Avaleht

Tere tulemast teadusfilosoofia projekti “Interdistsiplinaarse teadustöö filosoofiline analüüs” (Eesti Teadusagentuuri grant PRG462) kodulehele!

Miks interdistsiplinaarsus?

Interdistsiplinaarsusest räägitakse kui moodsast tänapäeva nähtusest, millega lõhutakse ja ületatakse kivistunud, teaduste ja tehnika progressile takistuseks saanud distsiplinaarseid piire. Ent mis tegelikult on takistuseks? Kas teadustes ja tehnika ajaloos on selleks mingid ette antud struktuurid ja kui on, siis mis nende puhul takistab erinevatest distsipliinidest teadlaste koostööd? Mis üldse on distsipliinid teaduses? Teadusfilosoofilisest vaatepunktist on seda küsimuste ringi vähe käsitletud. Oma uurimisrühmaga otsime vastuseid neile ja nendega seotud küsimustele.

Distsipliinide piirid ja uurimistoo

Akadeemiliste organisatsioonide ajalugu uurides saab kiiresti selgeks, et püsivat struktuuri pole teadustes kunagi olnud. Teadusalade piirid ja meetodid on pidevalt muutunud. Antiikteadus sisaldas tänaste teadusalade eelkäijaid, aga need ei olnud distsipliinideks jaotatud. Eri teadusalad tekkisid ja kasvasid erinevates kohtades – kloostrites ja kirikutes, ülikoolides või nende eelkäijates, apteekides, käsitöötubades ja sepikodades. Eksperimente hakati uusajal tegema seltsides ja ühingutes. Ülikoolides keskenduti aga klassikaliste tekstide mõtestamisele ja tõlgendamisele.Kui leiutati trükikunst ja tekstide paljundamine sai hõlpsamaks, muutus ka akadeemiliste asutuste tegevuse iseloom. Ümberkirjutamise asemel hakati tekste koguma, võrdlema ja rühmitama. Ja just selles rühmitamise ülesande raames saab oluliseks nende distsiplinaarne identiteet. See ei käi ainult tekstide kohta – ka kogutavad materjalid, proovid, eksemplarid vajavad süstematiseerimist, nimetamist ja talletamist. Kujunevad tänaste teadusdistsipliinide esialgsed piirid, esialgu väliste tunnuste alusel, mistõttu tuli neid teoreetiliste vasturääkivuste ilmnedes peatselt muuta.

Pikka aega nähti teadusalasid hierarhiliselt üksteisest välja arenevatena. Olid erinevad hierarhiad: kui ühe järgi filosoofia, mis hõlmas kogu loodusteaduslikku teadmist, oli kõige aluseks ja nii kõige madalamaks valdkonnaks, millest kasvasid välja õigus, teoloogia ja meditsiin, siis teise hierarhia järgi oli just filosoofia koos teoloogia, eetika ja loogikaga kõige kõrgem integreeriv valdkond. Tänagi kasutame paralleelselt kahte paralleelset distsipliinide süsteemi – Frascati Manual’i ja Common European Research Classification Scheme (CERCS)’i.

Distsipliinide muutuvad piirid on olnud ametnike kokkuleppe asi. Probleemid, mida teadlased lahendavad, ei sõltu distsipliinide piiridest. Ehkki mõned neist on selgelt määratletud mõne konkreetse distsipliini mõistete ja arusaamade kohaselt, siis paljude puhul see nii ei ole. Algusest peale on eri distsipliinide teadlased teinud omavahel koostööd. See aga ei olegi nii lihtne, sest eri alade teaduspraktikates on suuri erinevusi – räägitakse eri keeli, kasutatakse erinevaid mõõtmis- ja arvutusviise. Nii tekibki filosoofiliselt huvitav probleem – kuidas erinevate alade teadlased interdistsiplinaarses uurimistoos üksteist ja teaduslike probleemide olemust mõistavad, kuidas neid koos lahendavad? Kas igaüks pakub oma valdkonnast lähtuva lahenduse ja need püütakse liita? Või luuakse ühine, kõigile sobiv, kuid mitte ühelegi distsipliinile omane meetod ja mõistestik? Kuidas selgitatakse tööd inimestele väljaspool laborit, väljaspool teadusasutust?

Meie uurimisrühm, meie meetodid

Selliseid küsimusi uuribki meie teadusfilosoofia uurimisrühm. Me oleme ise erinevate teadusalade taustaga, kuid meid ühendab huvi teaduse kui uurimistoo vastu, mida me käsitleme kui ajaloolist ja kultuurilist fenomeni, kui praktikat, mis hõlmab nii meetodit, loogikat, keelt kui vaikivat kogemust. Oma filosoofilist vaatekohta nimetame praktiliseks realismiks, nagu selle määratles meid õpetajana oluliselt mõjutanud teadusfilosoof Rein Vihalemm. Meie uurimismeetodit võib kirjeldada kui mikro-sotsiaalset epistemoloogiat, mis on kohandatud teaduskultuuri uurimiseks. Eesmärgiks on selgitada, kuidas interdistsiplinaarses teaduses luuakse uurimismeetodeid, millised on interdistsiplinaarsuse arendamise võimalused ja takistused, milline on teadlaste episteemilise identiteedi roll selles, missugused järeldused tulenevad sellest teaduse hindamisele.

Distsiplinaarse ja interdistsiplinaarse teaduse dünaamikat uurime nii ajaloolises plaanis kui ka näidete varal tänapäeva bio- ja sotsiaalteadustest, keemiast, õigusest, inseneriteadusest, loomauuringutest, arheoloogiast, humanitaarteadustest, infotehnoloogiaga seotud valdkondadest.

Võtke meiega ühendust!

Sellest kodulehestikust leiate meie rühma tutvustuse, viiteid avaldatud töödele ja varasematele tegemistele, ülevaate seminaridest, viiteid kirjandusele ja muudele allikatele (videod jms), konverentsiinfo ja kui peaks tekkima diskussioon, siis ka selle. Kui tekib küsimus, võtke julgesti meiega ühendust aadressil interdisphil@ut.ee. Oleme tänulikud tagasiside eest.

Head lugemist soovides

Endla Lõhkivi, projekti vastutav täitja