Hambatraumade ennetamine 

Kuigi hambatraumasid esineb veidi rohkem meeste ja nooremate inimeste seas, mõjutab hambatraumade teket meie igapäevane käitumine ja sellega seotud tegevused: 

• Milliseid (ohutus)reegleid järgime ühiselt tegutsedes?  
• Milline on meid ümbritsev keskkond (nt libedad tingimused nagu jää ja märjad pinnad, lahtised vaibad elamises jne)?  
• Millist turvavarustust me erinevate tegevuste juures kasutame?  
• Milline on meie keha võime tasakaalu hoida ja kukkumisi vältida?  
• Milline on meie riskikäitumine? 

Kõige sagedamini juhtuvad hambatraumad igapäevaste tegevuste käigus kodus, koolis või töökohal. Enamus hambatraumasid juhtub pigem siis, mitte sportides. Kukkumised on kõige levinum hambatraumade põhjus ja nende ennetamine on ülimalt oluline.  

Ümbritsev keskkond tuleb igas vanuses inimeste kukkumisohu vähendamiseks üle vaadata. Eriti oluline on see väikelaste ja eakate, kuid samuti nende inimeste, kellel on liikumist ja koordinatsiooni mõjutavad haigusseisundid (nt epilepsia ja ajuhalvatus), puhul. Oluline on kukkumistega seotud ohte teadvustada ja kasutada kukkumiste vältimiseks kaitsevahendeid (nt turvaväravad, akna avamise piirajad) või eemaldada toast vabalt liikuvad esemed (nt vaibad).  Vajadusel võimaldada eakatele inimestele liikumisabivahendite (nt rulaatorite) kasutamine.  

Vanusest lähtuvad ennetustegevused  

Kõik lapsi juhendavad täiskasvanud (lapsevanemad, lapsehoidjad, lasteaiaõpetajad ja kooliõpetajad) tuleb kaasata hambatraumade alastele koolitustele. Kukkumised on väikelastel hambatraumade tekke peamiseks põhjuseks, samuti on see surmavate ja raskete peavigastuste kõige levinum põhjus. Traumade, sh hambatraumade korral tuleb välistada, et trauma tekkepõhjus on olnud tahtlik tegevus või väärkohtlemine ja vajadusel sellest seotud asutusi teavitada (lastekaitse, politsei). 

Vaatleme lähemalt vanusest lähtuvaid hambatraumade ennetustegevusi. 

IMIKUD (0-1-AASTASED) 

• täiskasvanu poolne järelevalve; 
• kodu „beebikindlaks“ muutmine (turvaväravad, nurgakaitsmed, uksesulgurid); 
• väikelastel pole soovituslik kasutada käimise abivahendeid või püstises asendis ees lükatavaid mänguasju; 
• vältida tuleb lapse kukkumist voodist, mähkimislaualt või diivanilt; 
• tagada ohutus toitmisel. 

VARANE LAPSEIGA (1-4-aastased) 

• täiskasvanu poolne järelevalve; 
• ruumide „väikelaste kindlaks“ muutmine; 
• batuutidega seotud riskide teadvustamine ja ohutuse tagamine; 
• kasutada kaitsevarustust: kiivrid jalgratturitel, (elektri)tõukeratturitel, rulade ja rulluiskudega sõitjatel; 
• märgata kahjulikke imemisharjumusi (pöidla imemine, pidev luti imemine, sest need soodustavad hammaste asendimuutust ning suurendavad seeläbi traumariski; 
• pöörduda regulaarselt hambaarsti visiidile, vajadusel hambaarsti erakorralisele vastuvõtule. 

Pane tähele! Selles vanuses tuleb endale teadvustada ja lastele tutvustada liiklusõnnetuste ja spordiga seotud riske ning hambatraumade vältimise võimalusi, sest nii harjuvad lapsed nende soovitustega juba varakult ja kasutavad kaitsevahendeid ka hilisemas eas.  

5-10-AASTASED LAPSED  

• õnnetustest tingitud hambatraumade tekke tõenäosust suurendab grupis tegutsemine (lasteaias või koolis); 
• täiskasvanute järelevalve ohtlikes kohtades või ohtlike tegevuste ajal; 
• kaitsevahendite kasutamine sportlike tegevuste juures; 
• hambaarsti vastuvõtul hinnata lapse hambumust ja seotud riske hambatraumade tekkeks.   

