikme raskus (näiteks haigus, sõltuvus, stress) mõjutab kogu perekonda. Mõnikord võib perekond ise olla selle liikme trauma ja jätkuva stressi või ärevuse allikas.

Peredes tekkivad probleemid on sageli omavahel seotud – näiteks võib sõltuvusprobleemiga vanemal olla ka vaimse tervise häire või kui ühel pereliikmel on vaimse tervise probleem, võib see mõjutada teiste pereliikmete vaimset tervist. Vanemate ja laste tervise vastastikust mõju ei tohiks alahinnata ning see peegeldub perekonnas. Üks probleem toob sageli kaasa teisi – näiteks töötust, ebapiisava eluaseme olukorra, vägivalla või laste hooletusse jätmise. Lisaks võivad need raskused kanduda põlvkondadeülestena edasi, kui vanemad annavad edasi oma kasvatustavasid, vägivalda, sõltuvust või vaimse tervise muresid. Kõigi nende raskuste keerukus rõhutab veelgi vajadust koordineeritud koostöö järele tervishoiu, eluaseme, tööturuteenuste, hariduse, politsei ja teiste asutuste ning kogukonnagruppide vahel – alates sünnist kuni surmani. On rohkelt tõendeid, et tugevad, positiivsed sidemed on seotud hea vaimse tervise ja heaoluga, eriti stressi või trauma korral (Reupert jt, 2022).

„Küla“ ehk laiema kogukonna roll on ääretult oluline: just kogukond suudab pakkuda tuge ja ennetada probleemide kuhjumist ning põlvkondadeülest edasi kandumist. Kui perekonnad jäävad üksi oma raskustega, võib ühest probleemist kergesti kasvada mitu ning nende mõju laieneb kogu perele ja veel kaugemale. Seetõttu on oluline mõista, et perede heaolu ei ole ainult pere enda asi, vaid kogu ühiskonna ja kogukonna vastutus. Ainult koos tegutsedes – erinevate asutuste, kogukondade ja iga inimese panusega – on võimalik luua keskkond, kus keegi ei jää oma murega üksi ja kus toetavad suhted aitavad ennetada ning leevendada raskusi.

Kogukonnateadlane Cormac Russell (2020) toob samuti esile, et tänapäeva maailmas on sagenenud üksildus ja eraldatus. Ta on kindel, et kogukonna roll on vaja taaselustada ning anda inimestele võimalus ja motivatsioon koos panustada. Erinevalt eespool toodud infole, innustab tema kogukondi ise looma võimalusi ja tuge, mitte ootama, et keegi teine (riik või omavalitsus) seda teeks, sest tõeliselt hooliva ja jätkusuutliku keskkonna loovad inimesed siis, kui nad saavad koos otsustada, ressursse jagada ning ise oma „küla“ taaselustada. Tema rõhutab, et rohujuuretasandi algatused toovad kohalikule elule kestlikumaid ja elulähedasemaid lahendusi kui kesksed bürokraatiad. Seetõttu peaks võim ja vastutus olema seal, kus probleemid ja võimalused tekivad – kogukonnas endas. Kui laps kasvab keskkonnas, kus täiskasvanud tegutsevad koos ja kus kogukond tunnustab tema tugevusi ning pakub osalemisvõimalusi, kasvab ka lapse enesekindlus ja psühholoogiline vastupidavus. Russell osutab, et kogukondlikud tugivõrgustikud on paindlikumad ja valmis kiiremaks reageerimiseks kui ametlikud teenused, mis tähendab, et kriisiolukorras – olgu see näiteks perekriis või loodusõnnetus – on lapsel paremad väljavaated saada abi õigel ajal ja õigel moel.

