KOGUKONNA ARENDAJA JA EESTVEDAJA ENESEHOID 

2023

Sissejuhatus

“Me kõik oleme haavatavad ning vajame teadmist, millal ja kuidas otsida ning pakkuda abi” on president Alar Karis öelnud Eesti inimarengu aruande eessõnas (Karis, 2023: 4). Enda hoidmine, oma haavatavuse tunnistamine ning iseendale toe pakkumine või abi otsimine toetab nii meie endi kui ka meie kogukondade vaimset tervist.

Enesehoiust ja vaimsest tervisest rääkimine ning nendega tegelemine on ühiskonnas leviv trend. Nii käesoleva aasta alguses avalikustatud Eesti inimarengu aruanne (Sisask, 2023) kui ÜRO ülemaailmne inimarengu aruanne (UNDP, 2022) on keskendunud vaimsele tervisele ja heaolule, sest elame ebakindlal ajal ning ka möödunud koroonakriis on toonud tugevalt välja murekohti nendes valdkondades. Vaimse tervise toetamiseks ebakindlatel aegadel on vajalik arendada inimeste ja kogukondade säilenõtkust (Sisask, 2021) ning kriisidega toimetulemises nähakse olulist rolli kogukondades (Joao-Hussar ja Randla, 2023) ning seeläbi ka kogukonna arendajates, kes saavad oma panuse anda kogukondade sidususe loomisel. Samas on kogukondade eestvedajate väsimine on üheks peamiseks ohuks kogukondade tegevuse jätkusuutlikkusele (Vihma ja Lippus, 2014), mistõttu peangi oluliseks rääkida nii kogukonna arendaja kui ka eestvedaja enesehoiust ja vaadata nii väsimist põhjustavaid ohutegureid kui seda ennetavaid enesehoiu võimalusi. 

On oluline, et kogukondadega tegelevad inimesed oskaksid hoida iseennast ja olla eeskujuks ka kogukonnakaaslastele, sest kogukonna säilenõtkus sõltub iga inimese kohenemisvõimest ning muutuste võimestajatena aitavad arendajad luua ka ennast hoidvamat ühiskonda. Enesehoiu teematika on oluline ka ühiskondlikul tasandil, et ennetada kogukonna arendajate ja eestvedajate väsimist ja toetada neid töös kogukondadega. 

Käesolevas artiklis on kasutatud kogukondadega tegelejate kohta kahte erinevat mõistet: kogukonna arendaja ja kogukonna eestvedaja kui sädeinimene. Töö faktilise selguse huvides pean oluliseks välja tuua, et mõiste kogukonna arendaja ei ole samatähenduslik kogukonna eestvedaja mõistega. Kogukonna arendaja on pigem kogukondade võimestaja ja nö „silla looja“ kuid võib olla ka eestvedaja rollis kui kogukonnal ei ole veel ühiseid eesmärke ja väärtuseid ning oskust kogukonnana koos toimida või ollakse kogukonna loomise algetapis. Kogukonna eestvedajana mõistetakse tihti sädeinimest ehk kogukonna aktiivset liiget. Püüan siin artiklis mõelda nii kogukonna arendajatele kui eestvedajatele ilma liialt sõnade „eestvedaja“ või „arendaja“ raamidesse kinni jäämata, sest selle peatüki eesmärk ei ole niivõrd selgitada kogukonna arendaja ja eestvedaja rollide erinevusi vaid tuua tähelepanu üldisemalt kogukondadega tegutsevate inimeste enesehoiu teemade olulisusele.

Artikkel on jaotatud mitmeks osaks, mis aitavad aru saada kogukonna arendaja enesehoiu olulisusest, selle puudumise ning ohutegurite mõjust ja tagajärgedest, mis omakorda aitavad näha võimalusi olukorra parandamiseks. Alustan kogukonna arendaja rolli ja enesehoiu tähtsuse selgitamisega ning seejärel tuleb juttu ohutegurite mõjust, kaastundeväsimusest ja läbipõlemisest. Järgnevalt kirjeldan kogukonna arendaja enesehoidu, säilenõtkust ning avan enesehoiu ja enesekaastunde mõisteid. Lõpus keskendun kogukonna arendaja toetamise võimalustele ja toetava praktikakogukonna olulisusele ning jagan soovitusi enese hoidmiseks. Artiklit ilmestavad praktilised näited ning mõtted kolmelt Tartu Ülikooli kogukondade arendamise ja sotsiaalse heaolu õppekava vilistlaselt, kellega viisin läbi fookusgrupi intervjuu (Intervjuu, 2023), kus anonüümsed osalejad on tähistatud vastavalt A, B ja C. Mul on lootus, et selle artikli lugeja saab siit toetavaid mõtteid, mida vahel iseendale, lähedasele ja kogukonnakaaslasele igapäevases saginas toetavalt meelde tuletada.

Kogukonna arendaja roll

Kogukondades nähakse aina suuremat rolli ühiskonna heaolu edendamisel ning seeläbi on oluline roll ka kogukondade arendajatel. Ennast hoidev kogukonna arendaja aitab hoida ka kogukonna vaimset tervist. Eestis on vaimset tervist toetavate teenuste süsteem killustunud ja abi ei jõua kõigini, kes seda vajaksid ning kasutamata ressursina nähakse süsteemse kogukonnapõhiste vaimse tervise teenuste arendamist (Sotsiaalministeerium, 2020). Vaimse tervise rohelises raamatus (Sotsiaalministeerium, 2020) on vaimse tervise teenused jaotatud püramiidi, mille vundamendiks on eneseabi, keskmise osa moodustavad kogukondlik tugi ja esmatasandi teenused ning tipus on spetsiifilised vaimse tervise teenused. Kogukondliku toe rakendamise ehk püramiidi keskmise osa efektiivsuse tõstmisel saavad oma panuse anda ka kogukondade arendajad ja sädeinimesed, panustades eelkõige vaimse tervise probleemide ennetamisesse läbi ühiskonnaliikmete kaasamise eneseteostust ja tähendust loovatesse tegevustesse (Sotsiaalministeerium, 2020). Visiooniga kogukondade rollist vaimse tervise edendamisel Eestis saab lähemalt tutvuda Vaimse tervise rohelist raamatus.

WHO välja antud “Vaimse tervise parandamise kogukonna juhend” (WHO, 2022) on üks dokumente, mis võiks olla toeks kogukonna arendajatele, et edendada kogukondade võimalusi vaimse tervise valdkonna väljakutsetega tegelemiseks. Juhendis jagatakse infot ja praktilisi näpunäiteid vaimse tervise teenuste arendamiseks kogukonnas, kust iga eestvedaja või vaimse tervise edendamisest huvitunud inimene võiks leida ideid ja suuniseid, kuidas oma ametikohal tegeleda nii ennetusega kui välja kujunenud probleemidega ning ka iseennast toetada (WHO, 2022). 

Koostöös teiste organisatsioonide ja inimestega saab kogukonna arendaja aidata kaasa ühiskondliku probleemi lahendamisele ja vaimse tervise edendamisesse. Kogukonna liikmete omavahelise toetusüsteemi arengu teadlik ja sihipärane soodustamine aitab kaasa kogukondade säilenõtkuse arengule ja võimestab neid. Kogukonnas, kus üksteist toetatakse, langeb väiksem koormus ja mure inimeste pärast eestvedajale, mis toetab kogukonna eestvedajat enese hoidmisel. Sellega väheneb risk läbipõlemisele ning kaastundeväsimuse tekkimisele.

