Valim

Valimi moodustasid:

• 265 kakskeelset (KK) last (neist 207 eakohase arenguga (EK) ja 58 keelepuudega (KP));
• 100 ükskeelset (ÜK) laste (neist 52 EK ja 48 KP (vt tabel 1).

Kõik EK KK lapsed olid suktsessiivsed kakskeelsed. See tähendab, et nende kodukeel oli vene keel ja lapsed olid eesti keelega kokku puutunud vähemalt kaks aastat, valdasid eesti keelt vähemalt suhtlustasandil, st olid võimelised ise suhtlema lausungitega ja/või suutsid lauseid mingil tasemel järele korrata. 58 keelepuudega kakskeelsest lapsest 37,5% (21 last) olid simultaansed kakskeelsed, kes olid eesti keelega kokku puutunud sünnist alates; 62,5% (35 last) olid suktsessiivsed kakskeelsed; kahe lapse puhul info puudus.

Laste keelelise arengu hindamiseks kasutati logopeedide hinnanguid. EK lapsed ei vajanud logopeedilist abi. KP laste puhul olid logopeedid diagnoosinud arengulise keelepuude ja neil ei esinenud ühtki muud neurobioloogilist arenguhäiret.

Keelepuude olemasolu kontrollimine

Kuna keelepuuet on kakskeelsetel lastel raske tuvastada ja esineb nii üle- kui ka aladiagnoosimist (Marinis, Armon-Lotem, & Pontikas, 2017), siis laste valesse gruppi rühmitamise välistamiseks hinnati kõiki KK lapsi venekeelse lausete järelekordamise testiga (LJT; LiTMUS – Russian – Short (Marinis, Armon-Lotem 2015; 30 lauset). Selgus, et seitsmel KK lapsel, kelle puhul logopeedid ei olnud keelepuuet tuvastanud, jäi venekeelse LJT tulemus vahemikku 45—70%, samas kui enamus eakaaslasi sooritasid selle testi 80—90% edukusega. Seitsme KP lapse tulemused venekeelses LJT-s jäi vahemikku 45—61%, samas ka nende laste tulemused eestikeelses LJT-s jäid umbes samasse vahemikku (38—67%). Kuna mõlemad testid olid valimi koostamise ajal normimata, kasutasime toorandmeid. Seega vajas 14 lapse puhul rühma kuuluvus (kas EK või KP) täiendavat kontrollimist. Kasutasime testideülest enamushäälte reeglit (iga test „hääletab” lapse rühma kuuluvuse üle, viigi korral otsustab marginaal). Selleks leidsime igale testile eraldi EK ja KP laste keskmised ja standardhälbe. Seejärel vaatasime iga testi puhul (sõnavara test, eestikeelne LJT, venekeelne LJT, pseudosõnade test), kas lapse skoor jäi lähemale EK keskmisele või lähemale KP keskmisele, arvestades standardhälvet. Näide: kui SVT tulemus oli 2 standardhälbe kaugusel EK keskmisest, aga ainult 0,5 standardhälbe kaugusel KP keskmisest, siis laps oli selles testis pigem KP lapse sarnane. Seejärel lugesime kokku, mitu testi olid EK-sarnased ja mitu KP-sarnased. Otsus lapse rühma kuuluvuse üle tehti järgmise loogika alusel:

• kui EK-sarnaseid testitulemusi on rohkem kui KP-sarnaseid: kaldub häälte alusel EK poole;
• kui KP-sarnaseid testitulemusi on rohkem: kaldub häälte alusel KP poole.

Kui tulemused jäid viiki, vaatasime kokkuvõtlikku marginaali (total margin): arvutasime kõigi testide “läheduse tugevuste” ehk marginaalide summa, seejärel standardiseeritud kauguse (mitu standardhälvet lapse tulemus on keskmisest) EK ja KP gruppide jaoks ja marginaali leidmiseks lahutasime KP standardiseeritud kaugusest EK standardiseeritud kauguse. Näide: +4 tähendab, et laps on pigem tugevalt EK-sarnane; -3 tähendab, et pigem tugevalt KP-sarnane. Lühidalt tähendas see järgmist:

• Positiivne marginaal: kokkuvõttes lähemal EK-le;
• Negatiivne marginaal: kokkuvõttes lähemal KP-le;
• Nullmarginaal: täpne viik.

Kokkuvõttes kaldusid kõik seitse piirijuhtumit EK rühmast EK poole ehk võib öelda, et need lapsed olid õiges rühmas. Sama otsuse tegime KP rühma puhul: nende laste puhul oli keelepuude kahtlus logopeedide poolt õigustatud.

