Sõnavara test

Mida testiga mõõdetakse?

Nõrgema eesti keele oskusega kakskeelsete laste puhul on oluline võimalikult hästi eristada seda, kuivõrd tuleneb nõrgem keeleoskus puudustest keeletöötlusvõimes ning mil määral põhjustab lünki keeleoskuses see, et laps on eesti keelega veel vähe kokku puutunud. Viimase küsimusega tegelebki sõnavaratest, mille skoor annab aimu sellest, kui suur on lapse eestikeelne sõnavara. Testi eri osad annavad ülevaate sellest, kui laiast sõnavarast laps aru saab (retseptiivne sõnavara) ning kui palju sõnu ise oskab öelda (ekspressiivne sõnavara). Sõnavara suurus sõltub lisaks keele omandamise võimele palju ka keelesisendist – kui kaua ning millises keskkonnas on laps keelega kokku puutunud. Seepärast ei saa üksnes sõnavara suuruse järgi otsustada lapse keelepuude riski üle. Pigem annab sõnavara suurus olulist lisainfot keelepuude diagnoosimisel (Kapalková, Slančová, 2017; Padrik, 2016) ning aitab mõtestada ka teiste testide (lausete ja pseudosõnade järelekordamise) tulemusi.

Eeltöö testi valmimiseks

Sõnavaratest põhineb rahvusvahelisel pildipangal ning keelteülestel koostamispõhimõtetel (Haman, Łuniewska & Pomiechowska, 2015), mille alusel on samasugune sõnavaratest koostatud üle 40 keeles (vt siit). Test ei ole tõlge muukeelsest testist, vaid igas keeles koostatakse test iseseisvalt. Sihtsõnade valikul lähtutakse sõna semantikast, omandamise vanusest, fonoloogilisest ja morfoloogilisest keerukusest. Tänu sellele on eri keelte versioonid omavahel võrreldavad. Testi stiimulid valiti pildipangast, mis sisaldab kunstniku joonistatud pilte, millel kujutatakse esemeid ja olendeid (nimisõnad) ning tegevusi (tegusõnad). Sihtsõnade välja valimiseks viidi läbi eeluuringud täiskasvanutega, mille käigus selgitati välja, millised pildid on eesti keeles kõige ühesemalt nimetatavad, milliste sõnadega pildipanga pilte nimetatakse, kui vanalt need sõnad keskmiselt omandatakse ning kui keerulised on need sõnad oma morfoloogilise ja fonoloogilise koostise poolest. Kuigi tegu on kaudse viisiga hinnata sõnade omandamise vanust, on leitud, et täiskasvanute hinnangud korreleeruvad hästi vaatlusandmetega (Łuniewska jt 2019). Sõna fonoloogilise ja morfoloogilise keerukuse ehk komplekssuse indeksi ning keskmise omandamise vanuse põhjal jagati sõnad nelja rühma: lihtsad ning vara omandatud sõnad; lihtsad, kuid hiljem omandatud sõnad; keerukamad, kuid varem omandatud; keerukad ning hilja omandatud sõnad. Igas alatestis on võimalikult tasakaalus varem (enne 4. eluaastat) ja hiljem (peale 4. eluaastat) omandatud sõnade arv, samuti häälikulise ja morfoloogilise koostise poolest lihtsamate ja keerukamate sõnade arv (Vaks, Padrik & Vihman 2025). Tänu sellele annab testi tulemus võimalikult mitmekülgse „ristlõike“ lapse eestikeelsest sõnavarast.

Eeluuringute põhjal (Vaks, Padrik & Vihman 2025) pandi kokku esialgne test, mille jõukohasust katsetati esmalt ükskeelsete eesti lastega. Peale esimest prooviuuringut vahetati välja sihtsõnad, mis olid ükskeelsete jaoks liiga keerulised: sõnad, mida nimetasid eeldatult vähem kui 75% lastest. Need sõnad vahetati sihtsõnade vastu, mis olid morfofonoloogiliselt lihtsamad ning varem omandatud. Seejärel katsetati testi järgmises prooviuuringus (Labent, 2023), milles osales kokku 82 nii üks- kui kakskeelset last. Selgus, et test oli nii üks- kui kakskeelsetele jõukohane, kuid ei eristanud keelepuudega lapsi eakohase arenguga lastest. Sõnad, millel oli kõige madalam eristamisvõime, vahetati kas keerukamate või lihtsamate sõnade vastu. Uuendatud testi kõik osad eristavad keelepuudega lapsi eakohase arenguga lastest (Tross, 2025). Eeluuringutest ja testi piloteerimisest saab pikemalt lugeda eestikeelse testi kokkupanekut kajastavast artiklist (Vaks, Padrik & Vihman, 2025).

Testi kirjeldus

Sõnavaratest koosneb kahest osast: mõistmise test ja nimetamise test. Kumbki alatest sisaldab nimisõnu ja tegusõnu (30 + 30) (vt lisa 1). Nimi- ja tegusõnad on nii laste kui täiskasvanute kõnes sagedased, samuti on need ühed varasematest sõnaliikidest, mida lapsed omandama hakkavad (Haman, Łuniewska, Pomiechowska 2015). Iga testiosa ees on üks näitesõna harjutamiseks, mille abil saab lapsele selgitada, mida temalt oodatakse. Kummagi testi keskel võib teha väikese puhkepausi, enne kui liikuda teise osa juurde. Testi tegemine võtab 5—30 minutit. Testi läbiviimise kirjeldust vt ptk 3.2.

Kõik testi stiimulsõnad leiate siit:

Hindamisjuhend

Mõistmise testis läheb arvesse vastus, mille laps valis. Nimetamise testis loetakse vastus õigeks, kui laps nimetab pildil oleva asja või tegevuse. Õigeks loetakse ka sünonüümid, lapse- ja murdekeelsed variandid (nt mõmmi pro karu), samuti liitsõnad ja pikemad fraasid, milles sisaldub sihtsõna (nt Mida ta teeb? – Tantsib balletti. Mis see on? – värvipintsel). Sihtsõna, mida kasutatakse muus käändes, arvus või pöördes kui eeldatud, loetakse õigeks vastuseks (nt trummid pro trumm, räägib pro räägivad). Hääldusvigu ei loeta veaks. Täpsema hindamisjuhise leiab lisast 4. Lõpetatud testi avamisel EIS-is leiab iga sõna juurest ka nimekirja levinumatest sünonüümidest, mida õigeks loetakse.