9.6. Funktsionaalsed testid

Kükitamine, seismine ühel jalal, seismine varvastel, hüplemine kükkasendis, trepil liikumine, jooksmine on tegevused, mis näitavad hüppeliigeste ja labajalgade funktsionaalsust.

Hüppeliigese ja labajala piirkonna kaebusega patsienti hinnatakse funktsionaalsete testidega kui eelnevate testidega on tuvastatud funktsioonihäire. Vastavad funktsionaalsed testid on positiivsed kui nad provotseerivad valu või võimendavad sümptomeid. Funktsionaalsed testid teostatakse individuaalse valiku printsiibil, sealjuures peab testivalikut kaaluma kui vanemaealine pole lähiminevikus teatud tegevust (tabel 4) sooritanud. Kuna funktsionaalsed testid avaldavad survet teistelegi alajäseme liigestele, sealhulgas vaagna- ja lülisamba nimmepiirkonnale, siis peab terapeut veenduma, et vastavates liigestes puudub patoloogia.

Hüppeliigese ja labajala funktsionaalsust saab hinnata kui paluda patsiendil kükitada (vajalik on mõlema hüppeliigese dorsaalfleksioon), seista varvastel (vajalik on mõlema hüppeliigese plantaarfleksioon), hüpelda kükkasendis, seista ühel jalal, seista varvastel (sh ühel jalal), liikuda trepist üles ja alla, kõndida varvastel, joosta otsesuunas, ümberpööramisega või siksak-kujuliselt, hüpata, hüpata ja laskuda sügavkükki.

Tasakaalu ja propriotseptsiooni hindamiseks palutakse patsiendil algselt seista asümptomaatilisel alajäsemel, siis sümptomaatilisel alajäsemel, esmalt silmad avatud, siis silmad suletud. Asendis seismise aeg või asendi säilitamise raskus annavad infot propriotseptiivse võimekuse kohta, seda eriti silmad kinni testide korral.

Trepil alla liikumiseks on vajalik hüppeliigese dorsaalfleksioonulatus kuni 20º, tasasel pinnal kõndimisel on vajalik hüppeliigese dorsaalfleksioon 10º ja plantaarfleksioon 20-25º. 

Tabel 4. Hüppeliigese ja labajala funktsionaalsed testid.