Maavarade kaevandamine

Eesti ei ole võrreldes paljude teiste maadega maavarade poolest eriti rikas. Eesti maakoore ülemises osas on kasutatavad põlevkivi, lubjakivi, dolomiit, savi, liiv, kruus ja turvas. Suur osa kergemini kättesaadavatest maavaradest on ammendunud, uute leiukohtade evitamine aga muutub üha raskemaks ja kallimaks. Looduslikus olekus ehk maapõues peituvat maavara on väga raske, isegi võimatu, rahaks ümber arvutada. Rahast saab rääkida siis, kui maavarast valmistatakse toode. Põhilise tulu meile kõigile toob aga maavaradega seotud ettevõtlus – kaevandamine, ehitusmaterjalide tootmine, ehitus jne. See loetelu on praktiliselt lõputu, sest maavaradel on ühiskonna elus pea sama tähtis koht kui toidul, veel ja õhul. Maapõue rikkuste kasutamine annab tööd ja leiba kümnetele tuhandetele Eestimaa elanikele. Me tihti isegi ei adu, kuivõrd sõltub meie kõigi heaolu meie oma varadest.

Narva elektrijaamad ja tuhamäed

Meie loodusrikkused on meie majanduse ja kogu meie rahva toimetuleku alus, ilma maavarasid kasutamata astuksime ajas pika sammu tagasi. Kaasajal on maavarade kaevandamine ja kasutamine Eestis üha enam seotud keskkonnahoiu ning jätkusuutlikkusega. Kuidas leida tasakaal keskkonnahoiu ja maavarade kaevandamise vahel – see ongi geoteadlaste igapäevase töö üldmõte.

Ühelt poolt ei ole ühtegi maavara võimalik kaevandada lähikeskkonda mõjutamata, isegi põhjavee pumpamine rikub keskkonda. Inimesest on saanud viimase kümne aastaga peamine looduslikku materjali ümber paigutav “tegur”, kelle tegevus ületab esimest korda Maa ajaloos looduslike (geoloogiliste) tegurite mõju.

Paekillustiku tootmine Harku karjääris

Teiselt poolt – kaevandamist ei toimuks, kui ei oleks tarbimist, mis määrabki tegelikult selle, kui palju me kahjustame planeeti ja seeläbi iseennast. Maavara kaevandamine ning töötlemine muudab keskkonda hoopis vähem kui kõik järgnev. Tarbimine ei ole olemuselt kunagi puhas ega säästa keskkonda, kasvav vajadus toorme järele aktiviseerib aga kaevandamistegevust. Kaevandamine ei ole reeglina enam nii hirmuäratav tegevus kui paar aastakümmet tagasi. Ühelt poolt on paranenud meetodid, teiselt poolt keskkonnakontroll – need hoovad hoiavad sel tegevusel silma peal. Kogu maailmas pannakse rõhku vähima mõjuga, jätkusuutlikule maavarade kasutamisele.

Uusi kruusa-, liiva- ja lubjakivikarjääre avamata pole võimalik ehitada. Põlevkivi kaevandamata puuduks meil energeetiline iseseisvus, põlevkivikeemia ja -õlitootmine pakuks suuremat lisaväärtust. Lähituleviku võimaluseks on aluspõhja- ja aluskorrakivimitega seonduvad metallid. Metallimaakide kaevandamist ei saaks kindlasti võrrelda kunagiste fosforiidikaevandamise plaanidega, samuti oleks otsene keskkonna- ja sotsiaalne mõju ilmselt väiksem kui põlevkivi ja karbonaatsete kivimite kaevandamisel karjäärides.

Liiva tootmine Kahna karjääris