KOGUKONNA MUUSIKA – KOGUKONNAORKESTER

2023

Miks on teema kogukonna arendajale vajalik ja miks ma sellest üldse kirjutan?

Alustame sellest, et igas kogukonnas on kindlasti peidus mõni pillimängija või endine muusikakooli kasvandik, kes on kunagi pilli mingil põhjusel nurka visanud ega leia nüüd enam põhjust seda uuesti kätte võtta. Mõnel juhul ei ole lausa tahtmistki – tont seda teab, kuidas pillist ja muusikast lahku mindi. Kuid päris kindlasti on igas kogukonnas olnud ka kellelgi unistus saada muusikuks või vähemasti osata mõnd pilli mängida, kuid kes teab, mis põhjusel see unistuseks jäigi.

AGA!
SEE KÕIK VÕIB VEEL MUUTUDA!

Selleks on maailmas igavesti ägedaid kogukondlikke algatusi, et luua kunagisele ja ka tulevasele muusikaarmastajale võimalus sukelduda uuesti muusikasse ja miks mitte kujundada sellest ka osake argielust. Selles artiklis käsitlen kolme algatust: kogukonnaorkester (community orchestra, amateur-sociable orchestra, learning orchestra), publikuorkester (audience orchestra, family orchestra) ja Pro-Am’i algatused. Viimased kaks küll pisut sarnanevad, kuid vajavad minu arvates siiski eraldi märkimist. Kõik need algatused koonduvad omakorda kogukonnamuusika suure ja laia katustermini alla. Kuid nagu eelnevalt öeldud – algatusi on palju ning valiku tegin puhtalt iseenda huvist lähtudes. Sest ka mina olen see unistaja kogukonnas, kes on alati tahtnud mõnd pilli mängida, kuid miskipärast jäänud seda otsustavat tõuget ootama. Nüüd on see siis käes – paralleelselt artikli uurimusega eksperimenteerin võimalusega õppida täiskasvanueas muusikat ja osaleda kogukonnaorkestri loomisel. Sellest, kuidas 40aastane „koduperenaine“ viiuli ostab ja see tööle ei hakka, on täpsemalt võimalik lugeda minu blogist.

Sest mine sa tea, kellele meist see artikkel kunagi mõtteteraks kujuneb ja kogukonnaorkestri eestvedajaks või miks mitte ka orkestrandiks hakkab. Nagu näha – minul igatahes on see plaan olemas!

NIISIIS.

Enne kui alustame, pean ma avama ka pisut tausta, kuhu kogukonnaorkestri algatused muusika- ja kogukonnamaastikul paigutuvad. Selleks annan lühidalt ülevaate kogukonnamuusika trendidest ja tutvustan kahte võtmetegelast: Lee Higginsit ja Alicia de Banffy-Halli.

Lee Higgins on juhtiv kogukonnamuusika uurija ja eestvedaja Inglismaal (Yorks St. John University) ning muidugi International Centre of Community Musicu (ICCM) looja ning liige. Tema sulest on ilmunud hulk raamatuid ja kirjutisi, ilma milleta ei oleks võimalik kogukonnamuusikat defineerida ega üldse määratledagi. Ka mina toetun paljuski Higginsi kirjutistele ning soovitan julgelt kõigile tutvumiseks järgmisi raamatuid: „Community Music: In
Theory and in Practice“ ning veelgi põnevam „Engaging in Community Music. An Introduction“. Ka muusikakauge kogukonna arendaja leiab sealt mitmel sotsiaalsel ja ühiskondlikult olulisel teemal ägedaid näiteid ja praktikaid.

Teisena toon esile Alicia de Banffy-Halli, kes tõenäoliselt jällegi ilma Lee Higginsita ei muudaks ega vormiks just nimelt praegu Saksamaa muusikamaastikku tervikuna. Aliciat võib pidada kogukonnamuusika tõeliseks superstaariks ja eeskujuks ning tema kirjutised on sama
huvipakkuvad ja inspireerivad kui Higginsi omad. Kindlasti tasub sirvida tema töid „Community Music“ ja „The Development of Community Music in Munich“. Kel lugemiseks nii palju aega ei ole, soovitan vaadata kokkuvõtvat klippi, kus Alicia annab muu hulgas lühidalt ülevaate kogukonnamuusika olemusest, siit.

Kuid kogukonna muusika maastik on väga rahvusvaheline ja kirju ning praktikuid ja uurijaid on muidugi oluliselt rohkem, kui mina välja tõin. Paljudega neist on võimalik tutvuda ka eelpool mainitud teoste ning allpool toodud soovitusliku kirjanduse kaudu.

Mis on kogukonnamuusika?

Üldiselt toonitab Higgins (2017), et kogukonnamuusika puhul tasub lähtuda ennekõike kogukonnamuusika tunnustest ja eri liikidest, kirjeldada seda rahvusvaheliste praktikate abil ning mitte raamistada seda kokkuvõtliku definitsiooniga. Arvestades kogukonnamuusika mitmekesisust kogu maailmas, ei saagi leiduda ühte ja kõikehõlmavat määratlust (Banffy-Hall & Hill, 2017). Higginsi enda nägemus kogukonnamuusikast on lühidalt selline:

kogukonnamuusika on kultuuridemokraatiline väljendus, mille raames tegutsevad muusikud on keskendunud muusikaliste väljundite ja võimaluste loomisele võimalikult paljudele inimestele. Meile on aga oluline teada, et kogukonnamuusika hõlmab mistahes muusikalist tegevust, mille käigus ei arvestata mitte ainult muusikalise väljenduse, vaid ka sotsiaalsete protsessidega. Koos musitseerimist mõistetakse eelkõige sotsiaalselt kaasava praktikana (Banffy-Hall& Hill, 2017).