Russelli mõtted haakuvad hästi Helne ja Hirvilammi (2017) relatsioonilise ehk suhtepõhise heaolu käsitlusega: see on terviklik käsitlus, kus inimese heaolu ei ole individuaalne seisund, vaid sõltub tihedalt suhetest teiste inimestega, kogukonnaga ja looduskeskkonnaga. See on vastand majanduskasvule keskendunud heaolukontseptsioonile ning pakub jätkusuutlikumat alternatiivi, kus heaolu põhineb hoolivusel, koostööl ja tasakaalul looduskeskkonnaga. Lapse heaolu tugineb eriti just nendel sidemetel: usaldusväärsed suhted tekitavad turvatunnet, ühised väärtused kujundavad kuuluvustunnet ning koostöised tegevused annavad lapsele võimaluse kogeda tähenduslikku panustamist juba varakult. Relatsioonilise heaolu perspektiivist tähendab “küla” aga ka ökosüsteemi hoidmist: laste heaolu on lahutamatult seotud elukeskkonna kvaliteediga. Kui kogukond väärtustab loodust, õpib laps juba varakult hoolivust nii inimeste kui ka keskkonna suhtes. See loob eeldused tulevikuks, kus heaolu ei võrdsustata pelgalt majandusliku kasvuga, vaid tasakaalustatud ja kestlike suhetega.

Näeme, et tõelise heaolu ja turvatunde allikaks on just kogukondlikud suhted ja koostöö. Russell, Helne ja Hirvilammi toovad esile, et kui inimesed ise loovad ja hoiavad oma “küla”, sünnivad ka püsivamad, paindlikumad ja tähenduslikumad lahendused nii igapäevastes kui kriisiolukordades. Relatsiooniline heaolu tähendab, et lapse turvatunne ja areng toetuvad tihedalt usalduslikele suhetele teiste inimeste ning looduskeskkonnaga. Selline lähenemine aitab näha, et jätkusuutlik heaolu sünnib hoolivusest, vastastikusest toetusest ja tasakaalust inimeste ning looduse vahel – ning igaühel meist on roll selle “küla” taaselustamisel ja hoidmisel.Lapse heaolu on kollektiivne vastutus, mis õnnestub vaid siis, kui kogukond näeb end nii kasvatuspartneri, sotsiaalse sideme loojana kui ka kestliku elukeskkonna hoidjana.

Praegune olukord Eestis

„Maailmas on armastuse defitsiit. Alles siis võib midagi muutuda, kui me oleme võimelised ütlema – ja mitte ainult ütlema, vaid ka tundma –, et sinu laps on ka minu laps ja minu laps on ka sinu laps. See tähendab, et sa oled minu vend või õde. Kui me selle tunnetuseni jõuame, siis me oleme kõik üks. Sest maailm on üks organism. Kui üks inimene kannatab, siis tegelikult kannatab terve maailm, ehkki me seda kohe ei tunne.“

Arvo Pärt

Eestis on olukord paradoksaalne – meil on täna riigi poolt pakutav tugi lastega peredele väga tugev: lapse sündides on vanematel õigus vanemahüvitisele ja vanemapuhkusele, meil on ühtne süsteem alushariduseks lastehoidude ja -aedade näol (Haridus- ja Teadusministeeriumi andmetel käib Eestis lasteaias 81% 1,5–3-aastastest ning 94% 4–7-aastastest lastest), kuid ometi kogevad lapsevanemad suurt ülekoormust ja nii täiskasvanute kui ka laste vaimse tervise probleemid muutuvad üha sagedasemaks (sagenenud on ka erinevate käitumishäirete esinemine lastel).