Vanuseline jaotus

Lapsed olid vanuses 4 aastat 6 kuud kuni 6 aastat 11 kuud. Vanusevahemiku valikul lähtuti kahest kriteeriumist: (1) eesti keelega kokkupuute aeg kakskeelsete laste puhul pidi olema vähemalt kaks aastat (Paradis, 2010); (2) keelepuude diagnoosimine ei ole noorematel lastel usaldusväärne (Padrik, Hallap, Raudik, 2016). Vaadeldes laste vanuselist jaotust rühmade kaupa, avaldub statistiliselt oluline erinevus KK laste rühmas: EK laste vanus on KP laste omaga võrreldes oluliselt kõrgem (KK KP M=68 kuud; KK EK M=74 kuud). Erinevus on seletatav valimi koostamisega: keelepuudega KK laste rühm on oluliselt väiksem kui KK EK laste rühm, neid lapsi otsiti valimisse ükshaaval, mistõttu valimi vanuseline tasakaalustamine osutus keeruliseks. Samas avaldub keelepuue KK lapsel alati mõlemas keeles (Paradis et al., 2021), mistõttu sattusid valimisse tõenäoliselt need KK KP lapsed, kelle arenguprobleemi oli juba selgelt ja varakult märgatud.

Sooline jaotus

365 lapsest oli poisse 47% (173). Vaadeldes tulemusi rühmade kaupa, avaldus oluline erinevus soolises jaotuses ÜK KP laste rühmas, kus poisse oli oluliselt rohkem kui tüdrukuid. See on seletatav keelepuude suurema esinemissagedusega poiste hulgas (Padrik, 2024). Teistes rühmades ei erinenud poiste ja tüdrukute arvud oluliselt.

Tabel 1. Valimi sooline ja vanuselise jaotus

Valimi suurus		Rühm
		Eakohase kõnearenguga			Keelepuudega			Kokku
		ÜK	KK	Kokku	ÜK	KK	Kokku
	Kokku	52	207	259	48	58	106	365
	Poisid : Tüdrukud	19 : 33	99 : 108	259	33 : 15	22 : 36	106	365
Vanus kuudes	Min – Max	54 – 83	52 – 86	52 – 86	54 – 83	56 – 83	54 – 83	52 – 86
	M (SD)	70.33 (7.96)	73.69 (7.15)	72.01 (7.56)	69.44 (7.59)	68.00 (7.00)	68,72 (7,30)	71.74 (7.63)

Geograafiline jaotus

Kõige suurema osa – pea kolmveerandi valimist – moodustasid Tartu, Tallinna ja Harjumaa lapsed. Esindamata jäid Kesk-Eesti ja Läänemaa koos saartega (vt joonis 1).

Joonis 1. Valimi jaotus maakondade kaupa

Keeletaust

Kakskeelsete laste keeleline areng sõltub suurel määral sellistest teguritest nagu keelesisendi hulk (hetkel last ümbritseva keele ja kogu elu jooksul saadud keelesisendi hulk), keelekasutuse algusaeg ja sisendi kvaliteet (Paradis, 2010; De Cat et al., 2025). Lisaks sisendi hulgale mõjutavad kakskeelsete laste keeleoskusi sisendi allikad ja kontekst: televiisori vaatamisest rohkem toetab raamatute lugemine, veelgi enam aga paljude keele kõnelejate, sealhulgas vanemate õdede-vendade ja eakaaslaste kõne kuulmine (Hoff, 2015; Unsworth, 2016). Thordardottir ja Brandeker (2013) on leidnud, et teise keelega kokkupuute aeg mõjutab lausete järelekordamist rohkem kui pseudosõnade kordamist, sest lausete järelekordamiseks vajalikud keeleteadmised sõltuvad keelesisendist rohkem kui keeletöötlusvõime. Vaks, Vihman ja de Jong (2025) leidsid eesti-norra kakskeelseid lapsi uurides, et keelekeskkonna kvaliteet mõjutab pigem leksikaalset kui grammatika-alast pädevust ja hetke keelesisend on olulisim morfosüntaktilise pädevuse ennustaja, samas kumulatiivne keelesisend on seotud leksikaalse pädevusega. De Cat ja Unsworth (2023) viitavad, et kuigi paljud uuringud on näidanud seoseid sisendi hulga või kvaliteedi ja lapse keeleoskuse vahel, ei pruugi need seosed väljendada põhjuslikku suhet, kuna sageli puudub analüüs sellest, kas sisend mõjutab keeleoskust või näiteks lapse keelevõimekus mõjutab sisendi kasutamist. Nii on leitud, et eakohase arenguga kakskeelsete laste puhul on seos sisendi kvantiteedi (mida mõõdetakse nt keelega kokkupuute algusaja kaudu) ja keeleoskuse vahel tugevam, võrreldes keelepuudega kakskeelsete lastega, kelle keele omandamise võime on puudulik (Tross, 2025).