Higgins annab ka kogukonnamuusikale kolm laiemat vaatenurka

1. kogukonnamuusika;
2. kogukondlik musitseerimine;
3. muusikapraktika kui aktiivne sekkumine muusikalise juhendaja ja osalejate vahel.

Esimesed kaks – kogukonnamuusika ja kogukondlik musitseerimine – on meie kontekstis praegu ehk aktuaalsemad käsitleda. Kolmas punkt hõlmab juba laiemat perspektiivi, sh eri sekkumisi ja algatusi, mis toimivad ka teise rahastusmudeli alusel, nt kogukondlik muusikateraapia, kogukonnamuusika projektid eriasutustes (vangalad, turvakodud jne), pagulaste integreerimine ja lõimumine kogukondlike muusikaliste projektide kaudu jne. Üldjoontes aga teenivad need kõik üht eesmärki: muuta muusikakultuur kergesti ligipääsetaval viisil kõigile ja kõikjal igapäevaselt kättesaadavaks.

Oluline on teada, et Higginsi käsitlused tuginevad kogukonnamuusika ajaloolisele arengule juba alates 60ndatest ning sealsed kogukonnamuusika algatused on pikalt riiklikult toetatud ja seetõttu ka üsnagi mastaapselt levinud. Seevastu Saksamaal hakati Alicia de Banffy-Halli ja tema uurimisgrupi eestvedamisel kogukonnamuusika mõistet määratlema alates 2013. aastast ning esimesed kogukondlikud algatused leidsid aset alles 2015. a. Sellele vaatamata tuleb teha suur kummardus Aliciale, sest kogukonnamuusika projektid, eriti just koostöös suurte muusikaliste institutsioonidega, on lihtsalt imetlusväärsed. Allpool tuleb juttu ka maailma tipporkestrite näidetest ja seal troonib Saksamaa võimsalt! Täpsustusena mainin, et kogukonnamuusika alla käivad muusika eri vormid ja liigid: orkester eri koosseisus (sümfooniaorkester, puhkpilliorkester, keelpilliorkester jne), koorilaul (segakoorid, poistekoorid, naiskoorid jne), muusikalised ansamblid/kollektiivid eri žanrites ja ka suurustes. Et aga Eesti rahvas on koorilaulurahvas ja meil on sellega lood rohkem kui hästi, keskendun kitsamalt kogukonnaorkestrile, kus näen kogukonnamuusika väljundiks ohtralt kasutamata ressursse ja võimalusi.

Kogukonnaorkester

Üldjoontes võibki kogukonnaorkestrit pidada üheks kogukonnamuusika liigiks. Kogukonnaorkester võib tegutseda täiesti iseseisvalt või olla professionaalse orkestri kogukonnamuusika projekt. Olgu mainitud, et esimesed kogukonnaorkestrid said alguse valdavalt 30ndatel, seda nii USA-s kui ka Euroopas. Oluline on siinkohal märkida, et väidetavalt on kuni 80% USA orkestritest kogukonnaorkestrid ning vaid 20% professionaalsed orkestrid (Mathias, 2016). Tõenäoliselt on see vaieldav ja ajas muutuv, kuna täpseid arvulisi andmeid kogukonnaorkestrite kohta on keeruline tuvastada – seda seetõttu, et kogukonnaorkestril ei ole ühtset definitsiooni ja selle määratlus võib olla võrdlemisi varieeruv. Siiski on kogukonnaorkestril teatud tunnused, mille alusel võime järeldada, et tegemist on kogukonnaorkestri või kogukonnaorkestri võimaliku alaliigiga. Tuginedes isiklikule kokkupuutele kogukonnaorkestritega ja loetud kirjandusele, võib mitteametlikult liikideks pidada järgmisi orkestreid: kogukonnaorkester, amatöörorkester¹, amatöör-sotsiaalne orkester, perekonnaorkester, publikuorkester, õppiv orkester jne. Ent olen üsnagi kindel, et neid on üksjagu veel!

Esmalt keskendun kogukonnaorkestritele, mis ei tegutse professionaalsete orkestrite juures, ehk tegemist on kogukonnapõhiselt ellu kutsutud algatusega. Sageli saabki kogukonnaorkester alguse sellest, kui kogukonnas tegutsevad harrastusmuusikud soovivad koos musitseerida või kui mõnel ambitsioonikal dirigendil tuleb mõte oma kogukonnas orkester luua (Baker, 2016). Nagu näha, on tegemist vägagi tänuväärse algatusega, mis täidab üsnagi suure augu endise, harrastus- või tulevase muusiku elus, st loob võimaluse teha kaasa orkestris, kuigi varem ja tavapäraselt on olnud võimalus orkestris mängida vaid elukutselistel muusikutel ja professionaalsete orkestrite juures.