Enesehoiu olulisus

Enne enesehoiu olulisuse selgitamist avan seda, millest heaolu üldse koosneb. Sotsiaalne heaolu koosneb mitmetest erinevatest komponentidest ning kogukonna arendaja heaolu mõjutavad komponendid võiksid olla tööalane, keskkonna-alane, sotsiaalne, majanduslik, füüsiline, emotsionaalne, intellektuaalne ja vaimne heaolu (Kass, 2023). Inimest heaolu tervikuna mõjutavad kõik komponendid koos, kuid usun, et on üsnagi loomulik, et aeg ajalt nõuab üks valdkond teistest rohkem tähelepanu. Oluline on seda teadvustada ning aeg-ajalt oma „eluratas“ taaskord üle vaadata ja vajadusel uus kurss võtta või lihtsalt suunda sättida, et luua rohkem heaolu oma igapäevaellu. Kui üks osa on väga halvas seisus, mõjutab see paratamatult ka kõiki teisi ja inimese heaolu tervikuna. Enesehoid võiks olla teadlik eluviis, et ennetada olukorda, kus näiteks läbipõlemine on toonud negatiivseid tagajärgi kõigis eluvaldkondades. 

Kogukonna arendaja väärib sama palju hoolt, tähelepanu ja tuge kui kogukond, kellega ta töötab (WHO, 2022). Enesehoid on teema, millest tuleb aina rohkem rääkida, et teadvustada vaimse tervise probleemide laia ulatust ja jõuda ennetuses aina rohkemate inimesteni. Kogukonna arendajad ja sädeinimesed teevad tähendusega tööd ja panustavad oma kogukonda palju ressursse. Nad tegutsevad sisemisest motivatsioonist, on põnevil ja haaratud uutest võimalustest ning koos kogukonnaga tegutsemisest ja parema ühiskonna loomisest. Olgu kogukondadega tegelemine töö või vabatahtlik tegevus, annab see inimesele rahuldust pakkuva tunde, et ollakse ühenduses ja olulised ning ühtlasi võimaldab see näha positiivset mõju inimeste eludele ning ka laiemalt ühiskonnale (WHO, 2022).

Panustamise võimalus täidab inimeseks olemise olemuslikke vajadusi nagu kuuluvustunne ning eneseteostus, kuid nende positiivsete omaduste kõrval on ka teine pool – iseenda heaolu, mis vajab teadlikku tähelepanu ja tööriistu (Lizano, 2015). Kogukondade arendajate tegevus on seotud inimestega, on emotsionaalse iseloomuga ja nõuab empaatiat ning kokku võidakse puutuda ka kogukonna toetamisega kriisides ning seetõttu on enese hoidmine oluline nende tegevuse jätkusuutlikkuse tagamiseks. 

Haavatavate või kriisides inimeste kogemuste empaatiline aktsepteerimine võib nõuda kogukonna arendajalt suuri emotsionaalseid ressursse. Elades sügavalt läbi teiste kogemusi või kandes üksinda suurt vastutust näiteks kogukonna toimimise eest võib eestvedaja sattuda olukorda, kus kogetakse raskusi varem meeldinud töö tegemisel ning see soodustab riski oma tööst ja/või kogukonnast eraldumiseks ja läbipõlemiseks, mida selgitan järgmises peatükis. On oluline mõista, et kogukonna arendaja iseenda heaolu mõjutab tema toimetulekut ja saavutatavaid tulemusi kogukonnatöös (Lizano, 2015).

Kogukonna arendaja väsimine ja läbipõlemine mõjutab negatiivselt ka tema kogukonda. Kogukond, kes on harjunud, et neil on inimene, kes on alati olemas ja tänu kellele kogukond hästi toimib, võib leida ennast olukorrast, kus eestvedaja puudumise tõttu kogukonna sidusus väheneb (Vihma ja Lippus, 2014). See võib omakorda viia kogukonna konflikti ja kaoseni ning ebatõhusa kogukonnani või suisa selle lagunemiseni. Enesehoiuga tegelemine on oluline nii kogukonna eestvedaja, kõigi kogukonna liikmete ja kogukonna kui terviku jaoks.

Läbi viidud fookusgrupi intervjuus tulid välja mitmed põhjused, miks on vajalik enesehoiust kogukondade arendamise kontekstis rääkida. Peamise põhjusena saab välja tuua, et kogukondade arendamises ja ka vabatahtlikus tegevuses esineb probleem, et inimesed ei oska end hoida ning põlevad seetõttu läbi. Enesehoiu teemast kõnelemine on oluline, et pöörata teemale tähelepanu ja näidata teist võimalust kogukonnas asjade korraldamiseks, sest läbipõlemise tagajärjed on kahjulikud nii inimesele endale, tema kogukonnale ning üldiselt vabatahtlikule tegevusele. Teadlikkuse tõstmine aitab muuta mõtteviisi ja näidata, et kogukonna ressursid on jagatud ning eestvedamine ei peaks olema ühe inimese vastutus. 

Kogukondade arendamise vaatest on intervjueeritavad märganud suundumust, et kogukondades teatakse ja räägitakse rohkem asjadest, mida kogukondadel on vaja ära teha, millised on ühised väljakutsed, tööd ja projektid, kuid tahaplaanile on jäänud ühine puhkamine ja niisama suhtlemine. Väsimine ja puhkamine on elu osad ning peaksid olema aktsepteeritud. Märgiti, et pidevas asjade „ära tegemise“ voos võib ununeda algne põhjus ja rõõm, miks kogukond üldse kokku tuli, mis on ohuks kogukondade püsimisele. Enesehoiuteemasid on oluline väärtustada ja neid jälgida ning nendes ka oma kogukonnas või muus tegevuses kokku leppida, sest kaudsemalt aitab see kogukondadel ise organiseeruda üksteise märkamise ning abi ja toe pakkumise osas.

Soovist oma kogukonda panustada teevad kogukondade eestvedajad oma tööd südamega ning tihti vabatahtliku töö vormis. Eestvedajate väsimine ja läbipõlemine on olulised teemad, mida teadvustada ja mille ennetamisega tegeleda.

Kaastundeväsimus ja läbipõlemine 

Töös kogukondadega ja inimestega võib kogeda palju positiivset, mis inspireerib tegutsema ja annab energiat üha uuteks ettevõtmisteks. Kuid selles töös võib ette tulla ka olukordi, mis on raskemad ning kokku võib puutuda ka kriiside ja teiste inimeste traumadega. Kogukonna arendajad, kui inimeste ja kogukondade võimestajad, võivad väheste enesehoiu oskuste tõttu sattuda olukorda, kus panustatud on palju teistesse, kuid iseennast ning oma vajadused on tahaplaanile jäetud. See võib viia aga olukorrani, kus väljapoole panustada enam ei jaksa ning südamelähedase tegevus võib muutuda väsitavaks või lausa vastumeelseks. Selleks, et seda ennetada on oluline tõsta teadlikkust teema tõsidusest. 