Testide normimisel koguti andmeid kakskeelsete laste keelekeskkonna tegurite kohta testikomplekti autorite koostatud küsimustikuga, mida täitsid vanemad kirjalikult vastavalt nende soovile kas eesti või vene keeles. Küsimustiku abil koguti andmeid järgmiste keelekeskkonna tegurite kohta: ema emakeel, isa emakeel, lapse eesti keelega kokkupuute alguse vanus ja eesti keelega kokkupuute pikkus (mõlemad aastates ja kuudes), lasteaiaväline keelekeskkond, ema suhtluskeel lapsega rääkides, lapse suhtluskeel emaga rääkides, isa suhtluskeel lapsega rääkides, lapse suhtluskeel isaga rääkides, lasteaia rühma tüüp, täiendav eestikeelne õpe, keelekeskkond lasteaia rühmas. Kogutud andmed olid ebaühtlased, sest mõne küsimuse sõnastus tekitas vanematele segadust või jätsid nad küsimustele osaliselt vastamata, mistõttu kirjeldame keeletausta näitajatest olulisemaid.

Tabel 2. Kakskeelsete laste keeletausta näitajad

	Eesti keelega kokkupuute algus kuudes
rühm	N	M	min	max	SD
KK EK	188	31,38	12	72	13,78
KK KP	58	19,33	0	60	14,21
	Lasteaias veedetud aeg kuudes
KK EK	207	38,21	7	66	13,58
KK KP	58	37,45	10	72	12,68
	Eesti keelega kokkupuute aeg kuudes
KK EK	188	42,22	7	69	13,78
KK KP	58	49,67	9	82	15,73

Märkus: laste arv on eesti keelega kokkupuute alguse ja kestuse puhul 188, sest 19 vanemat ei olnud neile küsimustele adekvaatselt vastanud

Tabelist 2 selgub, et eestikeelse sisendiga on KK EK lapsed esmakordselt kokku puutunud keskmiselt kahe ja poole aasta vanuses, KK KP lapsed, kelle hulgas on ka simultaanseid kakskeelseid, varem – ühe aasta ja seitsme kuu vanuses (varieeruvus mõlemal rühmal natuke üle aasta). Lasteaias veedetud aeg on mõlemal rühmal keskmiselt ligikaudu sama – umbes kolm aastat (varieeruvus umbes aasta). Eesti keelega on KK EK lapsed kokku puutunud keskmiselt kolm ja pool aastat, KK KP lapsed neli aastat. Peaaegu kolmveerand KK lastest käis eestikeelses tavarühmas ja umbes viiendik keelekümblusrühmades. Väike osa lastest (16 ehk 6%) käisid eestikeelses erirühmas. Kuigi enamus lapsi käis eestikeelses tavarühmas, oli venekeelsete laste osakaal rühmas üle poolte (56%) valimisse kuuluvate laste puhul 50-100%. Väljaspool lasteaeda oli venekeelne suhtlus valdav 63% lastest. Umbes kolmandik lastest puutus kokku mõlema keelega enam-vähem võrdselt või veetis suurema osa lasteaiavälisest ajast eestikeelses keskkonnas (vt tabel 3).

Tabel 3. KK laste keelekeskkond lasteaias ja väljaspool lasteaeda

Lasteaia rühmatüüp	arv	%
Eestikeelne tavarühm	186	73,2
Keelekümblusrühm	50	19,7
Erirühm (eestikeelne)	16	6,3
Venekeelne tavarühm	2	0,8
Kokku vastajaid	254	100
Venekeelsete laste osakaal rühmas
0%	85	34,0
25%	25	10.0
50%	30	12,0
75%	84	33,6
100%	26	10,4
Kokku vastajaid	250	100
Eesti keelega kokkupuude väljaspool lasteaeda
Laps viibib ainult venekeelses keskkonnas	37	14,6
Suurem osa ajast venekeelses keskkonnas	123	48,6
Puutub kokku võrdselt mõlema keelega	74	29,2
Suurem osa ajast eestikeelses keskkonnas	19	7,5
Kokku vastajaid	253	100