Metoodiliste õppevahendite valmistamine: kaltsunukk

4. Kaltsunukkude meisterdamise erinevad moodused ja materjalid

Nukud on olnud peamiselt tüdrukute mänguasjad, kuid mitte ainult. Õlest, lugadest või roost nuku valmista­misega sai hakkama iga laps. Üldiselt olid talulaste nukud õmmeldud riidest- nii pea- käed- jalad kui ka keha. Täidiseks kasutati takku, saepuru, kivistunud tuhka või kaltsu. Nägu jäeti sellistel nukkudel kas täiesti töötlemata või tikiti silmad, nina ja suu värviliste niitidega või maaliti. Kaltsunukkude kõrval tehti ka puust voolitud nukke ja ostetud portselan- või tselluloidpeaga nukke. Nukuriided õmmeldi reeglina kodus ise ja need olid sellised, nagu nõudis selleaegne mood ning mida kandis meister (Piiri, 1989; 2005).

Kaltsunukkude õmblemiseks sobivad väga hästi erinevad kangajäägid või oma aja ära elanud riideesemed. Materjali omaduste poolest on parimad tiheda koega natuke paksemad kangad. Eriti mugav on õmmelda tekstiili, mille alumisele poolele on tootja poolt kleebitud kerge kunstmaterjali kiht. Linane riie on küll klassikaline kaltsunuku materjal, kuid oma kerge hargnevuse poolest väikeste nukkude õmblemiseks ebamugav. Kuna ilusa tulemuse saavutamiseks tuleb õmblusvarud jätta üsna väikesed võib hõreda koega kangas hakata nukku ümber pöörates kergesti hargnema (kui see pole eelnevalt triigitud tugevust andvale liimiriidele).

Kaltsunukkude täitmiseks on ideaalseks materjaliks vill, kuid väga hea tulemuse saab ka kasutades vatti, vatiini või tekstiilmaterjalide jääke, millest mitte midagi muud enam teha ei anna.

Nukkude juuste valmistamiseks on sobivaimaks materjal villane lõng, kuid ka kõik teised lõngamaterjalid on kasutatavad. Ilusad lokkis juuksed saab nukule harutatud lõngast.

Juuste valmistamisel tuleb alustuseks otsustada, kui pikki juukseid nukule soovitakse ning siis paras juuksekogus valmis lõigata. Et juuksed mängimisel peast ei tuleks, on need õigem pähe kinnitada mitte ühekorraga vaid salgukaupa. Esimesed juuksesalgud kinnitatakse nukule pähe suunaga eest taha (moodustuvad tukk ja kuklajuuksed) ning need tikitakse nt tikkpistet kasutades tuka piirile ja pea tagapoolele kinni. Kõik järgmised juuksesalgud asetatakse külgsuunas ning kinnitatakse laubalt kukla poole (Toomet, 1996). Kui juuksematerjali jätkub, võib ühe juukse­ringi tikkida veel ringselt lauba- ja kuklapiirile.

Kasutatud allikad:

  • Piiri, R. (1989). Eesti mänguasjad. Tallinn: Eesti NSV Riikliku Kultuurikomitee ja Eesti Rahva Muuseumi väljaanne.
  • Piiri, R. (2005). Talulaste mänguasjad. Tartu: OÜ Vali Press.
  • Toomet, T. (1996). Kaltsunukk.  Kaltsutitt ja puuhobune (lk 108-109). Tallinn: Kirjastus „Koolibri“.