Teiste abistamisega kaasas käiv positiivne pool on kaastunde rahulolu, mis ilmneb abistaja edu tundmisel tööalase saavutuse, teise inimese aitamise või laiemalt ühiskonda panustamise tulemusena ning hoiab inimese tahet tegutseda (Kaaver, 2019; Kivi, 2020). Varjupoolel asub aga kaastundeväsimus, mis tekib olukorras, kus inimene ei ole hoidnud iseennast piisavalt. Kaastundeväsimus ohustab ennekõike neid, kes puutuvad tihti kokku teiste inimeste probleemide, kannatuste ja traumadega ehk negatiivsete elusündmustega. Pidevast stressist võib välja kujuneda kaastundeväsimus, mis omakorda koosneb sekundaarsest traumaatilisest stressist¹ ja läbipõlemisest (Kaaver, 2019; Kass, 2023). Kaastundeväsimus ei pruugi inimene ise teadvustadagi, sest inimestel on harjumus oma olukorda normaliseerida (Nuudi, 2023). Mingis etapis ei pruugi inimene enam ise mäletadagi hetke, kui end viimati energilise ja rõõmsameelsena tundis. Kaastundeväsimus võib kogukonnatöötajaid ohustada näiteks juhul, kui panustatakse abistajana kriisiolukorras, kus puututakse tihedalt kokku teiste inimeste probleemidega.

Läbipõlemine võib ohustada kõikide elukutsete esindajaid. Kui tegevus, mis on olnud motiveeriv ning pakkunud põnevust ja eneseteostuse võimalusi, kasvab üle pea ning esitab suuremaid väljakutseid kui inimesel on selleks toimetulekuvõimalusi, võib inimene kogeda tööstressi, millega kaasnevad nii vaimsed kui füüsilised probleemid. Pikaajalist ehk kroonilist tööstressi, mida pole teadvustatud ega selle maandamisega edukalt tegeletud, nimetatakse läbipõlemiseks. (Peaasi.ee, i.a) ning selle tagajärjel võivad negatiivselt mõjutatud saada kõik inimese eluvaldkonnad.

Enne täieliku läbipõlemiseni jõudmist on inimene täis energiat, teotahet, huvi ja kirglikkust oma töö vastu, mida nimetatakse ka „mesinädalate“ faasiks. Üks Tartu Ülikooli kogukondade arendamise õppekava teise kursuse tudeng kirjeldas seda kui positiivses psühholoogias tuntud flow-seisundit (voogamine), kus tööd tehes ajataju kaob, püsib põnevus ning energiat on palju. Sellele järgneb „säraküünla“ etapp, kus inimene on närviline, rahutu, kriitikatundlik ning kujunevad unehäired (Kass, 2023). Edasised kolm dimensiooni on kurnatus, võõrdumine ning vähenenud töö- ja tegutsemisvõime (Peaasi.ee, i.a). Läbipõlemise tagajärjel alaneb emotsionaalne seotus teiste inimestega ning hakatakse ennast teistest eraldama. Väheneb soov ja võimekus teiste abistamisesse panustada, mis omakorda tekitab tunnet, et oma tööga ei saada hakkama, mistõttu langeb enesehinnang ning inimene võib muutuda küüniliseks, lootusetuks ja ka kõik igapäevategevused tunduvad pingutust nõudvad ning kaob võime tunda rõõmu. Sellisest kurnatusest ei taastu inimene ka lühiajaliselt puhates (Kalaus, 2016, Kass, 2023). Läbipõlemise testi saab teha näiteks siin lehel ning vajadusel saab esmast abi Peaasi.ee veebilehelt. Läbipõlemisest taastumine võtab kaua aega ning võib nõuda vaimse tervise spetsialistide sekkumist ning mõistlik on seda ennetada. 

Eestvedaja väsimine ja läbipõlemine võib olla tingitud nii vähestest enesehoiuoskustest kui ka välistest teguritest, kuid igal juhul mõjutab eestvedaja läbipõlemine nii kogukonna eestvedajat ennast, tema kogukonda ja meie ühiskonda. Kogukonna arendajad aitavad luua sidusamat ja turvalisemat ühiskonda panustades kas töö või vabatahtliku tegevuse kaudu meie kogukondade püsimisse ja arengusse, mistõttu on oluline teadvustada, millised tegurid nende väsimist ja läbipõlemist põhjustavad.

Ohutegurid ja olukord kogukondades

Läbipõlemine on keeruliste ja pikaajaliste tagajärgedega ning ohutegureid, mis seda põhjustavad on mitmeid ja need võivad tuleneda nii inimesest endast, tema kogukonnast kui laiemalt ühiskonnast. Eesti kogukondade hetkeseisu uuringuraportist selgub, et kogukondade tegevuse ühe takistusena tuntakse liidrite väsimist, mis on ohuks kogukondade jätkusuutlikule tegutsemisele, sest kogukonna toimimine sõltub oluliselt selle juhtidest. Kuigi samas uuringus leiti, et üldiselt on kogukondades 3-5 eestvedajat, mille arv on korrelatsioonis kogukonna aktiivsete liikmete arvuga, ei tähenda see siiski, et kogukonna tegutsemine oleks jätkusuutlik, sest uuringus läbi viidud küsitluse tulemusel leidis 65% vastajatest, et kogukond laguneks eestvedajata laiali (Vihma ja Lippus, 2014). Mida rohkem on kogukonnas aktiivseid liikmeid, seda rohkem on ka juhte, mis aitab jaotada koormust ja ennetada läbipõlemist.

Läbi viidud fookusgrupi intervjuust  (2023) jäi kõlama, et peamised eestvedajate läbipõlemise ohutegurid kogukonnatöös on isikupõhine eestvedamine ja töö tegemist tähtsustav kultuur, mis ei väärtusta puhkamist. Probleemid on tingitud ka sädeinimeste liiga suurest vastutuse võtmisest, mille tõttu ei osata „ei“ öelda ning asendamatuse mõtteviisist „kui mina ei tee, kes siis teeb“, mis kustutab sädeme ja tegutsemisrõõmu. Ohumärkidena toodi välja ka probleemi, et tihti eestvedajad ei küsi abi ning eeldatakse, et neid ei taheta aidata ning seetõttu jäädakse üksi. Lisaks, meis kõigis olev eksimise hirm ja uskumus, et kõik ettevõetu peab alati õigesti välja tulema paneb meid üle pingutama või hoopis pärsib ettevõtlikkust, tulenevalt hirmust asjadega perfektselt mitte hakkama saada.

Välise ohutegurina räägiti intervjuus (2023) ka „ülalt-alla“ poliitikast, mis seab kogukondadele suuri ootusi, mida on keeruline täita ning mis ei arvesta kogukonnaliikmete muude igapäevaeluliste kohustuste ja vajadustega. Väliselt pandud ootuste osas nähakse probleemi ka selles, et sealjuures ei mõelda, mis aitaks kogukonna inimesi hoida. Üha suureneva kohustuste koorma all ei pruugita jõuda kõike teha ning see võib valmistada pettumust ja tunnet, et ei saada hakkama, mis võib omakorda viia läbipõlemiseni.

“Need on ohutegurid, kui me paneme sellised koormad kogukondadele peale, ilma mõtlemata, kuidas me neid kogukonna inimesi kas hoiame ja millised viisid kogukonna toimetamiseks aitavad ellu jääda ja millised mitte.” (intervjuu A)

Kuigi kogukonna vundamendiks on suhted, on intervjuus osalejad märganud probleemi, et kogukonna inimestel pole aega üksteisega niisama suhelda, sest kokku saades on fookus ühistel ära tegemist vajavatel asjadel. Suhtlus ja üksteise päriselt kuulamine aitaks aga inimesi hoida, tänu millele saadakse näiteks ka teada seda, mida kogukonna rahvas päriselt vajab või teha soovib. Suurt rolli nähakse ka eeskujudes, millist kuvandit luuakse ja mida väärtustatakse, mistõttu on oluline, et ka eestvedajad oleksid teadlikud ohtudest ja nende maandamise võimalustest. 

