8.7. Spetsiifilised testid

Tabel 6. Peamised põlveliigese piirkonna spetsiifilised testid.

Meniski vigastus	McMurray test Apley meniskitest „Bounce home“ test
Plica sündroom	Mediopatellaarne plica test Plica „stutter“ test Hughston`i plica test
Turse	Brush test Intendation test Patella koputustest
Patellofemoraalsündroom	Clarke test McConnell test
Reie nelipealihase tõmbenurk	Q-nurga test Reieluu väikse köbrukese vao nurk
Osteochondritis dissecans	Wilson test
Patella ebastabiilsus	Apprehension test
Iliotibiaaltrakti sündroom	Noble kompressioontest
Alajäsemete pikkus	Alajäseme pikkuse mõõtmise testid

 

Vaatamata sellele, et meniski vigastust saab hinnata mitmete testidega, on vigastuse diagnoosimisel määravad terapeudi kogemused ning kliinilise hindamise võimalused. Kuna meniskid on avaskulaarsed, neil puudub mediaalselt närviinnervatsioon ligikaudu kahekolmandiku ulatuses ning meniskivigastuse järgselt esineb vaid mõõdukas või minimaalne valu, siis on meniskivigastuse diagnoosimine raske.

McMurray test

McMurray test võimaldab tuvastada nii lateraalse kui mediaalse meniski vigastuse.

Patsient on selili, tema põlveliiges on täielikult painutatud nii, et säär on vastu reit. Lateraalse meniski hindamiseks teostab terapeut patsiendi sääre siserotatsiooni ning sirutab põlveliigese (joonis 9A). Kui põlveliigeses on lateraalse meniski lahtine osa, on testi ajal kuulda plõksatust (ingl snap, click) ning patsient tunneb valu. Kui testi ajal muuta põlveliigese painutusnurka ning roteerida sääreluu mediaalsele koos sellele järgneva sirutusega, on võimalik testida lateraalse meniski tagumist osa. Lateraalse meniski eesmist osa ei ole lihtne hinnata, sest surve meniski esimesele osale ei ole suur.

Mediaalse meniski hindamiseks teostab terapeut patsiendi sääre välisrotatsiooni ning sirutab põlveliigese (joonis 9B).

Joonis 9. McMurray test. A – lateraalse meniski hindamine; B – mediaalse meniski hindamine.

Apley meniskitest

Distraktsioon Apley meniskitesti ajal võimaldab tuvastada põlveliigese sideme vigastuse, kompressioon aga meniski vigastuse.

Patsient on kõhuli, tema põlveliiges  on painutatud 90˚. Terapeut stabiliseerib enda põlvega patsiendi reie vastu teraapialauda. Terapeut roteerib patsiendi sääre mediaalsele ja lateraalsele ning teostab patsiendi sääre distraktsiooni (venituse, lahkutõmbamine) (joonis 10A). Testi ajal registreeritakse võimalik valu, ebamugavustunne või põlveliigese hüpermobiilsus. Edasi test korratakse, kuid distraktsiooni asemel teostatakse põlveliigese kompressioon (joonis 10B). Kui samaaegne sääre rotatsioon ja põlveliigese distraktsioon on valusam või põlveliigeses esineb suurem rotatsioonliikuvus võrreldes kontralateraalselt sama testiga, võib kahtlustada põlveliigese sideme vigastust. Kui samaaegne sääre rotatsioon ja põlveliigese kompressioon on valusam või põlveliigeses esineb väiksem liikuvusulatus võrreldes kontralateraalsega, võib kahtlustada meniski vigastust. 

Joonis 10. Apley meniskitest. A – põlveliigese distraktsioon; B – põlveliigese kompressioon.

Clarke test

Clarke test hindab võimalikku patellofemoraalliigese düsfunktsiooni.

Clarke test ehk põlvekedra kompressioontest hindab võimalikku patellofemoraalliigese düsfunktsiooni. Patsient on seliliasendis, tema alajäse on sirutatud ning lihased lõdvestatud. Terapeut avaldab nõrgalt survet patsiendi põlvekedra ülemisele servale (joonis 11). Samal ajal kui terapeut surub põlvekedrale, palutakse patsiendil teostada reie nelipealihase kontraktsioon. Clarke test on negatiivne kui patsient suudab säilitada reie nelipealihase kontraktsiooni ilma valuta. Kui test põhjustab põlvekedraaluse valu või patsient ei ole võimeline säilitama reie nelipealihase kontraktsiooni, on test positiivne. Kuna testiga võib igaühele tekitada valu või ebamugavust, siis on oluline õige surve avaldamine, mida saab kontrollida mitmete testi katsetuste ning kontralateraalse alajäseme võrdlusega. Et hinnata põlvekedra erinevat piirkonda, võib testi teostada ka  põlveliiges painutatud 30, 60 ja 90°.

Joonis 11. Clarke test.

Q-nurga test

Q-nurk moodustub ASISelt patella keskele ning sääreluu tuberkulist patella keskele üles reiele tõmmatud sirgete joonte ristumisel.

Q-nurk on nurk reie nelipealihase, peamiselt reie sirglihase, ja patellaarsideme vahel ning see iseloomustab reie nelipealihase tõmbenurka. Q-nurga mõõtmiseks tõmmatakse sirge joon ASIS-elt patella keskpunkti ning sääreluu tuberkulist patella keskpunkti, suunaga reie keskele. Nurka, mis moodustub nende kahe joone ristumisel, nimetatakse Q-nurgaks. Q-nurga mõõtmisel peab alajäse olema sirutatud, neutraalasendis ning lõdvestatud, sest hüppeliigese pronatsioon või supinatsioon, aga ka puusaliigese sise- või välisrotatsioon muudab Q-nurka. Normaalseks peetakse  Q-nurka meestel 13˚ ja naistel 18˚. Väiksem kui 13˚ Q-nurk on riskifaktor põlvekedra kondromalaatsiale (kõhrepehmestusele) aga ka põlvekedra kõrgele asetusele. Suurem kui 18˚ Q-nurk võib samuti olla riskifaktor põlvekedra kondromalaatsia, põlvekedra subluksatsiooni, reieluu liigse anteversiooni, genu valga või liigse sääreluu lateraalse torsiooni tekkeks.