8.4. Passiivsed liigutused

Põlveliigese passiivsel painutusel toimub kudede lähenemine, sirutusel kudede venitumine.

Põlveliigese aktiivse liigesliikuvuse hindamise järgselt võib hinnata passiivselt liigese lõppliikuvust. Põlveliigese passiivsel painutusel toimub kudede lähenemine nii, et säär viiakse reie suunas. Põlveliigese passiivsel sirutusel on tunda kudede venitus nii nagu ka sääre sise- ja välisrotatsioonil ning patella liikuvuse hindamisel (joonis 3). Sirutatud põlveliigese korral peab patella liikuma kuni poole oma laiuse ulatuses mediaalsele ja lateraalsele. Kui patellat liigutatakse mediaalsele või lateraalsele, peab terapeut tähele panema, kas patella jääb paralleelselt reieluu kondüüliga või esineb kompensatoorseid liigutusi.  

Joonis 3. Patella mobiliseerimine.

Igapäevategevustes vajab inimene täielikku põlveliigese sirutust nii seismisel kui kõndimisel, täielik painutus on võimalik kandadel põlvitades. Ligikaudu 117° põlveliigese painutust on vaja kükkasendis kingapaelte sidumiseks või soki jalga panemiseks. Toolil istumisel on vaja 90° põlveliigese painutust. Sõltuvalt trepiastme kõrgusest, on trepil liikumiseks vaja ligikaudu 80° põlveliigese painutust.

Et analüüsida kõnnimustrihäireid või põlveliigestega seotud kompensatoorseid liigutusi, peab terapeut hindama ka reie nelipealihase, hamstringlihase, laisidekirme pingutajalihase, puusaliigese eemaldaja- ja lähendajalihaste ning sääre kolmpealihase elastsust. Lihaste ületoonus tekitab kõnnimustrihäireid, aga ka alajäseme teljelisuse häireid. Näiteks võib ületoonuses hamstringlihas viia patellofemoraalliigese patoloogiani liigse põlveliigese painutuse tõttu kõnni toeperioodi kannalöögi faasis. Ka puusaliigese rotatsioonpiiratus põlveliigese sirutuse ajal võib tekitada patellofemoraalliiigese patoloogia. Reie sirglihase ületoonuse korral on patella täielik liikumine reieluu põntade vahel limiteeritud ning sageli on täheldatav patella kõrge asend. Laisidekirme pingutajalihase korral on patella asend lateraalsele.