Hambumuse määramine

Vaata videot õpiobjektist Hambaarst märkab hambumusanomaaliat (autorid dr Nõmmela ja dr Jagomägi), kus tutvustatakse hambumuse määramist ja kirjeldatakse hammaste omavahelisi suhteid erinevates  tasapindades https://sisu.ut.ee/hambumusanomaalia/norm-jäävhammaskonnas.

Pane tähele! Hambumuse võtmehammaseteks on esimesed jäävmolaarid. Normaalse hambumuse korral paikneb ülemise esimese jäävmolaari mesiobukaalne köber alumise esimese jäävmolaari põikifissuuris. Ülemise kaniini tipp jääb alumise kaniini ja esimese premolaari vahele. Ülemised intsisiivid asuvad alumistest eespool ja nende vahel on kontakt.

Tavaolukorras ei puutu hambad kokku - isegi kui suu (huuled) on suletud, jääb hammaste vahele 1-3 mm vaba ruumi - see on puhkeasend. Kui sellises asendis hambad kokku suruda, on tegemist tsentraalse oklusiooniga. Kui nihutada alalõuga ettepoole, nii et eeshambad puutuvad ots-otsaga kokku, on tegemist eesmise oklusiooniga. Libistades alalõuga paremale või vasakule, saame külgmise oklusiooniasendi.

Kas tead? Emotsionaalse stressiga (näiteks eksamisessioonil) surume tihti tahtmatult hambaid kokku ja põhjustame sellega pinge näolihastes, mis omakorda võib põhjustada nn pinge tüüpi peavalusid.

Samas olukorras on inimesed, kes tahtmatult hambaid krigistavad - bruksistid. Bruksismi põhjuseid on palju ja sümptomid võivad olla väga erinevad. Raviks on põhjuse välja selgitamine ja (võimalusel) nende kõrvaldamine ja/või hambumuskaped, mis hoiavad puhkeasendit ja kaitsevad hammaste mälumispindu krigistamisel tekkiva kulumise eest.

LisalugemiseksHuvi korral saad bruksismist lähemalt lugeda lehekülgedelt http://www.eestiortodont.ee/share/file/eos/bruk.pdf (teaduslikum tekst) ja http://kiku.hambaarst.ee/robot/4/bruksism (lihtsamini mõistetav selgitus).