Eestis on lapsed hoius ja lasteaias hommikust õhtuni. Ei ole uudis, et Eesti lapsed veedavad lasteaias märkimisväärselt rohkem aega võrreldes paljude teiste Euroopa riikide eakaaslastega. Olen oma laste pealt näinud, et pikk päev vanematest eemal ja mürarikas keskkond (sest seal on palju lapsi koos) kurnavad neid nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Seepärast olen pooldanud lühikeste lasteaiapäevade tegemist, kui meil vähegi on selleks võimalust. Aga saan sellest aru, et kõigil ei ole see võimalik, sest vanematel on vaja tööl käia. Elame ühiskonnas, kus lisaks pere heaolu tagamisele on naiste üheks oluliseks ülesandeks tööl käimine ja sissetuleku teenimine. Massiline naiste tööle minek algas nõukogude perioodil, mil sai alguse ka ikka veel toimiv lasteaiasüsteem. Nüüd on meil üha enam ja enam naisi, kes töötavad juhtivatel ametikohtadel ning üha enam on naisi ka ettevõtluses. Kõige selle kõrvalt aga oodatakse naistelt ikka veel ka maksimaalset panust pereelus, eriti lastekasvatuses. Tänu jagatavale vanemapuhkusele on see õnneks Eestis vaikselt muutumas – aina rohkem mehi jääb lapsehoolduspuhkusele ning mu enda pere ja tutvusringkonna perede näitel võin öelda, et ka kodused tööd (nagu söögi valmistamine ja kodu koristamine) on tänapäeval jagatud mõlema partneri vahel, mitte ei ole ainult naiste teha.

2022. aastal Sotsiaalministeeriumi poolt tellitud Lastega perede leibkonnapildi ja elukorralduse uuringust (2023) selgus, et eluga rahulolu on lastega peredel 10-palli skaalal keskmiselt 7,7 punkti. Eluga rahulolu on madalam üksikvanematel. Samuti on eluga rahulolu seotud leibkonna sissetulekuga leibkonnaliikme kohta: mida madalam on sissetulek, seda madalam on eluga rahulolu. Vastupidiselt minu arvamusele selgus uuringust, et erinevad kodused tööd on jätkuvalt ülekaalukalt naiste ülesanded (kõige rohkem tasakaalus on rahaasjade korraldamine ja laste transport), kuid nooremate vastajate puhul on kodutööd võrdsemalt partnerite vahel jaotatud. Ka lastega seotud erinevaid tegevusi teevad naised oluliselt rohkem kui mehed (abistamine riietumisel, koju jäämine haige lapsega, laste magama panek). Lastega mängimine ja laste huvitegevustes osalemine oli kõige rohkem tasakaalus. Vastajate keskmine rahulolu laste eest hoolitsemise ülesannete jaotusega on 10-pallilisel skaalal 8,3 palli. 66,4% leibkondadel on väljaspool leibkonda inimesi, kes on neile vajadusel abiks laste hoidmisel ja kasvatamisel. 38% leibkondadest vajaks rohkem abi laste hoidmisel ja kasvatamisel. Väga paljud leiavad, et neil oleks vaja rohkem teadmisi ja oskusi lapse vaimse tervise toetamisel – lausa 83,5%; lapse füüsilise tervise kohta vajaks rohkem teadmisi 31,9% ja vanemlike oskuste teadmisi vajab 31,4%. Uuringust selgus ka lapsevanemate vaimse tervise olukord: rohkem aega partneriga olemiseks vajab 31,8%, rohkem aega iseendale vajab 28,1%, stressi või masendust tunneb 24,9%, liigselt suurt kodutööde koormust tunneb 15,4% ja seda, et lapsevanemaks olemine käib üldse üle jõu, tunneb 5,9%. Kõik need numbrid suurenevad, kui lapsel esineb pikaajaline terviseprobleem või kui vanemal endal esineb pikaajaline terviseprobleem. 

Näeme, et kuigi lastega perede üldine eluga rahulolu on Eestis suhteliselt kõrge, mõjutavad seda märgatavalt nii sissetulek, vanemlusülesannete jaotumine kui ka toetusvõimalused. Üksikvanemad ja madalama sissetulekuga pered on rohkem ohustatud rahulolematusest ja stressist. Kuigi kodutööde jagamine muutub nooremate perede seas võrdsemaks, langeb peamine hoolduskoormus siiski jätkuvalt naistele. Märkimisväärne osa peredest tunneb, et vajaks rohkem tuge laste hoidmisel ning rohkem teadmisi, kuidas toetada laste vaimset tervist. See näitab, kui oluline on pakkuda peredele laiapõhjalist tuge ning edendada nii vanemlike oskuste kui ka vaimse tervise teemade teadlikkust.