Kogukonnaorkestriga on üldjoontes võimalik liituda väga erineva tausta ja tasemega muusikutel. Ajend selleks on ennekõike ühiselt muusikat teha ning eelduseks on vaid instrumendi valdamine, kusjuures tase ja kogemus ei ole määrav. Oluline on muidugi ka noodikirja lugemise oskus, kuid kõik muu on juba ühiselt protsessi käigus õpitav. USA kogukonnaorkestrite uurija ning flöödimängija Carol Shansky toob amatöörorkestris osalemise põhjustena välja armastuse pillimängu ja muidugi muusika vastu, aga ka soovi muusikalisteks väljakutseteks, inspiratsiooni harjutamiseks ning organisatsioonile või kollektiivile pühendumise. Kusjuures, osa kogukonnaorkestreid ei korralda isegi prooviesinemisi. Näiteks pikkade traditsioonidega Squawkestra Community Orchestra Austraalias on üks nendest kogukonnaorkestritest, kuhu on oodatud osalema ning muusikalisi oskusi täiendama kõik soovijad. Elukestvast õppest ning täiskasvanueas pillimängu omandamisest tuleb juttu allpool, kuid see on kindlasti üks oluline põhjus, miks amatöörorkestritega liitutakse (Shansky, 2015). Samuti võivad amatöörorkestriga liituda muusikaeriala tudengid – paljud uuringud on näidanud, et õppekeskkonnana pakub see oluliselt enam sotsiaalsust, kui õpilasorkestris osalemine (Lonnert, 2020). Sotsiaalsus on ka kõige olulisem tunnus, mis iseloomustab kogukonna- ja amatöörorkestreid. Selle rõhutamiseks on mõned kogukonnaorkestrid defineerinud end lausa amatöör-sotsiaalorkestrina (amateur-sociable orchestra). Üks neist on Hollandis tegutsev pikkade traditsioonidega Bataafs Symfonie Orkest, kelle liikmetega oli mul au veeta üks tore õhtupoolik koos musitseerides ja kogukonnaorkestri teemadel vesteldes.

Niisiis – alustame Hollandist!

Hollandi muusikaväljal on pisut teised lood kui meil siin. Nimelt on kogukonna- ja amatöörorkestrid seal meeletult populaarsed. Põhjus on väga lihtne, kohati isegi poeetiline – kes mingil põhjusel professionaalseks muusikuks ei saa või saada ei soovi, ent omab siiski muusikalist haridust, jätkab musitseerimist üsna tõenäoliselt kuskil amatöörorkestris. Sest valdavalt minnakse ju muusikat õppima ikka armastusest muusika vastu ja selle tegemine ei tohiks kunagi lõppeda!!!!! Vahet ei ole, et rahvusvaheline muusikatööstus on karm ja konkurents tihe, muusikat saab ju teha ka teisiti – ja rõõmuga.

Rõõmuga saab ka õpetada, näiteks minu viiuliõpetaja Hollandis Petra van Besouw teadis kohe pärast Haagi konservatooriumi lõpetamist, et tema ei soovi professionaalses orkestris mängida, kuigi ta armastab muusikat üle kõige. Ta leidis, et konkureerimine on liiga närvesööv ja tõenäosus saada palgaliseks orkestrandiks liiga väike. Seevastu pakub talle rohkem rõõmu viiuli õpetamine (kõigile! Ka täiskasvanutele, muide!) ja muusikaliste projektide (laagrite, töötubade) korraldamine. Ka Petra sõnul on kogukonna- ja amatöörorkestrid Hollandis väga levinud nähtus ning paljud tema õpingukaaslasedki kuuluvad mõnda. Bataafsi orkestri leidsin aga puhtjuhuslikult guugeldades. Kui uskuda Bataafsi orkestri dirigenti Arne Visserit, siis on ainuüksi Haagi linnas üle 40 kogukonna-/amatöörorkestri, vahest rohkemgi veel.

Ja tähelepanu! Neid orkestreid ei rahasta Hollandi riik – kaugel sellest! Kogukonnaorkestrid on isemajandavad, kusjuures oma kulude ja kirjadega käiakse esinemas ka välismaal. Haagis ja üleüldse Hollandis on rahvusvaheliselt väga kirju seltskond. Siin on orkestrite kodulehed valdavalt ka ingliskeelsed ja üsna kergesti leitavad. Samuti jagavad heatahtlikult soovitusi pillipoodide müüjad. Näiteks lõppes minu viiuliost kohalikus muusikakaupluses võimalike viiuliõpetajate ja kogukonnaorkestrite nimekirjaga. Sest Hollandis on see täiesti normaalne, et sul tuleb ühel päeval soov õppida mõnd instrumenti, ja sul on selleks täielik õigus, ilma et peaksid pillipoes häbenema ja müüjale luiskama, et ostad viiuli oma lapsele.

Ühesõnaga, musitseerima on oodatud on kõik, vanus ega rahvus ei ole määrav, keeleoskus samuti mitte, ja variante on mustmiljon! Samuti on see suurepärane võimalus keeleoskust lihvida, kogukonda sulanduda ja uusi tutvusi sõlmida. Bataafsi orkestri liikmed on valdavalt küll kohalikud ja töökeeleks on hollandi keel, aga näiteks Amsterdamis tegutsev Amsterdam Community Orchestra on rahvusvahelisema suunaga ja seetõttu on ka orkestriproovid ingliskeelsed, vt täpsemalt siit.