Eestvedajad saavad olla eeskujuks ja näidata võimalusi ennast hoidva kogukonnatöö kultuuri loomisel, mis aitaks muuta ühiskonnas juurdunud mõõteviise ja harjumusi, mis põhjustavad eelnimetatud ohuteguritest tulenevalt eestvedajate endi väsimist. Läbipõlemine on küll tööga seotud sündroom, kuid mõjutab oma ilmnemisel ka kõiki teisi eluvaldkondi ning vastupidiselt, kõikide teised eluvaldkondade heaolu aitab hoiduda läbipõlemisest. 

Kogukonna arendaja säilenõtkuse olulisus 

Eelmises peatükis välja toodud kogukonna eestvedajate ja arendajate väsimist ja läbipõlemist põhjustavad ohutegurid käivad käsikäes võimalustega. Positiivse vaimse tervise üks alustalasid on säilenõtkus, sest tänu sellega kaasnevale optimistlikule tulevikuvaatele suudetakse ebakindlates oludes paremini toime tulla (Sotsiaalministeerium, 2021). Arvestades üha kiirenevat elutempot ning kriise, mis on ühiskonda ja inimesi viimasel ajal tabanud ning süvenevat vaimse tervise probleemi, on säilenõtkus oluline teema, mida avada, sest selle arendamine suurendab meie vastupanuvõimet ebaturvalisusega toimetulekul ning aitab hoida vaimset tervist. Pingetaluvus ja oskus oma emotsioonidega toime tulla on säilenõtkuse ehk resilentsuse osad nagu ka paindlikkus ja kohanemisvõime. Ka enese ümberhäälestamine ja teotahte avastamine aitavad ebakindlatel ja keerulistel aegadel leida ressursse toimetulemiseks ning uute lahenduste leidmiseks. (Sisask, 2023). Oma säilenõtkuse arendamine on üks viise, mis aitab ka ennast hoida.

Elus ette tulevate raskustega toime tulema õppides areneb ja kasvab ka inimene. Ka kogukondade arendajad võivad oma ettevõtmistes kogeda pingeid, keerukaid olukordi ja raskuseid, millega toimetulemine võib soodustada nende arengut inimesena (McAllister ja McKinnon, 2009; Punová jt, 2021). Tööalases kontekstis võib resilentsust kirjeldada kui võimekust tulla toime tööga kaasnevate raskustega ning vaatamata ebaõnnestumistele, mida vahel ikka ette tuleb, jõuda soovitud heaolutasemeni. 

Näiteks sotsiaaltöötajate säilenõtkuse kirjeldamisel on Punová jt (2021) toetunud kolmele säilenõtkuse põhimõttele, mida võiks minu hinnangul kasutada ka kogukonna arendajate säilenõtkuse kirjeldamiseks.

Säilenõtkuse esimene tunnus on tugevuskeskne vaade. Selle aluseks on usk inimese positiivsesse arengusse ning võimalustesse, et oma ressursse (jõuvarusid ja kaitsetegureid) kasutades on võimalik keerukatest olukordadest välja tulla. (Punová jt, 2021). Nii säilib optimistlik vaade ning ettetulevad keerukused ei näi lahendamatud. Ehk siis teadvustades endale, millised on minu jaoks need asjad, mis jõuvarusid aitavad täita, mis on olnud mulle varem toetavateks teguriteks raskustega toime tulemisel ning teadmine sellest, kuidas ma enda heaolu keerukates olukordades kaitsta saan, aitavad luua tugeva vundamendi, millest saab jõudu. 

Teine tunnus on sotsiaalökoloogiline lähenemine, mis sõltub riski- ja kaitsetegurite vastastiktoimest ning ressursside leidmisest nii iseendast kui keskkonnast. Keskkonnaks võib olla sel juhul näiteks nii pere, töökoht, kogukonnakaaslased jmt (Punová jt, 2021). Head suhted aitavad elus ette tulevate keerukustega paremini toime tulla. Ka iseenda tundmine on oluline, sest olles teadlik ohuteguritest ehk oma nõrkustest, saame me neid arendada või leida viisid, kuidas nendega toime tulla ehk ennast kaitsta ning muutume seeläbi säilenõtkemateks. 

Kolmas tunnus – „argipäevamaagia“ – koondab enda alla elu lihtsad asjad, mis on igaühele kättesaadavad. “Argipäevamaagia” koosneb näiteks sobilikust eluviisist, ajast lähedastega, tänulikkusest, looduses viibimisest ja muusikat, huvialadest jms (Punová jt, 2021). On oluline, et igapäevasesse sagimisse mahuks toetavaid hetki ning seetõttu tuleks säilenõtkuse suurendamiseks pöörata tähelepanu ka lihtsatele igapäevastele asjadele, mis on meie heaolu toetavad. 

Lisaks eelnimetatud tunnustele saab kogukonna arendaja säilenõtkuse kirjeldamisel tuua paralleele ka kogukondade arendamise tänapäevase lähenemisega, mis keskendub suhetele ning kogukondade tugevustele ja võimalustele. Isiklikud suhtevõrgustikud ja sotsiaalsus kannavad olulist rolli heaolu säilitamisel, sest igapäevaste suhete (kolleegid, naabrid, lähedased, sõbrad ja „võõrad tuttavad“) regulaarsus ja kvaliteet on otseselt seotud õnnetunde ja heaoluga ning vähendavad ka vaimse tervise probleemide tekkimise riski (Glichrist, 2019). 

Intervjuus (2023) toodi välja, et kogukondade arendamise suhetele ja ressurssidele põhinev lähenemine, mida Tartu Ülikooli kogukondade arendamise ja sotsiaalse heaolu õppekaval õpitakse, on Eestis uus ning seda on vaja laiemalt levitama hakata, sest see aitab ka kogukondade arendajatel ka iseendid hoida. Säilenõtkus tähendab ka võimekust muutustega kohaneda ja taluda ebakindlust ning see toodi välja ka intervjueeritavate poolt, kes kirjeldasid loomuliku valmidust ümber kohaneda ja ebakindlust taluda, mis on oluline nii kogukonna arendaja töös kui üldse inimestena. Säilenõtkus võiks olla justkui ennast hoidev ja jätkusuutlik eluviis, mis toetab nii inimest ennast ja ka tema kogukonda.

Mis on enesehoid?

Kui säilenõtkuse arendamine muudab meid vastupidavamateks ja aitab meil keerukustega toime tulla, siis enesehoid aitab meil iseenda vajaduste eest hoolt kanda ja meie vaimset tervist hoida. Enesehoid on teadlik tegevus oma vaimse, emotsionaalse ja füüsilise tervise ning heaolu eest hoolitsemiseks ja stressi leevendamiseks (Bressi ja Vaden, 2017).

Enesehoid hõlmab minu hinnangul ka eelmises peatükis nimetatud säilenõtkuse tunnuseid – oskust olla teadlik oma haavatavusest ehk riskidest ning sellest, kuidas nendega toime tulla ja end nende eest kaitsta. Lisaks ka teadmisi enda jõuvarusid taastavatest ressurssidest ning ka toetavatest võimalustest, mis on olemas nii iseendas kui keskkonnas, lisaks veel tugevustele, arengule ja optimistlikule tulevikule suunatud mõtteviisist ning kindlasti ka sellest, kui oluline roll on igapäevaelulistel asjadel ja suhetel selles, milline on meie vaimne tervis ja üldine heaolu.