Arenguseire Keskuse poolt välja antud artiklist Laste heaolu tulevik (2022) selgub samuti, et emad on vanemliku koormuse ja paarisuhtes rahulolu poolest kehvemas olukorras kui isad (sest naised pühendavad meestest oluliselt enam aega lastega tegelemisele). Lapsed, kes tunnevad peres hoolivust ja arvestamist, on emotsionaalselt rahulolevamad kui need lapsed, kes on perega nõrgalt seotud. Üksikvanemaga või keerulistes peresuhetes kasvavad lapsed, eriti tüdrukud, on eluga vähem rahul ning nende heaolu on rohkem mõjutatud peresuhete kvaliteedist: „Selline tulemus on tähenduslik tuleviku ühiskonna laste heaolu silmas pidades: tüdrukud, olles poistega võrreldes peresuhetest enam mõjutatud, on ka tulevaste emadena oma pere keskkonna kujundamisel tulevastest isadest haavatavamad.“ Viimastel aastatel on kasvanud vanematevaheliste hooldusõiguse vaidluste ja perest eraldatud laste arv, mis viitab vanematevaheliste pingete kestmisele ja vastastikusele kompromissitusele: „Parandamist vajavad vanemate elu- ja vanemlikud oskused, sh oskused last kuulata ja temaga arvestada.“ Kahjuks on ka vanemaid, kes on vanematena toimetulematud, mistõttu läheb lapse hooldusõigus üle vanavanemale või muule lähisugulasele või saab lapse eestkostjaks kohalik omavalitsus. Kohtupraktika näitab, et kolmveerand sellistest lastest on pärit lahuselavate vanematega või üksikvanemaga perest. Laste perest eraldamise peamisteks põhjusteks on vanemliku toimetulematuse taga olevad sõltuvusprobleemid, perevägivald ja ebastabiilne elukorraldus. Lapse perest eraldamist kaalutakse äärmuslikel juhtudel, kui teised meetmed ei ole piisavad. Perest eraldatakse igal aastal ligi 300 last. Üle poole nendest lastest paigutatakse asendushooldusele või turvakodusse. See kõik näitab selgelt, kui oluline on peredele pakkuda rohkem tuge ning arendada vanemlikke oskusi, et iga laps saaks kasvada turvalises ja hoolivas keskkonnas.

Arenguseire Keskuse (2022) artikkel sisaldab ka kolme võimalikku arengusuundumust Eesti peresuhetele tulevikus. Toon need siin välja koos selgitava kirjeldusega:

Suundumus 1: Ühiskonna kestlikkust ja sidusust toetav perekond kui hästi toimiv võrgustik. Laste ja perede eneseabi ja toimetulek suureneb koostöömeele ja sidususe kasvu (põlvkondade vaheline solidaarsus, kogukondlik tugi) abil. Eluoskuste ja sotsiaalsete oskuste omandamine ja arendamine erinevate tegevuste kaudu erinevates keskkondades algab varases eas, koostöömeele arendamine kestab läbi elu. Vanemaks kasvamine algab ammu enne lapse sündi ja jätkub inimese elu lõpuni. Võrdne vanemlus on nii indiviidide kui ka institutsioonide ja organisatsioonide poolt laialdaselt omaks võetud. Mitmekesiste perekonnastruktuuride taustal toimib perekond kui võrgustik, pakkudes lastele häid kasvu- ja arengutingimusi ning luues subjektiivset heaolu. Laps on oma vanusele vastava sotsiaalse kompetentsusega aktiivne ühiskonda panustaja. Inim- ja laste õigused on ühiskonnas kõrgelt teadvustatud. Valitseb tasakaal perekonnasisese ja -välise eneseteostamise vahel.