Bataafsi orkester saab kokku korra nädalas, tavaliselt neljapäeviti pärast tööpäeva lõppu. Kuigi prooviaeg on kellaajaliselt määratletud vahemikus 20.00–22.30, siis uskuge või mitte, mina sain proovist tulema alles pärast südaööd. Traditsioon pärast proovi lobisema jääda on orkestrantide jaoks väga oluline, loomulikult on sama oluline ka vahepealne kohvipaus hea ja paremaga. Tõsisem lõõgastus ootab kõiki pärast proovi ja selleks võetakse rahulikult aega. Iga kord ootab ees kaetud lauake, kaasa on võetud snäkke, veini ja õlut. Toimub mõnus sumisemine ja inimesed päriselt-päriselt naudivad teineteise seltskonda. Räägitakse maast ja ilmast, aga ka muusikast, eesootavast kontserdist ja suvetuurist. Kuid ka juba proovi alguses on ruumis tunda mõnusat meeleolu. Orkestriliikmed kogunevad aegsasti, sätitakse lava, häälestatakse instrumente. Paar prouat tulevad proovisaali rulaatoriga, viiulikast seljas, lokid peas ja suu punane. Wow! See olen tulevikus mina! Tšellistide rühmas on veidi murelik sagin – orkestri kõige vanemat liiget, 96aastast tšellisti täna proovis ei ole. Tavaliselt tuleb ja läheb ta oma autoga. Kõik on pisut mures. Lobisen lähemalt tšello rühmaga, selgub, et enamik neist on konservatooriumi lõpetanud, aga õppisid seejärel teise ameti – ei ela ära! Ka selles orkestris on osa pillimängijaid vahepeal mõne teise pilli juurde õppinud. Näiteks õppis tuubamängija möödaminnes selgeks ka kontrabassi mängimise. Mis see siis ära ei ole! Esimeses prooviosas võetakse ette Ravel – äge! Minul lubatakse istuda viiulite vahele. Dirigent Arne Visser tundub nakatavalt entusiastlik ja soe. Kuigi räägitakse hollandi keeles, on positiivne õhustik vägagi tajutav. Tegelikult on muusika keel ju itaalia keel, nii et nii mõnestki korraldusest saan minagi aru. Paar eksimust ja lugu logiseb – selle üle vaid naerdakse ühiselt ja proovitakse uuesti. Keegi ei vaata viltu, ei tee nägusid ega kurjusta. Rulaatoriga tulnud proual, kellel vanust 93 aastat, kipub aeg-ajalt noot maha libisema või tuleb ta liiga hilja sisse, aga sellest ei tehta numbrit! Pinginaaber lahkesti abistab! Vaatamata sellele on õhkkond töine, lugu tahetakse selgeks saada ja naljatlemine ei lähe sugugi labaseks. „Alla tutti,“ kostub dirigendipuldist ja kõigil on ikka naeratus näos.

Vaheajal kohviringis õnnestub mul vestelda mitme orkestriliikmega. Nad ei usu mind!
Kuidas Eestis ei ole selliseid kogukonnaorkestreid?²
Ei ole võimalik!
Mida siis teevad kõik need muusikud, kes ei tööta professionaalses orkestris?
Õpetavad – seda küll!
Aga nemad ise – kuidas ei tehta ühiselt muusikat? Üks asi on õpetada ja siis kodus üksi viiuldada, aga see ei saa ju ometi olla piisav?????????

Edasi jagatakse mulle juba rohkelt soovitusi, millisesse muusikakooli võiksin õppima minna, ja leidku mina ikka kindlasti endale väike orkester – selline õppiv orkester, kellega koos musitseerida. Üksi on jube igav! Õhtu lõppedes lubasid kõik ka meie laulupeole tulla! Muide, laulupidu on siiani ainuke tunnus, mille kaudu hollandlased Eestit tunnevad – vähemasti need hollandlased, kellega mina viimase aasta jooksul kokku olen puutunud. Siin orkestri koduleht dirigent Arne Visser

Õppiv orkester

Soovitusi tõsiselt võttes ja lähemalt uurides selgus tõesti, et ongi olemas ka eraldi kogukonnaorkestri tüüp – learning orchestra ehk õppiv orkester. Selles kontekstis on see ennekõike suunatud täiskasvanutele, kes end amatöörorkestris esialgu ehk päris kodus ei tunne. Loomulikult on see varieeruv, kuidas kogukonnaorkester on end positsioneerinud ja kui kõrget muusikalist taset eeldatakse. Ent vaatamata sellele on end võimalik täiendada ka väiksema kollektiivi juures ja vähemnõudliku repertuaariga. Seda orkestri tüüpi leidub iseäranis palju Inglismaal ning legendaarne Sue Adley on mitme sealse amatöörorkestri ellukutsuja ning samuti teiste kogukondlike algatuste, nagu Playdays ja toosama Learning Orchestra korraldaja. Sealse õppiva orkestri korraldus on üsna sarnane tavapärase amatöörorkestriga – kohtutakse samuti korra nädalas, harjutatakse eri repertuaari ja iga õppeperioodi lõpus on ka kontsert. Ainuke nõue on noodi lugemise oskus, kuid proovitempo ei ole nii intensiivne ja sisseastumiskatseid ei tehta. Siin info Sue Adley ja õppiva orkestri kohta:
http://www.suehadley.co.uk/about
https://www.learning-orchestra.org.uk
Lisan ka lingi ÜK amatöörorkestrite kohta.
Meeletult inspireeriv arv orkestreid, ja kui mõelda riiklike toetusmeetmete peale, siis ega imestada suurt ei olegi!

Kogukonnamuusika algatused

Edasi kirjeldan kogukonnamuusika projekte ja algatusi, mis tegutsevad valdavalt muusikaliste institutsioonide juures (riiklikud sümfooniaorkestrid, kontserdimajad jne) ja toimivad finantsiliselt teistel alustel. Kui eelnevalt kirjeldatud kogukonnaorkestrid ei ole reeglina riikliku toetusega, siis nendel projektidel on sageli riiklikult sätestatud visioon ning seda üsnagi selgelt klassikalise muusika ja muusikahariduse tuleviku vaatest. Peamine eesmärk on suurendada huvi ja kättesaadavust klassikalise muusika vastu, hoida ja kasvatada publikut ning pakkuda uusi ja huvipakkuvaid lahendusi publiku kõnetamiseks. Teistpidi on see kindlasti ka professionaalsete muusikute panus oma valdkonda ja laiemalt ühiskonda. Seda on põhjalikult uurinud ja arendanud toosama Alicia de Banffy-Hall, kes muu hulgas lõi koostöös Müncheni Filharmoonikutega ühe esimese kogukonnaorkestri Saksamaal (https://www.spielfeld-klassik.de/home). Soovitan sellest täpsemalt lugeda juba ülalpool mainitud kirjandusest. Kuid tähelepanuväärne on, et kogukonnaorkester sündis ühes Müncheni linna kultuuriosakonnaga, mis ühtlasi rahastas teisi kogukonnamuusika töötubasid, mida korraldasid loomulikult Higginsi koolkonna praktikud Inglismaalt.