Enesehoiu määratlus on aja jooksul muutunud. Traditsioonilise enesehoiu vaate eesmärk oli säilitada isikliku ja tööelu vahel tasakaal (eraldatus), kuid uuem ja läbimõeldum enesehoiu määratlus näiteks sotsiaalvaldkonnas vaatleb inimest terviklikuna ning seab enesehoolduse strateegiates inimese esikohale ja peegeldab intersubjektiivseid, suhetele ja taastumisele suunatud praktikaid ning rõhutatakse refleksiivse ja dialoogilise mina kasvatamist. Selline praktika julgustab iseennast avastama, olema uudishimulik ja empaatiliselt teise inimese maailma kogema, aktsepteerima teadmatust ning olema avatud võimalusele, et teise inimese muutumisprotsess ka iseend puudutab ja muudab. Läbi iseenda avamise ja avastamise on võimalik leida isiklikke tähendusi ja mõista oma privileege ning luua ruumi oma mina näitamiseks. Kogukondade arendamise vaatest võivad kogukonna inimeste lood, erinevad kogukonna sündmused ja muutumisprotsessid mõjutada ka kogukonna arendajat. Selline vaade enesehoiule toetab iseenda arengut ja säilenõtkust (Bressi ja Vaden, 2017).

Sotsiaalvaldkonnas üha enam leviv taastumisele suunatud mõtteviis, kus klienti suhtutakse kui oma elu eksperti, nõuab spetsialistilt usku, et ka nemad ise muutuvad ja õpivad paralleelselt kliendiga (Bressi ja Vaden, 2017). Usun, et seda võib laiendada ka kogukonna arendamise valdkonda, mille tänapäevase lähenemise järgi teavad kogukonnad ise kõige paremini oma ressursse ja vajadusi ning kogukondadega töötades saab arendaja õppida ka iseend paremini tundma.

Enesehoid hõlmab Bressi ja Vaden’i (2017) käsitluse järgi agentsust ehk toimevõimekust suurendavaid isereguleeruvaid sihipäraseid tegevusi, mis tõstavad inimese võimet lubada endal kogeda ebakindlust ja haavatavust tööalastes suhetes ning mõtestada lahti enese muutumine tulenevalt tööst. Enesehoiupraktikad on nende sõnul midagi enamat kui stressijuhtimine. Erinevad harjutused, tähelepanelikkuse meditatsioon, hobid jms tugevdavad inimese võimet reguleerida tööst tulenevat mõju ja lubada endal kogeda ja mõista tundeid, mis kaasnevad haavatavuse ja ebakindlusega. Lisaks on toetavad enesehoiupraktikad päeviku pidamine, loovkirjutamine, kunstiga tegelemine, arutelud kolleegidega, mis aitavad luua tähendust ja avastada iseennast (Bressi & Vaden, 2017).

Intervjueeritavateni (Intervjuu, 2023) on enesehoiu mõiste on jõudnud läbi aja või ka läbipõlemise kogemuse tõttu ning suuremat mõistmist selle olulisuse osas tõid kaasa kogukondade arendamise õpingud ülikoolis. Ühemeelselt toodi välja, et enesehoid on samavõrd oluline kui kõik muud tegevused, mida tehakse või teadmised, mida õpitakse kuid ühtlasi on see ka keeruline ja kestev õppimine. Olulisena toodi välja teadlikkust, enesesõbralikkust, enese märkamist, pidevat arenemist ja suhtlust. 

Enese hoidmine tähendabki intervjueeritavate sõnul oskust ennast hoida ja igapäevast teadlikku tegelemist sellega, et oma töös kogukonna arendajana vastu pidada, korraldades oma asju nii, et iseendal oleks hea olla. Enesehoid tähendab ka enese heaolu esikohale seadmist, sest see loob vundamendi, et jätkuks energiat ja tahet teisi aidata. Oma kogemustest õppimine ja oma piiride tundmine aitab teadlikumalt läbi mõtestada, mida ja mis mahus ette võetakse. Ühe poolena kirjeldas üks intervjueeritav (Intervjuu B) vastutust iseenda ees kuid veelgi suuremat vastutustunnet oli loonud õpingute jooksul omandatud teadmine, et kõik tegevused on seotud ka teiste inimeste ja nende tegevustega, mis on loonud suuremat teadlikkust arvestada oma tegevuste planeerimisel sellega, et ei põletaks läbi ei iseennast ega teisi.

“Proovin mõelda kogu aeg nii alguse kui lõpu peale. Kas see tegelikult on põhjendatud või kas see ressurss, mida kuskile panna kas ta on kõikide suhtes nagu õiglane ja mõistlik?” (intervjuu B)

Enesehoid minu jaoks ongi suurem teadlikkus sellest, mida mina ise vajan, oskus seda paremini märgata ja seeläbi ka sellele tähelepanu pöörata. Oskus püüda olla iseenda vastu parem ja iseenda vajadustega rohkem arvestada selleks, et teisega koostöö ja suhted sujuksid paremini ja leebemalt.” (intervjuu B)

 Enesehoiuks ei peeta vaid veebist leitavaid enesehoiupraktikaid vaid seda nähakse pigem teadliku eluviisina. Igapäevaseid harjutused ja praktikad on küll olulised, kuid siiski ei tasu nendesse kinni jääda, sest enesehoid pigem nagu mõtteviis, protsess ja igapäevaste teadlike valikute kogum, mis aitab iseendaga paremini läbi saada ja jätkusuutlikumalt oma kogukonda panustada.

Enesekaastunne kui enesehoiu tööriist

Enesehoiu raames on oluline rääkida ka enesekaastundest ehk enesesõbralikkusest, mis aitab kogukonna arendajal olla enda vastu sõbralikum ja mõistvam ning seeläbi ka professionaalsem abistaja teistele. Kui empaatiline side on inimestega töötamise nurgakivi (Lizano, 2015) ja säilenõtkus positiivse vaimse tervise alustala (Sotsiaalministeerium, 2021), siis mulle tundub, et enesehoiu vundamendi loob enesekaastunne². Kaastundlikus teiste suhtes on paljudele tuttav kuid kaastundlikkus iseenda suhtes võib olla võõras. 

Raamatu “Enesekaastunne“ (2017) autor K. Neff ütleb, et inimesed ei kohtle peaaegu kedagi teist nii halvasti kui ennast, sest oma mõtetes suheldakse iseendaga äärmiselt kriitiliselt. Ühiskondlikust survest tulenevalt on meie ootused iseenda suhtes muutunud aina kõrgemaks ja hirm läbikukkumise ning oma eesmärkide mitte saavutamise ees tekitab vaimse tervise probleeme alandades näiteks usku iseenda võimetesse või pannes meid üle pingutama, mis põhjustab läbipõlemist. Enesesõbralikkus aitab meil iseendile keerulistel hetkedel toeks olla ning oma läbielamisi, valu ja ebaõnnestumisi aktsepteerida. Olles enese suhtes kaastundlik, saame me ennast toetada ka nendel hetkedel, kui teiste abistamine raske tundub (Neff, 2017). Veelgi enam – olles iseendaga sõbralikus suhtes, saame me olla eeskujuks selles ka teistele. 