Suundumus 2: Ühiskonna kestlikkust ja sidusust luua püüdev laste ja perede terapiseerimine. Jätkub intensiivne teenuste loome, tõenduspõhiste programmide aktiivne rakendamine, erinevatel viisidel laste ja perede ellu sekkumine nende heaolu parandamise eesmärgil. Suureneb vajadus lastekaitsespetsialistide, psühholoogide, pereterapeutide, hooldusvanemate jt abistavate elukutsete esindajate järele. Ühiskonna kestlikkust ja sidusust toetavate ennetusmeetmete asemel on suurem rõhk  sekkumismeetmetel. Probleemile reageeriv sekkumine võib küll pakkuda lühiajalist leevendust, kuid olla pikemas perspektiivis vähetõhus (näiteks lapse eraldamine perekonnast võib ajutiselt leevendada lapse olukorda, kuid aidata ebapiisavalt kaasa tema edasise heaolu loomes). Ühiskonnas napib inim- ja laste õiguste alast teadvustatust, oskused õigustega igapäevases suhtluses arvestada on ebapiisavad. Sekkuvatele ja abistavatele püüdlustele vaatamata on ühiskonna kestlikkus ja sidusus vähe toetatud.

Suundumus 3: Mina-kultuuri väärtustav sidusust loov rahvaarvult kahanev ühiskond. Individuaalsele elukarjäärile orienteeritus süveneb; sündimust ja vanemlust toetavad meetmed ning programmid toimivad vaid osaliselt, panustades vähe nii ühiskonna vananemise protsessi pidurdamisse kui ka tulevikuühiskonna sidususse. Rohkem on lühemat või pikemat aega kestvaid kooselupõhiseid leibkondi, kasvab soovitud lastetuse osakaal ühiskonnas. Inimõigustealane teadlikkus on kõrge, valikute laias ja muutuvas spektris navigeerimise oskus on väga hea, rõhk on perekonnavälisel eneseteostusel.

„Kirjeldatud kolm suundumust toimivad üheaegselt üha keerukamaks muutuvas ühiskonnas. Selle taustal säilub inimese vajadus perekonna kui ühiskonna kestlikkust tagava ning sidusust loova tuuma järele. Ajaks, mil tänastest lastest saavad täiskasvanud, on paljudel lastel keeruline kogemuste muster elamisest muutuva struktuuriga peres. Need kogemused mõjutavad tulevasi pereloomelisi valikuid ja järgmiste laste põlvkondade heaolu. Kokkuvõttes on ühiskonna kestlikkust ja sidusust mõjutamas nii peresuhete haprus ja perestruktuuride muutlikkus kui ka raskused vastamisel heaks kaaslaseks, lapseks, vanemaks ja kasuvanemaks olemise kõrgendatud sotsiaalsetele ootustele. Perekonnaelu keerukustumine keerukustuva ühiskonna taustal heidab väljakutseid targale laste ja perede heaolu toetavale poliitikakujundamisele ning perede toimetuleku ja pereellu sekkumise vahelise tasakaalu hoidmisele.“ (Arenguseire Keskus, 2022)

Need arengusuundumused näitavad, kui mitmekesised ja vastandlikud võivad olla peresuhete tulevikuteed Eestis. Kõige kestlikum ja toetavam on mudel, kus perekond ja kogukond ise loovad tugevaid, hoolivaid võrgustikke, arendavad koostööoskusi ning väärtustavad võrdsust ja sidusust. Seevastu liigne keskendumine sekkumistele või individuaalsele edu saavutamisele võib jätta pered haavatavamaks ja lapsed ilma vajaliku toeta. Perekonna struktuuride ja rollide muutumine seab nii poliitikakujundajatele kui ühiskonnale tervikuna ülesandeks leida tasakaal, mis toetaks erinevate perede vajadusi, hoiaks kooslusi ning looks lastele stabiilsema ja hoolivama kasvukeskkonna.