Pane tähele! Hambatraumadest ja üldisest ohutuse hoidmisest tuleks rääkida otse lastele nii kodus kui ka spordi- ja haridusasutustes, sest nii harjuvad lapsed juba varakult nende soovitustega ja kasutavad kaitsevahendeid ka hilisemas eas. Lisaks on see hea vanus, et tuua lasteni teadmine, mida hambatrauma korral ise teha ja seeläbi ennast või sõpru aidata. 

NOORUKID JA NOORED TÄISKASVANUD (11-25-AASTASED)  

• füüsilise kontakti võimalust igapäevaelus ja huvitegevuses suurendavad rühmategevused; 
• emotsionaalne intelligentsus võib puududa ja riskikäitumine võib suureneda, eriti kui see on seotud kiusamisega või kui seda mõjutavad meeleolu muutvad ained, nagu alkohol ja uimastid; 
• noored on iseseisvamad, kuid ei pruugi olla piisavalt teadlikud; 
• selles vanuserühmas esineb rohkem liiklusõnnetuste või vägivalla/rünnakutega seotud hambatraumasid; 
• hambaarsti poolt on vajalik hinnata hambumust ja seotud riske hambatraumade tekkeks.  

Pane tähele! Tänapäeval on noored seotud mitmete tegevustega, mis võivad suurendada hambatraumade tekke tõenäosust: tõukerattasõit, rulasõit, jalgrattasõit vm sh nendega trikkide sooritamine. Noortele tuleb ohtu teadvustada, innustada neid kaitsevarustust kasutama ja õpetada esmaabivõtteid hambatraumade korral. Hambatrauma korral tuleb tuvastada, kas õnnetus juhtus läbi tahtliku või tahtmatu tegevuse.  

ÜLE 26-AASTASED TÄISKASVANUD  

• Risk hambatraumade tekkeks üldiselt täiskasvanueas väheneb.  
• Nooremate täiskasvanute seas suurendab traumaatiliste hambavigastuste riski kergliiklusvahendite, eriti elektritõukerataste kasutamine.  
• Peamiseks põhjuseks hambatraumade tekkes on seega liiklusõnnetused ja vajalik on suurendada täiskasvanute liiklusohutusalast teadlikkust.  
• Täiendavalt suureneb risk hambatraumade tekkeks, kui ilmnevad teatud haigusseisundid, nagu kognitiivsed häired, Alzheimeri tõbi, dementsus, vähenenud liikumisvõime, füüsiline puue või nägemishäired.   

Pane tähele! Igasugune muutus isiku võimekuses teha iseseisvalt otsuseid, kuulda või näha võimalikke ohte, suurendab vigastuste tekke tõenäosust, välja arvatud juhul, kui võetakse kasutusele ohutusmeetmed. Järelevalve ja füüsilise keskkonna turvalisemaks muutmine aitab neid riske leevendada. 

Erivajadusega inimesed

• Inimesed, kellel on füüsiline, arenguline, vaimne, sensoorne, käitumuslik, kognitiivne või emotsionaalne seisund, mis nõuab meditsiinilist  tähelepanu või sekkumist ja/või tugiteenuste kasutamist vajavad hambatraumade riski suhtes täiendavat hindamist.  
• Iga seisund, mis mõjutab inimese võimet mõista või säilitada igapäevaelus ohutust või oskust ohte vähendada, võib suurendada hambatraumade ja teiste õnnetuste tekkeohtu, samuti abi kutsumise ja abi saamise võimekust.   
• Mõned seisundid nagu aktiivsus- ja tähelepanuhäire, Downi sündroom, epilepsia ning tserebraalparalüüs on seotud suurenenud hambatrauma riskiga.    
• Erivajadusega inimeste seisukohast on hambatraumade ennetamine väga oluline, sest neile tavapärase hambaravi osutamine võib olla raskendatud või võimatu.   
• Ennetavad meetmed peaksid keskenduma riskide teadvustamisele ja järelvalvele.  
• Oluliste neuromuskulaarsete häirete või intellektipuudega isikute puhul tuleks kaaluda kaitsevarustuse kasutamist (kiivrid, näokaitsmed).  
• Lisaks nõuavad teatud terviseseisundid – näiteks hemofiilia, veritsushäired ja vähiravi saavad patsiendid – tavapärasest erinevat käsitlust hambatraumade ennetamisel ja ravis meditsiinipersonali poolt.