Kõrge enesekaastunde tase on seotud madalama läbipõlemise tasemega (Durkin jt, 2016) ning enese suhtes kaastundlikum olles kogetakse väiksema tõenäosusega kaastundeväsimust ning tänu sellele, et abistamine inimest ei väsita, tuntakse rohkem kaastunderahulolu. Enese suhtes kaastundlikud inimesed kogevad vähem negatiivseid emotsioone ning ka hoolitsevad iseenda eest paremini, lubades endale piisavalt puhkust, korralikku und ja toitumist ning kannavad hoolt enda emotsionaalsete vajaduste eest (Neff, 2017). Neff (2017) ütleb koguni, et enesekaastunne on peamine tegur, mis inimesi ärevuse ja depressiooni eest kaitseb.

Enesekaastunne on säilenõtkuse oluline komponent, sest enese suhtes kaastundlikkuse praktiseerimine aitab taastada sisemisi emotsionaalseid jõuvarusid, et vältida läbipõlemist ja kaastundekurnatust (Neff, 2017) ning parandab taastumisvõime kiirust (Beshai jt, 2018). See on oluline nii kogukonna arendaja enda enesehoiu seisukohalt kui ka neile, kellega tegeletakse, sest kui kogukonna arendaja hoiab end piisavalt, on tal ka teistele rohkem jagada ning igasugused ettevõtmised on tänu sellele jätkusuutlikumad (Neff, 2017).

Enesekaastunne ei tähenda enesehaletsemist ega kannatustele keskendumist (Neff, 2017; Neff, 2011) vaid lihtsalt olukorra aktsepteerimist ja enese märkamist ning toe pakkumist, mis annab jõudu edasi minna. Enesekaastunnet illustreerib ja selgitab lühidalt see video. 

Budistliku päritoluga enesekaastunnet kirjeldatakse kolme võrdselt tähtsa põhikomponendi kaudu:

Esimene komponent on lahkus iseenda vastu valu või ebaõnnestumise korral ehk enesesõbralikkus. See tähendab, et iseennast koheldakse kui oma parimat sõpra, kelle üle ollakse uhked, keda toetuseks kallistatakse ja rasketel hetkedel lohutatakse. See tähendab ka oma eksimuste mõistmist, mitte hukkamõistmist.

Teine komponent on oma kogemuste tajumine osana suuremast inimkogemusest ja ühendusest teistega ehk inimlik ühtekuuluvus. See hõlmab oma inimlikkuse teadvustamist ja tunnistamist, et kannatused ja eksimused on osa kõigi elust ja kuuluvad inimeseks olemise juurde ning me ei ole nendes üksi.

Kolmas komponent on oma valusate mõtete ja tunnete hoidmine hinnanguvabas teadlikkuses ehk teadvelolek. See tähendab oma teadvusväljal toimuva jälgimist siin ja praegu ning just sellisena nagu see on, mis annab võimaluse vastata kõige kaastundlikumal ja tõhusamal viisil. Tulemuseks on tasakaalukam toimetulek kõigega, mis elul ette toob (Neff, 2017; Welp ja Brown, 2014).

Emotsionaalse heaolu suurendamiseks on enesekaastunne tõhus meetod, mida rakendada ning selle suurendamiseks on mitmeid harjutusi. Harjutused aitavad mõista kui kriitilised me inimestega iseenda suhtes oleme ning kuidas seda leevendada. Näiteks halva enesetunde korral aitab enese kallistamine, mis pakub turvatunnet ning aitab leevendada häirivaid emotsioone ja alandab pinget (Neff, 2017). Lisaks on abiks oma kriitilise sisemonoloogi ümberhäälestamine lahkeks ja empaatiliseks küsides endalt nelja küsimust:

• Mida ma märkan?
• Mida ma tunnen?
• Mida mul praegu vaja on?
• Kas soovin midagi iseendalt või kelleltki teiselt? (Neff, 2017; Welp ja Brown, 2014)

Selline vestlus iseendaga aitab iseennast kuulata ja tähele panna ning oma vajadusi enesele tunnistada. See nõuab küll harjutamist, kuid aitab luua toetavama suhte iseendaga. Harjutusi enesekaastunde suurendamiseks leiab ka internetist. Näiteks on Vaikuseminutid.ee veebilehel leitav enesekaastunde pausi harjutus. 

“Olla enda vastu sama sõbralik kui oled kaaslaste vastu ja mõtestada seda niimoodi, et kui su sõber oleks selles olukorras, mis sa talle ütleksid? Kuidas sa sõpra oskad toetada ja leida neid õigeid sõnu, aga kuidas neid samu sõnu suunata enda suunas ka.” (intervjuu C)

Harjutused aitavad muuta meie mõtteviisi ning kui meie sisekõne muutub sõbralikumaks ja suudame aktsepteerida seda, et me ei pea asju perfektselt sooritama ning võime ka eksida ja oma eksimustest õppida, tänu millele väheneb stressitase ning tekib ka julgus uusi asju proovida, abi küsida ja oma piire seada, mis toetavad kogukonna arendajat tema ettevõtmistes ja enese hoidmises ning ühtlasi mõjub positiivselt ka kogukonnale. 

Intervjueeritavate (Intervjuu, 2023) jaoks on enesekaastunde mõiste tuttav pigem enesesõbralikkusena, mida nähti kui olulist enesehoiu osa. Lisati, et enese suhtes tähelepanelikum ja kaastundlikum olemist on aidanud märgata ja õppida reflekteerimisoskuse arendamine, mida endised tudengid said praktiseerida erinevates õppeainetes läbi kogu magistriõppe. Enese suhtes sõbralik olemist nähakse aga vajaliku ja keeruka mõtteviisi muutmise protsessina. 

Intervjuus (2023) toodi välja, et tahe panustada ja kaasa teha käivitab kogukonnatööd, kuid seejuures tuleb mõelda ka iseendale ja olla enda vastu sõbralik, et hakkama saada ka raskuste ja eksimustega. Eksimine on inimlik ning toetab meie arengut inimesena. Selline mõtteviis toetab ka ettevõtmisi kogukonnatöös, kus iga kogukond on erinäoline ning toimetab isemoodi ja pole ette teada, kuidas täpselt läheb või minema peaks.

“Kuidas sa siis arened, kui sa ei õpi, kuidas sa õpid, kui sa ei eksi?” (intervjuu B)

“Mina täna endiselt tunnen, et see (enesesõbralikkus) on hästi suur õppimine, mis ikka kestab ja alles esimesed sammud toimuvad. Jah, mingid harjutused ja ülesanded on aidanud, aga mõtteviisi muutus on mõnes mõttes ülivajalik ja samas üldse mitte lihtne tulema.” (intervjuu B)

Enesekaastunne on enesehoiu tööriist, mis võiks olemas olla mitte ainult kogukonna arendajate vaid iga inimese tööriistakastis. Läbi väikeste, kuid tugevate mõtteviisi muudatuste saame arendada oma säilenõtkust ning olla paremad kaaslased iseendale ja oma lähedastele ning ka inimestele kellega töötame ning ühes sellega saame anda panusega sellesse, et ka meie kogukonnad oleksid tugevamad, hoolivamad ja jätkusuutlikumad. 

Mis aitab hoida kogukonna arendajat ja eestvedajat?

Teadmised enesehoiust, säilenõtkusest ja enesesõbralikkusest on osa sellest, mis võiks toetada kogukonna arendaja ennastsäästvat tegutsemist praktilises elus ja kogukonnatöös kuid olulised on ka toetava tugivõrgustiku ja juhendamise olemasolu. Nende ilmestamiseks kirjeldan järgnevalt intervjueeritavate (Intervjuu, 2023) jagatud mõtete toel, mis võiks eestvedajat töös kogukondadega toetada. 