Publikuorkester

Nagu mainitud, on publikuorkester pisut teise olemuse ja eesmärgiga kui kogukonnaorkester. Publikuorkester on küll suunatud harrastusmuusikutele, kuid nõudmised neile on reeglina oluliselt kõrgemad ja fookuses on eelkõige muusikaline kvaliteet, mitte niivõrd sotsiaalsus. Üldjoontes tegutseb publikuorkester tipporkestrite või kontserdimajade juures. Proove tehakse regulaarselt kord nädalas ja orkestrit veab professionaalne dirigent. Tavaliselt toimuvad ka paar korda aastas kontserdid, mille jaoks koostatakse ühiselt kontserdikava ja valitakse repertuaar. Publikuorkestri algatust praktiseerib enamik USA ja Euroopa suuremaid ja mainekamaid orkestreid. Näiteks Saksamaal Hamburgis tegutsev Elbphilharmonie publikuorkester on sedavõrd privilegeeritud staatuses, et saab proove teha ja üles astuda lausa Elbphilharmonie Grand Hall’is.

See on kahtlemata igale orkestrandile ja ka publikule saalis ainulaadne kogemus. Eeldus ilusas saalis mängida on siiski reglementeeritud. Nimelt peab harrastusmuusikul olema ette näidata ka orkestrikogemus ning loomulikult pillimängu ja noodist lugemise oskus juba edasijõudnute tasemel. Michael Vitzthum, kes on publikuorkestri üks asutajaliige ja ühtlasi kontrabassimängija, kinnitab, et muusikute tase on tõepoolest kõrge ja väljakutseid pakkuv, kuid toonitab, et proovide atmosfäär on pigem meeldiv ja vaba.
Artikli leiab siit.
Siin räägivad dirigent Michael Petermann ja mõned orkestriliikmed publikuorkestri tegemistest

Lisaks Elbphilharmonie’le on kahtlemata märkimisväärne ka ajaloolise Berlin Konzerthausi juures tegutsev publikuorkester – The Konzerthaus Publikumsorchester. Dirigent Dirk Wucherpfennigu sõnul on orkestriliikmetel suur tahe koos käia ja muusikat teha ning tekkinud on hulganisti sõprussuhteid.
Heida pilk peale:
https://www.konzerthaus.de/en/magazin/wenn-das-publikum-nicht-zuhort/131
https://www.konzerthaus.de/en/publikumsorchester#how-can-i-join-6376
Youtube’is on mitmeid salvestusi eri kontsertidelt ning siit on võimalik vaadata üht neist:

NB! Kindluse mõttes täpsustan! Guugeldades eesti keeles sõna „publikuorkester“, leiate vaste publikuorkester U:, kuid see on hoopis ansambli U: välja töötatud interaktiivne projekt eesmärgiga uurida demokraatia võimalikkust kontsertsituatsioonis ning tegemist on pisut teise
asjaga. Aga siiski hea teada. Juurde lugeda / vaadata saab siit.

Perekonnaorkester

Aga mitte nii headel muusikutel, kes küll Hamburgis resideeruvad, ei tasu üldse pead norgu lasta, sest Elbphilharmonie ei väsi üllatamast! Veel parem – Elbphilharmonie on koostöös Hamburgi kohaliku muusikakooliga (Staatliche Jugendmusikschule Hamburg) ellu kustunud perekonnaorkestri – The Family Orchestra ehk Familienorchester. Perekonnaorkester ongi sõna otsese mõttes perekonna orkester! Kõik pereliikmed, ja mitte ainult, ka vanaemad ja vanaisad ja tädid ja onud – päriselt kõik – on oodatud ühiselt muusikat tegema ja õppima. Jällegi – üldse ei ole oluline, mis pilli või kui hästi seda mängitakse – tule aga!

Repertuaar kohandatakse vastavalt orkestriliikmete oskustele ja tasemele, nii et kõigil on koht olemas! Peamine märksõna on soe ja lõbus keskkond! Koos käiakse nagu ikka kord nädalas ja hooaja lõpus toimuvad ka kontserdid. Orkestri dirigent on Christine Philippsen ja saksa keeltvaldav lugeja saabki siin temaga tutvuda.
Rohkem infot siit.

Pro-Am orkester

Mis eristab publikuorkestrit pro-am’i algatusest?
Peamine vahe on selles, et pro-am’i orkestris musitseerivad koos nii harrastusmuusikud kui mistahes kohaliku orkestri professionaalsed ja tasustatud muusikud. Publikuorkester seevastu koosneb üldjoontes ainult harrastusmuusikutest, kuid tegutseb samuti professionaalsete orkestrite/kontserdimajade juures. Sedalaadi lähenemist on kasutanud loomulikult ka paljud USA professionaalsed orkestrid, võimaldades harrastusmuusikutel leida taas tee muusikani ning ühtlasi tugevdada kogukonna ja sealse orkestri sidemeid ning muidugi luua innovatiivseid lähenemisi klassikalise muusika kuulajaskonna kõnetamisele (Baker, 2016).