Riik on lõpuks mõistnud vajadust süsteemse ja pikaajalise lähenemise järele, et toetada peresid ja lapsevanemaid ennetavalt, mitte ainult tagajärgedega tegeledes. Seepärast on Eesti Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi raames välja töötatud Vanemluse toetamise valdkondadeülene tegevuskava 2024–2030 (2024), mille eesmärk on tagada lastele ja peredele suunatud ennetusprogrammide jätkusuutlik rahastamine ning tugevdada vanemluse toetamist Eestis. Vanemluse toetamise strateegia põhineb pikaajalisel koostööl ja kõiki elukaare etappe hõlmavatel tegevustel. Mida see tegevuskava endast täpsemalt kujutab? Prioriteediks on ennetus: toetatakse peresid juba lapseootusest ning pakutakse tuge kodu lähedal ja „ühe ukse“ kaudu, panustatakse tõenduspõhistesse ennetustegevustesse (näiteks „Imelised aastad“ programm). Spetsialistide koolitamine: laste ja peredega töötavaid spetsialiste koolitatakse, et nende teadmised ja oskused vanemluse toetamisel paraneksid. Koostöö erinevate valdkondade vahel: tugevdatakse ja koordineeritakse sotsiaal-, haridus- ja tervishoiuvaldkonna koostööd, et pere saaks abi sujuvamalt ja selgemalt. Pere ja haridusasutuse koostöö tugevdamine: luuakse uued koostööformaadid pere ja lasteaia/kooli vahel, et toetada lapse arengut. Teenuste arendamine ja kättesaadavus: laiendatakse vanemlust toetavaid teenuseid, näiteks ennetus- ja peretöökeskusi (Perepesa), et need oleksid kättesaadavad igas piirkonnas ja vajadusel „ühe ukse“ kaudu. Veebiplatvormid ja infojagamine: luuakse ja arendatakse vanematele mõeldud infoallikaid, näiteks veebileht Tarkvanem.ee ja „lapsevanemaks saamise teekonnakaart“ portaalis Eesti.ee. Ressursside parem planeerimine ja rahastuse jätkusuutlikkus: töötatakse selle nimel, et vanemluse toetamise programmid ei sõltuks ainult projektipõhisest rahastusest, vaid oleksid jätkusuutlikult riigieelarves. „Vanemluse toetamise valdkondadeülene tegevuskava 2024–2030 on oluline samm Eesti perede ja laste heaolu tagamisel. Tegevuskava toetab terviklikku lähenemist vanemluse toetamisele, arendades nii spetsialistide pädevusi kui ka lapsevanemate oskusi ja teadmisi. Oluline on tagada, et kõik tegevused oleksid suunatud tõhusatele ennetusmeetmetele ja jätkusuutlikule ressursikasutusele, et aidata kaasa Eesti ühiskonna kestlikule arengule ja heaolule.“

Oluline on, et fookusesse on tõusnud nii spetsialistide kui lapsevanemate oskuste arendamine ning erinevate valdkondade tihedam koostöö, mis aitab muuta abi peredele kättesaadavamaks ja sujuvamaks. Jätkusuutlik rahastus ja ennetavate teenuste arendamine loovad eeldused, et vanemad ei jää raskustega üksi, vaid saavad toetust juba varakult. Loodetavasti aitab selline terviklik lähenemine tugevdada perede ja laste heaolu ning suurendada kogu ühiskonna sidusust tulevikus.