Suhtlus ja suhted

Niisama suhtlemine, üksteise päriselt kuulamine ja teineteisega arvestamine on kogukonnatöös olulised põhiväärtused ning ühtlasi on suhted ka kogukondade toimimise põhitunnuseks. Nagu varem välja toodud, toetavad suhted ja suhtlemine nii vaimset tervist kui suurendavad üldist heaolu ning paraneb kogukonna inimeste omavaheline sidusus. Läbi üksteisega suhtlemise saab paremini korraldada töid ja tegemisi kogukonnas ning ka kõik järgnevad punktid on otseselt või kaudselt suhetest mõjutatud.

“Joonistage valgele paberile 24 tundi ja näidake, et teil on pere ja muud tööd. Me ei mõtle ju sellele, et kui hõivatud näiteks K. igapäevaselt on ja kui K. ei ütle ka seda, siis tegelikult me ei märka ja me ei oska küsida. Julgustada neid sädeinimesi tõesti must-valgel näitama, et kus on see tema aeg ja võimalused. Siis tulevad ka teised inimesed. (intervjuu A)

Piirid ja kokkulepped 

Vabatahtlikuna tegutsemise juhend ütleb, et enese hoidmine algab kokkulepete sõlmimisest (Tambaum jt, 2021). Piiride seadmine on oluline eelkõige iseendale, kuid muudab selgemaks ka ootused ja kogu suhtluse teise poolega. Eetiliste, elutervete ja selgete piiride seadmine ning nende kommunikeerimine ja kokkulepete sõlmimine, ent samas empaatiliseks jäämine, on üks võtmetähtsusega oskuseid enese hoidmisel ja läbipõlemise vältimisel. Intervjueeritavad tõid välja, et eestvedajat või vabatahtlikku aitab hoida, kui ta kommunikeerib välja, millal on tal aega, millal ta vastab telefonile ja meilidele ning ei pea olema kogu aeg kättesaadav. Selline oma vajaduste välja ütlemine ja nendes üheskoos kokku leppimine aitab muuta uskumust, et kogu aeg peab kättesaadav olema ning hinnata üksteise panust ja aega ning ennetada ootuste seadmist ja pettumist. Enese piiride paika panemisel tuleks hinnata oma ressursse ja võimekust ennast hoidvalt. 

Vastutuse jagamine

Läbipõlemist ja väsimist, mis on tingitud isikupõhisest eestvedamisest, saab ennetada osa vastutust ära andes ja teisi liikmeid kaasates. Välja toodi ka ettevõtluse analoogi, kus hea juhtumispraktika on selline, kus juht hoiab vähemalt kahte inimest silme ees, keda ta teadlikult nö kaasa kasvatab. Hea vastutuse jagamise näitena saab tuua Tartumaal asuva Äksi kogukonna, mida „Kogukonna arendaja heaolu“ õppeaine raames külastasime, kus on eestvedamine jaotunud erinevate perede vahel, mis vähendab koormust ja aitab säilitada tegutsemisrõõmu. Samuti võib hea näite tuua ühest Järvamaa kogukonnast, kus on umbes 45 aastat püsinud traditsioon, kus kohaliku pereklubi erinevad laudkonnad regulaarselt pidusid korraldavad. Ka selle näite puhul võib nii pikaajalise traditsiooni püsimise võtmeks pidada seda, et korraldus on jaotunud erinevate gruppide vahel.

“Sädeinimene võiks olla teadlik, kes mingil hetkel ütleb, et tõmbab oma piiri või annab teatepulga edasi või õpetab nooremaid või uusi kogukonnaliikmeid välja, kaasab neid endaga koos tegemia.” (intervjuu C)

“Tuleb aidata neil teadlikult oma asju vedada kogukondades meeskonnana, mitte üksi ja seda teadmist nendeni viia, mis iganes viisil siis õnnestub – on see siis artiklite, kohtumiste, koolituste, üldise info jagamisena. Aga selge on see, et meie sädeinimesed vajavad sellist julgustust.” (intervjuu A)

Juhendamine ja tugisüsteem

Oluline roll on suhtlemisel teiste kogukonnatöötajatega, kellega saab vahetada kogemusi ja vajadusel nõu või abi küsida. Ka kogukonna arendajate teadlikkuse suurendamine võimalustest, kust küsida abi ja kaasaegseid teadmisi hankida aitab kogukonna arendajal oma tööd teha, sest toetav keskkond vähendab segadust ja sellest tulenevat stressi ning aitab ka iseennast hoida. Sarnaselt nagu vabatahtliku kaasamise puhul, kus vabatahtlikele tuleb anda vajalikud teadmised ja tugisüsteemi, mis loob turvatunnet ja ennetab läbipõlemist, tuleks seda teha ka kogukonnatöös. Kogukonna arendajat saavad toetada ka mentor või arengutreener ehk coach aidates näiteks lahendada probleeme, saavutada arengueesmärke või toetada orienteerumist kogukonna arendamise maastikul.

“Ma ise pean hästi oluliseks kogukondade arendamise tänapäevast lähenemist. Meil on vaja lihtsaid materjale, mis oleksid inimestele kättesaadavad, et nad saaksid ennast kogukonna arendajatena turvalisemalt tunda. Sellega tuleb nii kiiresti tegeleda kui võimalik, sest see auk on nii pikalt Eestis olnud. Juba ainuüksi sellest, et sa mõtled, kuidas sa talle juhised ja materjalid annad, kuidas talle selle tunde annad, et kui sul on küsimus, siis sa võid alati siia tulla ja küsida – juba see võib nii palju vähendada seda riski, et ta põleb läbi.” (intervjuu A)

Kahepoolne vastutus

Sädeinimeste hoidmine on kahepoolne vastutus. Kogukonna liikmete vastutus on märgata ja pakkuda ennast appi ning oma tuge ning mitte lasta eestvedajal asju üksinda ära teha.

“Seda sädet tulebki hoida. See leek põleb siis, kui tema ümber on rohkem neid inimesi ja vajadusel tuleb seda tahti püsti aidata. Kurja juur on eeldamine, et ta tahabki ja jaksabki lõputult. Kui see juba ära teadvustada, et säde võib kustuda, selle metafooriga mängida, siis inimesed võibolla hakkavad mõtlema.” (intervjuu C)

 Tunnustamine

Intervjueeritavad tõid olulisena välja ka märkamise ja tunnustamise, sest eestvedajad väärivad esiletõstmist. Kuid siin toodi välja ka asjaolu, et tunnustamine peab olema teadlik, ega tohiks soodustada liiga kõrgete ootuste seadmist. 

Võimalusi kogukonna arendajate ehk sädeinimeste hoidmiseks on mitmeid ning tihti on nad üksteisest mõjutatud. Osad neist võimalustest on inimese enda vastutus ning osad kogukonna ja ühiskonna vastutus. Eestvedaja võib olla heade enesehoiu oskustega, kuid kui riiklik süsteem tema tegevust ei toeta või on liialt keerukas, ei pruugi inimene ikkagi vastu pidada. Eriti juhul, kui arvestada, et põhiliselt tegutsevad kogukodade eestvedajad vabatahtlikena. Arvestades, et kogukondades nähakse aina suurenevat rolli ühiskondliku heaolu suurendamisel, tuleks kogukondadega töötavate inimeste hoidmisele tähelepanu pöörata igal tasandil.