Christopher Morris Whiting, kes ongi just USA-st pärit dirigent ja viiuldaja, veab üht säärast algatust aastast 2018 Zürichis Tonhalle orkestri juures. Tonhalle orkester on teatavasti üks parimaid maailmas ja seega on taoline algatus eriti märkimisväärne ning ilmestab suurepäraselt võimalust õppida tipptasemel muusikutelt pisut teisel moel. Samuti annab see muusikutele võimaluse panustada kogukonda, pakkudes harrastusmuusikutele erialast coaching’ut ja pilliõpet, ning loomulikult toimuvad ühised kontserdid. Vt täpsemalt siit.

Christopher Morris Whitingu endaga saab lähemalt tutvuda siin.

Miks on kogukonnaorkester oluline?

Eelnevalt liigitasin kogukonnaorkestrid vastavalt sellele, kas tegemist on isemajandavate või riiklikult toetatud kogukonnaorkestrite või kogukonnamuusika algatusega. Vaatamata sellele pakuvad kõik eelmainitud liigid ühtmoodi loomingulist väljundit orkestris osalemise näol, mis omakorda pakub võimalust panustada isiklikku arengusse, suurendab heaolu (sh ühtekuuluvustunnet), võimaldab anda panuse kogukondlikusse tegevusse, sh pakkuda muusikalisi emotsioone kogukonnaliikmetele, aga ka inimestele väljaspool kogukonda. Lisaks on see mõnus viis vaba aja veetmiseks ja kaaslastega suhtlemiseks.

Muusikaline väljund

Enamikus kogukonnaorkestrites algab liikmete vanus alates 18. eluaastast ja edasist vanuselist piirangut ei ole. Ainus erinevus on perekonnaorkestri juures. Seega pakub kogukonnaorkestris osalemine muusikalist väljundit kõikidele vanuserühmadele ja nagu Higgins (2017) ikka ja jälle toonitab, põhineb kogukonnamuusika eeldusel, et igaühel on õigus ning loomuomane muusikat luua. Seega on see suurepärane väljund eri vanuserühmade lõimumiseks – koos musitseerivad ju noored muusikud ja mitte nii väga noored muusikud. Mitmed uurimused on viidanud just vanemas eas kogukonnaorkestris osalemise positiivsele mõjule – seda nii füüsilise kui vaimse tervise edendamise ning muidugi sotsialiseerumise vaatest (Jenkins, 2016).

Eakate isoleeritus on üleilmne probleem. Kindlasti on meilgi palju eakaid muusikuid ja pedagooge, kes võimalusel treeniks oma mälu ja oskusi uuesti kollektiivis osaledes ja musitseerides.

Nii et … töötud muusikud, endised muusikud, tulevased muusikud, elus pettunud muusikud, niisama igavlevad muusikud, traumakogemusega muusikud (kelle on lastemuusikakooli õpetaja ära raamistanud ega julge enam klarnetit kapistki välja võtta) jne võivad kõik saada tagasi kutsumuse muusika juurde. Ka täiesti algajad muusikud, kes soovivad õppida muusikat – kõik on teretulnud! Süsteemile jalgu jäänud või ebasobivuse tõttu muusikast kõrvale jäänud inimestele võib see olla lausa teraapiavormiks või õlekõrreks, et end väärtusliku ja olulisena tunda ning end taas muusikuna identifitseerida. Loomulikult tõestavad seda ka mitmed teadusuuringud; Squawkestra kogukonnaorkestri liikmed tõid just esile eri vanuses algajate ja kogenud mängijate kombinatsiooni nauditavust (Jenkins, 2016).

Sotsiaalne kuuluvus

Teinekord ei pruugi esmaseks tõukeks olla armastus pillimängu vastu, vaid vajadus kuskile kuuluda. Baker (2016) nimetab seda family feeling’uks ehk perekonnatundeks. Selge on see, et seal on pisuke muusikaarmastus kuskil peidus olemas, aga see ei pea ilmtingimata olema esmane ajend kogukonnaorkestriga liitumiseks.

Muusika mõju vaimsele tervisele

Aastakümneid on tehtud eri teadusuuringuid alates Mozarti efektist kuni IQ võimaliku suurenemiseni muusika õppimise kaudu. Selge on see, et muusika kuulamine, õppimine ja musitseerimine parandavad kognitiivsust, arendavad koordinatsiooni ja mälu ning suurendavad üldist heaolu- ja õnnetunnet. Seda muidugi üsnagi erinevalt, sõltudes muusika omadustest, aga ka inimese enda vanusest, soost ja paljust muust. Täpsemalt on selle kohta on võimalik lugeda Muusikateraapia keskuse kodulehelt

Tooksin siiski välja ühe huvitava uurimuse ja soovitan seda ka heal lugejal katsetada. Helsingi Ülikooli uurimisgrupp (2015) uuris klassikalise muusika mõju geneetilisel tasandil ja selleks lasti uuringus osalejatel teatud perioodi vältel kuulata umbes 20 minutit Mozarti viiulikontserti nr 3, G-duur. Loomulikult leiti kõige muu olulise juures ka fakt, et klassikalise muusika kuulamine suurendab dopamiini vallandumist. Nii et kui meeleolu kipub kibedaks minema, siis appi tuleb Mozart!
Siit leiab ka uuringus kasutatud Mozarti viiulikontserdi.

