Amiidid tekivad karboksüülhappe ja amiini vahelisel reaktsioonil, kus eraldub sarnaselt estri tekkereaktsioonile vesi. Praktikas vajab selline amiidi saamine väga tugevat kuumutamist ning enamasti saadakse amiide teistest karboksüülhapete derivaatidest. Ilma tugevalt kuumutamata tekib karboksüülhappe (hape) ja amiini (alus) reageerimisel sool.
Tavapärane amiidi süntees lähtub aktiveeritud karboksüülhappederivaadist. Näiteks võib karboksüülhappest valmistada atsüülkloriidi, mis amiiniga soola ei anna, kuid annab väga kergesti amiidi. Sellised reaktsioonid kulgevad kiiresti juba toatemperatuuril.
Amiidid on keemiliselt väga stabiilsed ning nende hüdrolüüs karboksüülhappeks või selle soolaks ning amiiniks vajab tugeva happe või aluse katalüüsi ja pikka kuumutamist.
Amiidid on tugevalt polaarsed ained ja nende molekulid võivad anda vesiniksidemeid. Eluslooduses on kõige olulisemad amiidid valgud ehk proteiinid. Valkudes olevad aminohappejäägid on omavahel seotud läbi amiidsidemete. Amiidsidet nimetatakse biokeemias tihti ka peptiidsidemeks. Amiidid on olulised ka seetõttu, et kasutatakse palju amiidseid polümeere - polüamiide, näiteks nailonit ja kevlarit.