Enesehoid ja toetav praktikakogukond

Kogukonna arendajat aitab hoida ka toetav tugivõrgustik ja kolleegid, kellega oma väljakutseid ja ka edulugusid jagada. Palusin intervjueeritavatel (Intervjuu, 2023) kirjeldada, kuidas nad õpingute käigus oma kursusel üksteist on toetanud ning seda, mis on aidanud neil selles grupis ka iseennast hoida. Kirjeldaksin nende gruppi kui hästi toimivat praktikakogukonda, kus on koos õpingutel saadud teadmistega rakendatud erinevaid viise üksteise ja iseenda toetamiseks. Vaatamata sellele, et koroonakriisist tingitud piirangutega toimus enamik grupi kohtumisi veebis, mis nõudis intervjueeritavate sõnul kohanemist, toimisid järgmised välja toodud punktid ka selles olukorras. 

Erinevuste aktsepteerimine ja turvalise ruumi loomine. Turvaline ruum võimaldab olla ehe ja näidata oma päris mina ning rääkida olulistel ja sügavatel teemadel.

„Tohutult silmi avav, kuidas juba mõnes mõttes nii homogeense grupi sees on nii palju erisusi.“ (Intervjuu B, 2023)

Ressursside kaardistamine. Olles teadlik üksteise võimalustest ja vajadustest saab paremini üksteisele toeks olla ja ka abi küsida.

Väärtustest rääkimine ja kokkulepete tegemine. Lepiti kokku, kuidas hinnatakse üksteise aega, millised on ühised väärtused ning kuidas üksteist toetatakse. 

„Mina olen küll suhteliselt veendunud, et sellised kokkulepped ja väärtused, et mis siis on meie jaoks oluline ja mis on hea, et nendes kokkuleppimine aitab tegelikult üksteist toetada ja ennast hoida.“ (Intervjuu A, 2023)

Üksteise kuulamine. Üksteise jaoks olemas olemine nii individuaalselt kui grupina. Grupis toimus regulaarne suhtlemine ning vajadusel räägiti ettetulevatest probleemidest. Üksteist toetati nii ühises suures grupis, kuid samas moodustusid vastavalt teemadele ja väljakutsetele ka väiksemad toetusgrupid, kus sai nõu, abi ja tuge.

„Missuguse väega saab olla sõna, millega sa toetad, isegi kui see on lihtsalt üks chat. Kui oluline või kui väärtuslik või ka kui võib-olla haiget tegev võib mingi üksik sõna olla mingis hetkes. Ikkagi ka see õppimine KASHi ajast, et me kogeme hästi erinevalt tegelikult.“ (Intervjuu B, 2023)

Võimalus jagada erinevaid tundeid ja niisama suhtluse võimaldamine. Suhtlemine, mis ei pea olema eesmärgipärane, süsteemne ja mõtestatud, annab võimaluse jagada erinevaid tundeid, mida KASHi tudengid ja vilistlased nimetavad ventileerimiseks. See loob vabama õhkkonna ja lubab olla ehe. 

„Kui mingisugune õpisituatsioon tekitas palju emotsioone, siis me võtsime aja lõime eraldi zuumiruumi ja rääkisime sellest.“ (Intervjuu C, 2023)

Päriselukohtumised. Kuna peamiselt saadi kokku veebis, loodi ühiselt võimalusi päris elus kokku saamiseks.

Ebakindluse tolereerimine. See mõte tuleneb Avatud Dialoogi mõtteviisist, mille kohta saab lähemalt lugeda siit.

„Kui mingi suurem raskus oli, me normaliseerisime selle ära, et ei pea nii perfektse tulemuse peale ju siin tegema. Mingid teised väärtused on olulised ja oluline on ka üksteise jaoks olemas olemine. Ei ole vaja teeselda ja olla see eksimatu ja ideaalne, kes teab kõike, oskab kõike, vaid oleme eelkõige ikkagi inimesed ja oleme sõbrad ja oleme üksteise jaoks lahked. Pärast seda oli lihtsam abi küsida või märku anda.“ (Intervjuu C, 2023)

Need kõik kogemused kokku on selles kogukonnas loonud turvalise ruumi, kust abi ja nõu küsida, mis omakorda võimaldab teha iseenda sees läbi eluks vajalikke õppimisi, mida endas hoida ja kaasas kanda ning tänu millele märgatakse paremini nii iseennast ja oma vajadusi ning ka teisi enda ümber. 

Kokkuvõte 

Kogukonna arendajad ja eestvedajad kannavad olulist rolli oma kogukonna heaolu, sidususe ja jätkusuutlikkuse tagamisel ning selleks, et arendajad seda kestlikult teha jaksaks, on vajalik mõista ka enesehoiu ja oma vaimse tervise hoidmise olulisust. Iseenda hoidmine töös kogukondadega väärib sama palju tähelepanu, kui kogukond kellega tegeletakse. Enesehoid võiks olla teadlik mõtteviis ning osa eestvedajate igapäevaelust, mis toetub iseenda vajaduste eest hoolitsemisele, oma säilenõtkuse arendamisele ja enesesõbralikkusele.

Kogukonna arendajaid tuleb hoida ning sellega teadlikult tegeleda nii kogukonnas sees kui ühiskonnas laiemalt, et ennetada nende väsimist ja läbipõlemist, sest eestvedajad on jätkusuutlikud vaid juhul, kui neil on ümber toetav suhete võrgustik ja keskkond. Kogukondade arendamise tänapäevane lähenemine toetub suhetele ja ressurssidele ning samamoodi on need ka arendajat ennast toetavateks teguriteks. 

Kogukonna arendaja, kes hoolitseb iseenda heaolu eest suudab tõhusamalt panustada ka oma kogukonda. Ennast hoidev kogukonna arendaja saab olla eeskujuks ka oma kogukonnakaaslastele, tõstes teadlikkust iseenda hoidmise olulisusest ja nendel teemadel avatult rääkimisest, mis aitab luua ennast hoidvamat kogukonda ja suurendada heaolu ühiskonnas, mis omakorda toetab ka kogukonna arendajat. 

Artikli eesmärk oli suurendada teadlikkust enesehoiu ja vaimse tervise teema olulisusest kogukonna arendajate ja eestvedajate seas ning julgustada neid enesehoiuga tegelema ja nendel teemadel avatult rääkima. Kogukonna arendajal jätkub ressursse oma kogukonda jätkusuutlikult panustamiseks ainult juhul, kui ta hoiab ka iseennast.

1. Sekundaarset ehk teisest traumaatiline stressi iseloomustab ohvri trauma reaktsioonide edasi kandumine abistajale, mis lihtsamini öelduna tähendab, et abistaja elab iseendas läbi oma abistatava negatiivseid elusündmuseid, mis tulenevad pidevast kokkupuutest traumeeritud inimestega ning soovist ohvrit aidata ja tema kannatusi vähendada (Kaaver, 2019; Kass, 2023). Iseenesest ei ole soovis teise inimese kannatusi vähendada midagi halba, kuid liigne samastumine abistatavaga kahjustab abistajat ennast, sest mõjub negatiivselt nii vaimsele tervisele kui töövõimele ja üldisele igapäevasele toimetulekule. Selle tagajärjel alaneb inimese võime olla empaatiline ning ühtlasi väheneb suutlikkus teise inimese vastu huvi tunda (Kivi, 2020). ↩︎
2. Pean oluliseks välja tuua, et empaatilisus ja kaastunne ei ole samad asjad. Empaatilisus tähendab teise inimese kogemuse aktsepteerimist, kaastunne aga nõustumist (Narusson, 2021). ↩︎

Kui soovid endale peatüki salvestada, siis saad seda teha siit (kujunduse autor Greete Nõgene).