Elukestev õpe ja isiklik areng

Muusikat võib õppida igas vanuses. Tõsi, meil Eestis ei ole õppimiseks just liiga palju võimalusi ja ega ülemäära soosivalt sellest ei räägita. Mujal maailmas on täiskasvanueas muusika õppimine üsnagi tavapärane tegevus ning selle positiivset mõju inimesele teaduslikult uuritud. Uuringu tulemusi, soovitusi muusika õppimiseks ning kogemuslugusid leiab hulganisti ka välismaisest peavoolumeediast, ja seda üsna sageli. Kahjuks küll mitte kohalikust meediast, kuid meile kättesaadavad Briti ja USA ajakirjandus pakuvad tänuväärseid allikaid.

Näiteks tegi The Good Housekeeping hiljuti persooniloo 85-aastasest südamekirurgist Averil Mansfieldist, kes otsustas pensionile jäädes hakata tšellot õppima ning mängib tänaseks kahes amatöörorkestris korraga. Muide, eelpool mainitud Sue Hadly ellukutsutud orkestris! Imeline! Isegi ajakirja Country Living rubriigis „Wellbeing“ on välja toodud, et õnnelikkuse valem peitub täiskasvanueas muusikaõppimises, ja antakse lahkelt soovitusi sellega alustamiseks. Viidatud on Bathi Ülikooli hiljutisele uuringule ja sellega tasub tutvuda siin.

Küll aga tasub silmas pidada iseärasusi, mida peaks täiskasvanute ja eakamate muusikategemisel arvesse võtma, et see ei kujuneks vastupidiselt pingeliseks kohustuseks. Paljudes uuringutes on selgunud, et peamine põhjus, miks kogukonnaorkestris mängimisest hiljem loobutakse, on kallutatus tugevama muusikalise taseme poole ning kaaslaste toetuse puudumine (Pitts, 2015). Juba eelmainitud Austraalia Squawkestra kogukonnaorkester on aga võtnud eesmärgiks eelkõige pilliõppe, sh muusikaoskuste kollektiivse arendamise, mitte perfektse kontsertsoorituse, ning liikmed, kes arenevad teistest oluliselt kiiremini ja soovivad täiendavaid väljakutseid, võivad liituda juba kõrgema taseme kogukonnaorkestriga (Jenkins, 2016).

Oluline on ka märkida, et vanemas eas võib (aga ei pruugi!) mängimine kujuneda pisut pingelisemaks ja vähendada nii sotsiaalset kui emotsionaalset kasu pigem pro-am’i kogukonnaorkestris (MacRitchie, Garrdio 2019). Brent Rowan, Kanada kogukonnamuusik, kes muu hulgas korraldab täiskasvanute pilliõppe programme, toonitab, et inimesed, kes tulevad pensionile jäädes muusikat õppima, vajavad sageli iseäranis positiivset ja toetavat keskkonda. Tema kasutab selleks huumorit. Sageli peab eakate õppijatega kohandama ka õpetamisviise, st rääkima valjemalt ja aeglaselt, olema kannatlik ja tekitama turvatunde, nii et eakamad õpilased julgevad iga hetk kõike küsida. Brent ütleb, et kui tema õpilastel jääb midagi arusaamatuks, siis järelikult ei ole tema seda neile piisavalt hästi selgitanud või õpetanud. Oluline on häälestus – öelda „Sinu parim on piisavalt hea“ ja õppida nii, et ei saa aru, et õpid.

Kellel on huvi täiskasvanueas muusikaõppe võimaluste kohta Eestis, võib klikata siia, kus olen isikliku eksperimendi raames kaardistanud mõned õppeasutused ja eraõpetajad. Neid on, kuid neist võiks oluliselt rohkem rääkida! Samuti leiab blogist meediamonitooringu, millel eelnevas väites tuginesin.

Koostöö kohaliku muusikakooliga

Rootsis tehtud uurimus näitas, et kogukonnaorkestris osalemine võimaldas õpilasel saada eri kogemusi, õppida laiemat repertuaari ja mängida rohkematel kontsertidel. Ühtlasi võib kogukonnaorkestris osalemist pidada formaalse hariduse täienduseks. Samuti rõhutati sotsiaalse ja muusikalise paindlikkuse olulisust ning loomulikult andestavat ja sotsiaalsust soosivat keskkonda (Lonnert, 2020). Seega võib muusikakoolidel alates päris algtaseme õppest olla selge potentsiaal suurendada õpilase väljavaateid muusikaga tegelemiseks ka tulevikus ning mõelda seejuures loovatele lahendustele. Eeskujuks soovitan julgelt eelpool tutvustatud Elbphilarmonie’ perekonnaorkestrit, mis illustreerib võimalust teha teistlaadi koostööd, kaasata vanemad ja vanavanemad ning pakkuda ühist huvitegevust. Säärane perekondlik orkester võib eksisteerida ka ainult muusikakooli juures, sest üsnagi selgelt võidavad sellest nii kool, laps kui lapsevanem.
Muide Eestis on 87 muusikakooli, milles õpib kokku 12 000 õpilast
(https://www.muusikakoolid.ee).

Kogukondlik kaasatus

Kogukonnaliikmed, kes otseselt laval ei musitseeri, võivad olla kogukonnaorkestrisse kaasatud teiste tegevuste kaudu, nt kogukonnaorkestri ürituste korraldamise (reklaam, toitlustus, partnerite leidmine jne), koostööprojektide, väljasõitude, sotsiaalmeedia haldamise ning üldise meediasuhtluse kaudu.

Ressursside arendamine

Kohalik kogukonnaorkester kui kogukonna ressurss – sh piirkondliku arengu vaates nt turismiteenuse kultuurilise programmi osa.