Sotsiaalministeeriumi 2023. aastal avaldatud artikkel Lastega pered vajavad lähedaste ja kogukonna tuge toob välja, kui oluline on lastega peresid märgata ja pakkuda abi ka siis, kui seda otseselt ei küsita. Lapsevanemaks olemine on väljakutserikas roll ja vahel võib väike märkamine kujuneda tegelikkuses oluliseks toeks. Artiklist tuleb ka välja üks väga hea näide praegu toimivast abinõust, milleks on juba eelnevalt mainitud Perepesa. Perepesa on kogukondlik ennetus- ja peretöökeskus, mille mudeli on välja töötanud SA Lapse Heaolu Arengukeskus laste ja noorte vaimse tervise probleemide ennetamiseks. Seal toetatakse laste ja perede heaolu süsteemse ning järjepideva ennetustegevuse ning kogukonna võimestamise läbi oma kodukoha läheduses. Perepesade keskmes on pered alates lapseootusest kuni lapse kooliminekueani. Oluline on ka see, et Perepesa tegevused on peredele üldjuhul tasuta. Perepesa tegutsemine põhineb neljal alustalal: universaalne ennetus; ühe ukse põhimõte; teadus- ja tõenduspõhised sekkumised; valdkonnaülene koostöö. Lapse Heaolu Arengukeskuse tegevjuht Kiira Gornischeff ütles Postimehe artiklis Perepesad toetavad laste ja vanemate heaolu (2024), et ta usub, et Perepesades tehtava töö tulemusel paranevad vanemlikud oskused ja vanemate teadlikkus laste vajadustest ning tänu sellele on lastel tulevikus vähem vaimse tervise-, arengu- ja käitumisprobleeme. „Kui vanemad on teadlikud väljakutsetest, mida pere loomine tähendab, on meil tulevikus tervem ja õnnelikum põlvkond lapsi ja täiskasvanuid.“

Perepesad täidavad tänapäeva Eestis olulist rolli, pakkudes lapsevanematele tuge ja nõu laste kasvatamisel ning pereeluga seotud küsimustes. Need keskused aitavad leevendada vanemate stressi ja üksildustunnet, pakkudes samas ka praktilist abi ja kogukondlikku tuge. Perepesade laienemine üle Eesti näitab, et vajadus selliste teenuste järele on suur ning nende mõju perede heaolule on märkimisväärne.

Kokkuvõte

Loomuliku tugivõrgustiku puudumine tänapäeval on viinud selleni, et kogukonnas on vähem tugevaid, hoolival suhtlusel põhinevaid sidemeid, mistõttu tunnevad paljud lapsed ja täiskasvanud end üksi. Lapsevanemad ei saa vanemlusega hakkama ja lapsed ei saa vanemate tähelepanuta hakkama (rahuldamata baasvajadused tekitavad probleeme). Kiire elutempo, linnastumine ning suur töö- ja koolikoormus jätavad vähe aega ühisteks tegevusteks ja tähenduslikeks suheteks, tekitades stressi ja läbipõlemist. Tänapäevane tehnoloogial põhinev suhtlus on sageli pealiskaudne ning ei tekita usalduslikke suhteid.  

Kuidas taastada olukord, kus nii vanemad kui lapsed tunneksid end märgatuna ja toetatuna? Täiskasvanuna on kõigepealt vaja alustada iseendast – hoolitsedes iseenda sisemise tasakaalu ja õnne eest, loome tugeva vundamendi ka oma laste heaolule. Lapsevanema kontakt ja usalduslik suhe lapsega on hädavajalik. Seejärel on olulised rohujuure tasandil algatused – kogukond elustub siis, kui inimesed ise otsustavad ja tegutsevad, jagades ressursse ja luues ka lastele osalusvõimalusi. Lisaks, kui kogu kogukonna põhiväärtused on hoolivus, koostöö ja üksteise märkamine, siis kasvab ka tõenäosus, et laste baasvajadused saavad erinevates eluvaldkondades täidetud, mitte ainult kodus. Praeguses Eestis on vaja riigi toetust erinevate strateegiate ja teenuste näol, mis tagavad perekonnale ja kogukonnale vajaliku abi (näiteks erinevad vanemlusprogrammid ja ennetuskeskused).

Oluline on mõista, et lapse ja pere heaolu ei ole ainult pere enda asi, vaid kogu ühiskonna ja kogukonna vastutus. „Küla“ taastamine – olgu see riiklike programmide, kogukondlike teenuste või naabrite omavahelise suhtlusena – loob kaitsefaktoreid, mis vähendavad stressi, tõstavad nii laste kui täiskasvanute psühholoogilist vastupidavust ja tugevdavad ühiskonna sidusust.Küla ei ole kadunud, vaid peitub võimaluses, et igaüks meist otsustab uuesti ühenduda, märgata, jagada ja hoolida.