6. Süsivesinikud ja nende derivaadid

Orgaaniline keemia on keemia haru, mis uurib süsinikuühendite (orgaaniliste ainete) struktuuri ja omadusi. Veel 19. saj alguses arvati, et orgaanilised ained moodustuvad vaid elusorganismides. Peagi leiti, et orgaanilisi aineid saab valmistada ka laboris, aga ajalooline nimetus „orgaaniline keemia“ jäi ikkagi kasutusele.

Süsiniku aatom suudab moodustada mitmesuguseid sidemeid nii teiste süsinikuaatomitega kui ka paljude erinevate elementide aatomitega. See süsiniku omadus võimaldab tal moodustada väga mitmekesise struktuuriga orgaanilisi aineid. Süsinikuühendite struktuuri ja omaduste mitmekesisusel põhineb elu Maal. Eluslooduse osana koosneme ka meie vee kõrval peamiselt orgaanilistest ainetest ning sööme neid igapäevaselt oma toidu koostises. Orgaanilisi aineid on kõikjal meie ümber ning inimkond kasutab neid paljudel eesmärkidel. Kiiret tehnoloogilist arengut on suures osas võimaldanud fossiilset päritolu orgaaniliste ühendite põletamisel saadud energia. Viimase sajandi jooksul on kasvanud väga palju orgaaniliste polümeeride kasutamine. Ka enamik ravimeid on orgaanilised ained. Orgaanilise keemia seaduspärasuste mõistmine aitab kaasa paremate otsuste tegemisele tänapäeva maailmas.