Kogukondadevaheline koostöö ja toetusprojektid

Näiteks võib kogukonnaorkester teha heategevusliku kontserdi kohaliku kooli või raamatukogu vms heaks ning laiendada oma sõnumit ka väljapoole kogukonda, et suurendada publikumi.

Kontsertreisid

Viimane, aga mitte vähem tähtsam on võimalus reisida. Paljud kogukonnaorkestrid käivad välisreisidel, näiteks minu intervjueeritud Bataafs Orkest Hollandis planeerib iga-aastaseid reise orkestriliikmete võimaluste piires. Planeeritakse koos, minnakse koos – ja kui ei saa, siis ei minda. See on kindlasti omaette elamus ning ka võimalus tutvustada oma tegevusi väljaspool kogukonda, aga kindlasti seovad ja tugevdavad säärased kontsertreisid orkestriliikmeid.

Üldine kultuuriline areng ja kultuurisündmuste mitmekesistamine

Kogukonnaorkester ja kogukonnamuusika projektid tagavad laiema juurdepääsu klassikalisele muusikale nii füüsilisest kui majanduslikust aspektist (Carrier, 2022). Muusikamaailma elitaarsus ja kättesaadavuse problemaatika ei varjuta mitte ainult meie muusikamaastikku, vaid pidurdab globaalselt klassikalise muusika, muusikaliste institutsioonide ja muusikahariduse jätkusuutlikkust. Kogukonnaliikmetele muusikaliste elamuste pakkumine, sh noore
kultuuripubliku kasvatamine ning mitte nii noore publiku harimine on maailma suurte orkestrite juures – nagu eelnevalt kirjeldatust näha – väga levinud.
Paljud kogukonnaorkestrid ja pro-am’i orkestrid on uuendanud ja mitmekesistanud kontsertide formaate ning pakuvad ka kergemaid tõlgendusi, samamoodi nagu professionaalsed orkestridki. Näiteks on paljudel juhtudel kaasatud õhtujuht, kes tutvustab muusikalisi etteasteid ja loob kergema meeleolu. Lisaks toimuvad enne kontserti vestlusringid. See on tänapäeval üsnagi valdav trend ja kindlasti üheks meetmeks, kuidas publikut veelgi rohkem köita ja klassikalise muusika kogukonda laiendada. Ühtlasi seob see publikut ja võimendab ka muusikast saadavat emotsionaalset naudingut (MacRitchie, Garrdio 2020).

Lõpetuseks …

Kogukonnaorkestri kontseptsioonil on Eesti kultuuriruumis kahtlemata perspektiivi. Eesti kontekstis võib kogukonnaorkestrit ja kogukonnamuusika projekte pidada uueks väljundiks, mis annab tegevmuusikutele võimaluse panustada ühiskonda laiemalt – st anda edasi oma oskusi, tuua kokku musitseerimist armastavad muusikud, luua kogukonnale väärtust ja arendada uut lähenemist nii muusikalisel väljal kui ka kogukonna arenduse perspektiivist. Ning mis peamine – normaliseerida muusikat kui hobi igas vanuserühmas. Kuigi me oleme tõepoolest rohkem laulu- ja tantsurahvas ning ka pedagoogilisest aspektist on meil rohkem diplomeeritud koorijuhte kui sümfooniaorkestri dirigente, saab iga õppinud dirigent hakkama ühe toreda kogukonnaorkestri juhtimisega. Seda enam, et kogukonnaorkestri eesmärk ei ole noppida rahvusvaheliste konkursside esikohti, vaid pakkuda muusika tegemist ja kuulamist oma kogukonnale ning nende liikmetele. Joy of music for all!

1. Eesti kontekstis käsitletakse amatöörorkestrina harrastusprintsiibi all tegutsevat täiskasvanute sümfooniaorkestrit, millel on või võivad olla kõrged kunstilised eesmärgid.
   Näiteks:
   TTÜ Puhkpilliorkester, Tallinna Ülikooli Sümfooniaorkester. Enamasti on tegemist õppinud muusikutega, kes teenivad igapäevast leiba muus ametis, ja orkestris kaasategemisel on siiski eeldus teatud tase instrumendi valdamises.
   Eelnimetatud harrastusorkestrid (ja neid on Eestis kindlasti veel) koosnevad teatud tasemel muusikutest ja ambitsioonikatest dirigentidest. Nende orkestritega liitumine eeldab muusikult tõenäoliselt teisel tasemel ettevalmistust kui kogukonnaorkester. Eestis on eristatud veel ka maakondlikke orkestreid, kuid need on sageli siiski kohalikele noortele orienteeritud ning maakondliku muusikakooli juures kaasategevad projektid. Seega ei ole need defineeritavad kui kogukonnaorkestrid, vaid pigem tänuväärt algatused noorte muusikaliseks väljundiks, mis vaevlevad kahjuks sageli alarahastuse käes. ↩︎
2. Eestis ei ole teadaolevalt kogukonnamuusika kui termin või „märgis“ kasutusel, mis ei tähenda sugugi, et kogukondades ei tehtaks muusikat või seal ei oleks tegutsemas mõnd ansamblit või muud muusikalist kollektiivi. Toon võrdlusena, et Saksamaal hakati kogukonnamuusika teemal rääkima alles 2010. aastal, kuigi ka seal olid eri projektid ja muusikapraktikad juba olemas, kuid neid ei nimetatud ühiselt kogukonnamuusika tegevusteks. ↩︎

Kui soovid endale peatüki salvestada, siis saad seda teha siit (kujunduse autor Greete Nõgene).